Waldorfpedagoogika häälekandja

Eelmise postituse kommentaare vaadates tuli mulle tunne, nagu ma oleks mingi waldorfpedagoogika häälekandja ja natuke vist olengi. Endale teadvustamata olen sellise ameti otsa sattunud. Selle blogiga poolteist aastat tagasi alustades mõtlesin, et see blogi võiks olla selline koht, kus erineva maailmavaatega inimesed kirjutavad oma kogemustest, äratundmistest, avastustest, küsimustest, mis on seotud lapse arengu ja tema keskkonnaga, miks ka mitte sisemise lapsega e lapsega iseendas. Sellest nimigi, et võiks olla selline teemablogi. Ja minu poolest võiks see ikka selline koht olla, ainult et huvilisi kirjutajaid pole peale minu seni näha.
Minu kogemus on olnud selline, nagu ta siin kirjas on. Olen tahtnud jagada oma rõõmsaid ja ilusaid ja õpetlikke hetki, mida ma inimestega kohtudes või iseendas sobrades olen kogenud. Ja palju sellest on seotud waldorfpedagoogikaga.
Kuidas see on nii läinud? Kunagi oma kahekümnendate aastate hakul sattusin ostma "Vabaduskasvatuse" - üldse ei imestaks, kui raamat kutsus pooleldi oma ilusa kaanekujundusega. Aga ma lugesin selle läbi ja tundsin enda südames õige olevat. Ja kui ma siis mitu aastat hiljem lapseootele jäin, tuli see mulle väga tugevalt meelde. Lapseootuse ajal proovisin end harida. Mõni asi hakkas lihtsalt vastu, tundus nagu oleks laps mulle kõhust öelnud, et see ja teine seisukoht on lihtsalt jama ning tuletas meelde, mida ma olin kunagi waldorfpedagoogika kohta lugenud.
Pärast lapse sündi tundus mulle veel enam, et nende titendusõpikutega pole meil midagi peale hakata. Lapse varaste kuude kõrvalt lugesin läbi "Lapse. Waldorfpedagoogika ja -meditsiini käsiraamatu" ja see tundus jälle õige. Ja siis kohtusin oma kodus oma lapse tulevase õpetajaga (kes oli tulnud järele ühele mu külalisele, et koos edasi minna) ja tundsin jälle ära, et selle inimesega ma soovin veelgi kohtuda, ning viisin end tema töökohaga kurssi. Samal ajal lugesin kohalikust ajalehest tollestsamast waldorfpedagoogikat kasutavast mänguringist, kus mu äsjane külaline töötas, ja panin oma tollal kolmekuise lapse nime kirja, tundes sisemist rahu, et sellega on nüüd korras.
Tavalasteaia nimekirja ma ei suutnud teda panna. Lihtsalt jalg ei tõusnud. Käisin korra ühes lastesõimes kohal. Jätsin ühekuise lapse vankriga õue magama ja astusin sisse. Juhatajat ei olnud parajasti kohal ja ma ei saanud avaldust teha (olin lihtsalt lapsega jalutama läinud, ilma lastesõimega ühendust võtmata ja aega kokku leppimata), aga mul lubati lahkesti ringi vaadata ja öeldi ka paar sõna tutvustuseks. Ilus maja oli ja minuga suhelnud töötaja tundus sümpaatne olevat. Vaatasin seinale pandud laste töid. A4-le paljundatud seakontuure oli paariaastase lapse osavusega roosa pliiatsiga värvitud. Ma tundsin väga selgelt, et ma ei taha oma last siia tuua. Kõik. Juhatajaga kohtuma ma ei läinudki ega läinud tükil ajal ka ühtegi teise majja teda kirja panema.
Kaheaastasena proovisin teda korraks ka ühte lastesõime (Mustamäel on ikka vabu kohti), aga see oli täielik läbikukkumine. Ma vist kaotasin sinna majja ka oma usu, et munitsipaallasteaed võiks üldse olla eriti hea koht väikesele lapsele. Kuigi ma ei süüdistaks tolle maja töötajaid, ma usun, et nad püüdsid anda oma parima. Lihtsalt see pole see, mida mu laps vajab. Või ei sobinud meie selle majaga.
Kolmeselt läks laps waldorfpedagoogikat kasutavasse mänguringi ja sai kohe hästi hakkama. Mõni nädal läks küll harjumise ja sulandumisega, kuid probleeme ei olnud. Võtsin lapse riietehoius riidest lahti ning ta ise läks tagasi vaatamata rühma. Minu süda oli rahul. Ma olin õnnelik, niivõrd, kui see minu puhul üldse võimalik on: kuidagi valus on lapsest lahti lasta, praegugi tuleb pisar silma, kui seda meenutan. Aga teisiti ka ei saa. Ei minu enda ega lapse pärast.
Siis hakkasin käima lapsevanematele suunatud loengutel, mida erinevad waldorfpedagoogika asutused siin-seal korraldavad (jupikesi neist on siia blogisse ka sattunud waldorfpedagoogika sildi all olevatesse kirjatükkidesse) ja ma tundsin end seal alati väga hästi.
Sai laps suuremaks ja hakkas sünnipäevapidudel käima, tundsin jälle rõõmu, et on nii toredad pered ja nii toredad peod. Ma sain endale uusi lähedasi, kalleid ja olulisi inimesi oma lapse sõprade vanemate hulgast. Teispool kolmekümnendat eluaastat muidu väga kergesti enam lähedasi suhteid ei teki, aga selle seltskonnaga oli teistmoodi. Ma olen kogenud väga meeldivaid, armastavaid, hoolivaid ja vaimselt avardavaid inimsuhteid just nende peredega seoses.
Siinsamas Tallinna linnas. Ma ei räägi siin mingitest unedest ega rännakutest teistele planeetidele. Meediat jälgides võib ära unustada, et armastus on siinsamas igal hetkel olemas, aga need inimesed aitavad mul seda meeles hoida ja ma olen neile selle eest väga tänulik. Ma olen tänulik, et tänu sellele kogukonnale olen võinud kogeda paljut, millest ma muidu oleksin vist unistama jäänudki. Ja kõigest poleks ma osanud isegi unistada.
Aga see kõik ei pea tähendama, nagu ma arvaks, et ainus tee õnne ja armastuse juurde viib läbi waldorfpedagoogika. Kindlasti on olemas ka teisi häid algatusi, ma lihtsalt ei tunne neid. Ja ma ei arva ka, et kõik teed waldorfpedagoogikas selle sihini viivad. Mu laps läheb tuleval sügisel tõenäoselt tavakooli, sest nüüd tundub see õige. Ja kahest siitkandi waldorfkoolist ma väga vaimustuses ei ole.
Rääkimata pisiasjast, et kõik inimesed ei paistagi otsivat õnne ja armastust, vaid hindavad nt ühiskondlikku edu ja läbilöögivõimet, raha ja kuulsust väärtuslikumaks. Neile on waldorfsüsteem ilmselt kõige mõttetum asi, sest nende eesmärke realiseerida see ei aita.
Nii et minu jaoks on see lihtsalt oma õnne otsimise ja kuigivõrd ka realiseerimise viis, ei enamat. Sarnase mõttelaadiga inimestele soovitaks ka ennekõike kuulatada oma sisetunnet: kas see waldorfpedagoogika asutus, mis teie lähedal asub, ikka tundub hea ja õige teie lapsele. Ma arvan, et häid õpetajaid on igal pool ja kehvemaid ka. Ja perede vajadused ja väärtushinnangud on ka erinevad. Igale oma.
Tipp Ja Täpp