pühapäev, 21. november 2010

Koolist ja ajast

Eelmisel nädalal oli Päevalehe raamatuks Lauri Vahtre oma. Lugesin tutvustust, innustusin, läksin poodi, ostsin ja hakkasin lugema. Väga mõnus oli! Vabastav ja rõõmustav lugemine.
Vahtre on minust küll jupi maad vanem, aga kirjeldab natuke neid samu aegu, mil minagi koolis käisin. Mina lõpetasin keskkooli veel vene ajal ja sain ka osa sõjalisest algõpetusest, komnoorendusest, malevast, kartulipõllundusest jms – ehkki vähendatud kujul, sest mu kõrgkooliajaks jõudis aeg teisemaks minna. Ja nagu Vahtrelgi, pole mul erilist pahandamist oma õpetajatega. Ja nagu Vahtregi, tundsin ka mina rõõmu sõbrannadest ja matkamisest. Nii et palju äratundmisi ja isiklikke meenutamisi. Ei raatsikski korraga palju lugeda, aga raamatut käest ära panna ka ei raatsi. (Iseenese ahnust ei jõua mõnikord ära imestada.)
Jäingi nagu järele mõtlema, et kuidas Vahtre raamat neist samadest aegadest saab olla nii rõõmus ja hoogne - ja negatiivsest üle olev, kui minu koolimälestused on hoopis teist karva. Iseloomu- ja sooerinevused jms muidugi ka, aga see veel ei seletanud kõike. Siis lõpuks taipasin: Lauri Vahtre eestimeelsest TRÜ/TÜ ajalooprofessorist isa, kes õpetas tollaseid „ENSV kiviaegu“ tegi pojale kodus hästi selgeks, mismoodi poliitiliselt nende asjalugudega seis on. Tema tohtis seda teada ja poolavalikult protesteerida, kus aga noorel inimesel mõõt täis sai.
Minu suguvõsas oli juhtunud hirmutavaid asju ja mul oli keelatud nii kodus kui ka mujal plekklõuaga Brežnevi anekdoote rääkida, nagu ka kõike muud poliitiliselt kahtlast, mis sõprade käest õpitud (sest mine tea, kus kuuljaid kõrvu võib olla ja mida lapsesuu vales kohas võib öelda ja mis sellest siis võib tulla... kõige taga oli hirm). Ja laste kuuldes meil poliitilisi teemasid üldse jutuks ei võetud. Mul ei olnud tegelikult lubatud ka koolist pahasti arvata. Ega ka pioneerindusest-komnoorendusest. Turvaliseks peeti sedasorti asju vaikselt ära kannatada. Aga see häiris sitemat moodi ja kurta polnud ka kellelegi – nüüd on hea aeg, võib kurta.
Ega ma siin blogiski lausa avalikult ju koolindust kirunud ole. Siin-seal vihjan, et miski ei meeldinud ja see on ka kõik. Ma pole julgenud negatiivsega sellisel tervel viisil suhestuda, hoopis tõrjunud ja eitanud olen. Ja tõrjunud ka oma asjakohast valu. Nüüd, mõne päeva Vahtre raamatut lugenuna saan sellest hoopis uuel viisil aru.
Ja see oli tervendav äratundmine. Vabastav on tunda, et võib kehva asja kohta öelda, et see on üks kehv asi. Ja enam me ju ei riski ka millegiga. (Või?)
Ja nüüd tuleb proovikivi. Minu lapse koolitee. Kas ma ütlen oma lapsele, et seal koolis on mõned totalitarismi jäänukid? Kas see teeb tema koolitee kergemaks? Või on kergem tee ikkagi püüda leppida, alla suruda ja ära kannatada?
TJT

kolmapäev, 17. november 2010

Ühiskonnapaguluses lõksus

Arutasime tütrega, millistes koolides ma olen käinud – seda oli üsna palju ja ta küsis mu käest, kuidas ma selle kõik olen välja kannatanud. Ja see lapse küsimus ei anna asu.
Jah, kuidas ma kõik selle pikaldase haridustee siis kannatasin? (Ja miks?) Mul kulus mullu sügisel paar päeva, et koolist midagi head meenutada. Ja ausalt öeldes seostub kool mulle tõesti pigem ettekirjutuste ja normide süsteemiga. Nagu ka suur osa meie ühiskonnast. Ja ma ei taha end selle süsteemiga siduda ega seostada. Nii ma leiutasin endale väikseid strateegiaid, kuidas olla tunnetes ära - mittekohalolu oli vähem valus.
Ja ma saan aru, et ma olen ka praegu ühiskonna eest maapaos – kodus laste juures. Hea, et naistel on see võimalus (ja tänapäeval tegelikult ka meestel, aga meeste jaoks on see keerulisemat sorti valik). Mehed põgenevad tavaliselt töhe või alkoholi või hobidesse. Või naudingutesse. Mingit sorti eraldusse põgeneme kõik, kes me ei oska end harmooniliselt selle ühisusega siduda.
Ja teine osa minu koolide ja ühiskonnaga toimetulekust on olnud mugandumine. Ma olen muutunud osaks nendest normidest ja eelarvamustest. Ma esindan neid, mõistmaks neid ja seda kohta, kus ma olen. Ja ma kannan neid norme ja eelarvamusi edasi. Seda valu ka, mida need kaasa toovad. Mina tunnen valu, kui ma neid norme püüan kodus kehtestada ja tunnen ära, et see on vale - hiljemalt siis, kui oma laste valulisi reaktsioone märkan.
Normid ja eelarvamused on tõesti seotud kannatustega, piirangud ju alati on. Ühes punktis ei ole meil enam oma valu eest pääsu. See tuleb vastu võtta ja läbi elada. Et vabaks saada. Kaua neid kannatusi ikka taluda? (Ja milleks?)
See on kuidagi väga poolik mõtteavaldus, aga... ma lihtsalt olen omadega selles kohas praegu. Natuke nõutu ja segaduses. Mida üldse valuga tehakse? (Ja kuidas?)
Ja see küsimus ka, et kuidas toetada last, kellel on veel üsna mitu kooliaastat paratamatult ees? See pole ju mingi vastus, et saad suuremaks, saad oma elu peale ja leiad või rajad endale selle koha, kus sul hea on? Või kuidas sinnamaale ära kannatada?
TJT

esmaspäev, 15. november 2010

SINA-noored

Mõtisklesin siin ükspäev, et kus need noored olla võiks, asjalikku asja tegemas ja lihtsalt olemas. Olemise kohti ma veel ei tea, aga üks osaliste väitel asjalik tegemise koht on SINAnoored. Suured Ideed Noorte Algatusel.
13-19-aastased teevad täiskasvanu juhendamisel asjalikke tegusid, mõtlevad välja, mis võiks paremini olla ja siis teevad selle ära. Hangivad ise korraldamiseks vajaliku raha ja teevad vajalikud toimingud. Iga sedasorti projekti läbiviimiseks on vaja hulk pealehakkamist ja koostööd ja vähemalt harjutamise võimaluse SINA pakub küll. Aga nad on ikka paljude asjadega hakkama ka saanud.
Kui keegi teab kohti, kus ka nooremad lapsed võiks sisukalt olla, olen vihjete eest jätkuvalt tänulik. Meil tegelikult kulub praegu vaba aeg kodus puhkamiseks ära ja vaat et tuleb puudugi. Aga ikka hea teada, mis maailmas sünnib.
TJT

reede, 12. november 2010

Hukka- ja mõistmisest

Tiina Laanem kirjutas Postimehes isade teemal toreda artikli, enamus sellest võttis mind kaasa kõlama või pani kaasa muigama. Aga seal lõpetuses on üks arvamus, millega ma tegelikult ei saa nõustuda. Autor arvab, et isatöö eest põgenevaid isasid tuleks ühiskondlikult häbimärgistada.
Ma olen nõus, et sellise käitumisega panevad mehed oma laste emad ja lapsed sageli väga raskesse olukorda ja et see ei ole mehe vääriline käitumine. Aga tegelikkuses on elu alati konksudega. Kristlased ütlevad, et meie ei peaks kohut mõistma ja indiaanlased paluvad kõrgemalt poolt tuge mitte hukka mõista inimesi, kelle mokassiinides nad pole kaht nädalat käinud.
Sest teise inimese positsioonilt paistavad asjad teistmoodi. Mina tean ka isasid, kes oma isakohustuste eest põgenevad. Ja lähemalt vaadates selgub, et neil on selleks põhjus, millest mehed veel eriti kõva häälega rääkida ei saa. Nende elus on mingi suur raskus ja nad sageli ei saa isegi abi paluda. Mehele ei ole nõrkused lubatud. Sattusin neil päevil ühest budismiteemalisest raamatust lugema lõiku, kus oli kirjas, et mehed peavad pere eest hoolitsema ega tohi nuriseda või naisele kurtma minna, kui miskit halvasti läheb. Hämmastav, aga minu lähemas tutvuskonnas on mehi, kes näivad elavat sellise budistliku eetikakoodeksi järgi. Ja kui tervet eetikakoodeksit täita ei suuda, siis täidavat poolt, iseasi et naiste arvates valet poolt.
Elus lähevad vahel asjad rappa. Võib ju arvata, et rumalad teevad valesid valikuid või nõrgad eksivad, aga kui tugevad me isegi oleme. Kõik teevad vigu. Kõigil võib tervis alt vedada. Ja raskes olukorras ei suuda mehed oma isakohuseid täita. Niipidi on seda ju lihtne mõista. Naised ka ei suuda olla head emad, kui nad on liiga hädas.

Pealegi ei aitaks ka seda ema ja lapsi, kui nende isasse nende eksimuste ja valede valikute pärast halvasti suhtuda – see halvustab ju ühtlasi ka seda hädas olevat üksikema, et miks sa rumal nii kehva mehega lapse said. Ja nii hakkab kõigil veel halvem.
Minu meelest aitab emasid ja lapsi see, kui neid toetada selles, mida nad parajasti vajavad. Enamasti riideid, tervislikku toitu, abi laste hoidmisel ning ärakuulamist ja hingelist toetust. Midagi sellest meil ikka on pakkuda. Jagagem ja saagem ise ka rikkamaks.
TJT

kolmapäev, 10. november 2010

Hinded

Meie koolilapsele meeldib hirmsasti viisi saada. Ma kujutan ette, et võib-olla ta juba ootas, millal neil hindeid panema hakatakse. Ja soov viit saada või muud hinnet mittesaada on teda motiveerinud kodutööd ära tegema. Kuigi meie püüame mehega kõrvalt rääkida, et ega see nüüd nii oluline ka ole. Vahelduseks kõlbab mõni teine hinne ka, ikka on koolilastel erinevaid hindeid. Enda arust üritame pingeid vähemaks võtta, kuigi teises klassis saab nutikas laps viisi vast üsna pingevabalt ka.
Ma lausa mõtlesin, et kust ta selle võtab, et need väga head hinded peaks nii olulised olema. Ja leidsin, et võib-olla ta kannab selle minu suhtumise pealt üle. Mina püüan ka näiteks toitu maksimaalselt hästi teha (aga koristamise kohta see küll ei kehti). Ja mõnda teist asja veel. Kui ma oma isa kõrval õppisin autot juhtima, siis esimestel aastatel, ka ise roolis olles, rääkis ta mulle vahel, kuidas end paremaks autojuhiks harjutada. Kuidas võtta endale väikseid harjutusi, näiteks sõita kogu aeg ühtlase kiirusega, nii mäest üles kui alla jms. Ja need harjutused on mulle siiani mitmel alal omased (praegu ma keskendun liikluses kõigi kaasliiklejate vajadustega arvestamisele).
Mäletan, kuidas isa rääkis mulle, et tasub püüda saada Eesti paremate hulka omal alal. Arvestades alade rohkust ja inimeste vähesust võiks ju olla kümne hulgas. Ta ise on pika puuga esimene ja ainuke, kes sellist tööd teha oskab. Ja mu ema tööd teeb samuti Eestis väga vähe inimesi. Nad on aastaid end välismaal koolitanud (vanasti muidugi N Liidus, aga seal oli ka kohti küllalt). Kuigi mäletan, kuidas mu ema ütles neljakümneselt, et pole enam nii kerge õppida. Siiski omandas ta paar uut võõrkeelt ja uusi ametialaseid oskusi. Ja ega see kuuekümneselt kergem ole. Aga nad siiski püüavad areneda või vähemalt klassi hoida. Kvaliteetne töö tundub selle kõrval iseenesestmõistetav. (Kuigi võib-olla mitte päris tavaline.)
Mina püüan ka areneda, kuigi teises valdkonnas, teadlikult ja igapäevaselt. See lihtsalt tundub mulle õige, annab elule keskenduse ja telje. Kasvõi annab põhjuse püsida käesolevas hetkes (toitu tehes mõtteid rändama lastes see lihtsalt ei maitse nii hästi).
Ja ikkagi see hinnetevärk mulle ei meeldi. See on liiga palju seotud teistele meeldimisega. Ma ütleks isegi, et see on lõks, kuhu eriti kergesti kukuvad just väikesed korralikud tüdrukud. Teatud määrani on hea, tasub tähele panna, mille eest viie saab ja sinnakanti oma vastus üles ehitada, aga tegelikult on olulised asjad mujal.
Ilmselt on lapse viite-ihalus seotud minu suhtumisega tema tegemistesse. Võib-olla ka temasse endasse (kas laps neil asjadel üldse vahet teebki, kuigi targad onud nii väidavad?).
Tasub namaste-suhtumist harjutada. Minu jaoks on arenemise koht hoopis selles. Aga hindeid mu püüdluste eest muidugi ei panda. Jumal tänatud!
TJT

laupäev, 6. november 2010

Väljaspool kodu

Üleeelmise postituse kommentaarides viitab Tatsutahime, et talle meeldis lapsena, et mõlemal ta vanemal oli töökoht ja nad olid selle läbi nagu huvitavamad inimesed ja elasid huvitavamat elu kui teiste laste kodused vanemad. Ma jäin selle üle järele mõtlema ja tunnustan, et täisväärtusliku elu juurde kuulub vaheldus. Ja et ma kahtlustan, et ma oleks üsna rahulolematu, kui ma peaksingi kogu aeg kodus olema, ainsaks sidemeks välismaailmaga arvuti või ajakirjandus.
Ma pole siin blogis enda koduvälistest asjadest tahtnud kirjutada. Aga ma olen neid enda heaoluks ikka väga oluliseks pidanud. Laste esimese eluaasta hoidsid hormoonid mind pidevalt kenasti laste ligi, väiksed poeskäigud ja kerged trennid välja arvatud. Alates esimese lapse aastaseks ja teise pooleteistaastaseks saamisest on mul pidevalt midagi hinge ja vaimu rikastavat käsil olnud. Lisaks veel trennid, et lihtsalt pingeid maandada ja end emotsionaalselt tasakaalustada. Ja ma olen siiralt tänulik, et need võimalused on olnud - ma olen selle läbi kindlasti ka koduste asjadega paremini toime tulnud.

Kahtlemata on praeguses Eestis raske leida osa-ajaga tööd (kui see võiks jääda suurusjärku 7-10 tundi nädalas, nagu oli minule jõukohane ja emotsionaalseks elusolemiseks vajalik laste väiksemas põlves), aga enda tuulutamiseks on palju muid võimalusi - nii hariduse kui ka heategevuse vallas. Igasugu rahvaülikoolid on just õhtusel ajal, mil ehk on kergem kedagi laste juurde leida.
Ja ma olen mõelnud, et kui mul neid praegusi tegevusi ei oleks, võib-olla ma kasvõi sordiks uuskasutuskeskuses asju või käiks koerte varjupaigas tööl (enamik minu ettevõtmisi on olnud tasustamata, aga lausa peale pole ka maksnud; mõne asja eest olen taskuraha ka saanud). Või -- sedamööda, kuidas lapsed kasvavad ja emal üha enam jõudu vabaneb -- oleks vast vinge, kui ma suudaks käia vanadekodus või vanglas. No see viimane on pigem unistuste (luulude? :-D) vallast, aga ma tõesti peaks endast väga vingeks tegijaks, kui ma söandaks selliseid asju ette võtta ja hakkama saaks. Ja sellised kohtumised puudutavad võimsalt.
Aga selge on see, et mille koduvälisega koduema ka ei tegeleks, kui see rõõmu toob, siis ikka kogu perele. Veelkord: tänan, tänan, tänan kõigi võimaluste ja kohtumiste eest!
TJT

Namaste*

Tütreke toob ikka vahel pilte näidata. Et mis ma arvan. Kas mulle see pilt meeldib. Ja mina vastan stiilis, mille ma olen õppinud oma emalt ja mida ma olen omalt poolt täiendanud. Et meeldivad selle pildi putukad, see lepatriinu on väga kena (ja vastasin täpsemalt küsimusele, miks see mulle meeldib), kompositsioonis võiks seda ja seda teistmoodi teha. Päris vaimustuses olen vähestest piltidest, vahest ehk kümnendikust, ja selle räägin kindlasti täpsemalt lahti. No umbes nagu mingi laulusaate kohtunik, ainult leebem muidugi. Ja punkte lausa ka ei pane. Jumal hoidku selle eest.
Ja teda ajab mu vastus ahastusse. Tema ju ei analüüsi minu olekut ja käitumist. Vahel annab silmadega märku, et vihkab mind (näiteks siis, kui tema tahaks veel mängida, aga mina väidan, et hambapesu aeg on käes). Vahel ütleb lihtsalt midagi ilusat ja head või kallistab. Siis ma ei tee tavaliselt midagi temaga seotut. Ta lihtsalt märkab ja tunnustab parimat teises inimeses. Nagu india tark: namaste!
Ja mulle tundub, et vahest just see on õige suhtumine. Mulle meenub üks waldorfõpetaja, kelle jutust on mul jäänud mulje, et vaja on igas lapse pildis (ja muus töös?) leida midagi head. Ka sellises, kus nagu polegi midagi väga tunnustada. Hea õpetaja leiab alati midagi ja toob kõik selle välja. Õpetaja ja ilmselt ka vanema osa oleks last tõsta, et aidata tal kasvada. Ma ei pea siinkohal ju mingit mõõdutundetut ja seosetut ülistust silmas, vaid lihtsalt asjakohaste vooruste esiletõstmist.
Lõpuks paneb ikka elu asjad paika. Kuigi mu ema mu taieseid ei tunnustanud, peagu sugugi kohe (või kui, siis võrdles oma lemmikute, näiteks Peeter Mudisti omadega ja minu omad jäid alla), leidsid teised neis midagi ja Kunstiülikooli sisseastumiseksamitel läks mul päris hästi. Juba see, et eksamitele pääsesin, tähendab, et läks päris hästi, sest valdav enamik ju ei pääse – eksaminandid ei mahuks kuhugi lihtsalt ära. Ja sisse ma ikka ei saanud, ja polnud vajagi. Aga asjaomaste tunnustus tegi mulle ikka heameelt.
Nii et heast tagasisidest siis piisab? Ma saan ju heast kompositsioonist rääkida talle mõni teine kord mõne teise töö juures. Või tunnustatud autorite töödes. Laps vajab ema tunnustust, kas siis ka jäägitut poolehoidu? Seda enam, et ma ju ei taha, et tulemuseks oleks minu maitse järele tehtud pildid, ammugi muud ja olulisemad valikud (aga aidaku mul Jumal kanda neile valikuile antud hinnnagute raskust! :-D). Ma väga tahaks toetada terviklikkust neis uutes, alles vähe rikutud inimestes - kui see ainult nii lihtne oleks.
Minu vanemad, eriti isa on arvanud, et last on vaja utsitada enesekasvatusele, aidates tal enda töös vigu leida ja proovides järgmine kord paremini teha ning endale üha uusi ja keerukamaid ülesandeid püstitades – ja see on mulle õige tundunud, aga võib-olla pole nende kasutatud meetod parim? Ehk oleks mullegi abiks enda suhtes leebem olla? Ja ma olengi palju leebem kui nooremana, kui ma olin kõige suhtes päris kriitiline. Ja kindlasti vähem oma eluga rahul kui praegu.
Ma kahtlustan, et uus põlvkond on targem kui vana. Ja ma tahan ka areneda tänapäev ja selles asjas.

* India tarkade tervitus: tervitan kõrgeimat ja parimat sinus! Me ju võime suhtlemise kohta õppida rahvastelt, kes tihedamini koos elavad.
TJT

neljapäev, 4. november 2010

Motivatsioonist

See eilne koduse ema arengu teema püsib ikka meeles - ju siis puudutas. Oma varasema tööinimese karjääri jooksul ei tundnud ma suuremat kirge ega pühendumist. Ma tegin küll enda arvates (tänini) olulisi asju, kuid mulle ei tundunud nii oluline, et mina neid asju teeks. Tööandja tuju või omaniku rahakoti pärast ei pinguta ju keegi ja kusagilt tuleb kvaliteetseks tööks vajalik motivatsioon leida. Keskendusin siis sellele, et hea, kui asjad oleks hästi tehtud ja toimiks ja ma saan selleks anda oma parima. Sest keegi vajab hästi toimivat asja ja ma olen ikka tahtnud tunda end osana ühiskonnast, vajaliku ja seotuna.
Aga kui ma ühest või teisest töökohast lahkusin või miskit lihtsalt lõppes, ei tundnud ma suurt midagi. Ükskõik, kes neid töid teeb. Mina valisin lihtsalt selle, mis endale kõige paremini sobis ja jätsin teised selja taha.
Lastega on kõik täiesti teisiti. Kui mina ei tee, siis ei teegi võib-olla mitte keegi mitte kunagi. Ja parim aeg on praegu. Nende vajaduste eest hoolitsemisega saadavat rahulolu ei saa millegiga võrrelda – lapsukesed kenasti koos toimetamas on ju idülliline pilt.
Ja kui mina oma piiratusi ei võida, lähevad need lastele edasi ja siis peavad nemad selle all kannatama nagu mina praegu kannatan oma piiratuse all. Ja täna käest lastud võimalused ei tule kunagi tagasi. See motiveerib mind palju enam kui kõik need pooltehislikud motivatsioonid, millega ma end tööelus liikvel, ergas ja kvaliteetne püüdsin hoida (ma võrdleks neid pigem vanglas kätekõverduste sooritamisega - hinge elushoidmiseks vajalik, aga muidu mõttetu).
Ja ma tunnen, et ma olen nende aastatega ka sisemiselt palju muutunud. Ma ise tunnen end sisukama ja terviklikumana. Õnnelikumana nagunii. Kui konkreetsem olla, siis suur osa siin blogis kirjeldatud probleemidest on järgnevate päevade jooksul lahenenud või vähemalt leevenenud, jättes ka nähtamatuid kingitusi maha. Ma enam ei ärritu laste probleemide peale nagu varem. Lapsed saavad pärast võimuvõitluse perioodi jälle kenasti koos oldud - väikesed eriarvamused viitavad ju ainult sellele, et üldse on midagi arvatud.
TJT

kolmapäev, 3. november 2010

Ema arengutee

Ühes tuttavas väikeste lastega peres arvab pereisa, et seni kodune pereema peaks tööle minema, sest muidu tema isiklik areng jääbki seisma. Mitu aastat lastega kodus olemist olevatki talle juba halvasti mõjunud.
Eks sedasorti mõtteavaldustel ole alati tagamaid, millest kõrvalised inimesed ei tea. Ma saan täiesti aru, et praeguses majandusolukorras on mehele suur pinge ja pingutus üksi tagada pere materiaalsete vajaduste rahuldamine ja et võib-olla on ka liig seda eeldada. Meil ju kurdetakse, et kivistunud ootused meeste ja naiste rollidele panevad arengud seisma ja peaks olema enam tänapäevasemaid mitmekülgsemaid jne lähenemisi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Vaid sellest, et ka koduse ema rollis on piisavalt võimalust areneneda – kui selleks soovi ja tahet on.
Minu meelest on siin väga palju, millele keskenduda.

Näiteks toit. Me kõik teame, et toit võiks olla mitmekülgne ja tervislik, aga just seda lapsukesed sageli ei taha. Kui palju te teate lapsi, kes rõõmustavad köögiviljatoitude üle? Teha nii imemaitsvat tervislikku toitu, et isegi lapsed söövad, selle omandamine nõuab tükk harjutamist. Pealegi – minu meelest on lihtne teha endale sobivat toitu, aga mida vajab mu laps? Tema on teine inimene oma seedesüsteemi ja kasvuvajadustega. Lapsed ei taha juba loomu poolest sama toitu, mis täiskasvanud. Kuidas mõistliku töökuluga kõigile sobiv lahendus leida? Rääkimata sellest, et mõni laps on allergiline või kannatab käitumis- või seedehäirete all ja nendel on veel täiesti omad spetsiifilised toiduvajadused, millega enda kurssiviimine on tõsine uurimustöö.

Paljud inimesed annavad teistele hinnanguid välimuse järgi. „Õige ema“ laps on alati puhas ja kena, see näitab, et ema on usin ja korralik inimene, kes oskab oma lapsi kasvatada. Niisiis tuleb näha ise välja puhas ja hoolitsetud ja hoida last sellisena. Jah, on emasid, kes keelavad lastel ka talvekombinesoonis põlvili lumel olla (kuigi uus või hästihoitud kombe ei lähe ka tundidepikkuse lumes püherdamisega läbimärjaks), sest riiided saavad mustaks. Sest neid lihtsalt ei viitsi pesumasinasse ja pärast kuivama panna, aga viks ja viisakas on vaja välja näha. Kust läheb piir mõistliku meeldimistarbe ja mõistliku töökulu vahel? Ja mis on selle juures lapse vajadused?

Või arenguprobleemid, sealhulgas haigused on elu paratamatu osa. Lihtne ja mugav on toppida laps antibiootikuid täis, aga kes ise neid kunagi on proovinud (mina olen), see vist teist korda ei taha. Ja lapsele ammugi mitte. Kõiksugu muu haigustega toimetulek on aga üsna jõumahukas. Nagu on väga peen kunst ka haiguste ennetamine ja probleemide lahendamine siis, kui need pole veel väga suureks läinud. Karastamist ja lapsele liikumisvõimaluste pakkumist peavad paljud suureks ettevõtmiseks – lihtsam on lasta asjadel minna, nagu nad lähevad ja ravida pärast haigusi.

Kindlasti on heas kodus ka inimeste vahel head suhted. Aga me ei ela ju muinasjutus oma printsidega (tegelikult sellest, mis pärast pulmi saab, muinasjutud pikemalt ei pajatagi). Sureliku inimesega hästi toimivaid lähisuhteid kusagilt osta ei saa, vastastikku rikastavates suhetes olemine on taaskord peen käsitöö, mille oskusi tuleb sageli suhtesse astudes alles omandama hakata (kui paljudel meist on selliseid lähisuhteid olnud oma lapsepõlves?).
Lapsed annavad alati ka võimalust arendada endas kannatlikkust, empaatiat, tingimusteta armastuse võimet, ausust, aga ka enda sisemist korda, juhivõimeid ja paljut muud. Ma arvan, et igale emale leidub sobivaid arenguvõimalusi pakkuv laps, kes aitab tal areneda just selles, mis vaja. Ja seda enesearengu tööd saab teha sageli ka ilma igasuguse välise motivatsioonita. Kui kõik need asjad on korras, siis ei pane teised inimesed seda sageli tähelegi, silma torkab ainult see, mis häirib.

Ja kõige selle pingutuse juures püsida voolamises, või vastupidi, teha seda kõike ilma pingutuseta, loomulikult, õiges meeleolus ja lõõgastunud olekus ei ole kerge kellelegi. Mina ausalt öelda ei teagi inimest, kellest ma kahtlustaks, et ta kõigega kuldselt toime tuleb. Ja kui palju on ideaalseid inimesi tööelus? Minu meelest saab inimene areneda igal pool ja saab arenemata läbi ka igal pool, kodune elu selleks küll mingeid piire ei sea.
TJT