Laupäev, 23. märts 2013

Tipust ja täpist


Meie lastel on selle ühe asjaga vedanud, et paistab, et neil on juba üsna õrnas eas õnne tegelda hobidega, mille nad ise on valinud ja mis neid nende teel tõesti hästi toetavad – poeg tegeleb džuudo ja tütar viiulimänguga. Oma alaga tegelemine aitab neil nende tugevaid omadusi arendada ja nõrgemaid kohti järele aidata. Laste puhul on ju nii palju õnnest kinni. Mina nt ei viitsiks sellesse suuremat panustada, et istuda autoga tipptunniummikutes, sest džuudomajja oleks meilt bussidega väga tülikas ja aeganõudev minna. Aga õnneks on pojal isa olemas, kes selle viimise-toomise töö ära teeb. (Ja õhtuti võtteid harjutab või temaga jaapani keelt õpib – ikka toreduse pärast.) Ja tütar poleks võib-olla niisama muusikakooli sisse saanud (pooled lapsed ei saanud, kõik lihtsalt ei mahu), aga õnneks oli tal isa, kes korraldas talle mõned ettevalmistavad tunnid kooli muusikaõpetaja juures, kes talle vajalikud asjad selgeks õpetas. Mina poleks selle ettevalmistuse peale lihtsalt tulnud (oleksin lapse lihtsalt katsetele viinud ja vaadanud, mis saab). Õnneks on neil üks ettenägelikum ja põhjalikum lapsevanem ka olemas.


Tütrega tuli jutuks, et ei tea, kas pojast tuleb tippsportlane, kui talle nii hirmsasti meeldib džuudot teha. Ma arvasin, et sport on tore asi, aga veidi kahtlane, kas ma toetaksin tema valikut saada tippsportlaseks. Mingite mööndustega jah, toetaksin. Kui ta ise selle valib. Aga ma ei hakka küll omalt poolt midagi selle valiku toetamiseks tegema (minu isa kunagi püüdis mind innustada treenima võitudele mõeldes: sest mõtle, võib-olla on see kunagi olümpiaala ja sa saad ka olümpial võistelda; mõtlesin, et see oleks ju tore küll, aga võistlemine mulle tegelikult ei meeldinud, lihtsalt trenni teha meeldis). Ausalt öelda ma lausa kardan tänapäevast tippsporti. Kas seal ausate võtetega on üldse võimalik edukas olla? Ja ise ausana teiste käest kaela saada pole ka päris see, millest unistada. See, mis spordi teemadel minu kõrva on puutunud, ei tundu üldse ahvatlev: äärmuslik enesepiitsutamine kahtlaste eesmärkide nimel, vigastused, pidevad rahaprobleemid ning kõige krooniks meedia ja netikommentaatorite lakkamatu sõim, kui miski peaks ebaõnnestuma (enamik sportlasi ju ei võida). Ebatervislik, isegi ohtlik. 

Muusikaga on tegelikult sama lugu. Need vähesed muusikainimesed, keda mul on õnne tunda, muusikuelu just lausa ei kiida. Nad armastavad muusikat, aga mitte neid intriige ja pingeid, mis nt raha teemasid saadavad. Nojah, aga need on ka tegevmuusiku ametist lahkunud inimesed, kes on terviklikuma elu soovist valinud leebema tegevusala, mis kaudsemalt muusikaga seotud. Mulle ei tundu üldse hea mõte ka tippmuusikuks saada. Nii ma ka tütrele ütlesin. Et tore, et sa õpid pilli mängima ja võid kuskil hobiorkestris sõpradega koos mängida ja õnnelik olla. Muusikat kuulata on tore, muusikat teha on minu ettekujutuses imeline. Ja tütar lisas, et ta tahab oma lapselastele ka mängida. Võib-olla on ka tema tulevane erialavalik kaudselt muusikaga seotud. Igatahes on mu sellise hoiaku boonuseks, et ma ei sunni last viiulimängu nimel millestki loobuma ega iga päev kaks tundi harjutama, vaid ainult veerand tundi. Sellest piisab tasakaalustatud arenguks täiesti. Viiuliõpetaja on ka rahul.

Isa kasvatas mind tippu jõudma. Ta arvas, et mingi alaga süvitsi ja pühendunult tegeldes peaks Eestis mõne ajaga jõudma kümne parema hulka (sellel kitsamal alal siis) ja see ongi märk, et asja on hästi tehtud. Elu on mõttekalt elatud. Nii, ja mida mina selle õpetusega tegin? Vaevalt küll, et ma nüüd kümne kõige tublima koduema hulka kuulun (kuigi kriteeriume sobivalt sättides võiks selle kah võibla mingis udupeenes valdkonnas määratleda – mis sest, et praktilise elu taustal oleks see absurd) ja millegi muuga nagu ka ei hiilga. Nii palju on isa õpetusest külge jäänud, et ma teen oma väikseid toimetusi kirglikult. Ma kütan ahju perfektsionistlikult. Ja mõnda muud sinnakanti (aga tulemused on kahtlemata maitse asi ja sõltuvad vaatleja kriteeriumitest). Võib-olla ma kuulun kümne Eesti kõige kirglikuma ahjukütja hulka? Ainus kindel, et ma elan kõige sellisemat elu, mida ma endale tahaks ja olen antud hetkeks suutnud luua. Ja igavust pole karta, edenemise kohti jagub veel aastakümneteks. Et siis selles nagu meister? Oma elu elamises? (See on valdkond, kus mitte kellegi teisega võrrelda ei saa, sest kõik teised tahavadki midagi muud ja teevadki midagi muud. Nii et o jee, ma olengi tšempion. Parim. Kusjuures võistelda polnud vajagi.)

Ja mida ma ise oma lastele õpetan? Ära roni liiga kõrgele – puu otsa võid ronida nii kõrgele, et end veel turvaliselt tunned (iga peenemat ja kuivemat oksa tuleb enne järele katsuda) ja pärast ise alla oskad tulla, nii et oleks turvaline ja saaksid hakkama. Ära püüa ühiskonnaelu tippu? Sinna jõuda on raske, valus ja ohtlik. Ja tipus on üksildane, nagu ma ka arvan olevat näinud (teiste pealt muidugi). Leia endale mugav koht ja säti sinna keskemale. Mitte liiga keskele ka, seal on vaja hirmus palju teiste normide ja arvamustega arvestada. Ja mitte liiga serva peale, seal on raske enda vajaduste eest hoolt kanda. Sellisesse keskmiselt keskmisse kohta oleks hea end sisse seada, et oleks ruumi endaks jääda ja olla. Tee nii ja sa oled õnnelik?

Elada vaikset keskmikuelu? Mitte puutuda sellesse, mis toimub „tipus” või „keskel”? Mitte puutuda väljapoole oma valitud ringi? Mitte proovidagi selles „suures” maailmas läbi lüüa? Mõnikord Eestist lahkujate jutte kuulates-lugedes mulle tundub, et ma elan sise-eksiilis. Oma väikeses maailmas, mis on ülejäänud ühiskonnast ühelt poolt läbipaistvate klaasseintega eraldatud. Mina võin ühiskonda näha ja ühiskond mind pigem mitte. Ma ise olen need seinad ehitanud. Enda ümber ja enda sisse. Luues illusiooni, et nii on kergem, mugavam ja vähem valus.



Hiljem lisatud. Pärast selle kirjapanu puutus ette üks vana David Vseviovi kirjutis Postimehes, mille lõpuosas ta rääkis meie ja nende vastandumisest rahvuste kontekstis. Ja arvas, et erinevuste asemel võiks keskenduda ühisele inimlikule osale. See kõnetas, kuigi seekord mitte rahvuste kontekstis. Anonüümsed netikommentaatorid ja poliitikud ja paljud meediainimesed on mulle ikka tundunud „nende” hulka kuuluvat, minu ettekujuteldavas minu-maailmas neid pole. Minu jaoks on see paras tükk avardumist võtta need seinad vahelt maha (või piiluda alul paokil ukse vahelt) ja vaadata meid ühiselt inimkonna osana. Kasvamine usalduses ja väes, et miski ega keegi ei saa mulle haiget teha. Aga see on ilus mõte ja ma tänan selle eest.
 

TJT

Reede, 8. märts 2013

Liikumismeel ja tasakaalumeel


See on Heli Kudu ja Siiri Veensalu teise meeleõpetuse loengu kokkuvõte, esimese kaheksatunnise loengupäeva lükikokkuvõte on siin (elumeel ja kompimismeel). Ja meeleõpetusest üldisemalt on siin.

Meelte abil me kogeme maailma, sestap on nad üliolulised ja neid tasub arendada meeltele parajalt koormust andes. Tajuda saab seda, mille tajumiseks meil on meeled olemas ja piisavalt arenenud. Kehaga seotud alumiste meeltega (kompimis-, elu-, liikumis- ja tasakaalumeel) tajub inimene iseennast. Neid meeli arendades kujunevad kehalised võimed tunnetuslikeks võimeteks: võimeteks teist inimest kuulata, kõnelda ja mõista mõtteid ning teist inimest.


Liikumismeel on seotud tunnete ja astraalkehaga. Liikumismeel allub enda juhtmisele. Kõigepealt on mõte, siis võime seda teostada. Elundiks on lihaskond ja sümpaatiline närvisüsteem (e tahtele alluv osa närvisüsteemist, on ka tahtele allumatu osa). Kõrgematest meeltest viib liikumismeele areng sõnameele arenguni (ehk head liikumisvõimalused lapseeas viivad hiljem arenenud sõnameeleni).

Liikumismeele kaudu on meil ühendus oma kehaga. Tunneme oma piire, suudame oma keha millekski kasutada. See annab enese valitsemise tunde. Endaga kontaktis olles on alati võime võtta midagi uut. Astraalkeha on tundekeha. Kui seal on takistused, tundeblokid, ei õnnestu teha, mida tahaks.
Kui ujumine on hästi selge, muutuvad liigutused automaatseks, saab edasi liikuda minimaalselt pingutades. Ja nautides. Ja teadvustades. See annab kehasse kerguse, vabaduse ja rõõmu tunde. Liikumismeel ütleb: teen kerguse ja rõõmuga.
 
Kuulmismeele kaudu saab mõista asjade olemust. Võime mõista on seotud keha ülesehitusega. Kõnes täiuse saavutamiseks on vaja pöörduda tasakaalu ja liikumise poole. Ühendused tekivad ainult harjutades, laps peab saama ronida, hüpata jm. Iga normaalse lapse kehas on soov haarata uusi võimeid – nt ronida kivi otsa – kõik, mis silma all, sobib erinevaks kasutamiseks. Mõistev inimene julgustab last proovima. Ohu korral annab abi, aga ei keela ära!

Keelamine ei tee lapse südant rahulikuks – laps vajab endaga kontakti, ohtlikke asju tegevad lapsed pole endas. Segaduses laps pole ka endaga ühenduses: ta ei ole vaba (olukord on liiga suur kaos). Selline olek ei arenda last. Nad ei ole sellises olukorras õnnelikud, ja see läheb keharakkudesse sisse. Lapsel on õigus olla, nagu ta on – ka mittekeskmine. Lapse eesmärk on enda jõududest lähtuvalt haarata, täiskasvanu eesmärk on arendada endas tundlikkust lapse vajaduste suhtes. Käskida ei saa (käskimine ei toeta lapse arengut). Vahel on ka tormamine vajalik, selle kaudu saab seeditu (või ka seeditamatu?) välja lasta, muidu tekib sisemine pais, mis vallandub vägivallana.

Mida rohkem laps liigub, seda rohkem läheb impulsse ajju, aju areneb. Vabalt takistamatult liikudes arenevad lapse akadeemilised võimed. Täheõppimine liiga varases eas nõrgendab tulevast akadeemilist võimekust, sest kulutab jõudu mitteeakohasele tegevusele (see kahjustab inimese tervist elu teises pooles). Lihase liikudes järgneb pingutusele lõdvestus, sellest tekib hea soe tunne – see on seotud elumeelega. Lapsele on vaja ajendit ja ruumi liikumiseks. Väiksele lapsele on ajendiks vaimustunud täiskasvanu.

Häiritud liikumismeele korral on iseloomulik liiga nõrk lihastoonus, liiga lõdvestunud lihased või tönts liikumine, laps ei suuda vaikselt liikuda, raskused on joogi valamisel, ka kõnehäired (raske eristada KPT, GBD häälikuid) jms. Sellistele lastele meeldib monotoonne mäng, neid iseloomustab üksindustunne, kurbus, paistavad laisana.
Liiga tugeva lihastoonuse korral on häiritud peenmotoorika ja kognitiivsed õpivõimed. Liikumine pole sujuv, raskused kirjutamisel ja lugemisel, sest need põhinevad kehalisel osavusel.
Sageli võtab laps ise arengus järele, kui talle antakse võimalus teha oma harjutusi. Täiskasvanu ülesandeks on vaadata, et vahendid oleks kättesaadavad, keskkond tuleks lapse vajadustele vastu ja alati tuleks lähtuda suurest pildist, sellest tulenevalt leida tegutsemine.

Liikumismeelt arendavad:
  • Vaba mäng, võimalus ise tegelda endast lähtudes. Lapsed teavad väga täpselt, mis neile hea on.
  • Kordamine, kuni liigutus muutub automaatseks.
  • Kõndimine on puhas teraapia. Hea, kui oleks matkaring, mida kord nädalas läbida (loodus on alati uus). Kõndimine pakub võimaluse rõõmu tunda keha liikumisest, siis tuleb impulsse. Hea eesmärk on see kindel rada läbi käia, mängupausidega ja võimalusega ringi vaadata.
  • Ümbrus: et lapsel oleks poom, reha... erinevad toa asjad kasutada. Hea, kui poleks keelde takistuseks (et miski läheb mustaks või võib puruneda).
  • Vaha, plastiliin, joonistamine, meisterdamine, märgviltimine jne
  • Sõrmesalmid: mõte on ees, keha ühendab mõtte, viies selle füüsilise pildini. Koordinatsioon.
  • Liikumisega luuletused.
  • Eriti oluline on teada, et kõik täiskasvanu liigutused lähevad lapsesse!!

Liikumismeelt kahjustavad:
  • Keelamine ja korrigeerimine, see peatab tahtevoolu, hirmuga ei saa ka ennast haarata.
  • Eeskuju puudumine (istuv täiskasvanu ei paku lapsele arenguks vajalikku eeskuju).
  • Vähe liikumisvõimalusi.
  • Teleri ees tekkiv liikumispais: pildid panevad keha liikuma, see on vaja kehaliselt maha laadida. Kui ei laadi, siis laps ei tea, mis tema käed-jalad teevad, tagajärjeks võib olla agressiivsus, õnnetus vms.
  • Kui väikse beebiga ei kõnele, ta sureb. Kõne kujundab last, ilma selleta ta ei arene.
  • Liigne autosõit – liikumine ennast liigutamata (kiirusel kuni 5 km/h veel ei kahjusta). See mõjutab negatiivselt inimpilti. Selle tasakaalustamiseks oleks hea viia laps loodusse või jätta auto kaugemale ja liikuda osa teest jalgsi. Lasteaeda jala tulevad lapsed on kohe kohal, autoga tulnul kulub aega, et end leida.
  • Elektroonilised mänguasjad on ebakõla.
Väikse lapse vajaduseks on eelkõige kasvamine ja kontakt iseendaga. 3D tekitab ajus segadust: keha  ja silmade signaal pole omavahel kooskõlas. Adekvaatse täiskasvanu kasvatamiseks on vaja tegelikku kogemust. Täiskasvanu tundelaeng toob lapsele midagi kohale.

Kui laps sünnib, siis ta liigutab. Tal on refleksid. Kui tahtmatud liigutused jäävad peale, ei saa paljusid liigutusi teha. Refleksid peavad kustuma, et areneks välja normaalne täiskasvanu. Reflekside vabanedes algab kiire kõne areng. Kõne tekitamiseks on vaja suurt liikumist. Kui liikumine pole piisavalt diferentseeritud, võivad tagajärjeks olla kõneraskused. Oluline, kuidas täiskasvanu on oma keha läbi töötanud. Selle võtab laps oma täiskasvanuellu kaasa. 

Tasakaalumeel

Kui laps on tasakaalust väljas, aitab teda tasakaaluharjutuste tegemine. Keelata pole hea ja mängule suunamine ei aita, kui pole seda kohta, kust mäng tuleb: endaga kontakt puudub. Samas, kui õpetaja laulab (ühe jala peal seistes): ma seisan ühe jala peal, kõik tööd teen ühe jala peal, saab laps teda jäljendada ja alles jääb kergus ja rõõm. Sellises olukorras võib pöörduda ka kompimismeele poole, et taas leida üles vaba endast lähtuv mäng.

Tasakaalumeele organiks on sisekõrv: kuidas paiknen maakera, gravitatsiooni suhtes. Tasakaalumeel seob kõik alumised meeled kokku üheks. Inimene seisab püsti, käed ja hingeala vabanevad vaba tahte tegevusteks. Lihased ja liigesed võimaldavad liikumismeele abil ruumis orienteeruda. Muusika ja matemaatika poole oleks hea pöörduda läbi ruumi. Geomeetriat õpetatakse ruumis orienteerumise ja tasakaalu kaudu. Ka tasakaalumeele arengus on olulised ronimine, hüppamine, keerutamine, kiikumine, pallimängud, žongleerimine – ja seda mitte treeningharjutuste, vaid kujutluspiltide abil. Muidu pole see lasteaiaealisele eakohane.

Hingeline ja keha tasakaal on seotud. Fenomen: tasakaalus püsimiseks on vaja tugevat pinda: selleks on enesetunnetus. Hingeline tasakaal annab sotsiaalse suhtlemise võimaluse. Vaja on liigne ära jätta, et jõuda tuumani. 

Kuulamismeel vahendab, et kuulates tõmbad end tagasi ja kuuled teist. Lihtsalt, vahele segamata kuulates on rohkem võimalik teist tundma õppida. Tasakaalumeel annab eneseväärikuse: ma tean oma väärtust ja aktsepteerin seda: kuigi see pole täisulik, olen sellega rahul. Suhtlemine on kuulamine. 

Kinnisilmi kogeme tasakaalumeelt puhtamalt. Laps vajab tähelepanu kogu aeg: sellena, kes ta on. Kehaline tasakaal muutub hingeliseks tasakaaluks. Kellel on hingeliselt raske või vähem arenenud tasakaalumeel, kipub kiiresti üle mahalangenud puu jooksma – siis ei koge tasakaalu.

Lapsed väsivad kiiremini, tekib meeltemuljete küllastus, sest pole pidureid. Täiskasvanu ülesanne on jälgida helimüra: puhastada keskkonda liigsest. Vastutus tasakaalu loomises on alati täiskasvanul.

Usaldust ei saa nõuda, ega armastust. Tähelepanu pall lapse ümber annab talle võimaluse muutuda selleks, kelleks ta on sündinud. Lapseeas pakutakse eeldused, et neid kasutanud laps saaks kvaliteetse täiskasvanuna esile kerkida.

TJT





Neljapäev, 7. märts 2013

Köharavi


Tuli just äsja jutuks, et kui endal või oma lapsel on mõni mure, siis ei tule üldse meelde, mis selle vastu aitab. Ja kui kellelgi teisel on samalaadne mure, siis loeks nagu raamatust ette, et meil on aidanud see ja see ja see. Panen siia mõne asja kirja, mis meil on köha vastu aidanud ja ma tänan väga ette, kes aitab seda nimekirja täiendada! (Lapsed aitasid meenutada, endal oli mõni asi juba ununud.)


  • Jalgade soojashoidmine aitab köha võibla üldse ära hoida. (Ja teisalt muidugi karastamine.)
  •  Enne magamaminekut soe jalavann meresoola ja sinepipulbriga.
  • Ööseks villad ette-taha. Need on meil mingid ökovillad, aga tavalised vist peaks ka aitama. Võtavad köha ära ja laps saab magada (ainult üks laps ei salli meil neid villasid sugugi ja tükib ära kiskuma. Teine tahab terve olla.) Suure köhaga olen rohkem patju pea alla sättind, et pea oleks kõrgemal.
  • Lambarasvaga määrimine rinna pealt ja varvaste vahelt ja talla alt ööseks. Meil on mingi õlidega rasvasegu.
  • Sagedasti sooja jooki juua mõne lonksu kaupa, et pidevalt pisilasi alla loputada. Ja ikka mingit köhateed. Minu proovituist on parim Gorbunova köhatee, kus on 19 taime sees, sealhulgas ka islandi samblik, nõmmliivatee, pärnaõis, sookail. Kui muud mitte, siis raudrohuteed on meil alati. Mõrumale joogil aitab sidrun ja mesi kaasa. Või kui muud ei taha, siis kasvõi seesama sidrun ja mesi sooja veega.
  • Mesi+taruvaik söögi peale ja köha vahele väikseks limpsuks.
  • Mesi+astelpajuõli (seda nad pärastpoole pole enam tahtnud).
  • Mesi+küüslauk või sibul.
  • Mesi+must rõigas (tegin nii, et õõnestasin seest tühjaks ja sõin sisu ära, rõika õõnde panin mett, mis tõmbas mustast rõikast mahla välja ja see ravib kurku; lastele eriti ei meeldi, aga mulle küll).
  • Mingite põletike vastu aitab sinine lamp (meie versioonis on see sinise kilega kaetud led-taskulamp), aga köha vastu me seda pole kasutand.
  • Nohu vastu paneme ööseks küüslaugu padja kõrvale, võibla see aitab köha vastu ka.
  • Aurud on vist ka head, aga lastega ma pole hakanud jamama. Ise pole ka pruukinud.
 TJT

Kolmapäev, 6. märts 2013

Pahameelest ja Anu Rauast

(Ühel teisel päeval kirjutatud.)


Ma olin täna hommikul oma poja peale väga pahane. Me lausa tülitsesime – ja oh, kuidas mulle ei meeldi, kuidas ma tülitsen, kui ma ärritunud olen. Ma tahtsin minna loodusmuuseumi allveepilte vaatama (üks National Geographicu allveefotograaf on veetnud üle 10 000 tunni vetesügavustes ja pildistanud kõike imelist, mida ta külmades ja soojades vetes on kohanud, see on väga ilus näitus). Ja kõrvaltoas on need kristallid ka veel ikka nähtaval, mis mulle ka väga väga meeldivad. Ja poeg tahtis koju jääda, et elektroonikamänge mängida. Selle aastaga, mis tal elektroonikamäng on olnud, on ta täiesti mänguhulluks läinud. Kuigi me oleme piiranguid seadnud ja vahepeal tal seda mängu polnud ka, sest läks katki. Mind vihastas selline suhtumine, et parem mitte minna kodust välja, kui seal arvutiga mängida ei saa. Kusjuures mul oli eriline boonus – minu õepojad, kes just sinna samasse muuseumi olid minemas. Nende lastega tahab ta väga koos olla ja üsna ükskõik, mida teha. Niisiis haagime end sappa, kui õe pere midagi kultuurhariduslikku teeb, sest minu enesekindlusest ja veenmisandest jääb väheks, et lapsi kuhugi kultuurharidusmajja vedada.

Tülitsesime siis ära, ja seekord jäin mina peale. Läksime linna. Loodusmuuseumis kleepus poeg otsemaid prügiteemalise arvutimängu külge ja olekski sinna jäänud enam-vähem kogu külastusajaks. Aga vahepeal oli koolilapsi, kes ka tahtsid seda arvutimängu vaadata ja vahepeal ma siis püüdsin poega pilte vaatama meelitada. Tegelikult kukkus see läbi. Sest kuigi laps justkui piltide poole vaatas, siis ta oli liiga täis muud, et sinna kuhja otsa oleks veel midagi võinud mahtuda. Justkui vaatasime pildifilmi, kuhu taustaks fotograaf oma kogemustest rääkis (see tõesti oli osalt lapsele igav, aga ma tõlkisin ainult seda, mis temasse võinuks puutuda). Aga poeg aina rääkis. Ei kuulanud. Ma kogesin frustratsiooni tunnet, pettumust, ängistust, segaduse tunnet. Tüdimust ka.

Me teed läksid linnas veidi lahku, õde läks kõigi lastega Anu Raua näitusele. Seal luges mu poeg kindad kokku (120). Pärast oma toimetusi läksin ise ka sinna näitusele, üksi, lapsed läksid õega omi radu. Minu meelest täiesti imeline näitus. Parimast sordist näitus, mida ma eesti kultuurist oskaks tahta. Väga ammusel põgusal kohtumisel äratas Anu Raud oma innustusega minuski armastuse eesti mustrite ja rahvakunsti vastu. Ja tema maalilised vaibad äratavad igaüks minus lugusid. Just selliseid lugusid, mida ma tahaks oma lastega jagada. Täiskasvanutega jagamiseks on need vahest liiga naiivsed ja naiivsus ju keskealist inimest ei kaunista(?). Vaatasin Anu Rauast tehtud videosid ka, pingutasin viimset kui sõna kuulda (sest kui lähestikku mängib kaks videot, on ülla-ülla mõlemat raske kuulda). See kõik oli nii ilus, nii õige, nii mõistetav – ka see [valu], mida välja öelda ei tahetud ja mis väljendus ainult ilmetes ja silmavaates ja ennekõike pausides. Ja pärast sai vaipade vaatamine veel sisukamaks: et vaadata ja mõelda, et need on tema kasvatatud lammaste villad siin ja mõni on karedam ja mõni tumedam – ta on need oma lambad tööd tehes ära tundnud. Kes on sedasorti käsitööd teinud, saab mingi ette kujutuse ikka, mis tunne see on.

Ja seda kõike ja palju enamat ma ei saa oma lastega jagada. Nad on liiga pungil täis oma elu. Võib-olla on neil oma elu seisukohalt õigus. Ja ma võiks ju kiruda arvutimänge, aga kustki ei saa öelda, et mina oma arhailiseihalduses kuidagi õigem oleks. Võib-olla kisub mind hoopis (üle-)eelmisse sajandisse ja nemad elavad tänases päevas. Kuigi ma tõenäoselt kasutan mõningaid selle sajandi leiutisi, pärineb suur osa mu elust ammusest ajast. Võib-olla olen mina relikt ja hoopis rikun laste elu oma arusaamu edasi anda püüdes? Et siis tuleks siirduda õnnelikult oma käsitsi tehtavate tööde manu ja jätta arvuti lastele? Täna ma mõistan nende vanemate kurvastust, kelle lapsed nende sissetallatud radu ei käi. Ja eks ma ise ole ju just samasugune.

TJT