Waldorfpedagoogika Soomes

Soomes ja mujal maailmas aset leidnud koolitulistamised on Soomes, nagu ka igal pool mujal palju vastukaja leidnud. Esimese hooga pakuti probleemile lahenduseks sotsiaaltöötajate ja psühholoogide lisamist (tore küll, kui sellest abi on, aga see oleks pigem tagajärje kaudu olukorra leevendamine, mitte algpõhjuse kustutamise kaudu probleemi lahendamine), aga hiljem on räägitud rohkem algprobleemi lahendamisest. [Kuulsin ühe soome haridusinimese käest, ise ma ei jõua eesti meediatki korralikult jälgida, saati siis soome oma.] Algprobleem on tundekasvatuse puudujäägid.
Mul on jäänud mulje, et Soomes otsitakse haridusministeeriumi tasandil lahendust küsimusele, kuidas tuua rohkem tunde- ja väärtuskasvatust tavakooli ja -lasteaeda.
Ja kust nad abi otsivad? Waldorfpedagoogikast, mis on algusest peale rääkinud, et last ei tohi vaadelda ainult peana (mida targaks teha), vaid lapsel on olemas ka käed, et luua, ja süda, et tunda. Terviklikkus on oluline ja empaatia muutub tänapäevases maailmas üha väärtuslikumaks oskuseks.
Too soome haridustöötaja kõneles, et Soomes pidada waldofkoole respekteeritama juba haridusministeeriumi tasemel. Esimesed waldorfpedagoogika aastakümned läksid seal üle kivide ja kändude (kujutan ette, et hoiak võis olla samasugune nagu meil praegu). Moes oli Ida-Saksa haridussüsteem, vist umbes samas stiilis nagu meilgi. Nüüd, mil on hädasti vaja hoida ära järgmised surmaga lõppevad õnnetused, mõeldakse tõsiselt, mis on hariduses valesti ja mida saaks paremini teha.
Mida waldorfpedagoogikas teisiti tehakse kui tavakoolis (ühest loengukonspektist):
1) rohkete kunstiainete mõte on kasvatada tundeelu ja tundlikkust;
2) algklassides muinasjuttude ja hiljem elulugude toel empaatia kasvatamine ning hea ja kurja tundmaõppimine; pealegi annab selline ettekujutusvõime arendamine hea impulsi loovuse arenemiseks;
3) draamapedagoogika kaudu omandatakse sotsiaalseid oskusi, väidetavalt on mängijad lapsed ka vähem agressiivsed, sest mäng kaitseb mängija psüühikat;
4) palju tähelepanu pööratakse eetikale ja filosoofiale ning meie elu kujundavatele väärtustele; väidetavalt keskendub waldorfkoolis väärtuste edasiandmisele kogu õpetus, sellega tegeldakse ka matemaatikatunnis (nt ülesanne esitatakse kujul "kui sul on kuus õuna ja sa annad oma sõbrale kaks ja teisele sõbrale kaks, kui palju siis sulle endale jääb?", mitte kujul "sul on kuus õuna ja sa sõid kolm ära" -- vahe on selles, mida see lapsele väärtuste kohta õpetab, ju mäekõrgune);
5) palju pööratakse tähelepanu kooli õhustikule: aega on inimese ärakuulamiseks, rahu on loovuse arengu eeldusi;
6) õpetus on alati põnev ja elus, õpitakse läbi tegemise, loomise;
7) kasvatamine läbi eeskuju, õpetajad on täielikult teadvustanud enesekasvatuse tähtsuse.
Mulle jäi mulje, et Soomes on waldorfkool koolisüsteemi täieõiguslik osa, mis on sinna vastu võetud lootuses, et ta tavaharidussüsteemi rikastab. Ja waldorfkool omalt poolt on võtnud kohustuse pakkuda tavakooliga samaväärset haridust selles tähenduses, et kogu programm saab samade aastate jooksul läbitud, lihtsalt õpetamise viis on teine. See peaks Eestis ka nii olema, aga ma ei julge pidada end nii kompetentseks, et seda kinnitada.

Vaatasin, mis internetist waldorfi otsinguga tuleb, ja leidsin sellise. Ma ei julge kinnitada, et kõik selles artiklis päris õige on, aga sinnapoole ikka. Vähemalt üks ajaga kaasnev (artikkel on ilmunud 10 a tagasi) viga on kindlasti: Tallinnas Nõmmel lõpetas waldorfkool tegutsemise juba oma 10 aastat tagasi, kui vahetus kooli omanik, praegu on Nõmme erakool tavaline erakool, kus waldorfiinimeste sõnutsi enam waldorfilõhnagi polevat. Aga mõni kiidab seda koolina. Vahepeal on Keilas tekkinud uus waldorfkool, millel minu arusaamist mööda läheb väga kenasti. Huvi on suur, lapsi ja õpetajaid jagub ning minuni jõudnud vanemate tagasiside on ainult kiitev. Eilses Keila Lehes ilmus artikkel "Õppimine waldorfkoolis kõrvalvaataja pilgu läbi".
vt.
Tipp Ja Täpp