Reede, 5. juuli 2019

Ole piisav!

Käisin tantsupeo peaproovi vaatamas. Proovi lõppedes ütlesid liigijuhid kordamööda oma liigile tänusõnad kaasa. Pooled neist pidasid vajalikuks lisada, et päris etenduse ajal anna veel rohkem, ole veel rõõmsam. Ma istusin seitsmendas reas ja seal all staadioni serval oli mul terve kahetunnise etenduse ajal võimalik tantsijaid üsna isiklikult jälgida. Ma ei näinud, et keegi oleks üle nurga lasknud, poole teraga teinud. Tantsijad olid rõõmsad, pühendunud, andsid oma parima. Mina olin liigutatud. Mul oli huvitav vaadelda, kuidas igaüks neist oma isiksuse läbi seda ilu väljendas, näha uusi tantse ja sammukombinatsioone ja põnev mõelda arenguteele, mis meie rahvatants on kolmekümne aasta jooksul läbinud. Mulle meeldisid need moodsad käänakud, et kuidas Kosmikud Saaremaa neidu keerutasid ja kõik see juurteni küündiv arhailisus ja... Ma tundsin uhkust, et me rahvana suudame selliseid asju luua. Isegi kui mina loon ainult lapsevanema ja pealtvaatajana, ma tundsin isiklikult ka uhkust selle rahva üle. Vaatamine ja tunnetamine on ka tähtis töö. Nii ma arvan.

Tagasiteel arutasime kaaslasega, et see "ole rohkem!" seal lõpus justkui ütles, et tantsija, sa pole piisav. Mina kuulja ja kaasaelajana tundsin äkki nagu alandust, et see tuhandete loojate hiigelsuur panus ja pühendumine oli mitmegi suure pealiku jaoks veel liiga vähe. Tekitas jõuetuse tunnet ja kurbust. Tee, kuidas tahes, ikka pole küllalt hea. Eks ma ole seda terve elu igalt poolt kuulnud, see ka ju meie rahvusliku arhetüübi osa ja lõputu depressiooni allikas.

Meenutasin hea sõnaga neid meie igasuviseid lastelaagreid, kus mõnel aastal on üks ameerika eesti pere osalemas olnud. Pereisa on väga oodatud lastega jalgpalli mängima (nagu muidugi kõik teisedki laagris osalevad isad-emad). Ameerikas õpetajana töötav Peeter tunnustab lapsi igal sammu: hea sööt, hea löök. Istusin platsi serval ja iga minut sai keegi kiita, olgu siis oma või vastasvõistkonna liige. Lapsed mäletavad ja küsivad uuel aastal laagri algul, kas sel aastal ka Peeter tuleb. Kas see pere on sel aastal ka just sel ajal Eestis puhkamas ja astub meie laagrist läbi ja kas Peeter ikka tuleb meiega jalkat mängima. Selline tunnustamine on meie kultuuris midagi nii erilist. Olen minagi Peetriga tunnikese juttu ajanud. Lõpetuseks tunnustas ta mind viisil, mis võttis sõnatuks ja jäi aastateks meelde. Lihtsalt minu olemise viisi märgates, nagu ei keegi teine, andis Peeter mulle hingelist pidet, olgu ta selle olemise viisi eest isiklikult tänatud.

See tee rohkem ja ole rohkem on üks mantra, millega me end igipiisamatuse õnnetusse keerutame. Kui muud ei oska öelda, siis parem oleks lihtsalt tänada. Tänada selle eest, mis teine on teinud, milline on tema unikaalne olemise viis. Pole vaja olla tubli ega midagi rohkem. Vaja on lihtsalt olla ja märgata. Me kõik tahame ju elada rõõmus, et oleme vajalikud ja meie panus on ära tuntud ja vastu võetud.

TJT