Teisipäev, 26. mai 2009

Millist nukuteatrit me vajame?

Käisime "Nukumängu ABC-d" vaatamas. Mina olin sellest kuulnud arvatavat nii ja naa. Kellelegi ei meeldinud muusikavalik, kellelegi meeldis tempokus ja loovus. Mulle meeldis. Et mõnusasti mängisid poroloonitükkidega ja kogu aeg oli põnev. Muusika oli tavaline raadiomuusika, mis meid ikka ümbritseb - ja selline, mis mind ei häiri.
Aga siis ütlesid kaks ema järjest, et nemad ootavad nukuteatrilt midagi muud. Midagi hingele. Et nende muusikapalade sõnum ei olnud lapsepärane (ei olnudki). Ja et see ei olnud väikse lapse teater, oleks olnud hea etendus varateismelistele (kes aga kahjuks ei pea ilmselt enam prestiižseks sellisel viisil mängida). Tütrele meeldis hästi, aga eks lastele ole seegi juba põnev, et sai linnas käia.
Ma jäin mõtlema, kas minus on midagi valesti, kui ma isegi ei oodanud teatrilt hingelisust. Ja nõustun, et see tükk ei olnud mitte lapse hingele kirjutatud, vaid pigem üritas lapsepärastada ümbritsevat maailma. Mina rõõmustasin, et tavalisest helitapeedist ja lihtsatest asjadest saab kokku sellise mängu. Aga ma olen nõus, et kui eesmärgiks on terve ja rikka hingeeluga täiskasvanu kasvatamine, siis võiks materjal olla teistsugune.
Üks ema igatses taga vana aja nukulavastusi. Mina neid oma ajal ei sallinud. Moraliseeriv "Jussikese seitse päeva" on praegugi kavas, aga mulle on see enne töö, pärast lõbu ilmavaade vastukarva ja oma lastele ei tutvustaks. Mul tuleks masendus peale, kui ma sellise mõttega läheks tööd tegema, et lõbu tuleb kuue päeva pärast. Ma olen end kümmekond aastat oma tööga toitnud ja katnud, aga töötanud ikka selle tundega, et ma teen seda selle pärast, mida see mu hingele pakub. Ja titeema elus on ju eriti vähe lõbustusi - vähemalt minul olnud, kui mu igapäevategevus ei pakuks mulle rahuldust, siis mille nimel üldse elada? Paljas mõte Jussikesest ajab judinad peale. Ja nende muude moraalidega pole üldse paremad lood. Ma olen niigi juuksejuurteni moraali täis topitud. See osa minust ei meeldi mulle endale sugugi, aga mis teha.
"Ise, ise ka" oli "Nukumängule" sarnane tükk ja selliseid on vist kavas praegu veelgi ("200 vanaisa" nt). Aga kas seal midagi hingele ka on, ei tea. Ja ma isegi ei saa päris hästi aru, kas minu arvates peaks olema. Niikaua, kui ma ise loen lastele hästi valitud unejutte, peaks kõik justkui korras olema. Aga võib-olla ei ole ka.
Homme läheme võib-olla balletti vaatama.
Tipp Ja Täpp

Pühapäev, 17. mai 2009

Vanema õe kompleks

„Ära mine autoteele!” ütleb mu seitsmeaastane tütar oma kolmeaastasele vennale ja mul tuksatab sees. Et miks see laps tunneb oma venna pärast sellist muret ja võtab vastutust kohas, kus talt oodatakse ju ainult, et ta ise mõistliku liiklejana kõnniteel oleks?
Ammu enne poja sündi rääkis üks tark naine mulle, mis on mingi elujärgu ülesanne ja et esimesed 14 aastat peaks laps saama olla vaba kõrvalisest vastutusest nt nooremate õdede-vendade ees. See mõte oli mulle uus, sest mina olin oma vanemate tutvuskonna vanim laps, alati see mõistlik, kes vaatas, et kõigil hästi oleks, korraldasin ja vastutasin. Aga mõte kahe esimese seitseaastaku suurest vabadusest tundub mulle siiani täiesti õige. Ma tahaks, et mu lapsed saaks kõigepealt enda tiivad tugevaks kasvatada, enne kui lendu peavad tõusma.
Kust siis mu laps minu vastutuse üles korjas, et vaatab väikevenna järele olukorras, mis peaks olema ainuüksi minu kui ema töö? Kas ma olen midagi tegemata jätnud?
Kas on võimalik, et mina realiseerin oma vanema õe kompleksi, mis mulle omal ajal sisse kasvatati, praegu nö suures maailmas asju ajades, justkui üritades midagi paremaks teha, selle asemel, et olla kodus oma väiksema ja oma suurema lapse kõrval, et anda neile asjakohane kasvukeskkond?
Eks ole selles blogipidamises ka ju maailmaparandamise vidin küljes. Ma näen, kui palju on minu ümber tarku emasid, kellelt mul on alailma midagi õppida ja mulle on tundunud, et kui ma osakesegi oma suurtest avastustest siia kirja panen, saavad ehk lugejad ka midagi endale vajalikku teada, ka siis, kui nad ise selliste inimestega ei kohtu. Mu selline arusaam kõneleb ju pigem usaldamatusest tõsiasja vastu, et teistel inimestel on omad kohtumised ja teadasaamised ja võib-olla ka ilmutuslikud sisekaemused. Ning sellest neile piisabki. Et polegi mingit vajadust siia midagi kirja panna. Vähemalt mitte maailmaparandamise mõttes (blogindusel on mulle muid häid mõjusid ka). Ja kes teab, võib-olla pole ülejäänud ettevõtmistel rohkem mõtet? Et oleks ikka õige istuda kodus ja hoida oma lapsi oma tähelepanu sees ja jätta kõik ülejäänu sinnapaika?
Võibki nii olla. Teoorias ja kellegi teise jaoks. Ainult vist mitte minu jaoks, kes ma ajapikku ära manduksin. Ma vist vajan rohkem kontakte ja koduvälist tegevust kui ühele "õigele koduperenaisele" kohane (seda viimast rolli ma tõesti ei kanna välja). Need koduvälised kohtumised ja toimetused toidavad mu hinge. Kui ma praegu nii tungivalt vabadust vajan, kas see on märk sellest, et mul jäi oma lapsepõlves vabadus kogemata, ja selle asemel tuli võtta kõiksugu vastutust noorema õe kasvatamise pärast, sest minu noored vanemad ajasid oma asju?
Iseasi, et kes sel ajal mu laste kõrval on, kui mina maailma tuuli taga ajan? Ja kuidas saaks nii, et mu tütar saab oma lapsepõlve täiega maha pidada, enne kui kohane aeg selleks otsa saab?
(Sellest, kuidas mina oma laste kõrvalt teist lapsepõlve pean, on siin blogis korduvalt juttu olnud. Sest esimene kord jäi mitu olulist asja puudu.)
Tipp Ja Täpp

"Kunksmoor"


Olime kultuursed: käisime nukuteatri „Kunksmoori” vaatamas. Ja meile meeldis. Minu jaoks oli iga hetk sellest lavastusest tihe ja põnev. Sain sisu meelde tuletada ja kireva vaatemängu osaliseks. Sest lavastaja tahtis vist olla pop ja noortepärane ja köita arvutipõlvkonna lapsukesi, kelle tähelepanu üle paari minuti paigal ei püsi, nii et pilt ja heli peavad kiiresti vahelduma, et meeli üha uuesti puudutada. Muusikaline kujundus meeldis ka hästi, natuke etnot sobis sisuga. Kujundus oli lakooniline ja mõnus, varjuteater tore vaheldus. Ja hästi öko nii vähese seltskonnaga nii palju tegevust ära korraldada.

Mõni asi oli küsitav ka. Tegelikult ma ei saanud juba lapsena aru, miks Kunksmoor ullike end ära tappa tahtis ja sinna korstna otsa kõõluma läks (mille tagajärjel Trumm kodus palju jama korraldas). Praegu ka ei saanud. Mõtlesin, et vahest oli see noore kirjaniku mõtteuit, mida ta äkki ise ka enam õigeks ei pea. Aga peab nüüd aastakümneid taluma seda kunagist mõttetut uitu? Kunksmoor tegelasena ei ole mulle kunagi meeldinud, närviline ja edev, nagu ta persoonina on, ma kujutan ette, et kirjanik tahtis luua elulisemat karakterit ja pookis mõne õpetliku kallakuga jama ka talle külge. Ma olen alati selle kujuga kohtudes mõeld, et oh miks küll ometi. Võib ju olla rahulik ja normaalne ka. Aga võibla see ei müü. "Kunksmoori" saal oli vist üsna täis. Kui mina sinna minemata jätaks, siis ainult selle pärast, et mulle selline närviline tegelane eriti ei meeldi.
[Hiljem lisatud: aga nüüd leidsin raamatupoest "Kunksmooriloo", mis on Perviku kirjutatud näidend samal teemal ja seal on ka asjad üsna samamoodi. Nii et ju siis tuleb minul harjuda, et nii käibki. Ravitseja peab selles loos olema isekas ja edev närviline ektstentrik. Olgu siis, kui see nii mingil põhjusel parem tundub. Mina usun ikka, et päriselus saab ka teistmoodi.]

Kui mulle lavastuses miski vastumeelt oli, siis see, kuidas Kunksmoor karjus. Mingis meeltesegaduse hoos ta seisis seal keset lava ja lärmas, mis kole. Mõtlesin, et mida küll väikesed lapsed sellest arvavad, kes esimestes ridades keskel juhtuvad olema. Mina olin külje pool ja poeg oli mul süles, meil polnud häda midagi. Tütart ka ei häirinud. Aga kas me seda õigeks ja normaalseks peame pidama, et laste peale karjutakse, olgu või teatris ja kunstilistel kaalutlustel?
Samas nt nukuteatri jõuluetendus "Härjapõlvlane" oli väga vaikne ja armas ja lapsed kuulasid keskendunult. Saab küll teatrit vaikselt ja ilusti ka teha.
Tipp Ja Täpp

Minu südakevad

See on sageli eriti kiire aeg. Kõiksugu tegemised kulmineeruvad lehteminemise ajal. Kõige suurem kiirus on sellega, et igal vabal hetkel on vaja linnast välja saada. See "väljasaamine" muutub mingil hetkel sundmõtteks, millest on hea vabaneda varasuve igavusse, mida võib veeta üsna ükspuha kus. Aga sinna on üksjagu aega. Praegu on põnev kevad ja kõike sünnib igal pool iga päev.
Mul on kodu ümber ka üksjagu rohelust, aga selles roheluses keegi grillib ja kuulab valjuhäälselt "Meie Meest" ja eriti just kiirel ajal vajan ma rahu. Kuulata ja tunnetada, mis looduses sel hetkel sünnib saab ainult siis, kui inimesi on vähe.
Mitte et mulle inimesed ei meeldiks. Ühekaupa on nad enamasti kõik toredad ja huvitavad - paar tundi ikka. Olen noorena palju häälega liikunud ja igasugu tüüpe kohanud. Suur osa neist autojuhtidest armastas jutustada ja nii ma kuulasin lugusid maksupettustest ja kriminaalidest, rääkijateks inimesed, kellega tegelikult ei tahakski nii väga kokku puutuda, aga midagi sümpaatset selles jagamises siiski oli. Aga isegi kui täitsa toredaid ja korralikke inimesi saab palju kokku, hakkavad nad hõlpsasti tegema midagi sellist, mis mulle ei meeldi.
Seepärast ma püüan varaseid hommikutunde või pageda loodusse.

Kevadel on tore natuke armunud ka olla. Sellel on mingi energeetiline või jumal teab mis taust, et ma tunnen igal kevadel mingit igatsust. Täitsa isevärki oli käia volbri ajal perega nooruspõlve romantikalinnas ja tunda jälle seda ärevust ja elevust, mis kunagi oli nii tavaline sel aastaajal. Ja tohutut vabadust, et ei pea minema kuhugi kedagi võrgutama ega tundma mingit üksildusepiina. Sest mees on siinsamas olemas ja jändab lastega, kes ronivad kivi otsa või kõnnivad mööda kõnnitee äärekivi.

Aga see, millega kõik see sahmerdamine ja omaetteollatahtmine lõpeb, ei olegi nii tore. Väike laps jääb haigeks, kui ei saa piisavalt ema tähelepanu ja energiat. Ja siis on kõikidel asjadel korraga kriips peal. Enam ma ei sahmerda ringi ega tee oma tähtsaid asju. Ei sõida kuhugi loodusse (sest meil käivad lapsed alati kaasas, pole neid eriti kuhugi jätta). Lihtsalt oleme. Jälle on kõigeks aega.
Tipp Ja Täpp