Käisime Jägala joa ääres. Kohale jõudsime parajasti tipptunni ajal. Autosid tungles paremate parkimiskohtade ümbruses ja inimesed kiirustasid jõe äärde, kuuldus vandesõnu. See ärev rahutu meeleolu haakus hetkega minugagi. Tekkis tunne, et kui ma ei rutta, jään kohe kevadest ja jõest ilma, voolavad lihtsalt kõige täiega kaduvikku mõlemad. Ilma minuta.
Pärast imestasin, et kust minus selline kiirustamine ja hirm ilma jääda. Umbes nagu nõuka ajal, kui joosti miski parema vidina pääle kaubamajas tormi. Nüüd siis jõe äärde samamoodi (eks see ole üsna Tallinna külje all, ja laupäevane ennelõuna on pop aeg). Miks me sellised oleme?
Lapsed nautisid rahus, niivõrd kuivõrd ma suutsin seda neile pakkuda (no et vaja ruttu igast rakursist jõgi üle vaadata, kõike kuulata ja näha). Nemad lihtsalt kogesid. Jõe voolu ja vikerkaart ja veetolmu ja purikastikus koseserva. Ja pärast tagumiku pääl libedaid laskumisi ka, aga seda alles kõige lõpuks enne autosse minekut, sest need vesised liud läksid väiksemal läbi pükste (oma veekindla varustuse oli ta enne kodust väljajõudmist juba märjaks teinud, panime siis mingi tagavara varustuse).
Muidu oli tore. Lapsed tegid tühjakssöödud kohupiimatopsidest lumekooke ja ladusid neist maja. Ja ronisid kivi otsa ja hüppasid alla ja ronisid puu otsa ja mängisid kollimängu. Mina külitasin maas ja nautisin jõe voolu. Ja rõõmustasin, et ikka jõudsin, enne kui otsa saab. (Mis see ikka vasardab peas: enne kui hilja, enne kui hilja?)
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar