Kolmapäev, 23. mai 2012

Kogukond perekonna asemele


Selline imeline tekst saadeti mulle, avaldatud Valguse koja kodulehel. Leidsin siit enda jaoks mitu pidepunkti, mida olin hinges juba mõnda aega otsinud ja olen sellest servapidi ka siin blogis kirjutanud, niisiis avaldan teksti oma kaasaelamisega. Ja tänuga Oudekkile, kelle kommentaarid neil teemadel mu endamisi pead murdma panid – see lõi eelduse sügavamaks kontaktiks enda ja selle teemaga.

Loos on kirjas, kuidas lapse kasvatamine algab juba tükk maad enne tema eostamist – kui mõista lapse kasvatamist laiemalt kui selles väga piiratud ja üksüheses tähenduses a la lapse noomimine poriste jalajälgede pärast. Vahel ajavad sõnad oma erinevate mõistmisvõimalustega inimesi asjata riidu, osa inimesi nt väidab, et lapsi ei kasvatatavatki või et ei olevat vaja seda teha või nii. Et nad kasvavat ju ise. Mõnda asja on kasvatuses muidugi parem mitte teha, aga vanemliku, kasvukeskkonna loomise mõttes me kasvatame neid ju nii ehk naa, isegi viimane asotsiaal, kes vanemaks on saanud, kasvatab oma last selles tähenduses, mida mina siin silmas pean. Sellest ei ole võimalik kõrvale hiilida. Isegi neil, kes ise pole lapsevanemaks saanud. Lapsed pole ju nagunii oma vanemate, vaid ainult iseenda „omad” ja kasvukeskkonna loomise mõttes ei ole suurt vahet, kes selle on loonud. Vaid ikka millise ja mida see lapsele pakub.

Ja kuidas võiks olla asjad rollidega. Mulle väga meeldib, et ei survestata ei ema ega isa oma loomulikest inimlikest vajadustest loobuma. Igaüks elab nii, kuidas talle õige ja veedab nii palju aega lapsega, kui talle sobib. Päriselus on vahel muidugi pingutav seda nii korraldada ja päris hästi ei tule välja, aga kui on siht, kuhupoole, siis on lihtsam ka minna. Minu meelest on praegu Eestis väga palju erinevaid kogukondlikke algatusi, mis elluviiduna on lastele heaks kasvukeskkonnaks – ja eks täiskasvanutele ka muidugi.

Üleskutse teadlikkusele: oma suhetest ja oma valikute mõjudest lapsele. Kui ma muidu eriti areneda ei viitsigi – tüütu ja pingutav ikkagi ennast muuta, siis see läheb mulle korda küll, millist keskkonda ma oma lastele – ja tõesti, ka kõigile teistele lastele pakun.

Meie elu on kohati vanamoodsas raamistikus, aga me hoime neid halvasti toimivaid elukorraldusi ülal, laiskusest, piiratusest ja selleks, et mitte kellegiga pahuksisse minna. Ühiskondlikud ideaalettekujutused elukorraldusest on inimese jaoks ikka üsna piiravad, me tegelikult ei mahu ju sellesse raamistikku. Aga piirangute muutmises on oma ohud.

Mind veidi üllatas, et sool polevat lapse kasvatamises tähtsust, meestel võib see samavõrd kutsumuseks olla kui naistel. Et miks see siis Eestis üldse niimoodi ei paista? No mida mina muidugi meestest teangi, suhtlen juba kümme läbi aastat põhiliselt ainult oma laste isa ja oma isaga. Sõbrad-tuttavad on puha naised ja neil on muidugi sageli meeskaaslased ka, aga nende meestega mul nagu pole isiklikku kontakti. Sellise valimi pealt on kerge valesid järeldusi teha. Tegelikult ma ju elan naiste maailmas. Ja olin ettekujutuses, et nendes lapsekasvatamise kogukondades on olulised just naised. Et oleks, kelle hoole alla last jätta, kui vaja omi asju ajada. Aga näe. Siin kirjas, et mehed ka. Kui hästi järele mõelda, siis ma olen kaks korda oma last kaugemalt tuttava mehe hoida jätnud: korra jätsin suusatama minnes aastase lapse tunnikeseks oma isa vennale ja korra tema pealt kahekümnesele pojale vaadata. Aga muidu ainult naised. Nii minu isa kui mu laste isa on täiesti asjaks laste järele vaatajad, kui nad selle valivad. Ja mu isa vend samuti. Igaüks omal moel oma parima äratundmise järgi. Miks siis mitte ka teised mehed. Kas nad tegelikult tahaksid? Võtaksid selle vastutuse - ja rõõmu? Kas oma soorollidest piiratud ettekujustega naised lihtsalt pole andnud võimalust?

Ja see tundub mulle väga õige, et enamikule lastest on hea, kui neile pöörab armastavat tähelepanu mitte paar täiskasvanut, vaid tosinajagu. Erinevatelt inimestelt jäljendamisi õppides saab laps rikkam, avatum ja sellevõrra tugevam. Loodetavasti leiab ta teisi jälgides ka ideid, kuidas oma vanemate vigadest mööda kasvada. Rääkimata sellest, et ema on puhanum, rikkam, õnnelikum.

Kahtlemata on kogukondliku elu korraldamine väikelaste ajal keeruline kõikvõimalike piirangute pärast, mida laste vajaduste rahuldamine endaga kaasa toob. Nii et tulebki kogukonna rajamisega pihta hakata juba enne laste eostamist. Oh, kui ebateadlik ma ikka enne lapsi neis asjus olin, oletades, et asjad korraldavad end kuidagi ise. Enda jaoks head ja õiged asjad tuleb ikka ise luua, teiste tehtu ja eluga kaasatulnu ei pruugi mulle ja lapsele üldse sobida. Praegu igatahes tundub see tekst väga õige ja kinnitab minu kogemusi, taju ja mõistmist mitmes kohas avardades.

TJT

 
Laste kasvatamine

Kui tähtis on, et paar abiellub enne laste saamist?

Kui määratleda abielu seadusliku või sotsiaalse lepinguna, siis Akasha kroonikate vaatenurgast ei ole see üldse tähtis. Kui võtta abielu kui hingelepingut ja kahe inimese vahelist pühendumist, energeetilist seotust, siis on see väga tähtis.

Igal lapsel, kes siia maailma tuleb, on jumalik kõiketeadev hing, mistõttu jumalik, kõiketeadev hing on maailma kõigil inimestel. Igaüks teist valib oma eostamise koha, eostamise viisi ning kus ja millises keskkonnas sündida. Te räägite oma bioloogiliste vanematega läbi enne, kui teid eostatakse. Vaimu tasandil te teate, mida nende elud neile toovad ning seeläbi teate ka seda, mida nende lapseks olemine toob kaasa teile. Igaüks seab end üles „kogu kompotiga“ – ideaalse olukorraga, mis annab teile anded ja tugevused ning toob teieni jumalikud katsumused ja väljakutsed, läbi mille neid andeid ja tugevusi teostada. Kui lapse eostamine teoks saab, siis võite olla kindel, et see olukord ja keskkond on lapse enda valitud.

Seda teades on eluliselt tähtis, et täiskasvanud, kes last plaanivad, tegutseksid nii terviklikult kui võimalik. See tähendab, kui otsustate lapse saada või raseduse säilitada, on eluliselt tähtis hoolega ja teadlikult panna paika suhted, mis lapse elu toetavad. See puudutab eluliselt mitte ainult teist bioloogilist lapsevanemat, vaid kõiki suhteid teie eludes, mis moodustavad elukanga mustri, kuhu laps sünnib. On eluliselt tähtis, et oleksid täiskasvanute suhtes, keda Sa lapse ellu kutsud, sama tähelepanelik nagu Sa oled suhtes kaaslapsevanemasse. Kui suhe mõne pereliikme või sõbraga on katki, siis on väga oluline ajada suhe joonde või vabaneda sellest enne lapse eostamist. Teatud mõttes võib öelda, et valik saada laps loob kutsumuse elada oma elu ausamalt ja tähenduslikumalt.

Seega, mingis mõttes on abielu küsimus tegelikult ühiskonna küsimus. Iga bioloogilise või kasuvanema kohustus on küsida samu küsimusi kõikides oma suhetes ja suhteid kohandada. Ehk seda, mida Sa soovid näha lapse teises vanemas, soovid Sa näha ka ühiskonnas, mis teid lapsevanematena ümbritseb. Kindlusta iseenda terviklikkus ning kõrvaleastumise või pühendumise asjakohasus, mida Sa sõpradelt ja lähedastelt lapse elu toetamiseks ootad. Lõppkokkuvõttes on seadusliku abielu kokkuleppe mõju Sinu lapsele palju väiksem kui energeetiliste ja sotsiaalsete lepingute mõju, mida Sa oma elus sõlmid ja üleval hoiad.

Tänapäeval on paljude laste jaoks tavaline, et neid kasvatavad kaks töötavat vanemat või töötav üksikvanem. Kas selline dünaamika on laste ja vanemate jaoks hea? Mida ütleb selle trendi suhtes kroonika?

Nagu kõikide asjadega, toimub ka see trend jumalikul eesmärgil. See on nii tagajärg kui käivitav jõud, mis aitab teil inimperekonnana laieneda ja areneda.
Te olete praegu enam mittetöötava traditsioonilise abielumudeli aspektide kahtluse alla seadmise ja laialisaatmise järgus. Traditsiooniline abielumudel ei olnud inimkonna algne mudel. Teie algne mudel oli kogukondlik. Esimesed inimesed austasid pigem kogukondlikke kui bioloogilisi suhteid. Kogukonna liikmed ei pruukinud isegi mäletada lapse eostamist, sest lõpuks kuulus laps kogukonnale ja te kõik kuulusite üksteisele.

Mudel, mis soosis bioloogilisi vanemaid kui esmaseid hoolitsejaid, arenes välja vajadusest siis, kui inimesed sattusid kokku keeruliste kogukondi isoleerivate ja hajutavate aegadega. Esialgu läksid hõimud laiali ainult suurtes traumades. Aja jooksul muutus bioloogiline ühendus maailma eri paikade erilistes gruppides ja kogukondades privileegiks. Kümnete tuhandete aastate jooksul kujunes bioloogiline ühendus kultuuriti suuremaks ja suuremaks privileegiks ning selle abil istutati seemned, millest lõpuks kasvas välja patriarhaat.

Aja jooksul patriarhaadi arenedes ja erinevates ühiskondades naiste erineval moel rõhumise arenedes jõudsite viimaks mudelini, mis laste kasvatamises ootas meestelt ühe rolli täitmist ja naistelt teise rolli täitmist. Sel ajal tundsid mehed ja naised normide täitmisel nii suurt survet, et neil ei olnud võimalik endalt küsida, mida nad ainulaadsete ja andekate üksikindiviididena maailmale pakkuda tahavad ja millist rolli nad eelistavad.

Bioloogilise, mitte kogukonna ühenduse fookus juhtis teid piirangute komplektini, mis teenis hästi mitmeid generatsioone. Piirangutest välja kasvades hakkasite end viimaks tundma kui lõksus. Kas lõksus, mis ajas kodunt välja laste kasvatamise asemel raha teenima, või lõksus, mis pani väljaminemise ja muu töö tegemise asemel laste juures kodus olema. Tulem on kasulik sellepärast, et mehed ja naised saavad hakata vabalt tegelema neid rõhunud seksismi teemadega ja uuesti üles leida oma ainulaadne isiklik jõud, oma isiklik väärtus ja oma isiklik kutsumus selles maailmas.

Mõne tõeline kutsumus on laste kasvatamine, teise kutsumus on muude asjade tegemine. Enamiku kutsumus on teha natuke mõlemat. Kuna laps vajab täiskasvanutelt kogu tähelepanu ja teid enamikus tõmbab tegema muud, kui lapsi kasvatama, siis on teil täiskasvanutena mõistlik koopereeruda ja kasvatada lapsi kommuunides või väikestes gruppides nii, et laps saaks tähelepanu, hellitust ja juhendamist paljudelt mõistvatelt ja hoolivatelt täiskasvanutelt. Iga täiskasvanu pöörab osa tähelepanust lapsele ja osa tähelepanust tööle.

Te leiate end tagasi pöördumas laste kasvatamise kogukonna mudeli juurde. Transformatsioon isolatsioonist , mida te patriarhaadis kogesite, ehk tee tuumikperekonnast kogukondliku perekonna mudelini on konarlik. See tähendab silmitsi seismist piirangutega, milles te seni elanud olete, piirangute vastu üles astumist ja nende eemaldamist. Seejärel on teil vaja uuesti ehitama hakata või ennast loovalt korrastada, et anda lastele ja täiskasvanutele parim ajal, mil nad oma tõelisele maailma kutsele vastavad. Lapse jaoks on parim see, kui talle pööratakse täiskasvanu poolt piisavalt armastavat ja toetavat tähelepanu ning ta tunneb, et tugi ja täiskasvanu, keda ta usaldab, on tema jaoks kogu aeg olemas.

Mõned lapsed tulevad ühele-kahele vanemale, kellel on ressursid ja tõeline kutse oma lapsega kogu aeg olla ja mõned lapsed leiavad end parimas stsenaariumis, kus neile pöörab tähelepanu väike grupp, kolm-neli armastavat täiskasvanut. Enamik lapsi ja täiskasvanuid avastab, et neid teenib kõige paremini 15-20liikmeline grupp. Inimesed on seal usaldusväärsed, üksteisele ja lastele tõeliselt pühendunud ja lapse kõrval on igal hetkel usaldusväärsed täiskasvanud. Täiskasvanu võib täiesti vabalt igal hetkel valida kas lapsesse investeerimise või maailmas muu töö tegemise. See toimib laienenud perekonnas, naabruskonnas ning usul või mõnel muul organiseeritud püüdlusel põhinevates kindlates kogukondades.

Te kõik ehitate endas ühelt poolt tajumise võimet, kes on turvaline ja teiega jumalikult seotud ja teiselt poolt piiritõmbamise võimet, et elimineerida need täiskasvanud, kes on lapsele ohtlikud. Siis on vaja, et Sa kuulaksid ja järgneksid oma tõelisele kutsele, milles võib sisalduda nii lapsekasvatamine kui midagi muud, mida maailmas teha. See käib nii meeste kui naiste kohta. Mehed ei sünni bioloogiliselt vähemate kalduvustega enda sidumiseks või aja veetmiseks oma lastega. Õieti sünnib palju mehi isikliku lepingu või individuaalse kutsumusega veeta suurem osa aega oma lastega. Samamoodi ei sünni naised bioloogilise kutsumusega veeta rohkem aega lastega. Iga indiviid on erinev. Seetõttu on eluliselt tähtis mitte püüda ennast suruda paari- või kommuunisuhte mudelisse, kui nad õiged ei tundu, vaid töötada selle olukorraga, mis areneb Sinu elus.

Tee tööd inimestega oma elus. Eelda, et inimesed, kes Su ellu tulevad, tulevad põhjusega ning kasuta oma intuitsiooni ja loogikat, et arendada välja taju selles suhtes, kas kellelgi on ette nähtud Sinu lapsega seotud olla või mitte. Ta võib Sul aidata lapsega aega veeta, last mingil viisil toetada. Kasuta oma suhtlemis- ja läbirääkimisoskusi, et koos kaasinimesega pühendunult arendada välja tema suhte roll Sinu lapse elus. Sa avastad, et erinevad inimesed tulevad Sinu ellu erinevast suunast selleks, et olla kangaks kommuunis, mis Su lapse kasvatamist toetab.

Nii areneb inimkond eriti lääne kultuuriruumis, mis toimib isolatsioonil põhineva tuumikperekonna põhiselt. Samad juhtnöörid kehtivad ka nende ühiskondade või kultuuride kohta, kus on normiks laiendatud perekond. On endiselt eluliselt tähtis süveneda suhetesse, millega Su laps kokku puutub ja leida neis terviklikkus. Nende inimeste elimineerimine või ruumi loomine enda ja nende inimeste vahel, kes ei ole Sinu ega su lapse jaoks tervislikud. Siinne lõplik informatsioon on, et te liigute millessegi, mida teie nimetaksite abielulepinguks mitme inimesega – ühe indiviidi asemel kogukonnaga ja see kehtib sõltumata sellest, kas Sa kasvatad lapsi või mitte.

Milline on praegusel ajal sündivate laste loomus? Kuidas neid mõjutavad muutused, mida inimkond läbi teeb või mõjutavad ja kajastavad nemad seda rada, kuhu inimkond on suundumas?

Tänased lapsed on kolmekümne aasta tagustest ja varasemastest lastest läbinisti erinevad. Täna mõjutavad lapsed inimkonna marsruuti rohkem kui marsruut lapsi mõjutab. Iga uus aasta toob maailma enamjaolt selliseid lapsi, kes on mõni samm ees ajast, mil toimub nende suureks kasvamine. See tähendab rohkem kui kunagi varem, et lapsed juhivad oma eeskujuga. On täiskasvanute vastutus järgida nende elus olevate maagiliste laste poolt kehtestatud eeskuju. Oleks ebaõiglane paluda lastel inimkonda juhtida, sest lapsed on täiesti hõivatud konkreetse lapsepõlve surve ja dünaamikatega toimetulemisega.

Kõigi progressiivse generatsiooni laste konkreetne väljakutse on, et sündides on neil võrreldes vanematega vähem kaasasündinud piiranguid. Inimeseks olemine sisaldab oma jumalikkuse, oma tõelise loomuse unustamist ja see just teebki teist inimesed. Unustamine annab võimaluse olla teatud asjade suhtes ebakindel ning kogeda kannatusi, müsteeriume ja üksteisest eraldiolekut. Unustamise kingitus on oma tee loomise võimalus, mis võib juhtida kõige paika panemiseni ja terviklikkuse leidmiseni. See on inimeseks olemise võlu. Tänastel lastel on leping, mis ei sisalda samal määral piiranguid ja unustamist. Teisisõnu on tänastel lastel kindlam, tugevam, selgem taju, kes nad tegelikult on. Nad ei pruugi seda osata väljendada, sest inimesed, kes neid rääkima õpetavad, omaenda jumalikkust ei mäleta. Põhiline väljakutse, millega tänased lapsed silmitsi seisavad, on see, et nad tulevad maailma selge tajuga endast kui vaimsest, jumalikust olendist ning neil on sügav ja stabiilne vaatenurk, et kõik inimesed on jumalikud ja armastusega täidetud.

Rohkem kui eales varem planeedil Maa tekitab lastes segadust kokkupuude ideega, et ei olda jumalik või kokkupuutumine muude illusioonidega kui headus. Võite märgata, et tänased lapsed võitlevad rohkem kui lapsed minevikus. Nad satuvad segadusse olukordades, mis nende jumalikkust ei toeta, kus neile ei jagata tohutult armastust või nad ise ei saa armastust väljendada. Need lapsed vajavad kõige rohkem armastamise võimalust. Nad saavad paremini hakkama olukorraga, kus armastust ja kiindumust neile ei jagata, kui olukorraga, kus võimalusest armastust jagada jäetakse ilma neid. Kui lapsel on keegi, keda armastada, siis saab ta temale toetuda ja sedasi üle elada palju kannatusi ja võitlusi.

Praegusel ajal sündivate laste loomus on kergem ja kogemus on raskem ja võitlevam. See on üheks põhjuseks, miks lastel diagnoositakse rohkem füüsilisi sündroome. Suuremal protsendil lastel maailmas on astma, allergiad, diabeet, käitumishäired või autism. Kõigi nende ja teiste diagnooside arv kasvab mitmel põhjusel. Füüsiliseks põhjuseks on teie planeedi reostus ning toksiinid õhus ja vees. Laste kehad on loomupäraselt keskkonna suhtes rohkem tundlikud, sest nad sünnivad kõrgema vibratsiooniga. Kehad ei suuda toksiine endasse kergelt imeda ega neid käidelda, sest nende kehad ei ole energeetiliselt nii tihedad kui olid laste kehad minevikus. Tegelikult te märkate, et kui pakkuda, siis söövad tänased lapsed tervislikku toitu meelsamini kui lapsed kaks-kolmkümmend aastat tagasi. Tõenäoliselt magavad lapsed imelikul ajal, aga nad magavad rohkem kui magasid lapsed minevikus. Kui keegi, kes kasvatas lapsi palju aastaid tagasi, ütleb, et Su laps magab liiga palju, ei pruugi see midagi tähendada. See ei pruugi midagi tähendada, et Su laps magab tihedamini või vähem regulaarselt kui lapsed kolmkümmend aastat tagasi. Kui laps magab iga 24 tunni sees vähemalt 10 tundi, siis ära liiga palju muretse. Kui proovid teda võrrelda väljastpoolt määratletud süsteemiga, siis märkad, et praeguse aja laps muutub tujukaks. Kui lubad lastel välja arendada oma une- ja söömisrütmi, siis avastad, et neil on oma üsna isikupärased mustrid, mis võivad areneda tervislikeks mustriteks. Toeta neid, kui nad kuulavad ning reageeri nende isiklikele vajadustele ja mustritele. (Mai 2012)
  ____________________________________________________________

Sõnumi kanaldas Akasha Kroonikast Jen Eramith, MA, Akashic Transformationsi kaudu. See ja teised sõnumid www.AkashicTransformations.net 
Eesti keelde tõlgib Anu Rumessen, www.valgusekoda.ee  Sõnumi sisu on kaitstud autoriõigustega. See info on osa igast jagatud sõnumist.

 Bioneer kirjutab ka kogukonna tähtsusest hariduses

Neljapäev, 10. mai 2012

Emadepäevakontsert


Käisin sel imekaunil maiõhtul kooli emadepäevakontserdil. Mulle üldiselt meeldib laste kunst ja oma laps oli juba tükk aega kangesti elevil ja pärast kangesti õnnelik. Emadepäevakontserdid on minu meelest veel eriti liigutavad, selle armastuse energia pärast, millest lapsed pakatavad. Ja millega juhendajad on kava kokku pannud. Ja eks laulu- ja tantsurahva seas ole ikka seda elavat ilu, mis tummaks võtab.

Ühtlasi märkasin, et mul on võrdõiguslikkuse ja soorollide plaat vist käima jäänud (sel teemal on pikemat "Naise rollide" kommentaariumis). Minus ärkas võrdõiguslane, kes sinna juba lapsepõlve õpetustega sisse oli kolinud, aga vahepeal magusasti puhanud. Et emad kui hoolitsejad ja toidukeetjad. Üks laul lausa sellest, kuidas ilma emata läheb kodu tolmuseks ja segi ja pannkoogid ei tulevat nii maitsvad. Meie kultuuris on see tugevasti sees. Tundus ausalt öelda isegi kusagilt otsast isade diskrimineerimisena – et nende hool jääb üldisemaltki ära märkimata. Ma arvan, et nooremates põlvkondades on isa panus laste kasvatamisel üha suurem. Aga kasvatus läheb ikka oma rada, kaanon näeb ette laule emahoolest ja isadest ei meenu tõesti suurt midagi. Isahoolepõlvkond pole vist luuletajaikka veel jõudnud.

Ja isadepäevakontserte meie koolis ei korraldata. Isadele on küll lastega mingi võistlusõhtu, et meisterdavad ja mängivad koos ja lahendavad viktoriine. Mis kahtlemata ka tore. Ja võibla siis sobibki neile rohkem? Aga naiste ja emade elu vabad valikud seisavad veel paljuski selle taga kinni, et kodutööde jäme ots tundub minule siiski naiste käes olevat. Võibla oleks asjaks isasid kasvõi üle kiita, et nad selle mõjul ehk kodus enam panustaks, jättes naistele rohkem aega ja jõudu koduväliseks tegevuseks? Teisalt vajaksin ma isegi enam tunnustust oma panuse eest. Ja see meeste ülestimuleerimine on nt tööelus mulle üsna vastukarva olnud (stiilis sama töö eest rohkem palka või meestel luba lohakamat tööd teha vms). Sellistel puhkudel ärkab minus ikka võrdõiguslane. Sest töö on töö ja inimene on inimene, pole aus soo pärast vahet teha. Aga ise teen ka. Kui muudmoodi ei oska.

Kontserdi lõpuosas, kus esinejad vanemad (ja saalis publikut oluliselt vähem kui alguses... kus siis suuremate laste vanemad on?) tulid jälle need popkultuurist inspiratsiooni leidnud tantsud. Teemaks seksapiil ja enda naise või mehena väljapakkumine upsaka tibi või ülbe kuti stiilis. Oeh. Osa neid noori Lolitasid (põhikoolilõpetaja on umbes 16-aastane) ei näi enda väljapakkumist sugugi nautivat, teiste puhul ei tundu see orgaaniline ega „õige”, väheseid on hea vaadata.  Aga noored tahavad aastast aastasse selliseid kavasid teha ja kes saaks takistada? Vähemalt osa tantse on noorte endi kokku pandud. Selles vanuses lapsed vist täiskasvanud juhendaja nõu ei soovigi.

Sai jälle nö ajakirjandust tehtud – et pealkiri ei vasta üldse sisule. No mis teha, sisu ja vormi ongi vahel raske kokku sobitada, ega mina seda häda ole välja mõelnud.

TJT