Vaikuses üksi

Küllap ma olen teinud mingi taotluse olla üksi. Võimalik, et paljugi kordi. 

Kindlasti ma olen palju unistanud vaikusest ja rahust ja seda võimalusi mööda endale luua püüdnud. Ma olen unistanud vaiksest kodust, mida häirib ainult toalillede õitsemise müha ja vahel ehk ahjutule hääl.

Vaikus on minu jaoks õdus aeg iseenda või targemate inimeste mõtete seltsis.

See nüüd ei tähenda kuidagimoodi, et minus alati vaikus ja rahu valitseks. Pigem mitte. Minu meel on pigem nagu eesti ilm: sageli jahe, tuuline, sombune, vahel ka tormine; juhtub ka äikest, rahet, lörtsi ja tuiske, eks te ise tea. Seepärast mulle meeldibki Eestis elada, et mulle meeldib see ilm, see on minu sisemiste ilmade peegeldus ja ma tunnen end selles peegelduses koduselt. Jah, ma ei püüagi olla päikseline. Ma sobin endale sellisena nagu ma olen. Vähemalt täna, kui madal sügisene päike pehmelt aknast sisse paistab ja kõik on sulnis rahus. 

(Kas on võimalik, et Eesti Maa oleks kunagi oma ilmaga rahulolematu? Ma arvan, et mul on temalt seda endaks olemise rahu õppida.)

Kuivõrd Eesti ilm pole sageli inimeksistentsiks mugav, oleme rajanud endale kodud ja õppinud seda välise ilma eest hoidma: meie seinad peavad tuult ja vihma ning inimese käega loodud soojendussüsteemid hoiavad toatemperatuuri mõnusa. 

Vaikne kodu on minu jaoks ka kaitse enda sisemise ilma eest. Ma saan selles lõõgastuda ja endast puhata. See on väga oluline, et endaga heades suhetes olla. 

Samavõrd, kui mitte rohkemgi olen ma tahtnud lapsi. Inimene vajab teist inimest, kust tema meeli käivitavad ilmad lähtuvad. Mina vajasin ka kellegi eest hoolitsemise võimalust. Niisiis lapsed.

Mu tütar on professionaalne muusik (kuigi peamiselt veel õpilane sel teel) ja poeg on suur sõjamees (arvutimängudes muidugi). See ei kõla just vaikuse moodi, aga siiski. Neil on kõrvaklapid peas. Peagu kogu aeg. Üks kuulab muusikat ja teine muid asju.

Ma ei saa kunagi möödaminnes nendega suhelda, ei saa neilt midagi küsida. Tuleb minna silmaulatusse ja näiteks käega lehvitada, et nad korraks oma maailmast väljuks minu omaga kokku puutuma. Ilmselgelt on ka minul ebamugav neid nende olemistes tülitada ja ilmselgelt ma kaalun üsna iga kord, kas tõesti on põhjust seda teha. See lakkamatu kohanemise püüd väsitab. Ma tunnen ühenduse võimalust kadumas. Nokk kinni, saba lahti. 

Kuidas hoida ühendust lastega ja hoolitseda enda baasvajaduste eest, kui need kipuvad vastuollu minema?

Ma vajan vaikuses üksi olemist ja ühenduse tunnet. Kahte korraga ei saa. Nagu ei saa korraga sisse ja välja hingata. Aga kordamööda see on võimalik ja kõik on hästi.

On nagu on.

Sarnasel teemal Tühja pesa igatsus. Ja Lõputu väljahingus.

TJT

Mul on savi

Ma olin vihane, nördinud, segaduses. Pole üldse oluline, kust need emotsioonid tulid või miks nad tulid. Võib-olla keegi tegi või ütles midagi, mis mulle ei meeldi. Võib-olla mulle meenus midagi. Jah, täitsa võimalik, et ma ise tõmbasin enda seest ühed vanad silma alt ära paigutatud emotsioonid lahti. Igatahes mul olid tugevad ebameeldivad emotsioonid, häirivad tunded ja mõtted, mis üha paisusid, kuni mulle tundus, et nüüd kohe ma plahvatan, lähen lihtsalt tükkideks, sest nii palju häirivaid mõtteid ja tundeid ei mahu selle väikse keha sisse ära. Hetk enne lõhkiminemist meenus päästev abimees: savi.

Võtsin tüki savi ja voolisin seda mõttetuteks ussikesteks, kuulikesteks, siis jälle kokku üheks suureks palliks, vahepeal jälle lapikuks jne. Voolisin üha ja üha ja lasin oma negatiivseid mõtteid ja tundeid sinna sisse. Kui ma oleks selgeltnägija, siis ma ütleks, et võis vaadelda, kuidas savi minu mõtted ja tunded endasse võttis ja neist lausa paisus. Pool tundi hiljem oli rahu maa peal, lisandus selgust, vabadust ja kergust. 

Olin sellest intensiivsest protsessist päris väsinud. Märkasin endas tänutunnet, et olin lasteaias palju voolinud, nii et voolimise kaudu oma keha pingetest vabastamine on mulle tuttav ja kuidagi loomuomane väiksest saati. Olen sedasorti asju ka täiesti ebateadlikult oma täiskasvanuelus teinud, samuti kriitidega joonistanud, guaši ja soola jm plökerdanud. Kunagi ma arvasin, et tahan kunstnikuks saada, sest nii tore on joonistada, maalida, voolida... Armen Tõugu* ja tema loengutel käinud inimeste abil mõistsin, et ma tegelen nende kunstiliste tegevuste kaudu tegelikult ikka oma emotsioonide puhastamisega ja sellega kaasnes taipamine, et sellist kunsti** mina ei taha teha. Või eks ma voolin-joonistan-maalin ikka, aga ei nimeta seda enam loominguks, vaid teraapiaks või eneseabiks.

Selle korra suur taipamine on, et savi abil saab suhteliselt kergesti oma emotsionaalse protsessi tõhusalt peatada. Ma arvan, et väga oluline on mitte pidevalt olla rasketes emotsioonides, see kurnab lihtsalt pika peale ära. Vahepeal on vaja puhata ja elust rõõmu tunda, muidugi ka maiste asjadega tegelda. 24/7 ei saa keegi ühtki tööd teha ja raskete tunnete protsessimine on ka töö. See on sisemine töö ja seda tööd tõesti ei saa kellelegi teisele delegeerida. Aga abi saab paluda ja lisaks terapeutidele on abiks ka looduse väed. 

Varem ma voolisin tavalise lastele mõeldud plastiliiniga ja see toimis teraapia mõttes täitsa hästi, aga savi meeldib mulle rohkem. Plastiliiniga võrreldes on savi täiesti imeline abimees, sest ta absorbeerib lisaks toksiinidele ka mürgiseid mõtteid ja tundeid ja tunne on saviga töötades siiski kuidagi elusam. Savi on käte vahel tuntavalt elus. Ära voolitud savi, mis on palju mu mürke sisse imanud, panen lugupidamise ja tänuga peenrasse.

Savi võib kasutada ka väikeses koguses sisse võetuna, savi imelise tervendava toime kohta saab lugeda internetist, otsi nt saviravi.

Ühe kena noore vanaemaga suheldes meenus, kui oluline on, et väikelast*** ümbritsevad inimesed töötaksid võimalikult teadlikult ja pidevalt oma emotsioonidega, puhastaks ja tasakaalustaks neid. Eks me ole kõik põlvkondade viisi kogutud hingejama täis ja aeg-ajalt tuleb seda jama välja lasta, et lapsel oleks emotsionaalselt võimalikult puhtad inimesed ümber. Ma arvan, et tasakaalus täiskasvanute eeskuju on küpse harmoonilise isiksuse kujunemiseks sama oluline kui tervislik toit. Olen kohanud ka arvamust, et lapsel on kasuks näha pealt täiskasvanu protsesse, et õppida, kuidas nt oma vihaga toime tulla. See on hästi mitmetasandiline ja igati keeruline teema ja ma siin seda ei lahka.

Muidugi on voolimine hea ka lastele (minu jaoks see oli ülivajalik). Meie tütar käis väiksena kogu aeg ringi, mängutaigna tükk käes, tal on kätele pidevalt tegevust vaja, pealegi aktiveerib sõrmede töö aju. Ma olen aru saanud, et waldorfpedagoogid soovitavad lastele savi asemel mesilasvaha. Savi on väiksele lapsele külm ja raske materjal, lapse energeetiline keha**** pole veel nii tugev, et saviga tulemuslikult tegelda ja lapsel ehk pole ka nii raskeid emotsioone, et oleks vajadust savitöö järele. Mesilasvaha sedavastu annab mesilaste töökuse energiat, paindlikkust, see on lapsele sobivalt kerge ja soe.

* Armen Tõugu oli Tallinnas Kristlaste Ühenduse kiriku preester (kuni 2016. nimetati Kristlaste Osaduse Kirikuks), viis läbi inimpühitsustalitusi, aga pidas ka  kõigile asjahuvilistele loenguid vaimu teemadel; millalgi 2008. a paiku lahkus Saksamaale.

** Tolles ajas ja Armen Tõugu mõjutusel jõudsin järeldusele, et soovin ainult sellist kunsti, millel on harmooniliseks muutev toime; käin vahel moodsat kunsti ka piilumas, aga suhestun sellega ainult nii vähe, kui suudan endas ära tasakaalustada ehk üldiselt pigem mitte (oma jama, mille tasakaalustamisega töötada, on niigi piisavalt, ei saa kogu maailma kannatusi enam lisaks võtta, sest puhata ja taastuda on ka vaja).

*** Väidetavalt imab laps esimesed kuus aastat ümbritsevate inimeste mõtteid ja tundeid endasse nagu käsn, üldse vahet tegemata, mis tema tulevase elu seisukohalt võiks olla hea või halb ning selle varase aja eeskujud mõjutavad teda kogu elu. Eriti oluline on kõne eelses eas kogetu, sest neid kogemusi inimene pärast isegi ei mäleta enam, samas kui nt viieaastasena kogetut on hilisemas vanuses kergem lahti harutada, sest need pildid on mällu salvestatud kergemini ligipääsetaval kujul.

**** Waldorfpedagoogid kõnelevad eeterkehast, see on sama mis energeetiline keha.

Ma tänan südamest kõiki, kes mind selle postituse tegemiseks on inspireerinud! Tänan saviringi hoidjat, kes müüs mulle oma imelist savi. Tänan inimest, kes jagas saviravi teemalist teksti. Tänan kõiki, kes on juhatanud märkama ja mõistma peeni üksikasju lapse kasvamise juures. Tänan inimesi, kes on aastate jooksul jaganud oma teadmisi emotsioonide puhastamise ja tasakaalustamise kohta ning toetanud ka praktiliste teadmistega sedalaadi loovteraapilist tegevust. Tänan loo peategelast savi ja Maaema. Olge te kõik tänatud!

Puhtust, valgust ja hingerahu meile kõigile!

Pärnu reisijutt

/See reisijutt on tugevalt tsenseeritud, kuna olen oma meessoost pereliikmetele lubanud nende tegemisi avalikult mitte kajastada ja üldse on igal õigus oma isikliku elu privaatsusele, niisiis harjutan kolmandatest isikutest mitte kirjutamist. Võib-olla kellegi jaoks mõni tera leidub./

Otsustasime kolmekesi Pärnu minna: mina, 15-aastane poeg ja laste isa. 19-aastane tütar leidis muid tegemisi.

Reede öö oli mul kõrvalistel põhjustel napivõitu, nii et vaevaliselt kulges, aga kuidagi ikka sain. Ajasime poja kl 10 üles, saime oma asjad pakitud ja heitsime veel koos kiire pilgu visit Pärnu lehele. Järgmisel korral tuleb see pilk paar päeva varem heita. Südapäeval asusime lõpuks Pärnu poole teele.

Esimese peatuse tegime veidi enne Pärnut Alpakafarmis. Alpakasid on seal umbes 70 looma: eraldi karjamaadel on emad alla aastaste lastega, aasta kuni neljased noored isased, täisealised isased, nendest alfad* eraldi emastele kõige lähemal karjamaal, lisaks laamad, merisead, kitsed. Müügil on täiesti imelised eesti ja peruu päritolu alpaka lõngad (hinnad u 240 ja 100...120 eurot kilo e hinnalised võrreldes tavalise lambalõngaga, mis maksab u 40 eurot kilo) ja kudumid. Noored giidid kõnelesid meile väga mõnusasti nende elust**. Kuulasime-vaatasime vist üle tunni.

Siis läksime Valgeranda võileibu sööma. Otse rannal kasvasid hiigelsuured tammed (suurema ümbermõõt vist u 2,2 täisinimese siruulatust) ja nende all on pingid ja laud. Seal on vaatetorn ka, aga mina sinna ei jõudnud, magasin sellal, kui teised käisid. Keegi meist käis vees ja teadis õnneks ette, et vee sees on seal mingid betoonjurakad, võib end vigastada. Valgerannas on seikluspark ka, aga poeg ei tahtnud sinna ilma kaaslaseta minna. Üksi polevat huvitav ja isa seltskond ei tulnud arvesse. Mina poleks ronima läinudki.

Jalutasime natuke Pärnus, ostsime jäätised, käisime muuli juures. Poeg tegeles pildistamise ja aegluubis filmimise võimaluste uurimisega.

Pimeda hakul jõudsime 60 km kaugusele turismitallu. Mina olin väsinud ja läksin kohe magama. Jõudsin veel märgata üle metsa tõusvat täiskuud ja lopsakat Mulgimaa aeda Halliste jõe kaldal. Lõuna-Eesti vaade on ikka teistsugune.

Laupäeval ärkasin kella kuue ajal ja läksin jõe äärde. Päike paistis madalalt ja vikerkaar säras taevas. Varsti hakkas sadama. Ilus oli kuulata, kuidas veetilgad jõevette kukuvad ja vaadata neid säravaid triipe ja ringikesi. Siis läksin sauna räästa alla varju, sest muidu oleks päris märjaks saanud. Nüüd oli ainult puulehtedele sadamise häält kuulda. Nägin uuesti vikerkaart. Vaatasin heinamaal askeldavaid lehmi. Nemad märkasid mind ja jäid kambakesi uurima, astusid mõne sammu lähemale, seisime nii vastakutti, kuni ma tüdisin. Tegin tiiru aias, vaatasin kõiki lilli ja maitsesin tikreid, hiliseid vaarikaid, puu alt leitud õuna. Täitsa teistmoodi Lõuna-Eesti maitse.

Vahepeal ärkas laste isa üles, tegin talle putru ja sõin kaasa võetud suhkruvaba õunamoosi.

Siis läksin jõe äärde mõlgutama. Istusin mõnusal vette minemise trepil, jalad vees, vaatasin väikseid kalakesi. Millalgi hakkas jahe, tuli pikutamise isu. Mõtlesin just, et toon autost endale lebomati, aga märkasin, et tähelepanelik peremees oli mulle sauna kõrvale varikatuse alla lamamistooli pannud ja läksin sinna. Jäin peagi päikese käes magama, soe ja hea oli. Ärkasin kerge ehmatusega, et keegi on mu jala peal. Keegi väga suur (tavaliselt on ju kärbes vm). Oli väike lind, ja ma tundsin ta tiivapuudutust oma jalal. Jala liigutamise peale ta lendas kõrval oleva kase alumisele oksale ja jäi mind tükiks ajaks ainiti vaatama. Mina vaatasin teda. Väike hallikas-rohekas värvuline. Mul pole varem linnuga sellist kohtumist olnud. Siis tulid kiilid. Maandusid mu oranžile dressipluusile, kätele, kaelale ja pähe. See oli väga mõnus, nad surisesid seal vaikselt, mõni lendas vahepeal ära ja tuli varsti tagasi. Mõnda sain vaadata ka, oli punase kehaga. Mu pikutamispaigast avanes vaade jõele ja vihmajärgne lopsakas taimestik. Tundsin end üsna looduslikuna. Täielik paradiis.

Siis hakkas kõht tühjaks saama. Ajasime poja voodist välja ja tegin pudru soojaks, kell hakkas üks saama. Pärast nõudepesu läksime kanuuga jõe peale. Mina istusin keskmisel pingil ilma aerudeta, vaatasin niisama. Vihma enam ei sadanud, vahepeal oli päikest, aga mitte ülearu. Poeg ilmselgelt ei tahtnud allavoolu kuigi kaugele minna (sest mis allavoolu mindud, tuleb pärast tagasi sõuda, elementaarne) ja pöörasime siis varsti suuna tagasi. Keegi käis ujumas, vesi oli üsna jahe. Korjasin tagasiteel mõne jõemündi ja võitlesime end jälle läbi roostiku. Kokku vast poolteist tundi kopikatega.

Turismitalu peremees oli vahepeal lahkunud ja saabunud oli tema ema, kes mind oma uudishimu ja hoolitsusega nii kangesti tüütas, et see oli juba huvitav ja sai järgneva päevaosa enesearengu teemaks (kui miski teises häirib, siis see inimene ilmselgelt peegeldab midagi minu kohta, teisalt tuleb ebaõnnestunud suhtlusolukord üle vaadata ja panna paika strateegiad, et järgmine kord võiks sarnane asi paremini õnnestuda; mõnetunnise mõtlemise pääle leidsin paar sobivat lauset, mis järgmisel päeval ka kirja said).

Pääle kerget kehakinnitust panime kiiresti asjad kokku ja läksime tagasi Pärnusse. Mind viidi Pärnu muuseumi kleidinäitusele, teised läksid discgolfi mängima. Jõudsin kohale üsna viimasel hetkel, et Vassiljevi kogu vanu ja veidi uuemaid rannakleite ja kübaraid*** vaadata. Vaatamist ja lugemist oleks jagunud kauemakski, aga kell seitse pandi muuseum kinni. Seda intensiivsemalt ja kontsentreeritumalt tuli mul tegutseda, et vaimuvara kaasa ahmida. Näitus meeldis väga, hea on midagi vaadata täiesti teisest vaatenurgast kui tavaliselt: riie kui ilu-, mitte tarbeasi. Uute vaatenurkade leidmises reisimise mõte minu jaoks seisnebki (no ja muidu mind mood ju üldse eriti ei huvitagi). Tänan selle ilu ja inspiratsiooni eest!

Siis seadsin sammud Koidula muuseumi, kus tol päeval toimus Pärnu esimene kirjandusfestival (palju tänu info eest). Jõudsin kohale just selleks etteasteks, mille olin enne kava vaadates kindlasti kavatsenud vahele jätta. Pärnu luuletajate etteasteid kuulata oli tõesti mage, aga eks kõht oli jälle tühi, istusin pingil ja sõin kodust kaasa võetud õunu. Kui väga ära tüütas, läksin raamatulette kaema ja lugesin natuke siit-sealt.

Siis hakkas mu selja taga keegi ruuporist hüüdma, tuli välja, et üks vaktsimata luuletaja soovis tähelepanu. Ta suhtumine aias olevatesse vaktsitud kuulajatesse oli nii ebameeldiv****, et lahkusin majja (olgu too mulle teadmata luuletaja selle eest südamest tänatud!). Õnneks. Ma polnudki märganud, et vahepeal oli kell kaheksa saanud ja alanud oli kirjandusperekond Leelo Tungla ja Maarja Kangro tund, millest olin soovinud osa saada. Leelo Tungal on mu lemmik. See oli absoluutselt vaimustav ülepooltund, kuigi ma istusin tihedalt täis tuubitud klassiruumi põrandal ega näinud esinejat, eesruumis oli veel tubli kümmekond kuulajat tihedasti ukseava ümber. Lähen ostan endale mõne Tungla täiskasvanutele kirjutatud kogu (lugesin natuke tema lasteluuletusi, need on väga head tõesti, aga ikkagi). Maarja Kangro seevastu pole mulle kunagi meeldinud ega olnud ka seekord parem, vaatasin siis põgusalt Lydia Koidula ekspositsiooni, see oli tavaline igav muusjomivärk ja läksin aeda. Aed on seal tore ja praegu on tahvlikestel Koidula nunnusid taimeluuletusi.

Dagö oli peagi alustamas. Teised said ka oma discgolfiga ühele poole, aga neid kontsert ei huvitanud ja eks kõht oli ka tühi. Mulle kontsert meeldis. Saatpalu oli vaatamata kõrgele eale (sündinud u 1966) väga heas vormis, kuigi piiripealselt meesšovinistlik (aga see on juba hiljutiste #metoo lugude taustal ka omamoodi museaalne kogemus ja hästi leebe ikka). Kontsert oli meeleolukas nagu ennevanasti. Siis sai see kümne ajal läbi ja sõitsime koju. Olin jube väsinud, aga oma reisiga täitsa rahul.




* Alfad on need, kes võitlevad välja emastele kõige lähema koha ja siis passivad neid hommikuvarast õhtuloojanguni, emased käivad vahel neile sabaalust näitamas, kõigil on väga põnev. Vabas looduses hammustavad alfad teised isased viljatuks, aga farmis neil saetakse hammustamise hambad ära, et oleks võimalik saada ka teiste isaste järeltulijaid, olgu siis ilusa karva vm pärast. Sugutung on vist põhiline, mis alfasuse määrab ja teatav agressiivsus: kes on võimeline välja võitlema oma koha ja õiguse emaseid vaadata (sigitamise õiguse määrab siiski pererahvas ja lõppotsus on emasloomal).

** Alpakaemad kasvatavad oma järeltulevat põlve koos. Nad on väga suure seltsi vajadusega, üksi jäädes hukkuvad aasta-paariga ja veel rutem siis, kui lähedased kaaslased lahutatakse, aga sõpradega koos elavad need armsad kameliidid kuni 25-aastaseks. Eestis peagu pole veterinaare, kes kaameli sugu looma haigusi oskab ravida. Et hunt alpakaid kardab, sest nad võtsid end ringis niimoodi punti, et oleks koos hundi ära tapnud ja hunt käib nüüd teise talu lambaid piiramas, see on talle turvalisem valik. Lugusid loomadega sõpruse loomisest ja näiteid nende treenimisest, mis on oluliselt aeganõudvam kui koerte treenimine jpm. Ja et selle farmi rahvas ei tapa oma loomi, vaid nad surevad loomulikku surma nagu nende sugulased kodumaal Andides. Kõik see meenutas hiljuti loetud raamatut "Lehmade salajasest elust". Huvitav oli märgata, kui sarnased olid meile kõnelnud noor naine ja noor mees oma olemuselt / kõnemaneerilt alpakatele: hästi mahedad, sõbralikud, pehmed. Eks nad ole sellist olemise viisi pidanud harjutama, et õrnatundeliste alpakate südant võita. Giidide seltskond oli sama nauditav kui armsate karvaloomade oma.

*** Või lugeda... linnutopis kübarakaunistuseks... see viib „naine linnukesega” kujundi ikka täiesti uuele tasemele.

**** Kui nii edasi läheb, pole varsti enam eluvaldkonda, mis koroonateemalisest võitlusest puutumata oleks.

TJT

Laste ja noorte enesetapp: üks surmaigatsuse võitmise lugu

Küllap mõne lugeja jaoks see blogi siin on liiga lilled ja liblikad, elus on tumedad värvid ka. Ma olen aastaid selles blogis hoidunud tumedama poole väljendamisest, valides siia kirja panna peamiselt heledamad varjundid. Praegu, aasta heledaimal ajal võib teha erandi. Mälestus ühest ennejaanisest ERR-i uudisest ei anna rahu ja ma panen siia oma teemaarenduse kirja. Niisiis, laste ja noorte enesetappudest*, enda kogetust lähtudes.

See teema kõnetab mind isiklikult, sest üle 30 aasta oli kohati väga intensiivne surmaigatsus mu lahutamatuks kaaslaseks.

Tuuli Roosma ja tema pere tegid kunagi sarja oma pere tegemistest Siberis. Mind Siberi teema kõnetas ja vaatasin kõik osad ära, mõnus oli. Ühes osas ütleb Tuuli selles väga harmooniliselt toimivas Siberi külas elava teismelise tütarlapse kohta, et kuidas saab inimesel olla depressioon, kui tal on oma hobune. Mina saan vabalt aru, kuidas. Inimese siseelul on oma teed ja rajad. Ma olen isegi mõelnud, et võib-olla ma sündisin selleks ühte maailma ilusamasse kanti, et oma rasked teed ja rajad siinse looduse armastavas rüpes läbi käia.

Väliselt on mu elu kenasti sujunud. Mul on olnud heatahtlikud kaaslased ja toredad sõbrad. Eestis on väga palju ilusaid inimesi ja mitmesugust toetust ka raskeid aegu läbi elavatele inimestele, hea meditsiinisüsteem, ma olen ise seda kõike kohanud. Mul on armsad lapsed (see on ka meeletu kingitus, et nad on terved ja andekad). Mul on kodu, mis mind parimal moel toetab. Mul on alati olnud vähemalt minimaalselt piisav sissetulek, et katta mu põhivajadused (ka  majanduslikult rasketel aegadel 1990. aastate alul, mil olin üliõpilane, leidus sobivaid tööotsi). Mul on võime näha elu olukordi läbi nalja, kah väga abiks omadus, peenendab, helendab, keerab uue külje... Vahest mu elu suurim õnn on olnud leida inimesi, kes on aidanud mul läbi minna mu hinge tumedamatest kihtidest. Tee oli pikk ja raske. Üksi ei suudaks. Ma olen jätkuvalt tänulik iga toetuse eest, kuigi ma ilmselgelt olen õnnesärgis sündinud.

Niisiis ma tahtsin siia kirja panna, mis mind on aidanud kõigele vaatamata elus püsida ja leida tee välja oma hinge pimedatest koridoridest. 15-aastaselt ma tegin otsuse, et ma mitte kunagi ei tee seda (mul on tänini keelatud suitsiidist mõelda, mina ise keelan, sest mõte ongi ühest otsast tegu; siin nüüd korraks tegin selguse huvides selle erandi). Veidi pärast seda ma palusin endale õpetajat inimeste hulgast ja leidsingi. Tema kõneles mulle, miks enesetappu ei tohi teha. Saatuse tahtel leidsin hiljuti selle video ja seal on suurelt jaolt need samad asjad kümne minutiga ära öeldud (Elu õppetunnid tuleb nagunii läbida; kui mitte selles kehastuses, siis järgmises, aga suitsiidi teinud inimesel on järgmises kehastuses õppetükkide lahendamist raskendavaid asjaolusid). Ma uskusin siis ja usun praegugi reinkarnatsiooni ja kuigi ma praeguseks tean, et on erinevaid viise möödunud elude eksimustega tegelda, siis oma kogemusest arvan, et parem on varasemate kehastuste emotsionaalset taaka puhastada nii palju kui võimalik. Sellel on tuntavad tagajärjed praeguses elus. Ma olen tänulik, et mul on siiamaale juhendajaid, kuidas seda teha. Ma tegin 15-aastaselt otsuse oma rasketest teemadest läbi minna ja olen senimaale sellel teel. Üle 30 aasta juba, ja kergemaks läheb iga tööga. Ma olen tänulik ka igale tuulehoole ja rohuliblele, kes aitasid mind jõuda teisele kaldale. 

(Ei, ma ei arva, et oleksin kuidagi eriliselt midagi head ära teeninud. Kõik on seda ühepalju väärt. Ma vajasin väga palju ilu ja headust, et omadega välja tulla. Ma imestasin teiste inimeste elutahet, kui enda oma ei paistnud kusagilt. Palju aastaid. Elu kandis hoolt, et muutus tuli ja ma ise andsin oma panuse. Ma tean, mis tunne see on, et Elu kandis, kui ma ise ei suutnud kõndida.)

Hiljuti lugesin Mihhail Borodjanski "Teie kehaõõnsuste psühholoogiat". Autor kirjeldab erinevaid inimtüüpe, lähtudes sellest, millise kehaosa tundlikkus on loomupäraselt enim väljendunud. Iga tundlikkusega kaasneb erinev iseloomuomaduste komplekt. Raske on nendel lastel, kelle vanemad on loomulaadilt erinevad ega mõista oma last ning püüavad teda kasvatusega suunata kuhugi, kuhu sellel lapsel poleks vaja minna. Selle raamatu lugemine aitas minul mingite teemadega rahu teha, mõista paremini ennast ja oma vanemaid ning nende parimaid kavatsusi. Kõigil erinevatel on raske. Paljud erinevused on silma eest varjatud. Samas püüd kellegi erinevusi normaalsemaks kasvatada viib vahel kohutavate tagajärgedeni. Las inimene olla see, kelleks ta on sündinud. Kui meil on see anne, oskus ja võimekus, siis aitame inimesel saada selleks, kelleks tal on vaja saada. Kui me seda ei oska, siis astume kõrvale ja las tulla keegi, kes seda tööd paremini mõistab. Hoidume kahjustamast. Vahel on parim mõjutus see, mis jäi tegemata. 

Eelkõige on minu meelest vaja tunnistada, et erinevad raskused on päriselt olemas, ka siis, kui meie teiste elu väljakutseid ei mõista. Hoidume negatiivsest suhtumisest, see ei muuda midagi paremaks. Neid inimesi, kelle elu ripub juuksekarva otsas, on niigi väga palju. Kuigi nad enamasti ei näita seda välja. Mina ei näidanud peagu kunagi. Ei kõnelnud oma rasketest asjadest peagu kellegagi, ainult selle isikuga, kellest uskusin ja lootsin, et tema saab mind aidata. Ma praeguseni näitan maailmale enamasti rõõmsamat ja rahulikumat palet, osalt ka hirmust veel rohkem valu tunda.

Ma arvan, et me võime endale lubada kõike head ja ilusat, mis Elul on pakkuda. Rõõmu ja rahu!

Ja veel on mind aidanud mõte teha oma eluga midagi head teiste jaoks. Või teha oma piiratuses neid häid asju nii targalt kui võimalik. Kuni kellegi teise jaoks heade asjade tegemine muutubki elu põhiliseks sisuks, nii et enam ei jää kohta sellele, mis on raske. Ma usun, et see on võimalik. Me saame teha midagi ilusat (see võib olla väike asi, kasvõi hea söök või kootud kindad). Me saame teha nalja, näidata elu koomilises valguses (kasvõi endale, keegi teine ei peagi sellest teadma). Me saame hoolitseda kellegi eest (valides endale jõukohase tüki, ei pea kohe ookeanist alustama, tavalised lapsed meie ümber vajavad ka märkamist, mõttes kellelegi hea soovimine ka juba muudab enda olukorda, seda tean kindlalt). Me saame leiutada uusi häid asju (kui palju vajalikke asju on veel leiutamata!). Me saame harjutada lahkust, eetilist eluviisi. Kellelgi on võimalik luua uusi institutsioone, parandada seadusi jne jne. Maailm on täis seni loomata ilu, headust ja armastust, see on igaühe võimalus. Ükski töö pole liiga väike. Hea mõte ja lahke sõna või naeratus on ka abiks, endale vähemalt. Seda me saame valida, kuigi vahel on ka selleks kellegi abi vaja. Mind on aidanud usk, et ilus ja hea on maailmas olemas (minu elu on seda kinnitanud ka miljoneid kordi, raskel ajal harjutame märkamist!). Väärtuslikke asju saab õppida ka majahoidjalt või riidehoiutädilt. Märkame teiste inimeste väärtusi! Kui lähtuda ainult enda väärtustest ja baasvajadustest, siis mulle on praeguseks enesestmõistetav, et õnn on võimalik ka minu jaoks.

(Praegu seda kirjutades mul on meeleolu hea ja asjad üldiselt hästi. Nõrgast eluhetkest ma ei jagaks midagi võõrastega, siis ma varjun isegi omade eest, sest kunagi ei tea, mis võib tulla ka parima kavatsusega inimeselt ja kui taluvuse mõõt on juba nt sisemistel põhjustel täis, siis on iga suhtlus  potentsiaalselt ohtlik. Ma tänan, et minu inimesed mõistavad seda ja on minuga õrnad, leebed ja kannatlikud. Ma loodan, et ükspäev ma muutun ise ka selliseks. Fake it until you make it.)

* Mõne aasta jooksul on see juhtunud ka mitme mu tuttava alla-30-aastase poja või lähisugulasega. Kirjutan, mõeldes teile kõigile, keda mu kirjutamine ehk veel saab aidata. Jääge ellu, armsad inimesed! Jätke end ellu, armsad ja kallid! Võib-olla pärast selgub, et sellel oli siiski mingi mõte. Mina usun teisse. Isegi kui ma teid ei tea. Mingil tasandil me oleme nagunii koos, nüüd ja edaspidi, kogu aeg. Armastust ja Valgust meile kõigile!

Hiljem lisatud. Üks töömesilane elab väidetavalt alla 40 päeva ja suudab selle ajaga kokku kanda väikse teelusikatäie mett, külmal ja vihmasel ajal ilmselt vähem. See panus võib inimesele tunduda väike ja väheoluline, kuid meetoomise kõrvalsaadusena tolmeldavad mesilased kõik meie taimed. Nende tööst sõltub ka õuna ja kaalika käekäik (nimetamata kõiki neid taimi, kelle nimesid ma ei tea, aga kes sellegipoolest on suure terviku olulised osad). Inimese elus on ka nähtav osa väiksem kui nähtamatu osa. Meie ise ei näe, mis on oluline, ja teised ka ei pruugi näha, aga see ei tähenda, et see poleks oluline.

TJT

Tunnete vastuvõtmisest

Praegusel suurte muutuste ajal on paljudel raske. Osa inimesi on juba jäänud tööta ja paljudel on teadmata, kuidas edaspidi leiva lauale saab. Praegu on koroona võtnud vähe inimesi ja peamiselt vanade ja haigete hulgast, kelle lahkumine on looduslik paratamatus, aga ükskord me oleme mingis suuremate raskuste kogemuses kõik, sest kõik olud ümberringi muutuvad kiiresti ja sellega kohanemine on pingutus ka neile, kel tervis hea ja sissetulekud püsivad.

Ma usun, et paljud meist pääsevad isiklikest kannatustest, sest paljude jaoks see ongi lihtsalt üks haigus, mille saab läbi põdeda (ka kõige nõrgematest vanusegruppidest jääb enamik haigestunuid senise statistika põhjal ellu, kuigi me ei tea, millise elukvaliteediga), aga ümbritsev olukord ikka mingil moel puudutab meid kõiki. Ka need, kes praegu saavad kodus end mõnusasti tunda, võivad ühel päeval kohtuda vana tuttavaga, kel pole muutuste keerises nii hästi läinud. Ja tegelikult võivad end mitmel moel halvasti tunda kõik inimesed, ka need, kel objektiivselt on asjad hästi. Sest lihtsalt ja puhtinimlikult ei meeldi see, kuhu me oleme sattunud ja tahaks midagi muud. Nii on see isegi rahulikel aegadel, saati siis eriolukorras.

Ma tundsin end aastaid tagasi ebamugavalt, kohtudes inimesega, kes oli elus teinud läbi raske kogemuse. Kuidas temaga nüüd edasi suhelda? Kas rääkida ilmast või enda elust või üldse mitte rääkida? Ja piinlik tunnistada, aga ma valisin selle inimesega suhtluse vältimise, sest ma kartsin tema tundeid või pigem enda piiratust tema tunnetega toime tulla. Kuna ma ei osanud teha midagi, mida ma ise oleks heaks pidanud, siis ma hoidusin selle inimesega suhtlemast, et mitte tunda end nii küündimatuna ja samas, et mitte oma sobimatute sõnadega asja hullemaks ajada kui see niigi oli. Ma mäletan seda ebamugavust paljude aastate taha, sest see oli nagu lahenduseta mõistatus: kuidas sellises olukorras käituda?

Hiljuti oli mul kogemus, kus ma ütlesin oma vaimse elustiiliga tuttavale, et ma ärritusin ühe olukorra peale ja sain vastuseks kuulda, miks ma poleks pidanud ärrituma (no umbes, et vaimsed inimesed ju ei ärritu). Ma olen nõus, et ei peaks ärrituma, sest teistel asjaosalistel olid oma põhjused nii teha, nagu nad tegid, aga mõnes olukorras mina ikkagi ärritun ja võib juhtuda, et ma niipea veel nirvaanasse ei sukeldu. Ma luban endal olla täiesti maine inimene ja negatiivsete tunnete kogemine on osa sellest. Mida ma ise sellises olukorras sooviksin? Kuidas mina sooviksin olla vastu võetud, kui ma ütlen kellelegi, et minul oli selline negatiivse tunde kogemus? Ma ju soovin ehedalt oma kogemust jagada ja pole kellegi asi, mis kell ma arenen. Võibla pärastlõunal, võibla mõni teine kord.

Nüüd ma sattusin lugema Tuuli Vahtra artiklit tunnete valideerimisest ja seal on vastused mu uutele ja vanadele küsimustele olemas. Tuuli Vahtra kirjutab, kuidas toime tulla suhtlusolukorras, kus kellelgi on hingelised üleelamised ja ta soovib neid jagada. Mingil moel saab seda mõistmist ja hoidmist pakkuda ka endale, igatahes mingi selline lähenemine, mida ma endale tegin, aitas minu meelerahule tagasi.

Hiljem lisatud. Vaimses mõttes ei saa vist edasi minna ilma oma varjuga kohtumata. Ja koos teiste inimestega on minu meelest kõik palju kergem, nii edasiminek kui läbiminek. Kergem on, kui saab rääkida (õnneks on suhtlemiseks ju aparaadid kõigil olemas!). Teiste inimeste kaudu tulevad mulle taipamised ja edasiminekud ja info, mis leevendab pingeid ja annab rahu.
Ma soovin, et meil kõigil oleks jõudu ja tarkust olla koos nendega, kellel on päriselt raske. Et keegi ei peaks olema oma raskustes üksi. Ma soovin, et me saaksime olla koos ka siis, kui oleme oma üleelamiste tõttu mõnevõrra eraldatud. Ma mõtlen selle artikli üle järele.

11. mail lisatud. Vahepeal ma olen näinud, kui palju ma ise olen jätnud teiste tunded kinnitamata, kui mu jutukaaslased seda on vast ehk soovinud, püüdes paanikameistreid rahustada või jutu mujale viinud. Ikka tuleb neid olukordi meelde omajagu. Ma olen valinud tõrjumise ja eemalehoidmise, sest enda üleskerkinud tunnetega on sellises olukorras vahel raske toime tulla. Kui lihtsalt kinnitaks teise tundeid, siis vast läheks enda tunnetega ka ladusamalt. Seda tuleb muidugi enne praktikas järele proovida. Pigem palju.

Rõõmu ja meelerahu ja üksteisemõistmist meile kõigile!
TJT

Vaikuseminutid

Vaatasime tütrega soisel metsaalusel õitsevaid lumikellukesi. Tütar ütles, et näe, seisavad seal jalgupidi vees, ema pole neile öelnud, et nii pole hea kasvada. Ja siis lisas, et oma ema ükski lill ei ole näinud, kust nad saaksidki teada, et vee sees pole hea kasvukoht. See "oma ema ükski lill ei ole näinud" on reake meie armsast laulust, mida me tütre lapsepõlves sageli laulsime.

Kõndisime ja nautisime ilusat ilma ja algavat kevadet. Ja vaatasime neid looduseasju, mida seal näha oli. Ma rõõmustasin, et me saaame oma 18-aastase tütrega nüüd niimoodi käia ja loodust vaadata. 14-aastane poeg sellises mõttes üldse loodusest ei huvitu, aga kui juhtume koos olema, siis ta ikka talub mu imetlemised ja rõõmustamised viisakalt ära, nagu ikka mõistlikud inimesed oma vanemate veidrusi taluvad. Ma olen eluaeg neile osutanud, et vaata, kui palju rohelise varjundeid siin on või et milline tore samblikumuster kivil, kõver puu.... Ja poeg on rõõmustanud oma lillede käekäigu üle ja jaganud minuga oma tähelepanekuid, muidu ikka tulevane jõrm eesti mees kõigi asjakohaste hoiakutega (selles ühiskonnas toimetulekuks peab mees vähemalt välja näitama, et tal sellised hoiakud on, et mitte olla mingi kahtlane).

Kui mina olin laps, elasin suveti maal vanaema juures ja vanaemal oli kombeks päikesele lauldes kõnelda. Ta kooris kartuleid alati õues ja kui päike juhtus pilve taha minema, hüüdis nt et Päike, ära jäta meid maha! Mina olin materialistliku kasvatusega lapsena selle suhtes umbusklik, aga praegu olen sisimas samasugune. Räägin rohulibledega ka, kui nii tundub. Aga mina räägin ikka vaikselt, enda sees. Liiga friik ei ole julenud olla. Igatahes sellest vanaema kombest sain endale praeguseks enesestmõistetava harjumuse suhestuda ja suhelda kogu loodusega nagu hingega elusolenditega. Mingil kombel ma ikka jagan seda endast väljapoole ka, kuigi argselt. Palju olen lasknud hingetul materialismil oma olemist dikteerida, vähemalt väliselt, ma ka ju liiga kahtlane ei taha näida.

Teise vanaemaga me elasime koos ja temaga me pidasime videvikku. Kui oli liiga hämar, et lugeda enam ei näinud ja lampi ka ei tahtnud veel põlema panna, istusime lihtsalt vaikselt. Vahel vist kõnelesime ka, aga meelde on jäänud just vaikuses istumine ja aknast loojangukuma nautimine. Seda ma teen ka siiamaale. Ja ka see komme on avardunud igas suunas, nagu kõik ikka kasvab, millele me jõu ja tähelepanu anname.

Mu vanemad polnud üldse joogainimesed, aga meil oli kodus joogaraamat. Nõuka ajal ostsid inimesed igaks juhuks igasugu kraami ja raamatuid igatahes pidi korralikus kodus palju olema. Minu vanemad igatahes tunnevad standardeid. Niiisiis oli ka see joogaraamat ja mina kasutasin seda: pikkadel igavatel üksiolemise tundidel tegin raamatu järgi omaette joogaharjutusi ja rõõmustasin oma painduvuse üle (eks varateismelisel ongi ju kondid lahti), et sain ka end niimoodi sõlme keerata, nagu profid raamatu piltidel ja ma tõesti nautisin seda. Naudin siiamaale. Oma keha tunnetada, sirutada, venitada, pingutada on mõnus. Tollest joogaraamatust leidsin ka tasakaalustava hingamise õpetuse ja sain oma esimese teadliku hingamise kogemuse, mis mind elus on palju aidanud.

Nüüd siis käisin vaikuseminutite kursusel ja vaatasin, mida kõike veel oma tähelepanuga teha saab. Tasakaalu leidmise võimalused avardusid veelgi. Ja kui ma enne arvasin, et meie lapsed on selle kõige edasiandmiseks liiga vanad, no ma tõesti ei kujuta ette, et paluksin neil neid harjutusi enda etteütlemise järgi kaasa teha... üks on ikkagi juba täiskasvanu ja teine ikkagi võitlev teismeline, kes kogu täiskasvanute maailma ja arusaamised kahtluse alla paneb, siis neid väikseid asju me ikkagi saame teha ja teeme ka. Me saame koos vaadata ja kuulata. Ojavulinat ja loodusehääli tütrega igatahes küll. Ja pojaga õhtuseid linnahelisid. Kes teab, kunagi ehk teeme ka hingamisharjutusi ja keha tunnetamise harjutusi. Võibla isegi mõttebusside või maaühenduse tunnetamise harjutust või hoolimise kujutlusharjutust. Ja ärme kunagi unusta tänulikkust! Alati on, mille eest tänada ja see võiks olla enesestmõistetav ka meie laste jaoks. Eeskuju nakkab ja oma käitumist saab teadlikult suunata. Mõte sellest, et lapsed oskavad märgata oma ümbrust ja seda, mis nende sees toimub ja vajadusel pausi võtta igatahes tundub mulle väga oluline ja iga viide sellele teeb mulle rõõmu.
Aitäh, Vaikuseminutid!

Tänulikkusest ma olen kirjutanud siin.

TJT

Õigel toonil

Viisin poja kooli suusapäevale ja jäin teise emaga suusalaenutuse ette juttu puhuma. Üks koolipoiss ukerdas ukse ees kivisillutisel, suusad jalas. Üks õpetaja katsus olukorda kiirelt siluda ja tal suusad alt ära aidata, aga juba hilja. Vanemaealine suusalaenutuse mees tuli välja ja hakkas poisiga pahandama, kasutades ka sõnu nagu kas sul on ajudega midagi viga. Me lihtsalt vaatasime ja ohkasime. Tänapäeval suur osa lapsi nagunii ei salli suusatamist, nad ei oska, neid keegi pole juhendanud ja nüüd see ka veel. Kusjuures sellest pahandamisest väga ei selgunud, et kivi peal suuskadega käia ei või. Lihtsalt sõim.

Kui ma pärastpoole järgmist koolilast nägin suuskadega kivi peal kõndimas, läksin ruttu ta juurde ja ütlesin, et suusad on väga kallid ja kui nendega kivi või killustiku peal liikuda, siis see rikub neil põhjad ära ja nendega enam hästi sõita ei saa, seepärast palun liigu suuskadega alati ainult jää või lume peal. Ma ütlesin seda võimalikumalt sellisel toonil, nagu ma ütleksin sa oled väga armas ja kallis ja sinu panust on maailmale väga vaja. Laps astus kohe kõrvale jäisele lumeribale ja tänas. Tegelikult oli väga lihtne öelda inimesele, kes veel ei tea, kuidas saaks parem.

TJT

Ema armastusest

Ma arvasin kaua, et mu ema ei armastanud mind. Vähemalt mitte nii palju kui mu õde. Mitte nii, nagu ma oleksin tahtnud või väärinud. Ma olen olnud oma ema peale vihane ja teda süüdistanud. Valusalt. Ise haiget saades ja emale haiget tehes.

Ma sündisin kohe pärast vanemate kooli lõpetamist, kui neil polnud veel oma kodu (elasime minu vanavanemate pool) ja kui oma kodu pool aastat hiljem saadi, polnud seal peagu ühtegi asja, ainult pulmakingiks saadud voodi ja riiul. Ei külmkappi ega diivanit. Kõike tuli otsast soetama hakata. Mu vanemad on nutikad, hea haridusega, kokkuhoidlikud ja väga töökad, nii et see kodu, mida mina mäletan, oli juba täitsa piisavalt sisustatud ja hubane, puhas ja maitsekas. Aga tööd tuli teha siis ja hiljemgi kõvasti ja lapsed pidid oma kasvamise ja valudega ise hakkama saama.

Viiendas klassi sattusin koolis saadud peapõrutusega nädalaks haiglasse. Mind jäeti seal omapäi, keegi midagi ei kõnelnud, nagu tollal kombeks oli ja vanemad ka vaatamas ei käinud. Toodi lihtsalt nigelat toitu ja pidin seal kuidagi oma päevi veetma. Minuga samas palatis oli veel paariaastane laps, kes väga koduseid igatses ja teise omaealise lapsega arvasime, et ju ta vanemad siis ei hooli, kui kordagi vaatama ei tule. Mul oli sellest väiksest armsast poisist nii kahju. Et ta vanemad teda ei armasta. Endast muidugi ka, hale lugu. Lugesin „Pal tänava poisse” ja veel haledam hakkas, mäletan sellest raamatust lohutamatut vaesuse ja üksiolemise tunnet. Hiljuti sain teada, et mu ema oli kohe samal päeval, kui koolist helistati, et mind kiirabiga haiglasse oli viidud, tahtnud mind vaatama tulla. Ta oli saanud ukse pealt arstiga kõnelda ja pigem hurjutada, et mis ta tülitab, pole ette nähtud. Nii ta siis rohkem ei proovinudki. Ja kui ma koju sain, polnud meil sellest juttu. Küllap ma olin liiga kibe, et midagi selle kohta küsida. (Senimaale ma ei saa Aino Perviku „Paula läheb haiglasse” mõnda kohta lugeda, ilma et nutma hakkaks; armastusest lahutamise kogemus on lihtsalt nii valus ja seda annab tükk aega tervendada.) Mina olin üksi oma mõttedeemonitega ja süvendasin arvamist, et mu vanemad ei armasta mind.

Teismeeas olin kohutav inimene, pikalt ja põhjalikult. Jõudsin oma väga pikaleveninud puberteedi jooksul olla resigneerunud ja mässaja ja depressioonis ja kõiksugu negatiivsete emotsioonide küüsis (ah jaa, seda juhtub praegugi, võib-olla on hoopis iseloomu omapära). Sellise lapsega on raske toime tulla, armastamisest rääkimata. Ma hakkasin arvama, et ma polegi armastust väärt ja mu käitumine oli selle väärikaks tõestuseks.

Hiljem rahunesin maha, leidsin oma elu ja teed ning arvasin, et me oleme emaga lihtsalt liiga erinevad, et üksteist mõista. Käisin gestaltteraapias ja sain paari aasta jooksul kõik oma emaga seotud pahameeled lahti lasta. Alles mõni aeg tagasi arvasin, et vahest ongi hea, et me oleme eelmise põlvkonnaga sidemed katkestanud / läbi lõiganud ja saame vabana minna maailma oma õnne otsima. Kui tore on leida, et see on rumal arvamine. Tegin küll hiljem pingutusi, et emaga lepitust leida ja suhteid soojendada, aga eks tal olnud oma armid ja jahedaks me jäime. Ja ma arvasin, et kõik jääbki nii, sest ega selles eas inimene enam muutu.

Muutus tuli hoopis teistkaudu. Käisin liblikmassaaži kursusel ja tahtsin väga seda harjutada. Mu vanemad olid nõus, et nende peal võib küll. Pikkamisi hakkasid suhted emaga soojenema. Aga enne tuli pikema aja jooksul ikka kümneid kordi talle liblikmassaaži teha (sellel tehnikal on imepärane mõju ka tegijale: ma vabanesin ise ka üha enam oma ema vastu armastust tundma). Saime üha rohkematel teemadel rahulikult rääkida (varem tuli väga paljudes kohtades pinge sisse, sest minu teismeeas oli väga palju haigettegemise ja haigetsaamise kohti, mis iseenesest ära ei tervenenud). Kasvas usaldus ja turvatunne. Tasapisi. Enam ei tee meile iga teise arvamine ja olemine haiget ning saame rääkida ka palju tundlikumatel ja keerulisematel teemadel.

Mõni aeg tagasi lugesin oma lemmikraamatust „The Encyclopedia of Bach Flower Therapy” koer-kibuvitsa (Wild Rose) kohta, et see taim aitab neid, kes on pärast sündi pikka aega üksinduses ema järele nutnud, tundnud end täiesti mahajäetuna ja siis elutahtest loobunud, arvates, et kogu sündimine oli viga ja elu ongi juba läbi. See pilt kirjeldab väga suurt osa praeguse Eesti keskealisi, sest nõukogude meditsiini tingimustes oli laste pärast sündi pikaks ajaks emast lahutamine tavaline praktika. Terved põlvkonnad alates u 1950. aastatest on sündinud kõledates sünnitusmajades, vastsündinud on kohe emast pikaks ajaks eraldatud (mind viidi emale alles mitu päeva hiljem näha, kuidas ema ka ei küsinud ja loomulikult kannatas ka tema valusa teadmatuse all, kas tema lapsega on kõik korras) ja me oleme sellest trauma saanud. Ma hakkasin oma traumast lähtuvalt valesid järeldusi tegema – ja lumepall läks veerema. Kusjuures – kuivõrd need otsused olid ilmselt tehtud varsti pärast sündi, kõne eelsel perioodil, siis ma neid niisama lihtsalt ei mäletanud ka.

Võtsin koer-kibuvitsa õietilku kaua. Lisaks olen ma aastaid teinud kurdlehisest roosist endale kehaõlisid ja neid igapäevaselt kasutanud. Pikkamisi, terakesehaaval hakkas tulema mõistmine, et asjad võivad olla ka hoopis teisiti, kui mina olen arvanud. Hakkasin nägema, kui palju on mittemõistmise kihte ja arusaamise vigasid minu ja ema suhetes. Kui palju ülekohut ja piiratust. Ja kui palju on selle jama all armastust.

Praegu ma olen veendunud, et armastavad suhted ema ja isaga on üliolulised, sest nende kaudu tuleb terve suguvõsa jõud ja armastus, mis saab läbi minu mu lastele edasi voolata (seda teades punnitasin aastaid, hambad ristis, oma vanematega suhteid parandada, aga kasutegur oli tibatilluke). Kui ma oma laste käest kuulen, et ma ei armasta neid (jumal tänatud, et nad selle välja ütlevad!), siis uurin kohe, millest selline järeldus. Arutame kohe või veidi aja pärast rahulikult, kus keegi teisest valesti aru sai ja ma räägin, miks mina asjadest nii aru saan, nagu ma saan (ja mu lapsed teavad, et neil on lubatud kõike omamoodi mõista) ja miks ma nii teen, nagu ma teen (vahel juhtub jah, et kukub kehvasti välja). Kui nad mind ja mu piiratust mõistavad, siis nad enam ei arva, et ma ei armasta. Inimeste vahel on vahel arusaamatused ja see on normaalne. Kõnelda tuleb. (Bachi õietilkade raamatu järgi peaks alõtša õietilku vajavaid inimesi julgustama oma tunnetest kõnelema kohe, kui need endast märku annavad, et edasisi pingeid vältida.)

Mul on natuke kurblik kuulda, kui kurdetakse Eesti halli tänavapildi üle. Mitte porine ilm ega hallid jopid pole selles süüdi (vaata porisel ajal autosid, sellised on jopid ka). See hallus tuleb inimeste seest, nendest vanadest traumadest, mis me suurelt jaolt juba sündides meditsiini käest kaasa saime. See on vana kurja süsteemi hallus, mis otsib väljapääsu. Ma arvan, et meie endi sisemine valgus lükkab seda välja, sest tegelikult me tahame elada armastuses.

Nojah. Selle talve seitsmes esimene lumi muudab mu meeleolu pühalikuks ja see väljendub kõiges, mis meeles mõlgub.

Hiljem lisatud. Mul on neist meditsiinitöötajatest ka väga kahju, kes pidid aastakümneid nägema ema järele nutvaid vastsündinuid ega tohtinud nende heaks midagi teha. Selline olukord teeb inimesed tuimaks ja kaledaks, sest kuidas muidu on üldse võimalik seda välja kannatada? Ma arvan, et ükski inimene ei lähe meditsiiniõeks õppima selleks, et inimvihkajalikku režiimi toetada, kuid tolles olukorras toimimiseks vajalike eeskirjade järgimiseks tuli oma süda kivistada ja nad tegid sellega endale palju kurja. Totalitaarsed režiimid on kõigis oma avaldustes saatanast. 

2022 juulis e viis aastat hiljem lisatud. Nüüd on ilmunud selline raamat ja ma kirjutasin sellest väikse jutu ka. https://lapseestis.blogspot.com/2022/07/kuidas-pariselt-on.html

(2021 lõpus jõudsin minagi sellesse punkti, kus võin öelda, et mul on emaga suhetes peagu ainult armastus ja mõistmine. Võttis aega ja kerge ei olnud, aga vist olen kohale jõudnud. See on võimalik.)

TJT