neljapäev, 27. august 2009

Isa ja poja mängud

Eile mängis isa kolme ja poolese pojaga sellist mängu, et isa ütles ühe asja ja poeg ütles, mille küljes see on. Nt isa ütles uks, poeg ütles maja. Isa ütles nina, poeg ütles nägu. See pakkus neile mõlemale üksjagu rõõmu. Ja pole raske näha, et see on üks võimalus arendada lapse loogilist mõtlemist ning osa ja terviku tunnetamist. Matemaatika vallast nad on vahel arvutanud, mitu veoautot üks suur kivi võiks kaaluda. Ma arvan, et see on asjakohane viis kolmeaastasele matemaatikat õpetada. Nii-öelda parema ajupoolkera kaudu. Väidetavalt elavad need uuema aja lapsed parema ajupoolkera juhtimise all, miska asju tuleb eelkõige tunnetada, mitte niivõrd mõõta. Aga võibla see on kuidagi teisiti ka muidugi.
Ja sellist mängu mängisid nad ka, et (isa ütles) tita ütleb tigud, poiss ütleb (poeg ütles) teod. Kusjuures see viimane motiveerib poega enam õigesti kõnelema kui see, kui lihtsalt temaga õigesti kõneldakse. Ja pealegi meeldib talle kiusu või nalja ja põnevuse pärast tundmatute sõnadega kõnelda. Vahel meil lapsed arutavad omavahel, kas miski on törlep või ei ole.

Panen need siia kirja lihtsalt selleks, et märku anda, et lapsega tegelemiseks on tuhandeid viise. Ja võibla ka vastuseks küsimustele, kas ma ei karda, et mu lapsed waldorfpedagoogikat kasutavas lasteaias võiks lolliks jääda. Jah, nad ei õpi lasteaias arvutamist ega lugemist-kirjutamist nii nagu tavalasteaedades. Aga neil on kasutusel tunnetust arendavad mänguasjad. Näiteks erineva suuruse, raskuse ja kujuga puidust ehitusklotsid, mis tuleb pärast mängu lõppu jälle õigetesse korvidesse tagasi sortida (see ei olegi nii kerge ülesanne mulle ka, olen ikka pidanud laste käest küsima, et kuhu miski puutükk just käib - see on tõsine ajutöö). Ja neil on vanemad ja vanavanemad, kes nende küsimustele vastavad. Hooliv keskkond on tähtsaim, siis tekib ka soov küsida ja teada saada. Ma arvan, et inimesel on loomulik vajadus areneda.
Mul oleks väga hea meel, kui teised vanemad ka kirjutaks oma peres mängitavatest mängudest, kas siis siia alla kommentaarina või minugipoolest eraldi sissekannetena.

Hiljem lisatud: ma olen nõus waldorfpedagoogika pooldajatega, et ka need mängud võivad olla lapse varase intellektualiseerimise kallakuga. Aga peaasi, et tal oleks mingit mõistlikku tegevust. Eile näiteks proovis poiss vannitoas vett loopida ja ahjust tuhka võtta väiksesse paberkotti. Kui poisil mõistlikumat tegevust pole, siis lõpeb see väga kiiresti mingi lolli jama ja koristamisega (ema vaatenurgast, lapsel on vahel isegi suur ja õilis mõte, mille teostus võtab ohkama). Sellest rääkimata, milline näeb välja tuba pärast väikse igavleva lapsukese ülekäimist. Isegi sellele vaatamata, et me püüame käeulatuses hoida mõõdukat kogust mänguasju ja pisividinaid sisaldavaid mänge peab täiskasvanu käest küsima, sest need on kõrgele eest ära pandud. Kõik ühe eesmärgi nimel: et vanemad ka kuidagi elada saaksid. Lastel on tore nagunii, selles pole üldse mingit kahtlust.
Tipp Ja Täpp

kolmapäev, 26. august 2009

Hoolimisest

Arutasin ühe emaga, kuidas enda kasvatusega saadud kogemus hoolimisest tuleb iseenesestmõistetavana täiskasvanuellu kaasa. Kes on lapsena kogenud hoolivust, on samasugune enda lastega ja võibla üleüldse. Kes on lapsena kogenud, et elu läheb edasi, saagu siis tema vajadused rahuldatud või mitte, ei märka hiljem ei enda ega ka teiste vajadusi.
Millest mina tundsin, et tahaksin oma laste vajadusi märgata ja neid rahuldatuna hoida. Et neist võiks kasvada hoolivad inimesed. See tundub kuidagi nii oluline. Hoolivad inimesed, kes loovad enda ümber hooliva ühiskonna.
Aga millest ma siin juba mitmendat postitust järjest kõnelen: mu oma vajaduste rahuldamine sõltub jälle kellestki teisest. Ja kuni ma ise pole oma tassi täis saanud, olen ma üks pooliku tassiga ema, kelle võimuses ei ole teiste tassi täis valada. Selge nagu seebivesi.
Ühelt poolt: laste vajaduste rahuldamine on energiamahukas, selleks kulub palju inimjõudu. Teiselt poolt on selle vajaduste rahuldaja vajadused ju ka vaja rahuldada. Ei ole ju tore vaatepilt, kui ema end laste pärast ribadeks tõmbab. Rohkem kogukondlikkust on kahtlemata hea lahendus, kui seda on võtta. Vaatan imetluse ja väikse kadedusega emasid, kel on lähedalt võtta teisi toetavaid emasid. Eriti, kui mõnel toetaval naisel parasjagu väikseid lapsi pole. Väga imelisi kooslusi on, kuidas sõprad-sugulased üksteist saavad toetada. Mul on ka sõpru-sugulasi, kel on samas vanuses lapsi, aga nad ei ela üldse meie lähedal. Ja väikeste laste emal oleks vaja just võimalust natukeseks lapsi kellegi turvalise inimese hooleks jätta, et natuke aega rahus oma toimetusi teha. Miskipärast mulle tundub, et meil peetakse normaalseks, et naine saab üsna üksi kodumajapidamise ja lastega hakkama (ja sageli lisaks palgatööga). Aga kas see on hooliv suhtumine nende naiste vajadustesse? Või olen mina kuidagi nõudlik?

Hiljem lisatud: mulle meenus võibla kusagilt psühholoogiaraamatust pärit arvamus, et me taasloome täiskasvanutena olukorda, milles me ise väikelastena olime. Nii et lapsena vähehoolitsetud tüdrukust kasvab naine, kelle ümber ei ole piisavalt abiväge. Oleks asjakohane täpsustada, et mind ei jäetud lapsena kindlasti hoolitsuseta tolle aja mõistes. Mul on korralikud pühendunud vanemad, kes tegid kõike tollaste arusaamade ja ühiskondlike normide järgi. Lihtsalt tänapäeval peetakse kohutavaks, kui vastsündinud on mitu päeva emast eraldatud ja süüa saab mingitel kellaaegadel. See tähendab ju seda, et enamuse ajast on tema vajadus läheduse ja võibla ka puudutuse järele rahuldamata ja nagu ma aru olen saanud, olid mõnedki lapsed ka lihtsalt näljas. Suurem osa tollastest lastest on sarnastes tingimustes kasvanud. Mõni ime siis, et praegu tundub paljudele inimestele näiteks aineline pool olevat elus olulisem kui armastus ja hoolimine. See on nõukogude aja mall, mida me oma eluga taasloome, lihtsalt ainelised võimalused on nüüd teised.
Ja kuna see on minu jaoks kaasasündimise tähenduses nii normaalne olukord, on seda ka nii raske muuta. Kes saaks aidata või peaks aitama, kui me kõik oleme sama aja loodud ja ühises piiratuses?
Tipp Ja Täpp

laupäev, 22. august 2009

Üle päeva

Lahkuvale suvele tagasi vaadates näen, et olen ema- ja koduperenaise rolli enam-vähem vääriliselt täitnud üle päeva. Ühe päeva võtnud end kokku, teinud tavalisi vajalikke kodutöid, teise päeva rammetuna puhanud. Ja ma olen sageli eelistanud moosikeetmist lastega tegelemisele, sest lastega toimetulek on mõnetigi energiamahukam mistahes muust tegevusest. Moosi saab omas rütmis segada ja purki panna ja sinna juurde pole suurt midagi vaja mõelda. Laste probleemidega tegelemisega kaasneb ikka vajadus toime tulla enda emotsioonidega, iga kord on väike eneseületamine. Minu jaoks on üsna pingutav lihtsalt empaatiliselt kuulata ja keskenduda laste toetamisele, selmet oma suure tarkuse peale lennata. Moosi keeta on ikka palju lihtsam.
Viimasel ajal on mul laste jaoks vähem jõudu. Ja nad on tülitsema ja kaklema hakanud. Mitte küll pidevalt, aga seda tuleb üha enam ette. Eriarvamused mängus võivad lõppeda karjumise ja löömisega. Ja mina sekkun üha vähem. Vahel lähen lihtsalt ära, sest enda tunnetega toimetulek on väsitav. Vahel käratan peale, mida ma nüüd mingiks heaks asjaks küll ei pea. Ennevanasti olin ikka uhke selle üle, et meie lapsed oskasid nii ilusti koos mängida ja ilmselt kulus neil selleks ka üksjagu minu energiat ja tähelepanu. Aga enamaks must praegu pole.
Kui laste isa on käepärast, siis ta vahel tuleb appi. Ja ma olen üha ükskõiksem tema kalduvuse suhtes helendavate ekraanide abil lapsi vaiksena hoida. Ta oskab küll aidata lapsi tülisid äärmiselt konstruktiivselt lahendada, aga vahel lihtsalt ei viitsi ja läheb kergema vastupanu teed. Nii veereb kõik vaikselt allamäge.
Kui muud mitte, siis õpetab see olukord mind ehk empaatilisemalt suhtuma vanematesse, kes lapsi hoolimatult või halvasti kohtlevad. Neil pole lihtsalt enamaks jõudu. Mõne jaoks on see olukord ajutine ja mõne jaoks püsiv.

Olen oma haigusega seoses rõõmustanud, et lapsed on juba nii suured ja saavad endaga üsna hästi toime. Ja et pole parajasti eriti koduväliseid kohustusi. Mõelnud, et ravin end terveks ja hakkan siis uut töökohta ja tegevust vaatama.
Praeguseks pole lood sugugi paremaks läinud. Muutunud on see, et haigekassa kindlustus saab varsti otsa ja kes siis mu eriarstide külastused ja peenemad uuringud kinni maksab? Irooniline, et ma pole seniajani isegi perearstiabi vajanud, ja mul on kogu aeg olnud kindlustus olemas. Nüüd, kui abi on suurejoonelisemalt vaja, pole varsti enam kindlustust ja masu on niigi pere eelarvele pihta saanud. Võib-olla on see ka irooniline, et minu normaalse eluviisi järgi võiks tervisekäitumise õpikuid kirjutada, aga nüüd ei saa ma isegi borrelioosist jagu.
Sügiseplaanide kohta küsijatele olen vastanud, et haigeolemine on mu päevatöö. Selle kõrvalt suurt ei jaksa. Kurb, et olen nii pidanud vastama ka neile, kelle abiga võiks uut tööd ja tegevust leida.
Aga niikaua, kui leib laual, on patt kurta.
Tipp Ja Täpp

Väsimus

Olen vahel mõelnud, kas ma jäin haigeks selle pärast, et olin üleväsinud, või olen väsinud selle pärast, et jäin haigeks. Ilmselt mõlemat.
Kusagilt - olgu siis oma lapsepõlvest või ühiskonna arusaamadest on pärit teadmine, et lapsesaamine ei vabasta naist ühiskondlikest kohustustest, nii olen minagi püüdnud end jõudumööda koduväliselt teostada, seades küll esikohale laste heaolu, aga enda vajaduste eest pole ilmselt piisavalt hästi hoolt kandnud. Pole puhanud, kui olin väsinud. Ikka laste uneajal püüdnud kõiki asju teha. Tõusnud vara, et tööle asuda ja olnud selle üle veel uhke kah. Ja hoidnud laste lasteaianädala lühema, et neil tervis vastu peaks ja meel rõõmus püsiks. Selle võrra on nad rohkem kodus olnud. Ja kõrvalist tasuta abi on vähe, nagu linnaperedel sageli. Kaheksa aastat on möödunud peagu ühegi puhkepäevata - kui lapsed päeval teiste hoida, on alati midagi muud vaja teha.
Võib-olla on mu haigusel ka sõnum, et tuleks õppida end paremini hoidma? Et kõige tähtsam on enda vajaduste rahuldatuna hoidmine, ja alles pärast seda kõik muu? Aga mis teha sellega, kui mul on hingeliselt vaja koos täiskasvanud inimestega mingeid asju ajada? Kuhugi püüelda?
Või mida teha sellega, et ma olen loomult tuule tüüpi inimene. Puhangu ajal tahan, teen ja jõuan. Ja vahepeal tahaks vaikselt unistada. Aga ega's lapsed lase. Neil on ikka süüa või muud abi vaja. Kuidas minusugune inimene üldse saab enda vajadused rahuldatuna hoida ja emarolli väljakutsetega edukalt toime tulla?
Tipp Ja Täpp

kolmapäev, 12. august 2009

Koll ütles

... et meie poiss võiks pissida pesumasinasse ja siis võiks selle sealt välja pesta. Ja pesu võiks pesta kempsupotis. Selline tavaline uitmõte meie poisilt, kellel kollid alatihti külas käivad. Ja õnneks ta neid sageli ei kuula, talitab ikka oma asjalikuma äratundmise järgi ja lihtsalt tutvustab mulle erinevaid võimalusi ilmas elada ja toimetada.
Mõtlen, et kust küll need kollid tulevad. Ja siis mulle meenus, et olin just äsja midagi sarnast ise unes näinud. Üldse mulle vahel tundub, et ta loeb mu mõtteid.
Sarnasel teemal "Lind lubas".
Tipp Ja Täpp

neljapäev, 6. august 2009

Vaikne halin

Hommikuti võtab mul sageli vaikse halina lahti. Vaatan kella ja mõtlen, et kuu aja pärast peaks meie vastne koolilaps juba sööma või riidesse panema või välja minema, aga praegu ta põõnab. Ja ma ju ei lähe teda äratama ka. Suvi ikkagi. Lasen magada kasvõi kümneni. Enamasti ta ikka ärkab üheksast.
Ma olen mures, et kuidas ma saan ta iga jumala päev kooli õigeks ajaks kohale. Lasteaeda jäime ka alailma hiljaks. Tütrele pole iialgi meeldinud hommikul vara tõusta ega kiireid liigutusi teha. Mulle ka lapsena ei meeldinud. Aga siis oli see justkui mu vanemate mure, et ma kooli jõuaks. Nüüd on mu lapse õigeaegne koolijõudmine äkki minu mure.
Ja see tundub nii tülikas. Et ta peab hakkama varem magama minema, kuigi me oleme olnud üsna hilise voodisaamisega (pool üksteist talvel ka, sest lasteaias nad ju magavad päeval nagunii, olgu siis asja eest). Me oleme tahtnud ju õhtuti vahel midagi teha. Ujulas käia või rattaga sõita või mida iganes. Mulle tundub nii suur loobumine nendest õhtustest toimetustest ilma jääda ja kogu rutiin ümber teha.
Ja üldse kogu see kooliasi. Et miks ta küll peab sinna minema. Kaksteist aastat kudeda kuskil haridussüsteemi osakesena. Enda kooliaja käisin ära, sest oli vaja - valikut polnud - ja ei tundunudki nii hull. Mul on alati olnud väga häid õpetajaid - siiamaani on õpetaja minu jaoks eelkõige hea ja tark inimene. Ja krokodillimate õpetajatega ma sain ka hakkama, korralik ja nutikas, nagu ma olen. Aga praegu tundub see kooliasi kuidagi arusaamatult vastumeelne. On tunne, et kool ei ole tore koht. Ei teagi, miks nii tundub. Mis küll mu meelt lahedamaks teeks?
Kui nauditavad on veel need viimased õhtud koos. Lapsed on praegu kõige armsamas vanuses. Juba saavad väikeste asjadega ise ja omavahel hakkama ja samas veel on minu lähedal, nende saladused on väiksed ja armsad ning võib juhtuda, et nad jagavad neid minuga. Hilise tunnini õhtuti loeme ja jändame. Kuidas küll kõik teised emad selle laste koolisaatmisega hakkama saavad?
Tipp Ja Täpp

Sammumäng

Meie isa mõtles sellise mängu välja, et võtab pakist mängukaardi ja vaatab, mis number sellel on. Ja laps peab kõndima nii mitme ühepikkuse sammuga üle toa, kui mitu arv kaardil näitab, puudutama ühte või teist seina. Miks küll koolis murdarve nii ei õpetata? Kohe saab kehaliselt selgeks, et pool e üks kahendik on palju suurem kui üks kaheksandik. Aga seda teooriajuttu mees vist ei ajagi, niisama mängivad ja tunnevad elust rõõmu.
Poiss siin ükspäev küsis, milline on üksnurk. Selline taoistlik mõistatus jääb seekord blogilugejatele vastamiseks :-)
Tipp Ja Täpp

esmaspäev, 3. august 2009

Ülevaade: lapse sünnipäev

Meie vanem laps on oodatud külaline laste sünnipäevadel ja eks neid ole toredaid peetud. Teen väikse ülevaate viimase paari aasta meeldejäävamatest üritustest. Äkki kellelegi abiks idee leidmisel.

* Nõmme spordikeskuses saab teha ronimissünnipäeva. 115-140 cm pikkustele (e u 5-10aastastele lastele on kolm rada, mille esimest korda läbimine võtab olenevalt oskustest aega u tund-poolteist. Hirmus on, aga põnev ka. Väiksematele on lasterada ja suurematele veel kaks karmimat rada. Lisaks saab hirmsa raha eest varikatuse all enda kaasavõetud näkse nosida või natuke vähem hirmsa raha eest muru peal sedasama teha. Väiksemate laste kohta peaks enam-vähem üks täiskasvanu olema, suuremail võib ka julgestamist ja juhendamist vaja olla. Kohalik instruktor vuristab kiirkõnes instruktsiooni ette, aga kas see lastel meeles ka püsib? Igal juhul annab täiskasvanu allkirja, et tema vastutab oma alaealiste eest.

* Laste loomingu majas oli 6a poisi tore talvine sünnipäev, kus rohked lapskülalised kostümeeritult ringi kargasid. Ülakorrusel sai joonistada ja pliiatsitopsi meisterdada. Minu meelest hea, kui mingi rahulikum tegevus on ka kavas. Keegi suurema lapse ema ehk saab lapsi juhendada ja aidata, sellal kui peoperenaine muul tegevusel silma peal hoiab. Tollel üritusel minu mälu järgi palgalist abiväge polnud.

* Kostümeeritud külalisi on paljud teisedki lapsed oodanud, tulemus sõltub mingil määral vist ka vanemate toest e sellest, kuidas kutse on sõnastatud. Teemasünnipäevaks võiks valmis panna ka rekvisiite tavariides külalistele ja vastavat muusikat.

* Ühel poisi 6a sünnipäeval tehti ise papist autosid, millele kinnitati õhupall taha, mis aegamööda õhku lastes auto sõitma panid. Autode kiiruskatsed olid ka. Lisaks näomaalingud.

* Ühel 4a lapse sünnipäeval pandi vanemad multifilme joonistama ja lapsed osalesid ühe naljafilmi tegemisel. Mõnesekundilise filmi joonistamiseks kulub paar tundi.

* Üks 7a tüdruku talvine sünnipäev algas jäähallis, kus treeneri juhendamisel uiskudel ringis harjutusi tehti. Laupäevasel ennelõunal oli seal muidugi palju tavakülastajaid ka. Sünnipäev jätkus sünnipäevalapse kodus söögi ja joogi ja mängudega.

* Kivisaare ratsatalus saab ratsasünnipäeva pidada. Kuus last sõitsid kordamööda kolmel hobusel, mida juhtisid talu perenaine ja sünnipäevalapse vanemad. Tegid u 5km tiiru. Pärast hüpati batuudil, mil vist mingeid turvavarustusi polnud, meie laps kukkus maha jalgupidi porri ja oli natuke õnnetu (ja kuivi sokke polnud keegi märganud kaasa panna, väliürituste puhul peaks igasugu juhtumistega arvestama). Jahedamal aastaajal saab hinnast maha. Niitväljal on ka hobutallid.

* Tallinna lähedal on ka Polli loomaaed ja üks teine Pärnu-Haapsalu mnt teeristi lähedal. Seal saab loomi vaadata ja poniga tiiru teha. Ja katuse all nosida. Tolles teises on mängutuba ka, kus kehvema ilmaga varju ja tegevust leiab. Tallinna loomaaias saab ka sünnipäeva pidada, nt juhendatud ringkäigu saab ka tellida. Aga parema ilmaga on nt Turovskiga jalutama mineku huvilisi palju võõraste hulgas ka.

* Mängutoad pakuvad erinevaid võimalusi. Mõnel on palju haldja- jt kostüüme, mida lapsed võivad vabalt kasutada, mõnel on batuut, mõni pakub pool tundi lastediskot. Minu jaoks oli see viimane küll hirmutavalt lärmakas väikeste laste jaoks, aga kui tundub popp, tuleb see ära kannatada. Tolles viimases kohas on vingeid ronimiskohti ka ja Tarmo Männart tegeleb laste aja sisustamisega. (Minu eelistus on jätkuvalt vaiksem ja igavam koht, mis annab lastele ja vanematele võimaluse oma loovust rakendada ja üksteise seltsi nautida. Selline koht on odavam ka.)

* Suuremad lapsed saavad veel nt aaretejahti mängida. Eri kohtadesse võib peita kirju, kus mõni lihtne lahendamist vajav ülesanne (mitu eri liiki puud sa praegu näed?) ja väikse nipiga juhend järgmisse kohta minekuks. Ühel sünnipäeval oli aardeks sünnipäevalapse ema valmistatud ämblikuvõrgu kujuline tort, ämblik krooniks peal. Hästi valitud mäng köidab ka suuremaid lapsi kauaks, aga valimiseks peab vist lapsi ligikaudu teadma, laste huvid ja ettevalmistus on erinevad.

Teisel sünnipäeval anti kaheks meeskonnaks jagatud lastele kätte pargi kaart, kus vaja nelja puu juurest kirjad leida (iga puu juures kaks väikest kirjakest, üks mõlemale meeskonnale). Kõigil kirjakestel oli ühte- või teistpidi kirjas üks sõna, mis kokku andis vihje aarde leidmiseks. Too aare oli kommi- ja klaaspärli kast. Rühmiti liikudes saavad kirjadega hakkama ka need lapsed, kes veel lugeda ei oska ja kaarti ei tunne. Too teine sünnipäev oli eriti pimedal ja porisel ajal, miska vanematel oli palutud õuepüksid kaasa panna. Minu meelest hädavajalik vihje, sest mõni laps ei tunne end pärast üleni porisena sugugi hästi (meie lapse püksid olid ikka tase omaette). Aga poris müttamise vastu neil ju enamasti ei ole midagi.

* Kostümeeritud tegelasi saab mängujuhtideks ka tellida. Need korraldavad paar tundi võistlusi, mis meie lapsele eriti ei meeldi, sest tal pole kalduvust tahta kellestki parem olla. Aga mõnele lapsele jälle meeldib ja sellised tegelased aitavad kahtlemata lapsi tegevuses ja meeleolu üleval hoida. Iseasi, et millal siis lapsed saavad oma ideedega välja tulla, kui neil kogu aeg käest ära planeeritakse?

* Minu sünnipäeval oli õues palju isetehtud laternaid ja mu tütar oli nende üle maru õnnelik. Et peagu sama tore olla, kui tema sünnipäeval. Ainult et tema ei saanud seekord kingitusi. Ja jõulude eel oleme käinud metsas piknikku pidamas nii, et mõne väikse kuuse ära ehtinud ja lõkke peal verivorste grillinud ja säraküünlaid põletanud. Lihtne ja odav, aga värske lumega väga tore. Küsimus on meeleolus. Ja selles, et see puudutaks hinge.

Meie laste sünnipäevadest vt "Laste sünnipäevad" ja "Sünnipäevapidustused"

Tipp Ja Täpp

Tere ja head aega

Me käime looduses enamasti lühikeseks ajaks. Pakime end kokku, sõidame kohale, ründame autost välja ja hakkame ahmima. Õhku, vett, liiva, pilvi, päikest ja tuult. Kiiresti ja suurte sõõmudega. Näljaste inimeste asi.
Aegamisi rahunedes hakkame kuulma, nägema, märkama, haistma, tundma, kogema. Loodus võtab meid märkamatult oma rüppe ja me hakkame hingama koos temaga. Kuni saabub aeg lahkuda. Siis märkan, et on aeg hüvasti jätta. Ranna või järve või puudega.
Ja märkan seda ka, et jälle me unustasime tulles tervitada. Saabumiste aegu tulime kui omanikud oma osa nõudma. Lahkumise ajaks oleme muutunud külalisteks. Tänulikeks külalisteks. Ja oma osa on meie sees - üks ja ainuke.
Iga kord mõtlen, et kui järgmine kord tuleks kohe alguses meelde jalga maha saades tervitada. Aga ei tule ikka.
Tipp Ja Täpp

pühapäev, 2. august 2009

Ingeltuletõrjuja ja lasteaiaõpetaja

Meie poeg tahab suureks saades hakata autojuhiks, ekskavaatorijuhiks, traktoristiks, tuletõrjujaks, politseinikuks (ma loodan, et mitte pätiks), lauljaks, pillimeheks ja tantsumeheks. Ingliks. Ja sellest muutlikust nimekirjast jäi kindlasti midagi välja.
Kui poiss alles tita oli, mängis õde, et on tema kaitseingel ja lehvitas tema kohal oma pikki tiibu. Nüüd mängivad nad vahel koos inglimänge, ja kõiki teisi mänge muidugi ka. Poja armastusavaldused on ka sellele jõrmile ja õrnale väiksele mehele iseloomulikud: sa oled nii kallis, et ma üldse ei taha sind kuhugile põõsasse visata.
Tütar pole ilmaski avaldanud muud soovi kui saada lasteaiaõpetajaks ja tal on selleks ka silmanähtavaid eeldusi. Ta on laste kasvatamise alal vähemalt minust palju targem, aga ta on ka minuga äärmiselt kannatlik, kui ma pimeduses koban ja vigu teen. Lihtsalt kallistab ja näitab, kuidas on õige. Või kuidas hästi toimib. Ma oleksin ilma temata selle ingeltuletõrjujaga ikka püsti hädas. Lasteaias ka õpetaja kiitis, et aitab tal meisterdusi välja mõelda ja laule-salme meelde tuletada, kui temal ununeb. Eks ta ole vist seal ka abiks.
Ja lapsed õpetavad üksteist vastastikku ka. Tütar õpetab poega mängima ja meisterdama. Poeg õpetab tütart enda eest seisma (sisukat olekut õpetab ta meile kõigile, selle väänikuga toimetulek on paras selgrooharjutus), igas olukorras hakkama saama ja vallatusi tegema. Ennevanasti meie tütreke pahandusi ei teinud, tal vahel juhtus üht-teist, nagu lastel ikka, aga sellist katsetamisemeelt nagu pojal ma temast ei mäleta. Nüüd vaatab, et väikevend teeb nii ja naa ja eriti pahandada ka ei saa ja proovib ise ka, mida võiks veel huvitavat peale hakata. Minu jaoks on see natuke nuta või naera olukord. Et kui paari-kolmeaastasega on üks lugu nende katsetustega, siis koolieelik võiks ju ometi mõistlik olla (või eeldan ma seda selle pärast, et tema on tüdruk? või ehk on minu vallatuste talumiselimiit täis?). Aga kui ma poja väikseid sigadusi sallin üsna rahumeelselt, siis ma ei saa ju ometi teise lapse suhtes rangem olla. Või kui, siis ainult vanusevahe jagu.
Tipp Ja Täpp