teisipäev, 24. november 2009

Kirik keset küla

Mõni vahel ikka ütleb mulle, et ma teen endale selle lapsepidamisega hirmsaste tüli. Nt siis, kui ma üritan kõigile seda sööki pakkuda, mis neile sobib ja mida nad vajavad*. Ja vahel on sellest tõesti hirmsasti tüli ja tagajärg eriti rõõmu ei tee. Aga on ka paremaid päevi, mil õnnestub pere nii ära toita, et kõigil tuju hää ja kõht täis.

Näiteks täna lõunaks tegin hakklihakastet kartuliga ja õhtuks tahtsid lapsed makarone juustuga. Neile meelepärane menüü, mis minu üsna nälga jätaks. Aga seekord tegin endale ühe tomatisupileiutise (palju tänu inspireerijale!) ja jätsin hakklihakastme ja juustu puutumata. Tomatisupileiutis on inspireeritud gazpachost ja käib nii, et saumikseriga purustatakse tomat ja (hapu)kurk tomatimahlas (Salvestil on üks porgandipüree ja paprikaga mehu, mis minu meelest väga hästi sobis) ja maitsestatakse oliiviõli (mulle meeldib arbequina) ja piprakastmega. Ja sinna vedela sisse ma uputasin lõunal hea hulga mungoa ja lutserniidusid, sooja kartulit sõin kõrvale. Õhtul panin natuke spagette sisse ja peale jälle palju idusid ja natuke rohelisi oliive. Jube ilus ja maitsev. Ja nii tervislik, et hoidke alt!

Ja kui idud juba laual, siis söövad lapsed ka. Lõunal kaunistasin lutserniidudega tomatisalatit ja õhtul tegi tütar omale spagetitordi: kaunistas oma taldriku tomati ning lutserni- ja rohelise läätse idudega. Uhke sai. Maitseks kõva laabijuust ja pesto. Mõlemad jäime väga rahule.

Idandid on mu pimeda aja toit. Minu meelest kõige odavam, kõige lihtsam teha ja vist ületamatult tervislik ka. Ainus viis talvel midagi elusat süüa. Ja me sööme neid talve jooksul vist paar ämbritäit ära (sellest paari supilusika jutust mina aru ei saa, meil pole küll midagi juhtunud, kui rohkem sööme). Ise idutamine on väga lihtne. Vaja ainult pooleks ööpäevaks likku panna, siis umbes viis korda päevas loputada (kraanivee ja heade soovidega) ja pärast jahedas hoida. Hoian neid algul pimedas köögikapis ja pärast sahvris. Ja loputan alati enne söömist, sest seal võib hallitusseeni kasvama hakata. Aga lutserni, mungoa, rohelise läätse ja rohelise hernega mul probleeme pole olnud. Seda olen ka märganud, et idusid süües ei teki rämpstoidu isu. Viimane kõneleb vist sellest, et organismil on mingit ainet puudu. Ja meie lemmikidud muutuvad aja jooksul. Vahel meeldib üks, siis teine. Lisan idusid kõigile soolastele toitudele, ka leivakatteks ja söön paljalt vahepalaks või siis, kui ei viitsi üksi olles süüa teha. Ja siis, kui jõud kulub mingite hingeasjadega sügavuti tegelemisega väga ära.

* Aga mis mul üle jääb, kui mu söömiseelistused on nii mittestandardsed ja lapsed on küll äärmiselt avatud uusi maitseid proovima, aga mõni asi neile siiski ei meeldi või ei sobi. Ja teisalt ma võin ju teha neile hakklihakastet, kui see neid rõõmustab, aga ise ma seda süüa küll ei taha. Selles mõttes mulle meeldib kokk olla, et saab seda süüa teha, mis endale sobib, aga pereema peab ühtlasi pere ka ära toitma.

TJT

pühapäev, 22. november 2009

Jumala kirik ohus

Meil oli teise lapse sünnini tavaks igal laupäeval kusagil looduses käia. Peagu igal aastaajal ja peagu iga ilmaga. Laupäeva hommik on iseenesest ju kodu koristamise aeg, aga mina kolisin koristamise muile päevadele/õhtutele. See looduseskäimine oli minu jaoks tähtis hingekoristamise päev ja seda ei saanud töine inimene sageli muil aegadel toimetada. Ja pühapäevani lihtsalt polnud võimalik kõigi inimlike pingete maandamisega oodata – pealegi peaks mõni päev ikka puhkamiseks ka olema.
Looduses käimine on minu jaoks tähtis siiamaale. Loodus on ainus jumala loodud kirik terves maailmas, kõik ülejäänud on inimeste tehtud ja natuke vähem täiuslikud. Ja mitte ainult mina ei pea looduses puhkamist oluliseks (nt siin blogis küsitlusele vastanuist üle poole arvab, et nende lapsel peaks olema rohkem võimalust looduses olla). Loodusturism on eestlaste jaoks tavaline vaba aja veetmise viis – peagu palverännak – paljud tahavad kohtuda mägede või ookeaniga või kogeda mingeid erilisi looduskohti. Loodusretk on tänapäeva linlase retk jumala ja iseenda juurde. Seepärast ma natuke mõistan neid inimesi, kes sõidavad nädalaks kuhugi sooja mere äärde liiva peale lebama. See on nende inimeste viis loodusega kohtuda – kui väheteadlik see kohtumine ka poleks. Ja just looduse kaudu on eestlased ka jumalaga suhelnud. Kui ainult sõnade tähendusi vaadata, siis kas pole nii, et loodus on looja looming? Või religioossemas variandis Loodus on Looja Looming.
Looduse abil on minu meelest võimalik inimkeskkonnast tulev pahameel ja negatiivsed tunded muuta millekski heaks ja ilusaks. Ja mida rohkem inimesi, seda rohkem on ka pingeid. Seepärast on linnade sees ja ümber eriti tähtis kõiksugu rohealade olemasolu. Näiteks eile käisime korraks Pääsküla rabas jalutamas. Seal on nüüd uhke loodusõpperada. Kevadel valmis ilus vaatetorn, kuhu pääseb kasvõi karkudega. Praegu on puudealune võsast ja mahakukkunud okstest puhastatud ja rohetav samblavaip paitab silma. Tee läheb üle puhastatud kallastega allika. Nii puhtaid ja heas korras loodusparke just ülearu ei ole. Ja lõpuks ometi on meil ka laudteed, mis võimaldavad enam-vähem puhta ja kuivana ka märjemat raba ületada. Kas tõesti kõik see pingutus lastakse tuulde?
Parklas olid puude küljes, et sinna tahetakse nüüd maju ehitama hakata. Tundub uskumatu, et just äsja korda saanud roheala, mis on linnaliinibussiga saavutatavas läheduses (lähedal on busside nr 5 ja 33 lõpppeatus) võidaks linlaste jaoks jälle ära kaotada. Meenub 17. novembri artikkel Eesti Päevalehest, kus meie linnaosapealik Vakra ütles, et midagi pole veel kindlat ja otsustatakse hiljem ja tema üldse midagi ei tea. Ja nagu vanemad kodanikud mäletavad, pärast on hilja. Tuleval reedel on arutelu (vt info Tallinna kodulehelt). Siis otsustelu.
Selline suur ja uhke ja heas korras linnapark on koht, kus koolilapsed ja lasteaialapsed peaksid matkamas käima. Meie poeg on oma lasteaiaga juba käinudki. Tore oli, kuigi ilm oli vastu: tuuline ja vihma sadas. Peaasi, et lapsed said loodusega kohtuda. Eilegi oli vihmasel novembripäeval jalutajaid üksjagu.
Kelle pime mõte see küll oli kaaluda sinna eramajaehitust?
Linnaloodus peaks ikka kõigile kasutada olema.
TJT

reede, 20. november 2009

Soojust ja valgust

Täna nõudis poeg jõulukaunistusi. Hakkasime siis koristama, mis tema jaoks muidugi liiga kaua aega võttis ja minu jaoks vajalikule tasemele ei jõudnud, aga kuhugile tuleb see kokkulepe teha ja lõpuks võis elektrilambid üles panna. Lapsed riputasid kodus innukalt kõik kuusekaunistused kuhugi rippuma ja sekka muid käepäraseid vidinaid ka (nt mänguhobune uksekäepidemele, suur punane muna kaelas). Kõik kapinupud ja ukselingid said ära tähistatud. Pärast ma siis käisin ja korjasin õrnemad ära, need, mis kindlasti varsti katki läheks.
Mulle ka jõuluvalgustus meeldib. Selline, mis ei plingi. Pimedal ajal on kena, kui kogu aeg on hämar valgus toas. Mõni aasta ma olen selle pärast suurtes poodides käinud, et oleks palju valgust. Kodu on kuidagi nii väike, et sinna lihtsalt nii palju valgust ei mahu. Muidugi on see enesepettus, aga kui see meele rõõmsamaks teeb, siis võib ju petta.
Sellest ajast peale, kui suurem laps peab kooliminekuks hämaras tõusma, olen talle ärkamisel küünla akna peale pannud. Et oleks mingi valgus. Ja me sööme ka sügise hakust alates sageli küünla paistel. Ja mõni päev teen kaks korda ahjutoitu. Justkui saaks niimoodi rohkem sooja krae vahele.
Ja vahel keedan soojendavatest vürtsidest leent, mida vähehaaval mahla või muu tee sisse valada. Ja neid vürtse satub muu toidu sisse ka sagedamini. Ja tee ei maitse kunagi paremini kui hingedeajal.
Põhiline on muidugi leida seda soojust ja valgust endast ja inimestest enda ümber. See teeb praeguse aja tõeliselt rõõmsaks ja mõnusaks, sest inimeste heleduse vastu ei saa ükski novembrivihm.
Tipp Ja Täpp

laupäev, 14. november 2009

Munev kukk ja taksikass

Paar päeva tagasi joonistas poeg ilusa kana, munad kõhus ("see suur muna on õde ja see väike muna olen mina"), aga nimetas selle siis kukeks ümber ja tegi talle pika saba ja eriti uhke harja. Õde arvas selle peale, et see on paabulind.
Täna mängis poeg, et ta on isakotkas ja tegi endale teki alla pesa. N-ö läks muru alla. Kaevas endale koopa ja pani muru peale. Tahtis mõnusasti muru all olla see isakotkas, aga hiired tulid segama – õe käed, kes teda kõdistama tükkisid. Isakotkas oli hiirtega hädas. Tuletasin talle meelde, et kotkad ju söövad hiiri ja sellest murest peaks kergesti lahti saama. Selle peale ütles ta, äh, ma olen parem taksikass.
Nii nad meil mängivad. Ja mina ühelt poolt naudin poja loovust ja põnevaid üllatavaid kujundeid, teiselt poolt jälle... hm. Ühel päeval tuleb kindlasti keegi ja ütleb, et kuidas sa siis ei tea, et isaslindudel pole mune kõhus ja kõik need teised asjad. Mina ütlen neid asju natuke ka, aga mulle sobib, et nad niimoodi mängivad. Et vähemalt mängus võib kõik olla võimalik. Tal on veel nii vähe aega jäänud neid mänge mängida, enne kui päriselu asjalikkuse terror tast üle sõidab – nagu meist kõigist. Teaduslik põhjendatus ikka ennekõike?
Tegelikult me tahaksime lennata ja oma unistusi teoks teha, aga selleks peab kõigepealt neisse uskuma.
TJT

teisipäev, 10. november 2009

Koosloomise keskus

Indigoaalase blogis oli haarav sissekanne sellest, mida kirjutaja teeks, kui saaks kolm miljardit eurot. Võtsin selle mõtte endasse, et mida mina teeks. Esimene asi oleks võib-olla jah võtta lapsehoidja, kokk ja koristaja, sest selle raha kasutamise kõrvalt mul nende tööde jaoks eriti aega ei oleks. Aga mida edasi? Minu jaoks on valus koht lasteaednike palgad ja lasteaedade olukord, aga kui ma annaks selle raha õpetajate palkadeks, oleks see mõne aja pärast otsas, nagu ka kuus või kaksteist miljardit eurot ja elu ei läheks sellest märkimisväärselt paremaks. Siis mõtlesin, et kui rajaks selliseid lasteaedu, nagu meie lastel. Aga tekkis kahtlus, et need jääksid tühjaks, sest enamik inimesi eelistab selliseid lasteaedu, nagu neil praegu kasutada on – ja kus kahtlemata töötavad pühendunud inimesed ja püüavad anda oma parima. Ja et see sobib enamiku lapsevanemate maailmavaatega paremini.
Siis mõtlesin, et teeksin hoopis koosloomise keskuse. See oleks koht, kus inimesed, kes on unustanud, et nad on põhiolemuselt loojad, saaksid käia seda endale meenutamas. Võtaksid pere kaasa ja elaksid mõne nädala või kuu või aasta selles harmoonilises ja inspireerivas kohas, osaleksid kursustel, õpiksid midagi uut, taastaks oma tervist ja õpiks toetavaid inimsuhteid. Ja panustaks oma oskuste ja annete ja tegevusega keskuse toimimisse ja kasvu.
Selles kohas oleks tore lasteaed ja kool, mis meenutab neid teisi edasijõudnud õppeasutusi nagu Šetinini kool Venes ja mõned sarnased Ameerikas. Ma käiksin koha peal vaatamas, kuidas sellised asutused töötavad ja mis on nende vaimseks vundamendiks. Seni olen ainult lugusid kuulnud.
Toit oleks seal ka väga puhas ja öko, toodud lähedalasuvast ökokülast, mis toimib kogukondliku põhimõtte järgi ja varustab koosloomise keskust kõige vajalikuga.
Natuke ma olen ise sellistes koosloomise keskustes olnud ja see atmosfäär on tekitanud kustumatu igatsuse kunagi ise sellises elada – mõttekaaslaste keskel, vajalikku asja tehes: luues atmosfääri, kus inimesed ärkavad loomingule, üksolemise mõistmisele ja hoolivale koostoimimisele.
Majad oleks tehtud savist ja õlgedest ja puidust. Nii et ka maine atmosfäär oleks hästi mõnus ja inimesed saaks inspiratsiooni enda majade ehitamiseks looduslikest materjalidest. Spetsiaalseid ökoehitamise kursusi oleks seal ka.
Koosloomiskeskus oleks kohtumispaik ka. Nt masu tõttu töötajäänud inimesed saaksid rõõmsas keskkonnas end koguda, välja puhata, areneda ja leida uusi kontakte, kelle kaudu oma koju naastes luua uusi töökohti endale ja teistele.
Põhiosa kolmest miljardist eurost kuluks siis nende inimeste keskuses viibimise doteerimisele, kes seda kõige enam vajavad: lastega töötavad inimesed ja väikeste lastega pered, töötud. Ega neid nii hirmsasti ka doteerida poleks vaja, sest vabatahtliku töö kasutamisel loodaks ühelt poolt sotsiaalseid töökohti ja selles keskuses viibijad panustaks ka millegi maisega, nii et mittetulundusliku üksuse ülevalpidamine ületamatult kallis ka poleks.
Ja mulle endale meeldiks selle kõige juures kõige rohkem see võimalus koos mõttekaaslastega luua midagi tõeliselt suurt, ilusat ja vajalikku. Ma loodan, et see kunagi nii läheb ka. Sest tegelikult ei olegi koosloomise keskuse loomiseks kolme miljardit eurot vaja. Sedasorti loomise juures on piirangud ainult inimeste sees.
Sarnasel teemal "Koosolemise jõud".
Tipp Ja Täpp

esmaspäev, 9. november 2009

Väikese lapse raamatud


Meie väiksem laps saab talvel neljaseks, aga raamatulugemine on temaga endiselt vaevaline. Ta ei malda lihtsalt juttu kuulata, tahab kogu aeg kõigega suhestuda.
Kui ongi suur soov talle raamatut lugeda, siis tuleb seda ümber nurga teha. Viimati ta näiteks valis endale raamatukogust "Väikese hiire töise nädala", mis on üks hästi armas pildiraamat, kus neljarealised salmikesed seitsmel lehel on kogu jutt. Vaatasin siis seda suurema lapsega: mind köitis see, et pildid olid vist mingist voolimismassist tehtud, hästi detailirikkad ja mõnusad. Ja lugesime seda üksteisele ette. Väiksem siis vaatas vahepeal kõrvalt, et ju on hea raamat, kui meile nii meeldib. Ja talle sobib, et raamat saab kohe otsa :-)
Esimene laps ei tahtnud ka sugugi väiksena raamatutest midagi teada ja mina pidin kõik see aeg oma vanematelt kuulama, kuidas mulle olla vastsündinuna juba midagi ette loetud. Aga meie lapsed pole tahtnud ja ma siis pole lugenud ka.
Esimene juturaamat, mis tütrele meeldis, oli lapskunstnik Kadi Lii Järve ja Leelo Tungla "Pururikas laps". Võib-olla võlus mu tütart kolmeaastaselt selle raamatu juures see, et luuletused on inspireeritud armsatest väikse lapse piltidest. Igatahes olid mul vahepeal paljud selle raamatu pikad luuletused peas ja ma lugesin neid talle ette pärast tule kustutamist. Sama lugu on praegu "Volgi värsiaabitsaga".
Poeg tahab enamasti loomaraamatuid, nii ma siis jutustan talle neid ümber. Lugemist ta seni veel ei tunnista (waldorfpedagoogika ütlebki, et lastele peaks jutustatama ja nii ma olen püüdnud ka teha). Mina olen valinud sellised loomaraamatud, millel oleks hästi rahulik ja selge kujundus, nagu "Kohtumine loomadega" ja "Tunne loomi". Viimase eeliseks on väiksem formaat ja kergem kaal, lisaks on seal lapsele arusaadavam tekst ka. Pojale meeldib näiteks veel Fred Jüssi "Linnuaabits". Selle tekst on küll ka algklassilapse jaoks ületamatult keeruline ja igav, aga pildid on ilusad akvarellid ja midagi ümberjutustamiseks tekstist ikka leiab.
Tütar jälle tahtis väiksena "Jipi ja Jannekese" lugusid. Paks raamatutäis lühikesi lookesi ühe poisi ja tüdruku sõprusest ja igapäevastest toimetustest Viplala raamatu autorilt. Neid lugusid me lugesime tütrele kunagi vast terve aasta, kuniks ta keerulisemate lugude jaoks küpses. Pildid on seal koleldased ja formaat meie pojale isevaatamiseks liiga suur - võib-olla selle pärast see väärt raamat meil praegu seisab. Aga poodides on välja müüdud, sest see on ka paljude teiste laste lemmik.
TJT

reede, 6. november 2009

Jänesepidamise hind

Jänesed võivad oskamatu pidamise korral üksjagu maksma minna, kuigi porgand-kapsas ja oma aia muru ei maksa suurt midagi. Kulusid pole raske kokku arvata, kahjusid küll. Natuke tapeeti on siit-sealt maha kraabitud. Tühiasi, eks seda ole siit-sealt soditud ka. Ja mõne suurema tüki saab kuidagi tagasi kleepida. Aga kui telefonijuhe on läbi hammustatud, siis see enam nii tühiasi ei ole. Mobiiliga suhelda on palju kallim. Internetijuhe sai ka kannatada ja internet vahel on, vahel pole. Mis see saamatajäänud tulu mõttes maksma läheb, ei oska öelda. Või mis juhtmete parandamine maksab.
Jänesepidamise hind on see ka, et saunast tulles panin endale voodisse puhtad õues kuivanud mõnusasti lõhnavad linad ja üle selle tuli kõrvalttoast jäneste pissihais. Tuli siis jälle voodist välja ronida ja saepuru vahetada ja see õue viia. Hommikune puuripuhastus oli liiga kaugele jäänud. Ja kogu kodu on pidevalt saepuru täis, sest jänesed pilluvad seda puurist välja (koos kakajunnikestega loomulikult) ja jalgadega satub seda ka mujale (junnikesed pühime ikka kokku).
Mis siis pani meid seda hinda maksma? Küülikud on armsad ja neid on mõnus paitada. Ja lapsed on õnnelikud. Samas tikub pähe mõte, et elust oli enne midagi olulist puudu. Need jänesed täidavad mingit tühja kohta meie hinges. Mis hakkab seda tühja kohta täitma siis, kui jänesed on läinud tagasi oma koju? Ja mis koht see niisugune üldse on?
Tipp Ja Täpp

teisipäev, 3. november 2009

Küsitlus

Mulle meeldib inimeste arvamusi kuulata ja nende üle mõtiskleda. Sellepärast olen siin blogis ka aeg-ajalt väikseid küsitlusi teinud - et teada saada, mis sorti rahvas siin käib. Viimati küsisin miks väikese lapse ema peaks tööle minema? Vastata sai umbes kahe kuu jooksul ja variantide hulgast võis valida mitu vastust. Kokku avaldas arvamust 57 vastanut, valides 77 vastusevarianti. Aitäh!
Vanuse määratlus "väike laps" on muidugi ebamäärane, eks eri vanustes laste peale mõeldes tulevad ka erinevad vastusevariandid, aga midagi see mulle ikka ütleb.
Kõige enam valiti vastuseks, et ema ei peagi tööle minema - 34 korral (59% vastanuist peab seda ka oma vastuseks). Raha ja eneseteostuse pärast peaks tööle minema vastavalt 16 (28%) ja 17 (29%) vastanu arvates. Ülejäänud vastusevariandid olid vähepopulaarsed: karjääri katkemise ohu pärast (4 vastanut e 7%), lapsega olemine väsitavuse pärast (5 vastanut e 8%) ega ühiskonna survel (1 vastanu e 1%) minu blogi lugejad enamasti tööle ei peaks minema. Iseasi muidugi, kuidas päris elus läheb.

Mind üllatas pisut, et vähe arvati, et oma lapsest puhkamiseks peaks tööle minema. Aga hea muidugi, kui see nii on. Kui emadel on võimalust ka lapse kõrval olles kõiki oma vajadusi rahuldada - loodetavasti on mu blogi lugejatel piisavalt usaldusväärse täiskasvanu tuge lapsehoiul. Me ju ikka julgeme tunnistada, et tavaline kolmeaastane laps väsitab isegi krapsakad täiskasvanud lihtsalt oimetuks? (Halvemal variandil ema kannatab nt eneseteostuse puuduse all, aga ei julge seda endalegi tunnistada, et rahulolematust põhjustab see, et väikelapse emana ei saa teha asju, mis enne olulised olid - ja on ikka veel natuke olulised.)
See üllatas ka, et ainult üks vastaja arvas, et ühiskonna survel peaks tööle minema. Minu meelest on ühiskonna surve emade tööleminekule täitsa tuntav: nii palju räägitakse lasteaiakohtadest ja osalise tööaja võimalusest, justkui iseenesestmõistetavalt kõik emad kangesti tahaks oma väikest kuhugi asutusse panna (jah, võimalus võiks olla, aga teisalt: siis seda kasutatakse liiga palju). Mina olen palju vähem kuulnud juttu sellest, et emal peaks olema võimalus olla lapsega kodus nii kaua, kui mõlemad seda vajavad. Aga võib-olla torkab mulle kõrva lihtsalt see, mis häirib ja selle blogi lugejad ei tee kõrvalisest mürast lihtsalt numbrit. Mina olen isegi noorelt emalt küsinud, et millal ta tööle läheb - kaudselt on see ka surve, justkui oleks normaalne see, et ema töötab, mitte see, et ema on lapse juures. Töö kohta küsimist peetakse minu meelest vähemalt normaalseks, peagu et viisakaks.
Mulle meeldis näha, et ligi kaks kolmandikku 57 vastanust on endas kindlad: et ema ei peagi tööle minema, arvaku teised mis tahes ja kõigega on võimalik toime tulla. Annaks Jumal, et ongi nii. Ja et see oleks kõigi jaoks nii, mitte ainult nende 34 vastanu jaoks, kelle seas olen ka mina ise. Tegelikkuses on lastesõimed punnis täis ja kohatahtjaid ukse taga ootamas, kodusistumisest tülpinud emad ei jaksa sageli isegi oma laste turvalisuse järele vaadata.
Uus küsitlus on avatud: ma küsin, mis teeks Sinu lapse elu paremaks.
Tipp Ja Täpp

esmaspäev, 2. november 2009

Laenujänesed

Juhtus nii, et koolivaheajaks saime endale laenujänesed. Läksime lihtsalt inimestest üle jäänud õunapabulaid loomadele söögiks viima ja pakuti, et kas me ei taha. Ja me tahtsime. Jänesed on jube armsad. Helepruunid ja pehmed lontis kõrvadega küülikud. Ja mõneti lihtsad pidada. Saepuru anti puuri põhja kaasa, kapsast-porgandit on kodus ka. Leivakuivikuid teeme juurde. Ja heina sai veel viimase ajani muruplatsilt kääridega lõigata. See teeb nad lausa õnnelikuks.
Lapsed mängivad nendega toas. Peale tavalise jänesekarjatamise* mängivad ka kapsalehehaldjat, mis käib nii, et pannakse endale kapsalehemüts pähe. Ja mänguriiete** kapist saab jänestele uru. Väheke teistmoodi kodumäng siis.
Aga loomapidamise töö kolis üsna peatselt minu õlule, sest paljaste kätega on külm muru tuua (ja kindasõrme otsa lõikasin ma ise ka kogemata kääridega augu). Ja saepuru vahetada pole ka pärastpoole enam nii huvitav. Ainult toitu anda on jätkuvalt tore, sööv loomake on ju üle kõige vaatepilt.
Hiljem lisatud. Korralikumatele inimestele muidugi loomapidamist soovitada ei saa. Pissivad ja kakavad ja jänes ajab veel saepuru ka tuppa laiali (isegi siis, kui ta puuris on, pillub välja). Aga väga korralikule inimesele ei saa muidugi lapsepidamist ka soovitada (need ka pissivad ja kakavad algul ja pärast sodivad tapeedi peale ja need teised hädad).
* Jäneste järele peab vaatama, et nad juhtmeid ja muud tarvilist ei näriks. Ja pabulaid peab ka kokku korjama.
** Mänguriided on peamiselt neljakandilised riidetükid, rätikud ja muu, mis on kasutusel erinevates loovmängudes riietumiseks, onniehitamiseks, laualinaks jne; sinna kappi mahub laps ise ka ära.
Tipp Ja Täpp

pühapäev, 1. november 2009

Kingihullus

Nagu näha, on jälle miski püha tulemas. Isadepäev. Ja jälle arvab keegi, et selleks puhuks peaks midagi kinkima. Oeh, kui tüütu. Mitte see, et peab kinkima - meie võtame seda kinkimise teemat täitsa lõdvalt, vaid see, et mingid kaupmehed loodavad, et isadepäev ajab kedagi midagi kinkima ja loodetavasti siis valib nende toote. On ikka tüütu küll see ajupesu meedias.
Enamik täiskasvanud mehi, keda mina arvan end teadvat, ei taha mingeid vidinaid saada ja raamatud ostavad ka endale ise. Mulle on mulje jäänud, et see on meil umbes et täiskasvanud mehe tunnus, et ta ei tunnista, et ta eriti midagi kõrvalist vajaks. Kui miskit maitsvat tehakse, siis selle pistavad nad tänumeeles põske, aga üle selle nagu ei ole mõtet pingutada.
Ja jõulukinkidega suht sama lugu. Võib-olla siin me oleme kuidagi erandlikud, aga meie pere täiskasvanud ei taha vidinaid saada. Mina ka mitte. Vajalikke asju ostame jooksvalt, nii et need on enamasti olemas - ja oodata ju ka ei taha mingit jõulupüha, et saaks vajaliku asja kätte. Pealegi läheb sedasorti pühadepidamine suht kalliks ka. Pärast pühi on mõni asi soodsam ja jaopärast vajalikke asju osta on nagunii mõttekam ja soodsam.
Seda enam, et suur ja hingeline valgusepüha, nagu jõulud minu jaoks on, ei peaks saama lörtsitud millegi kommertslikuga. Mõnusad koosolemised, natuke paremad toidud, konterdielamused ja küünlavalgus on täitsa asjaks. Aga kolateemat ei taha. Tarvilised kingid püüan novembri lõpuks kokku saada, et saaks rahus ja mõnusasti pühi pidada.
Siis on ainult see keeruline olukord, et lapsed ju tahavad asju. Ja neile me ikka midagi kingime. Ja et siis peaks ju endale ka kingid olema, sest kuidagi tobedalt kõlab, kui lapsele öelda, et ma ei tahagi kinki. See on nii rasvaste tähtedega meie alateadvusse tambitud, et kingid ja jõulud kuuluvad kokku nagu sukk ja saabas. Või lausa et jõulud ongi selleks, et kinki saaks. Seepärast on mul ikka hirm ka, et äkki laste kingid saavad liiga magedad. Et mis siis küll saab, kui nad peaks end selle pärast kehvasti tundma, et keegi teine saab uhkemaid. Miks ma ei saa siis lapsele seletada, et sul on tegelikult ju kõik vajalik olemas. Ja püüame pühadeaja elada hoopis selle tähe all, et saaksime palju koos laulda ja lugeda ja meisterdada ja ehk ka koos looduses käia. Ma tundun seda kirjutades siin endale hirmsa anarhistina.
Tipp Ja Täpp