Pühapäev, 29. detsember 2013

Piparkoogimaania


Mitu aastat juba tehakse piparkoogimaania näitust – kõik taiesed on tehtud piparkoogitaignast. Selleaastane näitus on minu meelest eriti võimas: kunstnikud on inspiratsiooni saanud nii kuulsatest ehitistest nagu Pisa torn, kuulsatest maalidest nagu Mona Lisa kui etno- ja sakraalkunsti teostest. Selle väga rikkaliku näituse põhjal saaks peagu et kunstiajaloo lühikursuse kokku panna. 

Mind võlus nt vaas päevalilledega: piparkoogist moodustised, mis olid oma kõverduvate vartega väga nagu päris, täiesti uskumatu teostuse kvaliteet – loodetavasti peab ka lõpuni vastu. Esindatud oli ka tänapäevane arhitektuur, nt Tallinna kunstihoone ja popkunst. Tütrele meeldis Campbelli tomatisupi purk. Sõjakunsti austajatele on piparkoogist tank. Vaatamist väga igasugusele maitsele ja kokkuvõttes hästi terviklik ja inspireeriv näitus.



Ja see meeldis mulle ka, et lastele ja pensionäridele on sissepääs tasuta (täiskasvanutelt küsitav 1,5 eurot läheb igati asja ette). Loodetavasti jõuab see nii paljude laste ja vanavanemateni ja elab edasi loendamatutes kodustes piparkoogitaiestes. Piparkoogimaania peaks olema avatud 8. jaanuarini. Aitäh korraldajatele ja kõigile kunstnikele!

(Tahtsin lisada, et kunstinäitused võiksidki lastele tasuta olla, aga siis mõtlesin, et pole vist vaja, paljukest ongi tänapäeval neid kunstinäitusi, mida ma lastele soovitavaks pean, pimesi ma ei julgeks lastega eriti kuhugi minna. Täiskasvanutele suunatud kunst võib olla madal, ropp ja rõve, kui kunstnikud valivad sellist osa elust väljendada, täiskasvanu valib ise, mida tal vaja. Laste võimalused on piiratumad ja neid ei peaks sellistesse kohtadesse üldse viima. Ma olen jätkuvalt seda meelt, et laste maailm tuleks hoida ilus ja õilis, sest sellist maailma hakkavad need inimesed taaslooma. Piparkoogimaania maailm on läbini ilus ja põnev, sobib lastele. Soovitan.)

TJT

Mängu tähendusest

Ma pole vist selle blogi seitsmeaastase ajaloo jooksul kirjutanud siia ühtegi sisukamat sissekannet mängu tähenduse kohta - kuigi olen waldorfpedagoogika huvilisena neid seisukohti algusest peale jaganud ja lausa pingutanud, et neid oma peres ellu viia - elu viiks pigem teistele radadele ja lapse võimalus vabalt mängida on miski, mille nimel täiskasvanu peab sihikindlalt tegutsema. Tundub mulle. Nüüd mõtlen, et kui ma ise selliseid jutukesi kirjutada ei viitsi, siis panen siia lingi armsale loole sellest, kui tore ja vajalik asi on mäng.

TJT

Kolmapäev, 25. detsember 2013

Laisal kassil virgad pojad


Ma suuremat ei pea koogiteost, niisiis on lapsed selle ameti üle võtnud. Ise valivad välja, ise teevad. Tütar teeb keerulisemaid asju, poeg on tubli taignasegaja. Mina käin poes ja aitan, kus vaja. Koristamine on ka kuidagi  minu peale jäänud, see siis ka kassi  laiskusest, et ei  viitsi  lapsi koristama panna, kui nad köögis toimetamisest ära on tüdinud. Või äkki ei raatsi, et las jääda rõõmus meel sellest.

Seekord valis koogikuninganna meie pere poolt suurele pühadelauale toorjuustukoogi valge šokolaadiga ja õunakoogi. Suure pere jaoks oli vaja ka suuremat kooki, mille jaoks tuli  mul oma ema käest koogivorm laenata.

Alustasime pliiatsi ja paberi ja kalkulaatoriga koogivormide läbimõõtude mõõtmisest ja pindalate arvestamisest. Selline väike tore praktiline matemaatikatund – et oleks ikka käegakatsutavalt selge, mille jaoks selliseid  asju  üldse vaja õppida (ja pigem selle matemaatika pärast saigi rehnutamine ette võetud, sest poes oli selleks ajaks ju nagunii käidud). Viiendas klassis pole ringi pindala arvutamist veel õpitud, aga see sai käigupealt selgeks. Selgus, et meie 23-sentimeetrine vorm on 20% väiksem kui minu ema 26-sentimeetrine vorm. Koguseid suurendasime nii veerandi või kolmandiku võrra, vanal heal inseneriüliõpilaste põhimõttel, et mõõda mikromeetriga, märgi kriidiga, raiu  kirvega. Natuke me ikka arutasime selle üle, kuidas ühe või teise asja kogus koogi konsistentsi muudab. Aga kokku sai igatahes väga hea.

Mõnus oli kolmekesi köögis askeldada, sellisel kombel ma lausa naudin pühadeettevalmistusi – kui aega on piisavalt ja teha vaja ainult paar asja ja tööd jagunevad kolme peale. Ja mis parata, et mõni aps juhtub ka, seekord unus ühele kahest õunakoogist suhkrut  panna. Sest me tütrega mõlemad arvasime, et teine paneb ja üle ei küsinud. Õunad olid ka magusad ja täitsa söödav kook tuli. Kindel retsept, kuidas elu nautida, on anda oma parim ja siis olla rahul sellega, mis on.

Mõnusaid pühi!

TJT

Esmaspäev, 23. detsember 2013

„Miisu“


„Ometi on sellest kodulugemisest midagi kasu ka,“ ütles mu tütar selle raamatu kohta ja see on tubli tunnustus lugenud inimeselt, kel on raske eakohaseid köitvaid raamatuid leida. Lugesin pisut ja võtsin pojalegi õhtujutuks. Meile meeldis "Miisu" väga, see on paremaid lasteraamatuid, mida tean. Hollandi autori Annie M. G. Schmidti raamat võlus mind oma terviklikkusega. Peategelane on naine, kes varem oli kass, ja see naine kohtub meesajakirjanikuga, kes armastab väga kasse, kuid ja on parajasti vallandamisohus oma liigse häbelikkuse pärast. On seiklusi, põnevust, huvitavaid lahendusi. Ja imehästi kokku sõlmitud lugu, kus iga üksikasi on leidnud oma õige koha, krimiautoritel on põhjust tunnustada, aga midagi päris kriminaalset ei juhtu. Hämmastaval kombel kõik rohked kasstegelased ja ka inimesed muutuvad ja arenevad selle loo edenedes hästi tõepärasel viisil – kui kaunis arengu ja muutuste kirjeldus! Tõesti elulised ja lastekirjandusele sobivalt positiivsed, aga seejuures mitte liiga igavalt lillelised karakterid. Ja ilus lihtne inimlik sõnum. Selle raamatu puhul saan täiesti aru, miks autorit Lindgreniga võrreldakse.

"Miisu" abil meelitasin poega ka lugema. Ikka tuli mul lehekülg enne peatüki lõppu minna ahju segama või putru  keetma ja ta luges siis ise selle jutu lõpuni. Sest nii põnev oli, et ei saanud pooleli ka jätta. Ja ikka ma olen tänulik ka võimaluse eest lasteraamatuid ette lugeda. See oli mulle ka elamus. Tütar kuulas ka meeleldi uuesti, kuigi tal oli lugu juba teada.

Annie M. G. Schmidtil (1911–1995) on eesti keeles veel ilmunud: „Viplala“, „Jip ja Janneke“, „Pluk ja punane autokraana“ ja „A nagu Aabel“, „Junts ja Vunts“. „Viplalast“ ma lapsena väga ei pidanud, „Jip ja Janneke“ on hea raamat noorematele lasteaialastele, „Pluk“ miskipärast mind ei võlunud, aga nüüd kaalun, kas ehk uuesti proovida. Need viimased kaks tuleks ka raamatukogust üles otsida ja koju lugemiseks tuua.

TJT

Kallistage lapsi

Artikkel andekate laste eksistentsiaalsest depressioonist. Kallistage oma lapsi ja rahulikke pühi!

Hiljem lisatud. Ma olen seda ka häbenenud, et meie ikka veel oma lapsi kallistame ja et nad võivad issile-emmele kaissu minna. Sest nad on ju nii suured juba. Aga vaatasin vahepeal ringi ja kuulsin-märkasin, et teised ka kallistavad isegi oma veel suuremaid lapsi. Praegu mõtlesin ümber. Armastav puudutus võiks olla elu loomulik osa ja hoopis häbi on ebavajalik. Mõni päev mulle meeldib see praegune aeg, mil saab kõik halva ja mittevajaliku uueks ja heaks muuta, ole ainult mees/naine, ja saa aru, kus see hea ja parem on.

TJT

Teisipäev, 17. detsember 2013

Tiiu Kuurme soostereotüüpidest

Ega mul Tiiu Kuurme artiklile midagi lisada pole. Tahaks sellele artiklile lihtsalt tähelepanu. (Ja võibla võimalust seda hõlpsasti üles leida.)

TJT



Pühapäev, 15. detsember 2013

"Kristina"

Waldorfi põhikooliosa keskmistes ja vanemates klassides jutustatakse mh tuntud või eriliste saavutusega inimeste elulugusid, et inspireerida lapsi oma elus sihte seadma ja samas anda ka teadmisi selle kohta, kuidas ületada ette tulevaid takistusi. See on üks tore viis elust õppida. Olen ise ka neid lugusid nautinud ja tänulik selle eest. Ma arvan, et häid elulooraamatuid ei ole kunagi liiga palju.

"Kristina" on raamat, mille ise läbi lugesin ja mida hea meelega tütrele soovitasin (kuigi raamatukogust koju tõi selle küll isa). Mulle meeldib see raamat kui lugu pühendumisest ja sellest, kuidas oma eesmärke saavutada. Midagi väga uut seal polnudki – ma olen ikka huviga tippsportlaste kohta ajalehest lugenud, mind need lood inspireerivad. Kuid raamat on isiklikum, sisukam ja terviklikum (ja viskab mõrusid tilku ka meedia meepotti, just sellel samal pealiskaudsuse teemal, aga mitte ainult).

Ja eks selles avameelses raamatus ole ka tippspordiga (ma arvan, et mistahes tippsaavutusega) kaasnevatest raskustest juttu. Keskpäraste inimeste kadedusest ja väiklusest, hoolimatusest ja pealiskaudsusest, millega tippu pürgija peab igal sammul kokku puutuma. Tipptasemel tulemuse jaoks peab kogu keskkond olema tipptasemel. Ja enamik meist on ju keskpärased, kõik ehk siiski mitte nii väiklased ja kadedad, aga natuke ikka seda ka, mina küll. Minu empaatiavõime sai igatahes arenguks tõuke, kui lugesin kannatustest, mida konfliktijanus meedia Kristinale asjatult on põhjustanud. Eks ma isegi ole sedamoodi kellelegi haiget teinud. Tavaliselt kannatanul pole sellist võimalust oma tunnetest tagasisidet anda.

Nähtaval kohal inimene peab leppima ka sellega, et temast avalikult meedias kirjutatakse ja seejärel peab ta toime tulema selliste kirjutiste kujundatud suhtumistega. Kusjuures mingi otsake on ikka inimeses endas ka kinni. Kõik su vead ja puudusekesed kistakse avalikult nähtavale, nii et tippvormiks treenimise kõrvalt tuleb aktiivselt tegelda ka hingesortimisega. Minu meelest paneb see (noorele) inimesele meeletu koormuse ja pinge peale. Aga eks olümpiavõitjateks saavadki need kõige karastunumad inimesed, kelle tahe kõigis katsumustes vastu peab. See ehk seletab ka keskpärasuse laia vohamist: mina nt ei igatse sellist pinget ja survet. Ei otsi sellist karastust.

Ja need ülemaailmselt avalduvad inimliku suhtumise probleemid väljenduvad ka dopingu valdkonnas (nt väikeriik vs Norra), rahaolukorras, koolis, üldse kõiges ja igal pool... Meediaga nii tihedalt seotud inimese teemaderingides on suhtumisprobleemid väga olulisel kohal (kuidas sees, nõnda väljas), sest iga suhtumise taga on tegeliku elu olukord. Minu meelest puudutavad need suhtumised absoluutselt iga inimest, kes midagi arvab või meediat tarbib. Nagu ka kõik meie suhtumised lähevad tagasi maailma ja hakkavad seal oma tegusid tegema.

Mis selle blogi teemasse puutub, siis Kristina vanemate pühendumus äratab ka imetlust: elada aastaid tütarde nimel ja loobuda oma võimalikest saavutustest. Ma lugedes ikka endamisi lootsin, et Kristina ema ja isa on oma elu väikseid rosinaid ka leidnud selles lõpmata lastele pühendunud elus. Ma miskipärast tõrgun mõistmast, et laste saavutused võikski olla kõik, mis täiskasvanud inimesele rahuldust pakkuvaks eluks vaja. Aga võibla see on taaskord üks keskpärasuse ilming.

Tütar kui kirglik suusahuviline luges ka ja talle suur osa sellest meeldis. Tegelikult sobib see raamat minu meelest mistahes spordist huvitunud inimestele, vast eriti vanuses 12–18. Nagu Kristina Šmigun-Vähi ise soovis, aitab see ehk meil oma elus raskustest võitu saada ja ikka visalt oma unistuste poole liikuda. Olgu meil edu ja õnnistust sel teel!

Suusatamisest olen kirjutanud varem siin.

TJT

Koolivaheaeg!


Tundub, nagu olekski koolivaheaeg juba käes. Tegelikult pakub kool veel nädalakese lapsehoiuabi erinevate lustiürituste korraldamise näol (seda nimetatakse aktiivõppeks – tore nimi ja tore, et lusti saab). Seekord ohkan ise ka kergendustundega (tavaliselt tähendab koolivaheaeg mulle kui nooremate laste vanemale pigem lisakohustusi lapse aega sisustada ja tema kõhutäitega tegelda). Õppimist on viimasel ajal palju saanud (sel viiendikul ikka, esimese klassi laps elab rahulikus lapsepõlves edasi). Ja uneaega tikkus nappima. Tundsin kohustust teda maksimaalselt toetada.

Tegin unisele lapsele hommikuti vahel äratavat massaaži – kord pea-, kord selja-, kord jalatalla-. Või aroomimassaaži bergamotiõliga. Olen ise kogenud, et bergamotiõli aitab hästi vaimse väsimuse korral. (Segan paar tilka eeterlikku õli baasõliga ja määrin lapse käsivartele, rohkem ta ei taha teki alt hommikusse jahedasse tuppa välja lasta.) Sama õli olen ise kasutanud nt eksamite ajal – niisutanud basiilikuõliga taskurätti ja seda siis sisse hinganud, lööb mõistuse selgeks, rahustav lavendel toeks aitab püsida sügavaimas rahus ja meenutada seda, mida hästi pole kunagi mäletanudki (nojah, ebahuvitavate või „valede” asjade õppimisele ma ei soovi jätkuvalt oma energiat kulutada, niisiis tuleb muul viisil olukordi lahendada).

Ja toit. Vanema lapse toidukogused on pigem väikesed, seda enam peavad need olema sisukad. Viimasel ajal on ta hommikusöögiks tahtnud smuutit või mahla. Koolist trenni või muusikakooli lipates on tal üsna loetud minutid aega, selle ajaga peab kindlasti midagi jooma (sööb ta koolis). Vesi palju jõudu annab, vesi suuri laevu kannab. Veepuudus toob kaasa väsimuse, mälupuuduse ja minu meelest on seda vaja ka ajutööks (mina õppisin omal ajal kõrgkoolieksamiteks vee, mitte ergutavate jookide abil). Ja sellele lapsele ei tule endale meelde vett juua. Ega iga vesi ei sobi ka. (Ma ise ka ei joo vale temperatuuriga surnud kraani- ega pudelivett.)

Veel üks oluline asi, mille hiljuti avastasin, on magneesiumivann. Magneesiumipuudus on mulle juba lapseootuse ajast tuttav (krampide näol), samas seda toiduga suurendatud kogustes omandada pole vist kerge. Sageli saunas või trennis käiv või higistav inimene peaks saama suuremaid magneesiumikoguseid, võib-olla kehtib see kuidagi ka teismeliste kasvuprotsesside kohta (ma tõesti ei viitsi teooriat uurida, aga tunne on selline, põhjendada ei julge, äkki panen puusse). Meile meeldib magneesiumkloriidi jalavann. Minu meelest võtab see ka stressi maha ja aitab päevast puhata. Aitäh, kes soovitas!

Õhtused rahunemised ja magamajäämised võtavad meie tütrel samuti palju aega ja jätkuvalt rohkelt vanemlikku tähelepanu. Tal on vaja oma ka emotsionaalselt tihedat päeva jagada. Mõnede teemade jagamiseks sobib isa paremini, aga sellega ole jälle oma hädad. Vahel tuleb minul kui meie pere „kurjal” lapsevanemal sellele „toredale” lapsevanemale meelde tuletada, et lõbusa mürgeldamise aeg on tänaseks otsas, sest koolilapse ärkamise ja koolisaatmise juures olen ikka mina ja mina näen, kui laps on väsinud ja end tahtejõuga e siis sisemise vägivallaga voodist välja ajab. Uinuda aitab liblikmassaaž ja nt roosiõli, veel on abiks olnud ka vaalade laul cd pealt jm rahustavad helindid, hämar valgus.

Nii et magama sageli kõrvalise abiga ja üles ka sageli kõrvalise abiga... kas sellisest kodust tulevadki need ületöötanud edukad täiskasvanud, kes uinuvad ühe tabletiga ja ärkavad teisega (sest pole ju enam ema, kes leebete tehnikatega sama saavutaks)? Ja kihutavad päev läbi ühest tegevusest teise, jõudmata neid läbi tunnetada ja jagada... ikka oma sisemises tungis parematele tulemustele püüdes... Alles eile tänas tütar mind äkki selle eest, et ma olen õpetanud ta looduses käima, selle asemel et sõpradega hängida.  Vast ehk leiab ta oma tulevases täiskasvanuelus siiski võimaluse end maandada terviklikel viisidel. Ja mulle tõesti tundub, et emaks olemine on tõsine töö ja tegevus, mis algab hommikul juba enne lapse ärkamist. Kui ematööd tõsiselt võtta. Laps vajab tuge oma unistuste täitmiseks, terviklikkuse taastamiseks ja hoidmiseks, enese leidmiseks. Kusjuures mina ka väsin sellest vahel ja tüdin. Vaheaeg pakub võimalust teistsuguseks rutiiniks ja nendes küsimustes lõdvakslaskmist.

Nüüd siis lõpuks saan lasta tal õhtuti viiulit mängida, raamatut lugeda või käsitööd teha nii kaua, kui ta ise tahab (arvutimänge öösi ma ikka ei luba). Või kui päris aus olla, siis ikka mitte. Aga tund-paar kauem ikka. Patt oleks ju lühike talvepäev lihtsalt maha magada. Mulle tundub, et hea ikka elus mingit struktuuri hoida. Päris vabatahtlikult see muidugi ei käi. Ja mõnikord ma mõtlen, et suuremas vabaduses kasvanud lastel on mingi sisemise vabaduse tunne rohkem. Aga selle hind tundub ka kõrge. Eks nad lähevad ükspäev oma elu peale ja elavad seda nii, nagu ise paremaks peavad. Senikaua mõtisklen mina, mis ühele või teisel parimaks toeks on.

Veidi hiljem lisatud. Muide, see sissekanne märgib olulist muudatust minu eneseteadvuses. Varem ma poleks julenud sellist postitust avalikus kohas üles panna, sest sellised hoolitsuse viisid märkisid minu jaoks mh ka vanema sisemist ebakindlust (mida mina avalikult kindlasti ei ole ka praegu valmis tunnistama) ja vanemlikku ebatõhusust, lapse ärahellitamist ja muusugust läbikukkumist. Nii et tegin ikka, aga häbelikult ja salaja, oletades, et see ei sobi kokku tavaarusaamadega edukast vanemlusest (millist ma siin üritan jätkuvalt ju endastki kuvada; vaatamata sellele, kui vähe ma mõnda tavaarusaama ka ei hindaks, elan nende mõjusfääris ikka). Varem ma tegelikult ikka arvasin, et laps kasvab imetabaseks täiskasvanuks lihtsalt oma imetabaseid vanemaid jäljendades ja muud polegi vaja kui lihtsalt selline olla (sellega ma olen jätkuvalt nõus, aga see on ikka ainult pool tõde). Praeguseks on minu arusaam edukast vanemlusest muutunud. Edukas vanem pühendab aega lapsele, lähtudes oma sisetundest ja kasutades kõiki, sealhulgas alternatiivseid teadmisi. Ja ta tohibki selline olla. Nüüd ma lähen ja juubeldan natuke.

TJT