Tundub, nagu olekski koolivaheaeg juba käes. Tegelikult pakub
kool veel nädalakese lapsehoiuabi erinevate lustiürituste korraldamise näol
(seda nimetatakse aktiivõppeks – tore nimi ja tore, et lusti saab). Seekord ohkan
ise ka kergendustundega (tavaliselt tähendab koolivaheaeg mulle kui nooremate
laste vanemale pigem lisakohustusi lapse aega sisustada ja tema kõhutäitega
tegelda). Õppimist on viimasel ajal palju saanud (sel viiendikul ikka, esimese
klassi laps elab rahulikus lapsepõlves edasi). Ja uneaega tikkus nappima. Tundsin
kohustust teda maksimaalselt toetada.
Tegin unisele lapsele hommikuti vahel äratavat massaaži –
kord pea-, kord selja-, kord jalatalla-. Või aroomimassaaži bergamotiõliga. Olen
ise kogenud, et bergamotiõli aitab hästi vaimse väsimuse korral. (Segan paar
tilka eeterlikku õli baasõliga ja määrin lapse käsivartele, rohkem ta ei taha
teki alt hommikusse jahedasse tuppa välja lasta.) Sama õli olen ise kasutanud
nt eksamite ajal – niisutanud basiilikuõliga taskurätti ja seda siis sisse
hinganud, lööb mõistuse selgeks, rahustav lavendel toeks aitab püsida
sügavaimas rahus ja meenutada seda, mida hästi pole kunagi mäletanudki (nojah,
ebahuvitavate või „valede” asjade õppimisele ma ei soovi jätkuvalt oma energiat
kulutada, niisiis tuleb muul viisil olukordi lahendada).
Ja toit. Vanema lapse toidukogused on pigem väikesed, seda
enam peavad need olema sisukad. Viimasel ajal on ta hommikusöögiks tahtnud
smuutit või mahla. Koolist trenni või muusikakooli lipates on tal üsna loetud
minutid aega, selle ajaga peab kindlasti midagi jooma (sööb ta koolis). Vesi palju
jõudu annab, vesi suuri laevu kannab. Veepuudus toob kaasa väsimuse,
mälupuuduse ja minu meelest on seda vaja ka ajutööks (mina õppisin omal ajal
kõrgkoolieksamiteks vee, mitte ergutavate jookide abil). Ja sellele lapsele ei
tule endale meelde vett juua. Ega iga vesi ei sobi ka. (Ma ise ka ei joo vale temperatuuriga surnud kraani- ega pudelivett.)
Veel üks oluline asi, mille hiljuti avastasin, on
magneesiumivann. Magneesiumipuudus on mulle juba lapseootuse ajast tuttav
(krampide näol), samas seda toiduga suurendatud kogustes omandada pole vist
kerge. Sageli saunas või trennis käiv või higistav inimene peaks saama
suuremaid magneesiumikoguseid, võib-olla kehtib see kuidagi ka teismeliste
kasvuprotsesside kohta (ma tõesti ei viitsi teooriat uurida, aga tunne on
selline, põhjendada ei julge, äkki panen puusse). Meile meeldib
magneesiumkloriidi jalavann. Minu meelest võtab see ka stressi maha ja aitab
päevast puhata. Aitäh, kes soovitas!
Õhtused rahunemised ja magamajäämised võtavad meie tütrel
samuti palju aega ja jätkuvalt rohkelt vanemlikku tähelepanu. Tal on vaja oma ka
emotsionaalselt tihedat päeva jagada. Mõnede teemade jagamiseks sobib isa
paremini, aga sellega ole jälle oma hädad. Vahel tuleb minul kui meie pere „kurjal”
lapsevanemal sellele „toredale” lapsevanemale meelde tuletada, et lõbusa
mürgeldamise aeg on tänaseks otsas, sest koolilapse ärkamise ja koolisaatmise
juures olen ikka mina ja mina näen, kui laps on väsinud ja end tahtejõuga e
siis sisemise vägivallaga voodist välja ajab. Uinuda aitab liblikmassaaž ja nt
roosiõli, veel on abiks olnud ka vaalade laul cd pealt jm rahustavad helindid,
hämar valgus.
Nii et magama sageli kõrvalise abiga ja üles ka sageli
kõrvalise abiga... kas sellisest kodust tulevadki need ületöötanud edukad täiskasvanud,
kes uinuvad ühe tabletiga ja ärkavad teisega (sest pole ju enam ema, kes
leebete tehnikatega sama saavutaks)? Ja kihutavad päev läbi ühest tegevusest
teise, jõudmata neid läbi tunnetada ja jagada... ikka oma sisemises tungis parematele
tulemustele püüdes... Alles eile tänas tütar mind äkki selle eest, et ma olen
õpetanud ta looduses käima, selle asemel et sõpradega hängida. Vast ehk leiab ta oma tulevases
täiskasvanuelus siiski võimaluse end maandada terviklikel viisidel. Ja mulle
tõesti tundub, et emaks olemine on tõsine töö ja tegevus, mis algab hommikul juba
enne lapse ärkamist. Kui ematööd tõsiselt võtta. Laps vajab tuge oma unistuste
täitmiseks, terviklikkuse taastamiseks ja hoidmiseks, enese leidmiseks. Kusjuures
mina ka väsin sellest vahel ja tüdin. Vaheaeg pakub võimalust teistsuguseks
rutiiniks ja nendes küsimustes lõdvakslaskmist.
Nüüd siis lõpuks saan lasta tal õhtuti viiulit mängida,
raamatut lugeda või käsitööd teha nii kaua, kui ta ise tahab (arvutimänge öösi
ma ikka ei luba). Või kui päris aus olla, siis ikka mitte. Aga tund-paar kauem
ikka. Patt oleks ju lühike talvepäev lihtsalt maha magada. Mulle tundub, et hea
ikka elus mingit struktuuri hoida. Päris vabatahtlikult see muidugi ei käi. Ja mõnikord
ma mõtlen, et suuremas vabaduses kasvanud lastel on mingi sisemise vabaduse
tunne rohkem. Aga selle hind tundub ka kõrge. Eks nad lähevad ükspäev oma elu
peale ja elavad seda nii, nagu ise paremaks peavad. Senikaua mõtisklen mina,
mis ühele või teisel parimaks toeks on.
Veidi hiljem lisatud. Muide, see sissekanne märgib olulist muudatust minu
eneseteadvuses. Varem ma poleks julenud sellist postitust avalikus kohas üles
panna, sest sellised hoolitsuse viisid märkisid minu jaoks mh ka vanema
sisemist ebakindlust (mida mina avalikult kindlasti ei ole ka praegu valmis
tunnistama) ja vanemlikku ebatõhusust, lapse ärahellitamist ja muusugust
läbikukkumist. Nii et tegin ikka, aga häbelikult ja salaja, oletades, et see ei
sobi kokku tavaarusaamadega edukast vanemlusest (millist ma siin üritan
jätkuvalt ju endastki kuvada; vaatamata sellele, kui vähe ma mõnda tavaarusaama
ka ei hindaks, elan nende mõjusfääris ikka). Varem ma tegelikult ikka arvasin,
et laps kasvab imetabaseks täiskasvanuks lihtsalt oma imetabaseid vanemaid
jäljendades ja muud polegi vaja kui lihtsalt selline olla (sellega ma olen
jätkuvalt nõus, aga see on ikka ainult pool tõde). Praeguseks on minu arusaam
edukast vanemlusest muutunud. Edukas vanem pühendab aega lapsele, lähtudes oma
sisetundest ja kasutades kõiki, sealhulgas alternatiivseid teadmisi. Ja ta
tohibki selline olla. Nüüd ma lähen ja juubeldan
natuke.
TJT