laupäev, 15. jaanuar 2011

Toidust ja selle talumisest

Olen lapsest saati ja korduvalt kohtunud seisukohaga, et laps peab sööma kõike ja et mõnest toiduainest, näiteks lihast, porgandist või sibulast keeldumine on lihtsalt viis täiskasvanute tähelepanu saada. Või enesetähtsust demonstreerida. Mõnel juhul see võib ka nii olla (kurb küll, kui laps muul viisil tähelepanu ei saa ja valib nii negatiivse tee), aga mina olen pigem seisukohal, et mõni toiduaine toetab meid meie arengus enam kui mõni teine. Asi ei ole niivõrd maitses kui seedeprotsessis ja keemilises koostises – tasakaalust ära inimene ei erita harmoonilisel viisil vajalikke ensüüme või siis pole mõnel arenguteel mõnda sorti ained vajalikud. Ja mõnda sorti arengutee on õppida seedima erinevaid asju ja toime tulla erinevate kogemustega, mis elu pakub. Aga söömasundimine (olgu siis näägutamise või manipuleerimisega) ei ole minu meelest hea viis mittesöömise olukordi lahendada. Survestamine komplitseerib arengut.

Ma arvan, et emana on parim, mida ma teha saan, püüda mõista lapse ainukordset arenguteed ja tema spetsiifilisi vajadusi. Toetada, kus vaja, otsida abi, kus vaja. Ja sallida, alati (kuigi see inimlikus piiratuses sugugi alati ei õnnestu – eks siis sallida enda piiratust, kui tõesti muud üle ei jää).

Meil näiteks oli vanema lapse titaea toidutalumatus seotud tema isaga, mis omakorda oli seotud minuga. Kes seda enam täpselt mäletab või teabki, kuidas need asjad just täpselt lahenesid, aga minu suhtumise muutmine on kindlasti üks võtmesõnu – ma ei pea siinkohal silmas mitte suhtumist lapse toitumisse, vaid vanemate omavahelisi teemasid. Ja kõiki väikseid ja suuri samme, mida sai astuda.

Ma olin tükk aega mures, mida teha nende laste nn probleemidega, mis „ilmselgelt“ on laste isa arenguülesannetega seotud. Mina ju teist inimest muuta ei saa, aga last tahaks aidata. Aga selgub, et juba sellestki piisab, kui mina muudan oma suhtumist mehe arenguülesannetesse. Kui ma leian üles usalduse, et need on tema valitud kogemused ja ülesanded, mida ta temale omasel viisil lahendab, hakkab lapsel kergem. Meil on küll palju spetsiifilist abi ka kasutada olnud – nii et ma ei väida, et ainult suhtmise muutmisest piisab, aga vähemalt on koht, kust alustada. Ja see koht on igaühel olemas. Minu eelistus on jätkuvalt vähem kannatusi ja rohkem rõõmu. Sama soovin Sulle!

Selle endalegi keerulise jutu kokkuvõtteks siis, et mulle tundub, et söömine on lihtsalt üks isiksuse osa ja väljendus, maailma kogemise viis ja miski sellest ei ole päriselt õige ega vale. Vaid lihtsalt on.

Hiljem lisatud. Huvitav, kuidas maailm muutub. Kui lapsed ei suuda oma vanemaid kasvatada, on lootus lapselastel. Käisime lastega minu vanematel külas ja mõlemad sõid isukalt riisi ja porgandit, aga ei ühtki tükki liha. Tundsin oma turjakarvu tõusmas, et mis pahandus sellest nüüd tuleb (eks ema käib mulle vahel ikka kaebamas oma pahameelt, kui lapsed on mõnest toiduainest keeldunud - midagi nad söövad ju alati), aga seekord - eimidagi. Ja kui mina olen ühepajatoitu sööma oodatud, pannakse topeltports porgandit. Lõpuks ometi nad jagasid ära, et tasub teha toitu viisil, mida sööjad soovivad. Nii et ükskord see juhtub siiski. Vahel on lihtsalt aega vaja.
TJT

Laste toidu nipid

Minu kui „toitva ema“ mõtted on sageli söögi juures: kuidas katta toidulaud nii, et kõik pereliikmed saaks neile sobival ja minu jaoks piisavalt tervislikul viisil söönuks. Ühtepidi on meil lihtne: ka laste isa peab tervislikku toitu mõttekaks ega osta koju limonaadi või krõpse (sinke ka harva, kuigi need talle maitsevad) ja seab piiri poja magusasöömisele. Teisalt on meie füsioloogia erinev, mittesobivad ja väga sobivad asjad ei lähe üldse kokku.

Algusaegadel tegin mehele ja endale eraldi toidu, sest tema on piima-lihatoitlane ja mina köögivilja-teraviljatoitlane. Ajapikku õppisin tegema toitu samas toidunõus, kust igaüks valis endale sobiva. Ja mees on oma eelistustes liikunud minu omadele lähemale, samuti kui mina olen tema toidueelistuste suhtes seedivamaks muutunud.

Lapsed on veel peatükk omaette. Õnneks pole kumbki tavaliste toiduainete suhtes allergiline olnud, küll aga on tütrel olnud varjatud toidutalumatust. Ja see talumatus oli (minu eest) nii hästi varjatud, et läks aega, enne kui ma sellele jälile sain. Ma ise olen toidu suhtes tundlik olnud alati. Sealiha teeb mind laisaks ja valge jahu uimaseks, suhkrul mitu pahet. Ma olen sellist toitu vältinud niikaua kui mäletan. Seepärast pole ma oma laste-eelses elus otsinud niivõrd mitte maitsvaid toiduvalmistamise viise, vaid eelkõige neid, mis mulle maksimaalse enesetunde ja töövõime annaks (nojah, kui keegi pole veel aru saanud, siis ma olen üksjagu ambitsioonikas). Kerged toidud annavad meelde selgust ja hinge rahu.


Aga sedasorti teadmist verinoortele inimestele edasi anda pole üldse nii lihtne. Jutt, et ema raseduse ajal söödud toit hilisemaid tita toitumiseelistusi mõjutab, on minu meelest tore jutt, aga mitte enamat (võib-olla mingites oludes peab paika, aga ise küll ei kinnitaks). Mõne nipi siiski olen ajapikku leidnud.
Meie lastele meeldib kaneel ja teised idamaised vürtsid, eriti pojale, kes eelistab üsna tugevalt maitsestatud toite. Nii panin köögiviljaroogadele neid maitseaineid. Hiljem sain küll aru, et see nipp lõi vastu näppe, sest tütre varjatud talumatus oli just porgandi suhtes, mida ma olin enda meelest osavalt teda sööma meelitanud. Aga õnneks ta kasvas sellest mõne aastaga välja.

Köögiviljadest on neil mõlemal omad eelistused, mis aga kaovad, kui teha köögivilja püreesuppi. Sinna läheb ka suvikõrvits, lillkapsas ja seller peitu nagu poleks olnudki. Koore, sinihallitusjuustu ja india maitseainete lisamisel maitseb hästi. Meie ühine lemmik on kõrvitsapüreesupp, kuhu vahel ka porgandit jm satub. Porgand teeb värvi säravamaks, rõõsk koor muudab kõrvitsasupi värvi muidu selliseks kahvatuks. Eriti usinas tujus teen quishi taolist köögiviljapirukat, mis on tütre lemmik köögiviljatoitude hulgas (sest sisaldab võid, rõõska koort ja juuste).

Üheks abimeheks köögiviljatoitude suupärastamisel on või lisamine. Samas argipäevaküpsetistele ma üldiselt võid ei lisa, pole vaja kedagi koogile meelitada (süüakse ära niigi; panen koogitaignasse siis hapukoort või taimeõli, margariini üldse ei kasuta kusagil). Lihavabadele köögiviljatoitudele lisan vahel ka ökot köögiviljapulbrit, mis ei sisalda maitsetugevdajaid.

Mõnele toidule lisan vahel suhkrut* (oi, kuidas nad paprika, sibula ja õunaga tomatisalatit armastavad, seda kulub mõne kuuga kümme liitrit). Üks mehe lemmiktoite on peediga köögiviljahautis. Lapsed peedist suuremat ei pea kumbki, aga mulle ka maitseb. Palju on siis abi sellest, kui puistan nende taldrikule jahtuma pandud toidu suhkruga õrnalt üle, vahel panen ka mõne võikillu peale sulama.

Poeg on tubli köögiviljasööja, aga enamik lapsi köögiviljast suuremat ei hooli. Tütrele pakun söögi alla toorest porgandit ja paprikat (kui ta juba liha näeb, siis parem värsket ei sööks). Lugemise kõrvale krõmpsutab käest hea hulga. Idandid panen ka kausiga välja enne sööki. Niimoodi söövad köögivilja kõik lapsed, kes meie toidulauas on olnud, ka need, kes muidu väga närvad sööjad ja üle hapukoorega keedukartuli midagi ei soovi. See pisiasi nüüd nagunii, et nii mahedaid köögivilju valime, kui parajasti viitsin. Need on maitsvamad ka, mis näiteks porgandisse puutub.

Kõrvitsasalatit teen ilma äädikata, hapustuseks panen ebaküdooniat või pohla. Palju maitsvam saab ja võib vedeliku ka ära süüa, pojale väga meeldib (hea magus). Sidruniga saab ka hädapärast, ebaküdooniaga on tüütu jännata (laisainimese versioon käib nii, et lõikan lihtsalt tükkideks ja lasen seemned välja, lapsed ebaküdooniat nagunii ei söö ja mina lutsin söödava osa valgete kestade ümbert ära ja jätan järele – käsitledes neid u nagu ploomikividena).

Kalasöömine on ka neid asju, mis tundub mulle tervislik ja hea, aga kuidas lapsi meelitada? Rosma kooli kokkadelt õppisin koorega kalasuppi tegema – minu meelest maitseb võrratu ja imelihtne teha. Porgand, seller, kartul ja valge kala filee keedetakse ära (külmutatud kalafileed muidugi eriti ei keedeta), lõpuks lisatakse veel koor ja püreeritakse. No ja tilli ja loorberit ka muidugi. Sibulat siia ei pane. Koolikokad panevad kala eraldi, aga meil läheb kõik kokku. Sellesse toitu olen lisanud ka natuke naatriumglutamaati sisaldavat kala maitseainet. Juhtusin kunagi sellise ostma. Ilmselgelt see maitsetugevdus meeldib neile, kuigi ma ilmselgelt seda heaks ei pea. Vähemalt söövad kala. Ahjukala süüakse ka, kuigi poeg sööb pigem koorega tehtud munakastet, mis seal juures. No ja kalapulki. Kuigi seal on ka seda va maitsetugevdust (või on tänapäeval ka ilma E62n-sarjata kalapulki saada? Olen laisk olnud uurima).

Lihasid sööme muidugi ka, kes maitseaineks, kes põhitoiduna. Hakklihapätsi saab teha mitu tükki ühe panni peale, ühte pätsi palju riivitud peeti-porgandit, mis on pannil õli sees ära praetud, teine ilma köögiviljata. Kusjuures hakklihapätsi eelistavad lapsed peediga (tegelikult siis hakklihaga köögiviljapäts). Vorste ega sinke ei osta peagu kunagi. Suure pidupäeva puhul ainult - eks need maitsetugevdajad ole millegipärast lastele meele järele. Kuigi tänapäeval on ka ilma E-deta viinereid ja meie lastele meeldisid. Aga me oleme mehega seisukohal, et peaks ikka köögivilja ka sööma liha juurde (tärklisi nagu kartulit või riisi samas minu meelest valkude ehk liha kõrvale parem mitte süüa). Eks nad küll pista vahel jälle ainult liha (sõltuvalt mh kasvuhooajast ja energiakulust). Enamik toidukordi on ikka ilma lihata (üks laps saab seda nagunii lasteaias ja teine koolis) ja ega nad iga päev tahagi liha.

Teravilju püüame süüa mahedamaid ja täisterasemaid, vähemalt mis makaronidesse ja jahudesse puutub (pudrupäevadest loe siit). Pudrunduse vallas olen avastanud selle nipi, kuidas ühest [söögist] saab mitu [sööki]. Ehk nüüdseks, mil me kõik sööme veega keedetud putru (mulle pole piimaga keedetu ilmaski sobinud), hautan kõigile ühiselt portsu valmis ja igaüks sööb seda nii, nagu talle meeldib (sarnaseid nippe veel siin). Mina maitsestan enda kausis putru mõnikord eelmisest päevast üle jäänud supiga (kõrvitsapüreesupp sobib keedetud riisi või hirsiga suurepäraselt). Kui sellist abivahendit pole, teen endale mõne kiire köögiviljalisandi (odrapuder maitseb suurepäraselt ka oakonserviga). Lapsed söövad putru enamasti magusalt (erandiks odrapuder). Ja lapsed hakkasid tatraputru hästi sööma, kui lisandiks teha ohtralt hapukurgi-hapukoorekastet. Tatart pakun sageli ka loomalihakastme kõrvale, läheb küll. Aga mõttetu energiapomm mannapuder on sellegipoolest nende konkurentsitu lemmik (suurematel spordipäevadel lubame seda ka). See on siis selline "pidupäevasöök", mida tavapäeval pole mõtet paluda.

Külmal ja pimedal ajal on vaja palju rasva (vähemalt õues liikuval inimesel). Aga see ei pea olema searasv, nagu sageli ekslikult arvatakse. Külmpressitud õlid aitavad samal viisil. Ja putrudele ja köögiviljatoitudele võib ka võid peale panna (mulle meeldib küll õlidega rohkem). Ma üldiselt ei piira laste koore ja või söömist, normaalkaaluline õues liikuv laps võib-olla tõesti vajab piimarasvu. Kuigi poeg paistab ka taimeõlidest vajaliku rasvakoguse kätte saavat ja koorest suurt ei hooli. Vahel jälle süüakse kõike hapukoorega. Magustoiduks sööme pigem rasvaseid talukohupiimasid või koort moosiga, eks mulle maitseb ka.

Üldiselt söövad meie lapsed praeguseks siiski kõike. Kindlad kellaajad on ka abiks ja näksimisest püüame hoiduda. Kui kõht söögilauas korralikult täis süüa, pole näksida vajagi ja keha on harjunud, et järgmine toidukord tuleb päevast päeva määratud ajal. Aga õunakauss on siiski laual. Ja näljahädalisele pakutakse porgandit.

Eriti hea isu on muidugi õuest tulles. Värske õhk on koka parim abiline.

Toidust veel bioneeri intervjuu Aet Trisbergiga tema toiduraamatu teemal.
Väikelaste tervislikust toidust Aet Trisberg bioneeris.

* Hiljem lisatud. Praeguses arusaamises ma lükkaks suhkru kasutamise nii kaugele edasi, kui võimalik. Laste titaeas mul seda selgust veel polnud. Praegu on neil lubatud mett piiramatult ja suhkruta koduõunamahla ka, moosid teen osaliselt steviaga. Ja puuvilju-marju kuivatan rohkem, keedan vähem. 

TJT

pühapäev, 2. jaanuar 2011

Väljasõit Saaremaale

Meie peres on mees ja tütar suured reisihuvilised, mina ja poeg pigem kodusnokitsejad tüübid. Ja kogu see pereelu värk on üks lõputu kesktee otsimine. Eks toredad väljasõidud meeldi muidugi mulle ka, aga ma pole väga innukas neid korraldama - mul on niisamagi hea (kui ma saan oma väikseid vajalikke asju). Nii et siis pigem mees.

Tema peab silma igasugu reisindusel ja reisib vahel üksi ka. Seekord näiteks oli tal varutud soodushindadega vouchereid Saaremaa SPAdesse.

Kui ärasõidu eel tuttav küsis, et kes meid seal Saaremaal ootab, siis vastasin, et keegi ei oota, hotellis oleme. Aga tundub, et ma eksisin. Rüütli SPA hotellis oli tõesti selline tunne, nagu me oleks sinna oodatud. Päriselt. Mitmegi teenindajaga tekkis tõesti selline soe ja südamlik kontakt, mida mina ülimalt nautisin. Selline inimsuhete kvaliteet rõõmustab mind alati. Ja lihtsalt on ka tore, kui asjad sujuvad ja meie vajaduste peale on mõeldud - küsimatagi, aga kõik, mida oskasime soovida, sai kiiresti sobiva lahenduse.

Lastele meeldis muidugi iga päev veekeskuses käia. Tavaliselt ikka meie lastele meeldib, see pole mingi uudis muidugi. Rüütlis on ujula, mullibassein, saun ja lastebassein. Ja veesõidu toru. Esimesel päeval veetsid nad tubli tunnikese üles ronides ja torust alla sõites. Hommikupoolikuti proovisime väljas käia. Kelgutamas ja linnuses näiteks.

Kuressaare ordulossis on palju suuri toatäisi muuseumi-ekspositsiooni, mida meie poeg ülima põhjalikkusega algusest lõpuni uuris, kuigi lõpuks hakkas väsimus ligi kippuma. Minu etnograafia- ja ajalooteadmised ega insenerimõistus (nt kiviheitemasina tööpõhimõtet seletades) hakkavad tema huvile juba alla jääma. Tuleb raamatukokku minna uurima ja arenema. Tütrel vist oli igavavõitu, mis parata, aga äkki mõni tera hakkas ikka külge ka (noh et kui juturaamatust midagi leiab, siis on vähemalt näinud).

Eks see kõik muidugi väsita ka. Kohe pärast sööki läks tütar tuppa puhkama.
Minu jaoks on ülim puhkus muidugi see, et ei pea söögi pärast üldse muretsema (kui välja arvata, et olin paar küpsetist kaasa teinud ja õunu jms kaasa pakkinud ja tegin vahepeal kaasavõetud termosesse teed, et oleks ujulast tulles hea võtta). Jah, ma tänasin mõttes lauakoristajaid ka. Kui tore on vahel nii kõik lihtsalt laiali jätta. Minu pidupäev.


Mina käisin üksi veel Liisi Koiksoni ja Märt Avandi kontserdil, meeldis. Lapsed valisid veelõbud (poeg on sügisel köhane olnud, pole ammu saanud käia). Istusin esimeses reas ja vaatasin imetlusega, kuidas Liisi Koikson oma hinges pilte lõi ja neid hääle kaudu vahendas. Ja millise puhtuse ja säraga see tal käib, hääl ka kena. Avandi tegi oma nalju, sobis täienduseks küll, raske oleks ju Liisil üksi tundi sisukalt ära täita. Kontserdi tutvustuses oli juttu lastelaulude rõõmu maailmast ja just seda ma seal kogesin, enda jaoks isegi avastasin midagi, mis minu lapsepõlvest puudu oli. Ma miskipärast ei osanud siis rõõmu kogeda, need asjad tundusid siis pigem kohustuslikud ja tüütud ja hallid. Aga hea, et nüüdki on võimalik võtta järeleaitamis-tunde. Rõõmu ja tänu õppida pole kunagi liiga hilja.

Kui üldse millegi üle nuriseda (jah, kas peaks, aga võib-olla siiski), siis aru ma ei saa, miks peab isegi kirikus mögafonist jõuluila laskma? Ma lähen pühakotta looma ühendust Loojaga, tänama teda ja mu kõrva ääres tuleb valjuhääldist mingit mõttetut ingliskeelset kitšmuusikat. Tõesti häirib. Täiesti mõistan inimesi, kes selle all kannatavad - mina enamasti ju ei pea seda kuulma. Veel hullem, ka vahetult pärast konterti pandi need White Christmased peale. Ma olen avanud oma hinge Laulja loodud kanalisse ja siis mäkerdatakse mind tökatmuusikaga kokku. Jooksujalu minema sellisest keskkonnast!


Pärast läksime Grand Rose SPAsse. Mehele meeldis seal rohkem, õdusam ja hubasem kui Rüütli moodne teravnurkadega arhitektuur. Roosidega vaibad põranal, roosid kapiuksel ja toavõtmel. Eks seal oli selliseid nunnusid ja hästi järele mõeldud asju. Veekeskus on ka omapärane. Sooja ja külma vee ning elementide teemad (kivinurk, tulekarva seinad ja sinine vesi, õhtul jooksev filmilint looduspiltidega). Õhtul salapärane, müstikale viitav ja alateadvust mõjutav hämarus, hommikul klaaskatusest looduslik valgus. Lisaks erinevad saunad ja külmaveevann, kuhu pärast sauna minna.

Grand Rose'i kontseptsioon on huvitav, meenutas "Viienda elemendi" filmi (viies element on maa, õhu, tule ja vee kõrval armastus). Ja see armastuse teema puudutas külastajaid erineval viisil küll. Oli noori armunud paarikesi, noorte müramist, ringijalutavaid suhtlemist otsivaid noori ja sädet vanemate silmis. Nii et see kontseptsioon paistab sellisena töötavat, armuleekide õhutamiseks sobib.
Mina märkasin selles keskkonnas endas mingit kõrki nooti, et kui ma olen siin, järelikult kuidagi "parem" inimene. Ja see ei meeldinud mulle, nagu ka luksuslikule viitav priiskamine (nojah, keegi oli hästi mõelnud, et selline hoolitsus). Aga teenindus oli meeldiv ja kõik oli tore. Mina meeldisin endale Rüütlis rohkem.

Samuti meeldis mulle Rüütli hommikusöök, kus oli valikus ka veega keedetud soolane (maitsestamata?) puder, millele sai erinevaid soolaseid lisandeid panna. Selline toit annab mulle hea enesetunde. Tütrele meeldisid jälle Grand Rose'i pannkoogid maasikamoosiga, poeg eelistaks maisihelbeid, mida oli mõlemas. Tütrele meeldis üldiselt samuti Rüütlis rohkem - võib-olla heleduse ja atmosfääri pärast, pojale meeldis Rüütli veekeskuse allalaskmise toru, Grand Rose'is ujumisvõimalust eriti pole, ainult vastuvoolumasinaga, see on aga lastele liiga tugev ja segab. Aga Grand Rose on ka lastega perele kahtlemata huvitav ja meeldiv kogemus.

TJT

Meie pühadekingid

Küll tundub vahel raske seada pühadeaega kõigi ootustega sobima. Mina tahaksin hingelisi elamusi, vaikust ja rahulikke mõtisklusi (mida pereemal pole väga kerge leida). Tütar tahaks Bullerby stiilis teiste lastega mängimist, poeg kingitusi ja mees sportlikku väljasõitu. Aga meie erinevad ootused ja vajadused on siiski ühitatavad, midagi parimat me ikka igaühele saime.

Meie poeg on suur asjahuviline, rohkem asju, rohkem asju, õnnest on alailma mõni asi puudu (samas tuleb tema kiituseks öelda, et ta võib tükk aega mängida ka ahjukütteks minevate pilbaste, haamri ja naelte, pikkade nööride jms). Sellepärast olid jõulud väga oodatud aeg. Poeg kirjutas jõuluvanale mitu kirja, et palun too mulle sussid (sest seni polnud head kohta, kuhu päkapikud saaks kommi tuua, lihtsalt aknalauale nagu polnud tema jaoks see) ja mitut sorti legosid ja bakugane (no tõesti, kus ta veel nendega on kohtunud) ja mis neis kirjades kõik oli.

Mõtlesin järele, et kui tema usk headusse sõltub sellest, kas jõuluvana kõike soovitut toob, siis olgu neid kinke pealegi rohkem. Kuigi miski minus tõrkus vastu. Eks ma muidugi rääkisin seda juttu ka, et liiga palju ikka ei maksa tahta, sest meil pole neid asju ju kuhugi panna ja me ei viitsi ka eriti koristada. Vähem asju, mõnusam elu. Ja et eks jõuluvana vaatab, mida ja kui palju ta toob. Niimoodi leebelt mahatõmmatud ootustega oli ta oma jõulukinkidega üsna rahul, susside üle näiteks tõesti siiralt õnnelik, kuigi need olid tavalised sinised sussid, mitte sinised roheliste täppide ja punaste tuttidega, nagu tema oli oma kirjas palunud (kui ma pakkusin, et võin teda nende täppide ja tuttidega aidata, siis ta keeldus, et parem olgu nii nagu jõuluvana tõi). Eks kingituste seas olnud sellistki, mida ta polnud osanud tahta. Toredaid mänguasju.


Ja võib-olla on vahel lausa vaja pettumusi üle elada. Meie lasteaiasõbra ema ütles, et nende laps oli väga pettunud, kui sai lasteaiapeol väikse puidust mänguasja, samas kui mõni teine laps sai suure ja uhke. Ja sama häda oli veel mõnelgi, nägin-kuulsin. Meiegi tegime oma lastele lasteaiapeoks lihtsad päkapikukingid. Pojale pildiraamat "Siil udus" ja tütrele lastelaulusõnade raamat. Mõlemad on tihedat kasutamist leidnud, kuigi esmapilgul justkui pettumust valmistavalt vähepõnevad asjad. Igatahes vähem atraktiivsed kui suur politseibuss.


Tütar saigi pühadeaegu palju mängida. Neil oli kooliaasta lõpus palju lustiüritusi ja pühadeaegu sai ta palju oma nõbudega mängida, mis on alati oodatud sündmus. Tema piirangud seisnesid selles, et igale poole korraga ei saa ja kõike toredat pole võimalik.

Mees, kes erinevalt pojast ei hooli asjadest ega erinevalt tütrest suhtlemisest, sai kogupereväljasõidu, mida ta tükk aega oli plaaninud. Ja see oli meile kõigile tore, kuigi mul endal kripeldas sees, et mees juskui päris endale nii vähe sai (ise suusatamise asemel läks näiteks lastega kelgutama - noh, ma loodan, et see pakkus talle rõõmu).

Mina sain siia-sinna vahele terakesi sellest, mida mina olin soovinud: kontserdil käimist, ühislaulmist ja küünaldepõletamist. Ja raamatulugemist (mis minu variandis tähendab pigem mõne lõigu lugemist ja siis selle üle mõtisklemist). Kodutöid aitas mehe kõrval teha ka söögipood. Need olid kindlasti ka minu pühad. Ja on veelgi, kolmekuningapäevani.

Pühadeaeg on tervendav või ülendav rõõmu ja rahu aeg, kui see selliseks luua. Kaunist pühadeaja jätku!

TJT