Teisipäev, 27. november 2012

Esimene koht



Meie pojal on ka nüüd esimene oma saavutus, mille üle ta kangesti uhke on.

Ta osales esimest korda elus džuudovõistlustel ja sai kohe esimese koha, medali ja sudoku kingiks. Limonaadi ka. Võistles kaheksa endaealise poisi hulgas, kaalukategooriad on sellel võistlusel kahe kilogrammi tagant. Korra on ta varem võistlustel käinud, pealtvaatajana. Nii noored ei pea veel võistlema, aga seda ikka soovitatakse. Mina ka mõtlesin, et võiks ta ikka vähemalt vaatamas käia. Saaks pildi laiemaks. Kuigi mitte see ei peaks olema trennis käimise mõte. Ta ise tahab ikka sellepärast trennis käia, et siis saab tugevaks ja talle lihtsalt meeldib maadelda. Ongi kohe selline sort poisse, kes kohe muidu ei saa. Ja hädasti oleks vaja, et ta oma mürgeldamise energiat kusagil mujal rakendaks. Eks tal ole vist maadlemiseks annet ka, strateegiamängud pakuvad huvi. Džuudo on ka üks strateegiline ala.

Eks ma saatsingi ta lihtsalt võistlust vaatama. Esimestest trennidest ta ka aktiivselt osa ei võtnud, ainult jälgis. Toni judokoolis käivad lapsed juba aasta-kahesest peale ja eks osa ole siis ka vilunumad, pealegi on jaapanikeelset terminoloogiat kasutav võõraid harjutusi tegev rühm alul paras katsumus. Liiga keerulise mänguga ta üldse ei ühinegi, nagu ka liiga lihtsaga mitte. Eks tal ole lasteaiast ka selline taust, et osaleb ainult siis, kui soovib, laps ei pea maalima, kui soovib vabalt mängida. Trennis tuleb muidugi kõike teha, aga see trenn talle vist õnneks täitsa meeldib. Need trennid, mida mina olen näinud, on parajalt loovad ja mängulised olnud – laps õnnelik ja igakülgselt oma keha harjutanud.

Võistluspäeva hommikul oli ärevust küll. Kas ta ikka julgeb võistlema minna. Ma siis järgisin targemate õpetusi ja ütlesin, et mulle täiesti sobib, kui ta valib ka seekord pealtvaatamise. Ja pole midagi katki, kui ta võistleb, kuid ei võida. Aga lisasin, et kui ta osaleb, ükskõik siis, kas võidab või kaotab, siis me sööme võistlemise puhul jäätist. Ja õde lisas sinna omalt poolt pannkoogid. Eks tal omal käinud neelud muidugi.

Pärast tütar küll norutas veidi, et tema esinemiste puhul meil pole jäätist pakutud. Eks need muusikakooli esinemised ja muud ole ju tema eneseületamised – saan aru küll (aga ta pole sellest venna kombel suuremat show’d teinud, vaid vaikselt kannatanud). Oeh, no ma siis jälle arenen veidi. Poejäätis on suht rämpstoit kõiksugu lisaainete poolest ja need isetehtud jäätised, mida minul on juhust old maitsta, pole mulle meeldinud. Külmutatud koduõunamahla ja marju saab meil rivitult limpsida, kodumoose piisab, aga rämpsmaiusega on kooner värk jah. Vahukoort olen valmis neile kasvõi ülepäeva pakkuma, aga see neile nii ei meeldi.

Limonaadiga oli ka häda. Kõik osalenud lapsed said võistlustel kingiks pudeli limonaadi ja koha saavutanud veel teise. Loomulikult oli lapsel ka vett kaasas, aga limonaad on ägedam. Pikalt vaidlesime, milline on õige limonaad. Mina väidan, et õige limonaad on sidrunijook, mida meie peres magustatakse meega ja seda saab laps nii palju kui soovib. Poes müüdav mullitav naftajook on ersats, mis on hea ainult neile, kes selle müügist tulu teenivad. Temal on oma vaade. Ja ikkagi pani mullijook tal kõhu valutama, samas kui sidrunimahl aitab rassimisega kaotatud mineraalaineid taastada.  Sellised igapäevased kõnelused.

Hiljem lisatud. Pärast mõtisklesin, kas see on nüüd hea asi või mitte. Võistlemist ma üldiselt ju ei toeta. Ja väidetavalt ei peaks noores eas lapsi kurnama. See võistlus nüüd küll kedagi ei kurnanud, oli lihtsalt ühe sordi toredama trenni eest. Ja see laps tahab võita. Viimase asjaolu suhtes on mul kahetised tunded. Võitmine olukorraga toimetuleku mõttes mulle meeldib ja kellestki parem olemise mõttes mitte. Ma sooviks ikka ühtsust ja koostööd ja sõpradega võistlemine on selles kontekstis kahtlane värk.

TJT

Esmaspäev, 26. november 2012

Raamatupoes



Igal sügisel tuleb võtta paar tundi mänguasja-, raamatu- ja plaadipoes. Rohkem ma neis eriti ei käi ka, nii et olgu siis see üks kord.

Täna käisin raamatupoes. See on üks raske käik. Meil on üldiselt hästi mõistlik kingitegemise kord. Laste mõlemad vanavanemad peavad minuga aru, mis oleks hea ja praktiline kink. Minu ema tahab alati igale lapselapsele jõuludeks raamatu kinkida – selline väike hariduse populariseerimise programm. Mänguasi tuleb ka, jõuluvanalt. Laste tädid on asjanduses mõlemad minust tunduvalt andekamad ja teavad ise, mis see hea asi on. Ja neil on samas suurusjärgus lapsed. Nii on kingitustest minul ka enamasti ainult rõõmu – kui nad kord tehtud saavad. Samas ei ole sellise hulga sobivate kingituste leidmine mitte kerge töö. 

No mida head ma võiks leida raamatupoest, kui ma niigi käin iga kuu vähemalt korra raamatukogus ja kammin seal hoolega läbi kõik nurgatagused, et järjekordne pakk parimaid raamatuid koju vinnata. Need ülesleitud head ja parimad on meil enamasti ju kõik loetud. Osa neist saab siia bloggi ka kirja raamatu sildi alla, et oleks huvilistele leida. Pealegi on kodus kõik riiulid juba raamatuid täis (minu lapsepõlveaegsed meetrid lasteraamatuid seisavad ka kõik meie kodus) ja vanadest vabaneda emotsionaalselt raske. Ja uusi riiuleid ka ei taha, las olla ikka tühja maad ka kusagil.

Pealegi on nt Kristiine Apollos kole müra. Raamatupoes mängib mingi raadio, kus on sõnadega laulud – no raske on ju nii keskenduda raamatu autori lausestusele ja mõtterütmile. Lisaks mängis seal täna veel „Jääaeg”. Läheks kuhugi mujale poodi, aga sinna saab tasuta parkida ja eks ma vea söögilasti samast kohast, kui juba nagunii tuli suurde poodi minna. Kahte korda ikka ei taha selle peale aega kulutada. 

Ja midagi uut ja head ka ei leidnud. „Sõjaratsu”, mida äsja siin kiitsin, oli soodsa hinnaga. Võibla valida siis pojale Tomuski raamatud – et oleks omal ka hea raamat olemas ja me ju lugesime neid ammu? Neid olen ka siin blogis kunagi kiitnud. Või mingi TEA valimik? TEAd ma küll ei taha nö poliitilistel põhjustel ostuga toetada, aga mõni raamat on neil hea. Või oleks mingi tehnikamaailma peatsele seitsmesele arusaadavalt tutvustav raamat? Kas keegi teab mõnda sobivat? Nõutu olen. Vanaema vist tahaks pigem juturaamatut kinkida. Tütrele valisin eesti autorite villaraamatu. See eesti autorite oma oli pika puuga asjalikum kui need värvilised välismaised. Ja tõenäoselt leiab pikemaajalist kasutust. Juturaamat saab supsti otsa ja siis võtab ainult ruumi... Õnneks ei ole meie tütar ka asjadekoguja. Mina olen ka asjadekogumise kirest üsna vabanenud – sest kodus pole enam vaba ruumi.

Hiljem lisatud. Huh. Pidasin läbirääkimisi ja sain asjaosalistega kaubale. Tütar tahab "Jõemehikest", millest siin kunagi olen pikemalt kirjutanud. Meie raamatukogus on see ikka saadaval olnud, kui lapsel isu peale on tulnud, ja nii on Jõemehike meil mitu korda külas käinud. Tõeliselt südamlik ja ajatu raamat. Ja poeg saab selle ägeda linnuhäältega raamatu. Aga tehnika- ja loodusseaduste teemaliste eest olen jätkuvalt tänulik, kui keegi oskab soovitada. Pojal on füüsikaseadused juba ammust suuremaks uurimisobjektiks. Enamik selleteemalisi raamatuid on ainult talle veel liiga rasked.

TJT

Pühapäev, 25. november 2012

Supp kahes pajas



Ma arvan, et iga perenaine on vahel lastega hädas: kuidas teha süüa nii, et kõik sööksid ja rahule jääksid, samas kui vähemalt mina emana ei taha kedagi sundida sööma sellist toitu, mis talle ei sobi. Sest ma ju ise ka ei söö sellist, mis mulle ei sobi. Ja kui oma lastest on mingi ettekujutus olemas, kus neile ei ette tuleb, siis võõrastele lastele on keerulisem süüa pakkuda. Ja mõni sööbki ainult puhast kartulit või makaroni.

Viimati olid meil lapse sõbrad külas ja küsisin, mis toit see oleks, mida nad tahaks. Libe tee kahtlemata lapsukeste puhul, aga no vahel võib. Friikartulid ketšupiga ja makaronid ketšupiga olid popid vastused, aga muidu arvamused lahknesid. Arvasin, et äkki peaks mingit liha ka olema ja leppisime kana peale kokku. Ja ketšupiga lapsi toita ei ole päris see, millest ma ise midagi peaks.

Panin siis kanakoivad ühte potti keema ja juurikad teise. Riivitud porgandi ja pastinaagi kuumutasin õliga potipõhjas ära ja lisasin vee. Siis lõigatud kartuli ja makaronid – makaronid sobisid kõigile ja olen vaadanud, et tähemakaronid teevad need toidud ka söödavaks, millest muidu eriti ei hoolita. Kanakoibadele panin seltsiks sellerivarsi. Need on kindla peale kahtlased asjad, mida suur osa lapsi ei taha, aga mina tahaks mingeid muid taimi ka supi seest leida peale kartuli ja porgandi.

Taldrikule tõstsin siis ühest potist ja teisest, jälgides hoolega, et selleripõlguritele ühtegi ei satuks (leeme sees said harjutamiseks mekki nagunii). Mõni tahtis kanakoiba käest süüa, mõni lahtilõigatult supi sees ja üks laps ei tahtnud üldse liha. Nii siis saigi. Leiba kõrvale ja kõhud täis. Eks ta veidi mängimist ju ole sellega, aga võõras kohas ilma emata söömine on lasteaialapsele ikka pingutus ja ma oleks end kehvasti tundnud, kui keegi päris söömata oleks jäänud. Aga sõid ja palusid juurdegi.

Ja eelroaks oli toores porgand ja mungoa idandid. Lapsed söövad idandeid üldiselt väga hästi. Praegu vaatan, et nisuvõrseid saab ka novembripimeduses aknalaual täiesti edukalt kasvatada. Aga sellest nad suuremat ei hoolinud. Minu meelest on magusad ja head. Aga palju ka ei taha.



Hiljem lisatud. Sellises kohas ma aeg-ajalt mõtlen küll, et ma olen üsna ebaökonoomne ema. Mõnes peres oleks sama energiahulgaga saanud ka viis last kuhugi maale üles kasvatada. Et supp ühes potis lauale ja kellele ei meeldi, nosigu leiba. Ja veel tootlikum oleks minna tööle toidupanka. Seal saaks sama tööajaga ehk paarsadagi last ära toita – kellel muidu üldse leiba laual poleks, kartul ja makaronid on ju odavam toit. Sest ega ju minu a la carte pingutusi siin keegi hinnata mõista. Neil lastel on lasteaias sama kord, iga toidu kohta küsitakse, kas ja kui palju laps seda soovib. See on suht suur töö õpetaja jaoks, iga lapsega iga kartuli ja salatiampsu üle aru pidada. Ja ma olen seni seda energiakulu heaks investeeringuks pidanud. Kuigi möönan, et viimasel ajal, mil koduväline tegevus mult palju jõudu on hakanud võtma, olen selle mõttekuses enda peres vahel ka kahtlema hakanud. Noh, vähemalt on oma lapsed juba peagu suured. Hea algus on ikka kõige tähtsam. Selles on mu arvamus samaks jäänud.

TJT

Laupäev, 24. november 2012

tüdimus



igasugustest asjadest võib kõrini saada. suurtähtedest ja muust kombekusest. ema kohustustest ka. mul saab igal aastal kõrini söögitegemisest, koristamisest ja laste tülikatest meeleoludest rääkimata. nii ma siis umbes kuu aega aastast (märtsis tavaliselt, siis on mullune köögivili parajalt alla käinud ja uut rõõmustavat vähevõitu) ei teegi suurt midagi süüa. enne lapsi elasin need ajad üle umbes küpsisetordi varal. praegu ma ikka püüan tervislikum olla, tulemuseks umbes aurutatud kartul-spargelkapsas ja tatrapuder ja idanditega leib.

praegu ma olen tüdind kõiksugu igapäevastest suunamuutustest. laste magamapanek on üks hullemaid tüütusi (ma olen sellest ikka tublisti viilinud, aga ega nad ise ka ei lähe). meie tütar on selles mõttes tavaline laps, et ta pole kunagi tahtnud magama minna, kui väsinud ta ka poleks. vähemalt ma ise olin lapsena samasugune, selles mõttes tundub tavaline. siis peab tal enam-vähem kõrval seisma, et asi üldse edeneks. kehvemal päeval tuleb tal lihtsalt käest kinni võtta ja hambaid pesema viia. ja siis juures passida, sest muidu ta lihtsalt laulab seal omaette pool tundi ja hambaid ikka ei pese. vahel ta tahab, et mina peseks tal hambaid, sedasorti lihtsalt emme tähelepanu. noorem teeb kõike vanema järgi, ja ka ise magama ei lähe, kui selle asemel on võimalik mürada ja tembutada, aga ta vajab ka vähem und - ja teisalt on tema päevad palju kergemad ja pingevabamad. nii et kui poeg muidu võikski suht kergelt magama minna, siis õega tembutada (kehvemal päeval naagelda) tundub igal juhul huvitavam kui hambaid pesta. ja mina ise olen õhtuks sageli väsinud ja tüdinud igasugu suhtlemistegevustest. läheks parem ise magama, aga kui keegi lapsi ei suuna, siis läheb jamaks. meie õhtustel väsinud lastel küll.

ja sellest ka olen tüdinud, et õigeks ajaks peab söök valmis olema, mis tähendab, et peab seda õigel ajal tegema hakkama ja enne peab veel toiduaineid varuma. jube palju ettemõtlemist, tundub äkki. need ilusa jutuga siin-ja-praegu-jutumehed-naised pole ilmselt noorte laste vanemad.

sellistel tüdimusaegadel ma mõtlen, kui tore oleks olla bussijuht. lihtsalt tõusta vara hommikul ja minna liinile (sellest, kuidas ma oma kodust sinna liinile saaks, ma ju ei mõtle). lihtsalt sõita vaikselt mööda tühja linna ja vaadata, kuidas see tasapisi ärkama hakkab. kuidas akendes süttivad tuled ja tänavail on üha enam liikumist. ja kuidas taevas servast kumama hakkab, iga päev ikka varem või hiljem. lihtsalt sõidaks peatusest teise ja vaataks ja oleks. liini on keegi teine maha märkinud. (ma valiks nr 5, tundub ilusam, unistustes saab kõike valida). ilm, buss ja reisijad on ka olemas. mina lihtsalt sõidaks, täiesti algatusvajaduseta, loovuseta, kohustuseta pidevalt kompromisse otsida ja kedagi suunata, omaette. täna tundub vabadus sellist nägu.

kunagi ma kujutasin ette, kuidas ma ematööd naudin. mu varase noorpõlve kujutlusis oli mul viis last ja jube harmooniline elu (unistuste lapsed on väga leplikud ja lähevad ise magama, kui neile öelda, et nüüd on see aeg ja kõik see mu toredus). ise ikka kodune. ma mäletan neid pilte, ilusad olid. ja eks ole ilusaid hetki olnud päriselus kah. see on ka ilus old, kuidas ma olen püüeld nende ilusate piltide loomise poole, end harinud ja harjutanud ja targematelt õppinud. püüdlemine ise on juba mõneti ilus. tundub sisukam olemise viis kui lihtsalt köögiviljalik olemine või eelmiste põlvede sissekäidud radade tallumine. aga ikkagi. tüütav. ma ei teagi, millest ma siin edaspidi kirjutama hakkan. ja kas.

aga mingu teil ka kenasti!

tjt