Lastekaitsepäeval

Noorena mulle ei meeldinud ingliskeelne väljend married to smb. Ja et naine toodi laulatusel altari ette isa käevangus, nö see üleandmine isalt mehele. Mulle tundus see märgina, et selline naine on otsustusvõimetu, tema üle otsustavad teised. Olulised mehed. Ja nii see on ju paljudes ida kultuurides ka. Minu teadmises kõnnivad Mees ja Naine koos perekonnaseisuametniku laua ette. Nii see pilt on mu mällu jäänud kui märk võrdusest. Minu suguvõsas on naine üsna võrdne mehega. Otsustusõiguse ja karjääri mõttes. Mulle on tundunud hea ja õige, et naine otsustab ise oma elu üle ja see ka on tundunud normaalne, et ema otsustab oma laste üle. Minu suguvõsas on mehed toetavaks jõuks ja see on elementaarne, sest ema vajab tuge ja isa tahab oma järelpõlvele parimat tulevikku ja selleks on mehe tarkus ja jõud hädavajalik. Ma ei taha teada, kui raske oleks emana üksi hakkama saada. Ma saan aru, et minu peas on matriarhaat, kus meestel on oluline kandev roll.

Ma arvan, et Eestis on üsna tavaline, et naine otsustab ja vast ehk tunneb end mehega võrdselt. Saarerahvas on alati pidanud hakkama saama ka ilma peremeheta ja kõik need sõjad, mis meie ajaloos on mehi viinud, sageli ka võõrad sõjad nagu 19. sajandil Türgis näiteks. Eestis on naise enesemääramine pika ajalooga. Nii ma tajun seda oma suguvõsa näitel. Vähemalt otsustab naine oma elu üle ise. Palju laste üle ka.

Samas mul on aega olnud kogeda mehega suhet erineval moel. On olnud üksildasemaid ja koostöisemaid aegu. Ikka sama laste isaga. [Tänapäeval tundub vahel, nagu peaks seda välja vabandama, et kas ma olen liiga kole või saamatu, et kedagi uut pole leidnud, sest ilmselgelt nõrgematel aegadel me käime üksteisele närvidele ka. Samas suhete vallas on naiste aktiivsus suurema kaaluga minu tunnetuses.] Ilmselgelt on suuremas toetuses elu kergem ja parem. Mõnusam, kui mees otsustab rohkem asju ise (aga mitte ülemäära ja mitte valesti... naerukoht). Kannab mingeid lõike omal vastutusel. Kui mees hoiab naist, annab see naisele võimaluse puhata ja lõõgastuda. See annab turvatunde, et kogu aeg ei pea üksi. (Mingid kodu ja lastega seotud otsused ma olen ikka ise teinud, vb selle pärast, et minul on kindel ettekujutus, kuidas need peaks olema ja ma olen lihtsalt oma joru ajanud ja mees on need otsad käest andnud, sest minuga vaielda oleks väga suur energiakulu. See ei tee mulle alati au ja ma ei ole nii tark ka, et alati häid otsuseid teha, aga peaasi, et kuidagi ikka on ja pole vaja täiust taga ajada ka naiserollis.)

Kuhu mul oli plaan selle jutuga jõuda, on see, et naistelt nõutakse liiga palju. Vot täiskohaga töö küll sellesse valemisse enam ei mahu. Ma ei näe, kuidas on võimalik hoida peret ja kodu ja siis veel täiega tööl käia. Mulle on väga meeldinud kogukonna elusse panustada, kui mõni selline sobiv amps on leidunud, aga pühendada kümme tundi päevas (koos tööle liikumise ja tarbekäikudega) väljapoole kodu võtab tavalisel naisel üsna kogu energia. Nii ei jää sel tavalisel naisel kuigi palju ressurssi enam laste jaoks. Ma arvan, et see on üks põhjus, miks Eestis on noortel nii palju vaimse tervise probleeme. Kellelgi pole nende jaoks aega, selle konkreetse olukorra jaoks, mis praegu vajab lahendamist. Isiklikud vajadused jäävad karjas rahuldamata ja inimene isiksusena nägemata, sest need mõlemad võtavad palju aega ja kõiki muid ressursse. Inimeseks olemine ongi selline, et võtab.

Lapsi kaitseb enim see, kui nende jaoks on piisavalt kõiki ressursse, eelkõige mittemateriaalseid: hoidmist, kohalolu, kuulamist.... armastust.

Ma tänan elu eest.

TJT

Poegadele armastust

Üks vanem tark naine ütles kord ammu, et poegadele peab andma väga palju armastust. Siis neil on seda hiljem kogu maailmaga jagada. Tütardega on lugu kuidagi teine. Naised leiavad ise tee armastuseni, aga mehed ainult naise kaudu või kuidagi nii. Ma täpselt ei mäleta ja ise veel ei tea.

Kohtusin hiljuti ühe mehega, kes joodikust ema juurest varakult ära võeti. Ta kasvas üles korralike hoolitsevate inimeste juures ja sai oma armastaval vanaemal külas käia, aga midagi jäi väga puudu. Selle emata kasvanud poja valu on üüratu, kui see kord paisu tagant välja pääseb. See valu on kasvanud destruktiivseks käitumiseks naiste vastu ja tal pole kunagi olnud häid suhteid naissoo esindajatega, ainult üürikesed kohtumised, mille tagajärjel naine on peagi põgenenud. Siis tükk üksindust ja uus katse, mis lõpeb samamoodi kui eelmine. Selline korduv muster. Nii mulle tema jutust mulje jäi. Ta ise kannatab ja on kannatanud vist paljud naised. Kui ma õigesti aru sain. Eks ma siin üht-teist ise oletan ja arvan.

Mõtlen nüüd selle targa naise ammuse jutu peale, et ema peab poegadele andma palju armastust ja mõistan seda hoopis uues valguses. Naised leiavad tee armastuseni ise ja otse ka siis, kui nende lapsepõlves seda vähe on olnud. Mehed jõuavad armastuseni naise kaudu. Kui nad on sellised mehed, kes naises armastuse äratavad. Kui nad oskavad seda teha.

Pojale andmata jäänud armastus võib muutuda raevuks kogu naissoo vastu ja iga naine võib sellega kohtuda, sest sellised mehed paratamatult liiguvad ringi ja otsivad head kogemust naiseliku energiaga, mida nad ju väga vajavad. Kas ma mõistan nende naiste valu, kes sellistele meestele lootusi panevad ja paratamatult peavad pettuma, sest neis meestes pole seda, mida need naised otsivad? See, mida need naised otsivad, on algusest peale jäänud nende meeste sisse panemata. Loova koostöö koht on jäänud rajamata. 

Emadel on suur vastutus ja kohustus tulevaste naiste, tulevaste emade ja kogu maailma ees: anda pojale palju armastust. Armastus on ainult see, mis ei sea tingimusi. Emadel on see vastutus, aga sellel hetkel, kui nende pojad on õrnas eas ja on aeg tulevase koostöö vundamenti laduda, on nende emad emarollis ka alles liiga õrnas eas, nagu äsja koorunud udusulis ematibud, kes neid suuremaid plaane ei adu ja lihtsalt toimivad kuidagimoodi, sageli inertselt halbade mustrite järgi, vahel halbade olude sunnil. 

Mina tolles eas ei osanud nii suurelt ja targalt mõelda. Mustrid ja olud saaks alati paremad olla, aga on nagu on. Midagi saab alati teha: valida enda suhtumist ja käitumist. Kui tänulik ma olen praegu, et kuulasin selle targa naise sõnu ja tegin nende järgi. Ma tänan selle võimaluse eest!

Ma soovin kõigile emadele tarkust ja armastust ja oskusi teha häid valikuid!

TJT

Vaikuses üksi

Küllap ma olen teinud mingi taotluse olla üksi. Võimalik, et paljugi kordi. 

Kindlasti ma olen palju unistanud vaikusest ja rahust ja seda võimalusi mööda endale luua püüdnud. Ma olen unistanud vaiksest kodust, mida häirib ainult toalillede õitsemise müha ja vahel ehk ahjutule hääl.

Vaikus on minu jaoks õdus aeg iseenda või targemate inimeste mõtete seltsis.

See nüüd ei tähenda kuidagimoodi, et minus alati vaikus ja rahu valitseks. Pigem mitte. Minu meel on pigem nagu eesti ilm: sageli jahe, tuuline, sombune, vahel ka tormine; juhtub ka äikest, rahet, lörtsi ja tuiske, eks te ise tea. Seepärast mulle meeldibki Eestis elada, et mulle meeldib see ilm, see on minu sisemiste ilmade peegeldus ja ma tunnen end selles peegelduses koduselt. Jah, ma ei püüagi olla päikseline. Ma sobin endale sellisena nagu ma olen. Vähemalt täna, kui madal sügisene päike pehmelt aknast sisse paistab ja kõik on sulnis rahus. 

(Kas on võimalik, et Eesti Maa oleks kunagi oma ilmaga rahulolematu? Ma arvan, et mul on temalt seda endaks olemise rahu õppida.)

Kuivõrd Eesti ilm pole sageli inimeksistentsiks mugav, oleme rajanud endale kodud ja õppinud seda välise ilma eest hoidma: meie seinad peavad tuult ja vihma ning inimese käega loodud soojendussüsteemid hoiavad toatemperatuuri mõnusa. 

Vaikne kodu on minu jaoks ka kaitse enda sisemise ilma eest. Ma saan selles lõõgastuda ja endast puhata. See on väga oluline, et endaga heades suhetes olla. 

Samavõrd, kui mitte rohkemgi olen ma tahtnud lapsi. Inimene vajab teist inimest, kust tema meeli käivitavad ilmad lähtuvad. Mina vajasin ka kellegi eest hoolitsemise võimalust. Niisiis lapsed.

Mu tütar on professionaalne muusik (kuigi peamiselt veel õpilane sel teel) ja poeg on suur sõjamees (arvutimängudes muidugi). See ei kõla just vaikuse moodi, aga siiski. Neil on kõrvaklapid peas. Peagu kogu aeg. Üks kuulab muusikat ja teine muid asju.

Ma ei saa kunagi möödaminnes nendega suhelda, ei saa neilt midagi küsida. Tuleb minna silmaulatusse ja näiteks käega lehvitada, et nad korraks oma maailmast väljuks minu omaga kokku puutuma. Ilmselgelt on ka minul ebamugav neid nende olemistes tülitada ja ilmselgelt ma kaalun üsna iga kord, kas tõesti on põhjust seda teha. See lakkamatu kohanemise püüd väsitab. Ma tunnen ühenduse võimalust kadumas. Nokk kinni, saba lahti. 

Kuidas hoida ühendust lastega ja hoolitseda enda baasvajaduste eest, kui need kipuvad vastuollu minema?

Ma vajan vaikuses üksi olemist ja ühenduse tunnet. Kahte korraga ei saa. Nagu ei saa korraga sisse ja välja hingata. Aga kordamööda see on võimalik ja kõik on hästi.

On nagu on.

Sarnasel teemal Tühja pesa igatsus. Ja Lõputu väljahingus.

TJT

Tühja pesa igatsus

Tulin poest, tuju paha. Poega oli kõik hästi, nagu alati. Poeg oli tuju pahaks ajanud. Nii pahaks, et nagu ei jaksa talle süüagi anda. Teoreetiliselt ma saan aru, et alaealisi lapsi peab toitma*, aga lihtsalt käsi ei tõuse. Selline emotsionaalne blokk.

Üldiselt ma olen seda meelt, et teismeeas peab noor saama kõike katsetada ja teha, nagu õigeks peab / sel hetkel tundub ja vanemad võiks oma sekkumist vähendada**. Mingist hetkest peab inimene ju kõigega ise hakkama saama ja teismeiga on selle harjutamise aeg. Kui see sünnib turvalises vanematekodus, saavad suurema kogemusega inimesed vajadusel nõu ja muu asjaga appi minna. Kui on vaja. Samas tähendab see vähenenud energiavõimekusega vanemate inimeste jaoks kohati tülikalt suurt energiakulu. Korduvalt olen tundnud, et ma tahaks oma elu teisel viisil kasutada.

Me oleme pojaga üsna erinevad inimesed. Praegu ei juhtunudki mingit erilist pahandust või maitea mida, jumal tänatud. Tavaline arusaamade lahknemine. Nagu neid iga päev, iga tund on juhtunud juba tükk aega. Ilmselgelt ta on algusest peale sündinud teede ja radade jaoks, mida mina ei mõista. Selle võrra on keerulisem toetada ka. Ja alati jääb küsimus ka minu suhtlemisvõimekusest ja kõikidest muudest vanemlikest ja inimlikest võimekustest, mis üldse olemas on. Lapselt ja noorelt ei saa ju eiteamida eeldada. Vanematelt ka tegelikult mitte. Tavaliselt ma ikka püüan oma piire avardada, aga täna tuli piiride avardamise võimekusele piir ette.

Tütar on minuga sarnasem oma väärtustemaailmalt ja elustiililt, aga ega tema pesast eraldumine mõni aeg tagasi ka tore ei olnud (eks ta mõnevõrra elab ikka siin meie leibkonna liikmena edasi, aga kuivõrd  ta liigub palju ringi ja hoolitseb oma asjade eest ise, siis mingis hingelises plaanis ma olen tütre poolt vabadust juurde saanud, võimalik, et tema elu eest vastutust ära andes; sest nüüd on tema aeg oma elu eest vastutada). Kehval päeval mul on siiski üsna paljude asjadega raske leppida, mida tütrega kooselu minu jaoks kaasa toob, ja siis need tulvavad mulle kõik korraga peale. Raske on oma piire hoida ja ennast kehtestada. Mulle tundub, et mina olen siin kõige väiksem ja nõrgem ja pean tegema kõige rohkem tööd ja see pole minu suhtes õige, aga erinevatel põhjustel on seda väga keeruline muuta. Eks mingist küljest ole ju iga olukord nagunii juba parim, mis ta antud asjaoludel olla saab. Parem siis olla selle eest tänulik. (Aga täna olen vihane jms ikkagi. Vahel võib.)

Võimalik, et ma ise olen endale liiga kõrged nõudmised seadnud: olla lastega lähedastes suhetes, neid mõista ja toetada ja lasta neil selle kõige juures oma teed minna, saada selleks, kelleks nad on sündinud. Sellesse olukorda on konflikt sisse programmeeritud. Ma ise programmeerisin ja saan seda muuta. Ma  lihtsalt praegu veel ei oska veel selle kõigega toime tulla. Frustratsioon murrab maha (aga juba on parem, sõrmed klaviatuuril liiguvad juba päris nobedasti, varsti saab käsi ka mitmel muul moel kasutama hakata: kui see siin on välja sõnastatud).

Seda ma mõtlesin poest kodu poole kõndides, et jõuaks nad juba oma elu peale, saaks sellega ilusti hakkama, ja jätaks nad minu enda elu elama. Siis meenus loetu: ma tänan, et mu unistused on saanud reaalsuseks. Ma muudan selle siinkohal selliseks: ma tänan, et mu unistused saavad reaalsuseks õigel ajal ja kõigile sobival viisil.

Panin poekotid kööki (käsi parasjagu ei tõusnud asju ära panema) ja läksin oma tuppa kirjutama. Kass sai aru, kui paha tuju mul on ja tuli mulle nurruma ja mind silitama. Mõtlesin, kui mõnus võiks olla rahulik vanainimeseelu paari kassiga. Ma tänan selle võimaluse eest.

* Nii hull ka pole, et laps näljas peaks olema, meil kodus mingit sööki alati on ja kui see ei sobi, saab 15-aastane inimene ise olukordi lahendada.

** Vahel on keeruline aru saada, milline on sobiv toetamise/sekkumise määr ja kus on paras koht lasta inimesel oma vigu enda moodi teha, sest millest ta muidu õpiks. 

TJT

Emadepäevane

"Emake muuuud ei soooovi, kui ainult teaaateid saaaaks, lastelt, kus neeeed ka viiiiibiiiiks, ooootab neid iiiikka taaa". Selline kohutav ennemuistne laul kummitab praegu peas. Vaestest emakestest, kes on abitud ja võimetud ja lapsed on kuskil eemal. Emadepäeviti kunagi vanasti seda lauldi, ma ei tea, kas nüüd ka veel, sest ma olen meediapausil juba ammu. Ja ma olen siiralt tänulik, et tänapäevaste sidevahendite olemasolul on üsna lihtne saada lastest teateid, kus iganes need ka viibiks.

Igatahes tunnen südamest kaasa kõigile, keda selle laulu sisu päriselt kõnetab. Mind ajab vihaseks see abituse tunne, mida see väljendab. Parem muidugi, kui võtaks rahulikult. Nii et kõnetab mind ka. Ja ma ei taha sellega sugugi märku anda, nagu laulusõnad õigust ei teeks. Omal ajal istusin aastaid liivakasti serval või selle kõrval ja korduvalt on juhtunud, et põlvkonna jagu minust vanem naine on ligi astunud ja jaganud, kui hea meel tal on, et meie põlvkond sai oma lastega koos olla, samas kui tema pidi oma väikse hoida andma ja kohe tööle minema. Seda on minu ema ka rääkinud, see on suur tervendamata haav praeguste pensioniealiste emade hinges. Ja pärast viidi selle põlvkonna emade poegi Afganistani ja muudesse koledatesse kohtadesse ja mõni neist toodi tagasi tinakirstus, mida ei tohtinud avada. Nii et tegelikult ma saan aru, et see laulu asi oli tõsine, lastest ei olnud teateid ja võis tulla ka väga halbu teateid. Ja ma olen tänulik, et sellest olukorrast ehk võib jäädavas minevikus rääkida. (Saaks veel selle laulu ka peast välja, oleks täitsa tore. Keskendun nt õues sadavale lumele. Aga ikka ei aita.)

Mis minu seekordsesse emadepäeva puutub, siis hommik kulges linnast väljas metsas (tütar helistas kohe pärast ärkamist, kuulasime läbi minu telefoni koos linnulaulu) ja pärastlõunal läksin nurmenukkude ja omatehtud küpsetisega oma emale külla. Kui see tütre telefonikõne välja arvata, siis minu emadepäevahommik oli täiesti lastevaba, ühtlasi ka ilma selle stressita, mida lapsed paratamatult kaasa toovad. Sain omas rütmis minna sinna metsa, süüa seda toitu, olla nii, kuis tahtsin. Ja natuke armsa lapsega koos ka, kuuldel. Lastega koos minek tähendab ikka igasugu arvestamisi, nt noorte inimeste päev algab oluliselt hiljem kui minul. Nii et ma olin täitsa rahul, et tütar jäi ka selleks nädalavahetuseks teise linna, kus ta praegu omaette elab. Oli imeilus ilm ja imeilus mets ja mul oli hea olla ja lastel ka kõik hästi seal, kus nemad olid.

Paar nädalat tagasi sättisin riiulile kenasti nähtavale selle vineerist emadepäevakaardi, mille poeg paar (kolm?) aastat tagasi koolis meisterdas. Armas ja liigutav siiamaale ja meenutab mulle neid parimaid omadusi, mida ma temas näen. Nii et poeg mingil kaudsel moel oli ka olemas. Ja soovis pärastlõunal head emadepäeva, kui ma küsisin, kas ta tuleb kaasa vanaemale külla ja ta küsis, et miks ja ma ütlesin, et emadepäeva puhul. Ta vabandas, et tal ei seisa need tähtpäevad üldse meeles (aga kaasa muidugi ei tulnud, sest see oleks igav). Meil see nii käib. Meeste värk, ei ole vaja solvuda ega isiklikult võtta, tähistamised on naiste meelelahutus ja vähemalt täitsa lubatud meelelahutus. Nõud pesin ka ikka ise ära. Ma tean küll, et saaks ka paremini, aga hea, et niigi on.

Minu emadepäeva ideaalid nt on pärit sellest suurepärasest nõukaaegsest lastejutust, kus Lenini emal on sünnipäev ja kõik kuus lapsukest tulevad talle hommikul õnne soovima ja kingitusi üle andma. Volodjakesel* on keerdus saepurulaast kuldsetes juustes, kui ta oma armastatud emale linnu pesakasti ulatab ja suur õde oli tikkinud mooniõitega padja (üks õieleht tagurpidi, sest väike õde oli kääridega sinna kohta augu lõiganud ja siis nutma hakanud ja suur õde öeld selle peale leebelt, et pole viga ja tikkinud sinna õielehe peale, justkui oleks tuul selle niimoodi ajanud**) ja teine õde küpsetab kakukese jms. Ja kuigi ma mõtlesin, et kui palju sel emal pärast neid pesakaste ja patju võis olla, läks selline matrooni austamine mulle hinge ja tekitas igatsust*** sellise väikekodanliku idülli järele. Sarnaseid lastelugusid avaldati omal ajal "Tähekeses" jm ka, aga Lenini ema sünnipäeva jutuni need oma emotsionaalse sisu poolest ei küündinud.

Ja lapsena ma vähemalt proovisin seda emadepäeva asja kodus ise järele teha (ja üheks jõuluks ma tegin ägedad padjakatted meie vanadele diivanipatjadele, siiamaale need teevad mulle rõõmu). Tegime alati emale mingi söödava asja ja korjasime lilli ja soovisime hommikul õnne. Koolis ja lasteaias tegime kaarte ja kingitusi ka, mis sai siis pidulikult üle antud. Minu ema on hilisem ärkaja ka, temaga oligi lihtsam neid asju ajada kui minuga. Ja ma üldiselt kingitustest eriti ei hooligi. Küll aga kaartidest, kui on nõnda hoole ja armastusega tehtud.

Samas meie lapsed pole mulle ilmaski sellist emadepäeva korraldanud, kuigi poeg on ilusa pesakasti teinud küll tööõpetuse tunnis (aga see pole senimaale üles saanud). Ju nad pole õigesti välja õpetatud. Ma ise ei saa ju neile rääkida, et tehtagu mulle nii. Kaudselt ja vihjamisi võibla, aga ju siis mitte piisavalt selgelt ja otse. Aga eks ma tegelikult ju tahangi ilusal kevadhommikul end looduses hästi tunda ja olen tänulik, et saan seda endale võimaldada.
Ja nii ma soovin igale just seda, mida tema hing ihkab.

Ühtlasi ma olen jõudnud selgele äratundmisele, et teismeliste mässumeelne käitumine on väga abiks emale, et teda lastest võõrutada ja viimaks ometi enda elu peale suunata. Viimane aeg, kui seni veel pole seda juhtunud. Küll ikka looduses on kõik asjad hästi korraldatud.

* Hm, kas selle blogi lugejaskond on kõik küpses keskeas ja teab, et Volodjakene on meie toonane Vladimir Iljitš Lenin-kallis, kellest mina olen küll lasteaias ja koolis palju laulma pidanud ja veel rohkem neid laulukesi kuulma.
** Selle koha peal ma juba lapsena küll kahtlesin, kuidas üks laps suudab nii hästi õmmelda ja tikkida, et augu parandust üldse näha ei jää, ma olen ise käsitööd teinud u viieaastasest saadik ja ikka üsna hea mõnes asjas, aga see käiks mulle praegu ka üle jõu. Samas kirjutava inimesena antud kujundiloomet ma imetlen praegu ka.
*** ...ja pärast kunagi mõningast üllatust, kui selgus, et Lenini päritoluga olid asjad hoopis teistmoodi (ja tema emaga ka, midagi oli üsna pahasti, aga täpselt ei mäleta).

Emarolli muutumised

Viimasel ajal meil on kodus jutuks, et ma pole seda ja teist – mis emarolli puutub. Vahel kuuleb seda ka, et ma pidada lausa nõme olema (seda ma pean noorte inimeste ealiseks iseärasuseks ja väga tõsiselt ei võta). Mis laiemalt emarolli puutub, siis on kriitika mõnes mõttes õige, ma olen üsna palju muude asjadega tegelnud ja koduste asjadega pigem vähevõitu. Teisalt. Ma olen jätkuvalt arvamises, et suured lapsed peavad ise kodus oma panuse andma ja kui midagi on tegemata, siis tehku ära. Ise. Ilma minu kallal vingumata. [Seaduses on ka kirjas, et laps peab andma oma jõukohase panuse kodustes töödes.] Nojah. Üks suurem arvaja on nende isa, nii et eeskuju pole vaja kaugelt otsida. Parimal juhul on see võimuvõitluse olukord, halvemal juhul lõhnab revolutsiooni järele. Ebameeldiv igal juhul.

Minu jaoks äärmiselt frustreeriv olukord. Nii hull, et ma üle pika aja tulin siia avalikku kohta podisema, selmet omaette pabereid täis kirjutada, nagu mul viimasel ajal tavaks on. Sest mulle hakkab tunduma, et see olukord on laiem kui ainult meie kodus. Ja laiem ka, kui ainult lastekasvatuses. Lähtekohaks võetaks mingi ideaal ja kui siis miskit ideaalile ei vasta, võetakse jutuks see, mis on mitte nii hästi ja lausa valesti (kuskilt maalt on see õige, kriitika võib olla edasiviiv jõud, aga ainult teatud piires).

Ma tean, et ma olen olnud äärmiselt pühendunud ema – siis, kui lapsed olid väikesed ja minu arusaamise järgi seda vajasid. Nüüd ma arvan, et meil kõigil on aeg iseseisvust õppida ja ma jätangi mõned otsad lahtiseks. Kuigi see vahel tähendab ka hallitama läinud nõusid. On kole tõesti, aga vahel on nii. Muudmoodi ei ole osanud. Ma tahan, et kui neil keskkooliaeg läbi, on selge, kuidas need asjad käivad ja siis tuleb lihtsalt harjutada ja katsetada, mis saab, kui ei tee.

Ma ei tunne, et sellisena see kriitika minu emaksolemise puuduste kallal midagi edasi viiks. Ma tunnen, et ma üldse ei taha midagi teha, kui minu kallal vingutakse. Sama käib muidugi meeste ja laste kohta ka: mitte keegi ei taha, et tema kallal vingutaks. Ma püüan öelda ühe korra ja lasta sel asjal siis olla. Võib olla, et mõni teine taktika oleks parema tulemuse toonud. Kui liiga pikalt põhjendada, miks asjad peaks minu meelest just nii minema, tuleb väga tõenäoselt emotsionaalne vastasseis ja üsna tõenäoselt tegemata see jääbki. Võib-olla mõnda asja nad vanematekodus selgeks ei õpigi, alles siis, kui tõesti on olukorraga omaette jäänud. Ma igatahes püüdsin. Kuigi see näeb vahel välja, nagu ma oleks üldse vanemlikest kohustustest loobunud. Võibla natuke olen ka.

Tükk aega juba mõtlen, kuidas seda olukorda muuta. Kust see muster pärit on, pole vaja kaugelt otsida. Ma olin lapsena täitsa tubli: neljad-viied, erinevate aineolümpiaadide tulemused, keeltekoolid, trennid, igapäevased koerajalutamised (ikka kolm korda iga päev 11-aastasest alates) ja kodu koristamised oli elementaarsus, mille eest kiita ei saanud eriti kunagi. Tänada nüüd ammugi mitte. Ei sallinud ma lapsena tubliolemist, nüüd veel ammugi. Tahaks lihtsalt teha neid oma toredaid asju, puhata ja mängida. Aga mingi vastutus on kogunenud. Kohustused. Kumminaalmaksud. Kuidas need asjad korda saavad – et hundid söönud ja lambad terved?

Ma saan aru, et esiteks ei ole endal õige kelleltki tublidust eeldada, kui ise tubli olla ei taha. Nii. Aga kes siis ikkagi peaks selle köögi korda tegema?

Teiseks ma saan aru, et kui ma ise soovin olla pigem tunnustatud kui kritiseeritud, peaksin ise rohkem tunnustama.  Tunnustan siis ja püüan kõiksugu asju märgata ja tänada, kui keegi on midagi teinud. Aga ikka on mõned asjad tegemata ka. Ja rahulolematus suundub kuidagi minu suunas. Kas lahendus on leppimises / rahulolus olukorraga, mis üldse ei meeldi? Rahulolus sellise endaga, kes ei ole osanud asju paremini ajada? Mingi nipp on siin ikka veel, mida ma praegu ära ei noki. See on kuidagi seotud minu emaksolemise algmustriga. Sellega, milline ema ma kunagi tahtsin olla. Kusagil tuleb midagi teiseks teha, et saaks jälle rahus ja koostöömeeles elada. Ja äkki siis püsib köök ka korras, kuidagi iseenesest?

TJT

Märkmik tulevikku

Kunagi rohkem kui kümme aastat tagasi nägin poes imeilusat märkmikku ja ostsin ta ära, teadmata, milleks seda kasutada. Aga ilus oli. Varsti hakkasin sinna kirja panema kirju oma tütrele sellesse aega, kui ta on suur. Märkmik jäi vahepeal pikaks ajaks unarusse, aga mõni aeg tagasi leidsin selle uuesti ja küllalt on, mida öelda.

Olid ajad, mil arvasin, et ma ütlen lapsele kõik ära enne, kui ta saab kümme ja piltlikult ületab Rubiconi jõe. Arvasin, et ega pärast ei tule eriti võimalust talle midagi öelda, kui puberteet juhtub ja et siis enam noored vanematega ei suhtle. Jumal tänatud, aga mul on jätkuvalt võimalik oma lastega suhelda ja olulistest asjadest kõnelda (tegelikult on laste kasvatamine palju toredam kui klišeedes, mille on loonud inimesed, kes ei saa või ei viitsi sellesse töhe eriti panustada). Enamasti näeb meie suhtlus välja küll selline, et nemad räägivad ja mina kuulan, aga on esinenud ka vastupidiseid näiteid. Häirivalt vähe, tuleb tõdeda, selle pärast ma jälle kirjutama hakkasingi. Meil on praegu küllalt teemasid ripakil, mida ma sellest teadvuse punktist, kus ma olen, lahendada ei oska. Siis ma panen oma arvamise sinna kirja. Võib-olla see kunagi leitakse ja seda loetakse – ja kui mitte, siis ma vähemalt andsin endale võimaluse, üritasin.

Veel olen ma olen aru saanud, et 12- või 16-aastasele ei saa paljusid asju rääkida, sest nad on enda elu ja arengu ja huvidega teises kohas kui mina oma keskealisuses. Neid asju, mida nad praegu ei ole valmis kuulama või mõistma, ma panen sinna märkmikusse kirja. Pojale ostsin ka hiljem sellise märkmiku, kuigi ilmselgelt need naisteasjad teda ei huvita. „Naisteasjad“ on siis need asjad, mida mina maailmast arvan, see on üsna helitapeet talle, näeb/kuuleb, aga ei märka ega tunneta. Ja mis meestejutte mul temaga nii väga ajada ongi, kui ma ise mees pole. Võibla see pojale märkmiku kirjutamine on mul lihtsalt mingist võrdsuse taotlusest, et kui juba, olgu siis mõlemale. No et ehk siis ei tule seda olukorda, et eit teadis, aga eit suri ära, nüüd pole enam kelleltki küsida. Tütrele kirjutan nt raseduse ja sündimise teemasid lahti. Äkki ma pärast enam ei mäleta või. Ja kui on need asjad kord kirja pandud ja loetud, eks siis saab juurde küsida, kui vajalik tundub.

Võib-olla ei ole see minevikuga jändamine üldse vajalik, aga tegelikult me nagunii ei oska hetkes elada ja hetkes kõiki olukordi lahendada. See on siis minu kohtumine enda surmaga. Soov kõike lõpetatuseni viia ja n-ö puhas tuba endast maha jätta. Kui jumal annab, siis muidugi alles tüki aja pärast. (Surmateadlikkusest pidas Argo Moor kunagi põlluakadeemias populaarse loengusarja ja sealt jäi meelde mõte, et oma surmaga igapäevaselt kohtudes saame endalt küsida, kas mu elu on mõtestatud. Aegade jooksul asju vaagides olen leidnud, et minu jaoks on lõpetatus oluline.)

Imelist elu!

TJT

Keeruline protsess

Üks asi, mis on jätkuvalt minu jaoks keeruline, on öelda õigel määral ja õigel viisil. Et saada ära kuulatud ja arvestatud. Kui ma ütlen liiga lühidalt – tee seda või ära tee seda, siis nad ei pea seda oluliseks, kui nad asja mõttest aru ei saa. Kui ma liiga pikalt oma suunise mõtet ja võimalikke tagajärgi selgitan, tuleb pahameel, mis rikub suhteid ja tulemust ei pruugi ikka tulla. No et mis ma seletan nii palju või piiran nende elu. Kokkuvõttes jälle see sama iseseisvuse teema, et kui palju last ja noort mingis eluetapis toetada ja kuidas ta vabaks lasta.

Vastutuse vanemalt lapsele üleandmine on keeruline protsess mõlema jaoks. Kui 16 a tütar küsib, mida ta mingis olukorras võiks teha, siis ma küsin küsimusi vastu, et aidata tal mõista, mis on tema vajadused ja selle hetke prioriteedid. No mul pole isiklikku eelistust, kas ta läheb pererogainile* või mitte, kui mitte arvestada, et noore kunstiinimese väiksed, aga seda sügavamad draamad mind päris puutumata ikka ei jäta ja mõni olukord on mulle puht korralduslikult mugavam kui teine. Aga jälle sama lugu. Minu suunavad mõttearendused tunduvad talle kord liiga ebamäärased, kord takistavad. Mulle tundub see suht arusaamatu, sest mina olen eluaeg teiste arvamusi küsinud ja siis omatahtsi teinud. Nt väiksena ma küsisin ema käest, kas ma värvin tüdruku kleidi roheliseks või siniseks ja kui ema ütles, et no värvi siniseks (tal ilmselgelt oli ükskõik, mis ma valin), siis värvisin hoopis lillaks. Ema siis torises, et miks ma tema käest üldse küsin (= teda tülitan), kui ma nagunii ise valin, aga see on minu jaoks päevselge, et täies pliiatsikarbis on valikuid liiga palju. Kui mingi eelvalik ära teha, siis just selgub, mis see õige värv on. Nii ma kuulan tänini, mis teised mind puudutavatel teemadel arvavad, sest nende sõnade vahelt tuleb see tunne, mis on minu jaoks õige. Ja teiste arvamus mõnes mõttes ei puutu üldse asjasse. Aga see lähtekoht ei toimi meie tütre puhul. Inimestel lihtsalt on erinevad strateegiad oma asju ajada ja ma pole veel aru saanud, kuidas ma saaksin teda toetada nii, et see kõigile parim oleks. Kohati mulle tundub, et ta lihtsalt peab saama minu peale ärrituda – lihtsalt selleks, et oma päevaga kogutud pinged välja lasta. (Ja küllap on põhjust olla tänulik, et ta väljaspool kodu nii kenasti käitub.) Aga see muidugi on mulle ebamugav ja vahel teeb haiget ka. Nõutuid olukordi ikka koguneb. Ma saan aru, et minu peateema on õppida enda tundeid paremini juhtima. Eks see ole tütre emana mu teadlikke põhitegevusi olnud 15–16 aastat.

Hirmus varast ja suurt iseseisvust ma üldiselt pigem ei poolda. Tundub hea, kui noor saaks Kuusõlmede ringi jagu (18 a ja 7 kuud) pere turvalises pesas maailma tunnetada, enne kui kõik vana seljataha jätab ja oma teed läheb. Ja kaudsemat tuge võiks saada ikka Saturni tiiru jagu e ligemale 30 aastat.

Küll oleks tore, kui nad ise hakkaks oma päeva ette- ja tahavaateid tegema, aga seni ma lihtsalt kuulan, millest nad räägivad. Suunamist nad ei taha ja olgu siis nii. Eks teadlikkus tuleb omal ajal. Loodetavasti. Lähen tegelen parem oma asjadega.

*Rogain on orienteerumisjooks, kus etteantud aja piires tuleb kontrollpunkte leida. Perevõistkonna ajapiirang on kaks tundi. Päris rogainid on pikad või ülipikad (nt 8, 24 tundi), aga ka neid võib rahulikult omas matkatempos teha ja vahepeal end mõnusalt tunda. Keegi pole kohustatud võitma (selleks tuleb palju kümneid kilomeetreid läbida vööni mudas jms). Muidugi ei pruugi paari soojakraadiga tuule käes märgade jalgadega kuigi mugav olla. Või siis tühja kah, kui on õigesti valitud riided. Suhtumise asi. Aga mulle igal juhul sobib see, mis ta ise valib. Minu elus on küllalt asjaolusid, mida mõni teine võiks ebamugavaks pidada ja samas hoian ma end hoolega mõnda teist sorti ebamugavuste eest, mis mulle tunduvad liiga hullud, aga samas on rahvalikult üldlevinud.

TJT

Jälle iseseisvumisest

Käisin „Lady Birdi“ vaatamas, see ema ja tütre teema kõnetas. Tütar on 17–18-aastane, lõpetab keskkooli ja eks sel ajal ole ju igasugu küsimusi. Põhiliteema paistab olevat iseseisvumine. Ema teeb kohati kaks vahetust psühhiaatriahaiglas, et peret toita, kuna pereisa lastakse parajasti töölt lahti. Ja vanem poeg töötab vaatamata heale iseloomule ja korralikule haridusele supermarketi kassas, koos oma teist nahavärvi pruudiga, kes elab ka selles peres, sest neil pole kuhugi minna. Ja lõpuks nad võtavad kodule hüpoteegi, et tütre vingeid ülikoolikulusid katta (kusjuures see tütar pole just kuigi tubli õppija). Nii et muresid neil jagub. Nii-öelda tavaline tore pere, kus lihtsalt olukorrad on filmile omaselt mõnevõrra võimendatud või siis ongi mõnes maailmanurgas selline elu.

Tore, et minu elu on praegu kergem, aga teemad on veidi tuttavad ikka (meie 16-aastane tütar lõpetab põhikooli ja tema iseseisvumise küsimused võtavad üllataval kombel minult rohkem tähelepanu ja energiat, kui mulle meeldiks; mõni asi teeb pahameelt ka). Filmis on ema üsna tõre ja suhtub tütre igasse ettevõtmisse negatiivselt: kord on kleit liiga roosa, kord pole tütar küllalt tubli, et paremasse kooli minna (ja mis see kõik Ameerikas maksab). Ma oletan, et filmiemale tundub, et tema pingutusi ei hinnata, sest tema enda kasvukogemused olid karmid ja tunnustus tundubki siis vaevaliselt tulevat või seda lihtsalt ei võeta vastu.

Ema justkui tahaks lähtuvalt enda turvatunde ja puhkuse vajadusest pidevalt tütre elu piirata ja vormi seada, tütar jälle nõuab avardumise ja laienemise õigust. Selline vastandlikes suundades, paisumises ja kokkutõmbumises liikumine tekitab vältimatult ebakõlasid. Mul endal on ka vahel tunne, nagu tuleks meie tütre tahtmised minu seljanahast. Et need nagu võtaks mul tüki välja – ja mingit tasu selle eest ei tule. Selles mõttes on minul hästi lihtne filmiemale kaasa tunda. Me lihtsalt ei suuda ühest punktist neid noorte laienemisi enam kinni maksta. Ja et need iseseisvumise ponnistused vastastikku lämmatama ei hakkaks, meil tuleb üksteisest lahti lasta.

Kunagi ma tundsin kaasa emadele, kelle tütred elavad kaugel. Tundus kurb, et nad harva näevad ja noortel pole ju oma vanemate jaoks aega. Ma arvasin, et ma tahaksin oma laste lähedal elada hiljem ka, kui nad on täiskasvanud. Praegu mulle tundub, et kui tal lihtsalt hästi läheks, mul oleks hea meel, kus ilmanurgas see siis ka ei juhtuks. Aga mitte veel. Praegu me peame sellega kuidagi hakkama saama, mis siin on. Vahel üldse ei meeldi.

Iseseisvumisest olen kirjutanud veel siin ja siin.

Hiljem lisatud. Mõtlesin järele, et need viha ja vimma teemad sealt filmist ema ja tütre vahelt on mulle ju isiklikult ka tuttavad. Koristamise teema. Miks mina pean nii palju koristama, kui lapsed on suured.... Miks need riided niiviisi nutsakusse jäetakse.... Märkasin enda hoiakus seda sama süüdistust, et te ei ole piisavad ja võtsin Bachi süütunde teemalist õietilka. Plaan on seda kuurina teha, kuni ma sellist süüdistust endas enam ei leia.
Aga see teine asi ikka jääb. Ma arvan, et noored peaksidki rohkem koristama selles vanuses (12 ja 16) ja ma ei suuda seda kehtestada - enda meelest täiesti objektiivsetel põhjustel. Ja see ju ikka teeb pahameelt ja ma tunnen end selles töös läbikukkununa.
Kolmandalt poolt olen mina kolmkümmend aastat koristamist harjutanud - vanasti pandi lapsed varakult tööle ja minu vanemad olid minu hilisteismeeast väga hõivatud, neil oli abi vaja ja peeti enesesestmõistetavaks, et noor inimene teebki perele süüa ja rohib ja koristab ja osaleb ehitustöödel, enda ja koera eest hoolitsemisest rääkimata. Ja nüüd on minul kolmkümmend aastat kogemust ja ettekujutust, kuidas asjad peaks käima ja nendel on mingi teine ettekujutus ja need ei lähe üldse kokku. Kohati. Mõnes punktis ikka läheb ka, aga vimm tuleb sellest, kus ei lähe. Ma reaalselt ei saa elada ainult selles maailmas, mis on - kui see pigistab, mida ei ole. Ma ei taha nii palju kodutöid teha, mul on ka muud tegemised. Kuigi võiks ju olla tänulik, mida kõike jama ma ei pea läbi tegema. Nagunii on lapsed ainult külalised, kes ühel päeval minu elust suures plaanis ikkagi lahkuvad.

Kui ma seda teksti siin vaatan, siis ma ei saa aru, miks mina ka selles olukorras teismeliseks muutun, kuigi mul ju on privileeg olla keskeas? Nagu ka filmist oli näha, siis täiskasvanul on kogemuse kaudu võimalus teist inimest mõista. Ta peab selleks ainult enda piiratusest ja kivistunud arusaamadest välja astuma. Lapsel ja noorel on kogemusi vähem ja tal on äärmiselt raske end teise inimese kingadesse asetada. Nii et mõistmise töö tuleb ikka endal ära teha. No ja siis kuidagi nagu need muud asjad ka. Saada nad koristama ja. (Aga millal? Me oleme toetanud tütre valikuid kogu ärkveloleku aja intensiivselt muusikaga tegelda. Ja ta peab ju saama süüa ja magada ka. See ühe inimese tasakaalustamata elu viib terve pere tasakaalust välja. Kusjuures maailmas kõlab loosung, et ainult nii üldse midagi saabki. Saavutada. Muusikuks muudmoodi ei saa jah, seda ma näen isegi. Kusjuures meil siin keegi ei aja taga suurt kuulsust ega raha, ainult eneseteostust, mis vahel tahab lämmatada kõik muu.) Mõni asi vist lihtsalt ongi jama ja sellega tuleb elada. Et siis vaadaku ma ise, kuidas oma vimmaga paremini ümber käia, et see nii väga ei segaks. Aitäh selle filmi eest! Sain võimalust asju üle vaadata.

Samal teemal veel hiljem lisatud.

Mulle sattus pihku üks teismelise kasvatamise raskusest kirjutatud ajaviiteraamat. Autor kasutab noorte kohta selliseid väljendeid nagu pubeloom, hüsteeriline amatsoon, haisev koletis. Olukordade kirjeldused on ka samas stiilis ikka üle võlli. Mõtlesin, et see, kuidas teismelist sageli ameerikalikus meedias ja populaarsetes kultuuritoodetes kujutatakse, ei tee noortele ega nende suhetele täiskasvanutega üldse head. Teismeline pannakse puuri ja näidatakse tema poole näpuga (unustades, et üks sõrm näitab osutatud suunas, neli näitaja poole).

Mulle meeldib waldorfpedagoogide lähenemine. Antroposoofid väidavad, et inimene sünnib mitu korda. Esimesena sünnib inimese keha (see on see tavaline sündimine), siis umbes seitsmeaastaselt sünnib inimese mõte ja 14-aastaselt tema tundeelu. Ja see tundeelu on siis 14-aastaselt sama õrn nagu vastsündinu keha, mida tuleb alles õppida kasutama. Tunded võivad olla suured ja mõnevõrra juhitamatud nagu vastsündinu liigutused. Aga igal ajahetkel on tegemist ikkagi inimesega, kes on ära teeninud lugupidava suhtumise. Jäin mõtlema ja tunnistan, et ma oma tutvuskonnas pole kohutavate teismelistega seni kohtunud. Kuulnud mõnest olen. (No ja meie lapsed võivad ka omade vahel täitsa kohutavalt käituda. Aga enamuse ajast nad on ikka toredad.) Minu tutvuskonna emad on üldiselt pigem väga kaua lastega kodus ja tegelevad ise erinevate enesearengu teemadega (kus ma nende hõivatud karjäärinaistega kohtukski). Nende üsna koduste emade lapsed on üldiselt väga meeldivad inimesed igas eas. Mitte et meil raskusi ei oleks. Kui ikka noor tahab oma ema šokeerida, siis ta seda teeb. Mina olen ka mõne emotsionaalse laksu saanud. Siis ma võtangi seda kui ebaküpse tundeelu väljendust (no tegelikult ma ikka olen šokeeritud ka ja võin häält tõsta ja ebaadekvaatselt käituda ja juhtub, et ka mõnda aega pärast siin vinguda – aga see kõik läheb mööda, pärast räägime asjad läbi ja oleme sõbralikud ja lugupidavad edasi). Mõned meist otsivad suuremate probleemide korral koduvälist abi. Nii olen minagi teinud, rääkimata teiste emade kogemuste kuulamisest. Ja ma olen tänulik, et mina olen meie probleemidele üldiselt abi leidnud ja asjad on jälle talutavasse korda saanud. Vahel see lihtsalt tundub võtvat liiga kaua aega.

„Lady Birdi“ filmis on muidugi äärmiselt palju muudki peale ema ja tütre suhete ja suhtlemisprobleemide. Mulle see film meeldis, sest andis vaatajale võimaluse mõlemale poolele pöialt hoida ja kellelegi ei osutatud näpuga. Ma lihtsalt ei saa ühes väikses blogisissekandes kõigest kirjutada (mul kulub niigi mitu tundi või mitu päeva, et enda jaoks mingi teema läbi mõelda, et see siis poole tunniga blogi sissekandeks vormistada). Liiga pikki sissekandeid ei viitsita lugeda ja mitme fookusega lugu teeb sellega suhestumise veel keerulisemaks. Nii et seal filmis oli mõndagi muudki nagu heas filmis ikka.

Palju hiljem lisatud. Vastasseisud on muidugi vajalikud ja edasiviivad. Sellest ma saan nii aru, et kui poleks suuremaid vastasseise ema ja tütre vahel, ei tahaks ema võibla kunagi oma lastest lahti lasta ja siis nad ei saakski oma elu peale. Mind on minu ja tütre vahelised suhtlemisraskused igal juhul viinud sinna punkti, et ma olen tänulik kõige eest, mis annab mulle rahu tagasi. Las ta siis elab kusagil mujal nii, nagu ise õigeks peab. Peaasi, et mina saaks oma asjadega toimetada nii, nagu mina soovin. Siin on see üks punkt ainult juures, et kas ma saan talle sellesse oma ellu kaasa anda oma õnnistuse – nagu muinasjuttudes. Ja kas ta selle vastu võtab.

TJT

Murest ja kergusest

Ühe emaga tuli jutuks laste pärast muretsemine. Ma väitsin, et ei muretse. Põhimõtteliselt ma olen seda meelt, et kellegi pärast muretsemine on üks halb asi, mida teisele teha, nagu koorem, mis teisele selga laotakse (ja mida ka endal kanda tuleb). Parem, kui vanemad ei muretseks oma laste pärast ja jätaks need halva õnne veskikivid neile kaela veeretamata, et lapsed saaks vabalt oma elu elada ja oma õnne sepistada. Pigem ma olen tänulik, et Eesti ja Tallinn on turvalised ja siin on palju häid inimesi, kellelt vajadusel abi paluda. Seepärast, kui ma märkan muremõtet lapse pärast, siis ma tühistan selle mõtte ja rahutumal hetkel püüan palvetada, et neil hästi läheks.

Teine ema saatis mulle Hedvig Hansoni artikli. Hm. Ma ei saa öelda, et üldse ei puudutaks. Kas ma teen äkki paljusid asju selle pärast, et enda tähelepanu muretsemiselt kõrvale juhtida? Et siis taustal ja alateadvuses ikkagi muretsen? Ja kas sel juhul oleks parem pigem muretsemisega kord põhjas ära käia, et siis uues teadmises selginenult ja ehk ka uues rahus edasi elada?

Kui kolmas ema ka laste pärast muretsemise jutuks võttis, siis see pani juba mõtlema. Miks mulle kolm korda järjest see teema sõltumatute allikate kaudu vastu tuleb? Vaatasin siis hoolega, mis mulle muret teeb. Nii üldisemas plaanis mõni asi ikka. Kas neil on küllalt hea iseloom, et leida kaaslane, kes nendega pikemalt koos olla tahab, kas neil on õnne ja tervist ja oskusi rajada endale selline kodu, mis poleks lihtsalt mingi hädapärane ulualune, vaid endale ka meeldiks? Kas nad oskavad endale vajalikul määral küllust luua? Kas nad leiavad üles oma anded ja rakendavad neid? Kas nad leiavad selle ala, mis neid huvitab – kas nad leiavad oma koha elus? Jah. Ei saa öelda, et ei muretse. Elus on ikka jube palju tööd ja õnne ja teadlikkust vaja, et kõik hästi läheks. Ja need väiksed asjad ka. Et kas poeg ikka läheb trenni ja kas tütar jaksab oma asjadega toime saada ja kas ta jõuab bussi peale. Ja kas nad panevad pärast söögikorra lõpetamist toiduasjad külma ja. Lisaks veel sisemised asjad ka.

Kuidas neist asjust siis mõelda. Ma arvan, et teisele – eriti veel noorele inimesele tulevikku ette mõelda on sama halb kui muretseda. Kuidas ma siis peaksin mõtlema nii noortest inimestest, kes ise ka veel ei tea, kes nad tahavad olla ja mida homselt tahta? [See on üks põhjusi, miks ma ei saa seda blogi enam kirjutada: kuidas kirjutada noori puudutavaist asjust neid endid mitte puudutades? No ja lapsed nad ju enam polegi, 12 a ja 16 a on juba midagi enamat.] Kas see ongi üks järjekordne kohaolu harjutus – hoida oma tähelepanu ainult praeguses hetkes?

Kas emad ei peaks mitte laiemalt ja ette mõtlema? Mina ju üldiselt varun [kergelt ja muretult] ette nii talvepuid kui lasteriideid, et siis on vajadusel hea võtta ja tänane päev on laias laastus alati hooleta: lihtsalt võtad kapist puhtad riided ja kuivad halud varjualusest. Kuidas vanemlikult ja vaimses plaanis sellist heaolu saavutada? Ma ikka otsin, kuidas end nende elust sobival viisil koomale tõmmata, aga ei saa öelda, et see alati hästi õnnestuks või jube mugav oleks.

TJT

Isadepäevamõlgutus

Koduse kallakuga* emadega arutasime, et koledasti kreenis on meie ühiskond maiste asjade poole. Religiooni koha on sisse võtnud teaduslik ilmavaade, mis tegeleb peamiselt aistitavate asjadega ja selle tagajärjel valitseb kehalisus terve meie elu üle. Lastega kauem kodus olnud emad tunnevad, et meie ühiskonna ootus on, et kõik inimesed oleks tootvas tegevuses, maiseid hüvesid loomas ning koduseid emasid peetakse pigem luuseriteks ja saamatuteks inimesteks. Millegipärast väärtustatakse meil oluliselt rohkem emasid, kes teevad täisajaga tööd (ma üldse ei imestaks, kui erialane eneseteostus oleks ka Aasta Ema valikukriteeriumiks). Samas on millegipärast ühe enam tundlikke haridusliku erivajadusega lapsi, kellele selline elukorraldus on vastuvõetamatu. Ma arvan, et lisaks jääb ka ülejäänud lastest suure osa potentsiaal sellise elukorralduse tõttu täielikult avamata.

Mulle tundub fundamentaalselt oluline mõista, et samavõrd kui keha, on inimene ka vaim ja hing. Kui sõja ajal on tõesti normaalne, et põhitähelepanu püsib keha vajadustel ja ellujäämisel, siis rahuajal võiks olla normaalsus, et hinge ja vaimu vajadused saavad samavõrd tähelepanu. Mulle meeldib tegelda maiste toimetustega: tuua puid ja kütta ahju, süüa teha ja mõnikord isegi koristada. Samavõrd meeldib mulle ka looduses jalutada, mõtiskleda, suhelda, muusikat kuulata ja käsitööd teha (no ja nalja peab ka saama, muidu mina ei mängi). Hea, kui saaks oma aja jagada kolmeks võrdseks osaks ning aega jaguks nii maisteks, hingelisteks kui vaimseteks toimetusteks (või siis oleks vahel aega märgata neid kolme igas toimetuses). Samamoodi võiks olla ühiskonnas kolmandik inimesi rakendatud hingelistes ja teine kolmandik vaimsetes tegevustes, ilu loomisel ja armastuse hoidmisel ning ainult üks kolmandik tuua leiva lauale peamiselt maiste asjadega. Kui keha, hinge ja vaimu tasakaal valitseks igas inimeses eraldi ja meie ühiskonnas üldisemalt, ehk oleks siis vähem ka kõiki neid töövõimetuid, erinevatel põhjustel heitunuid ning ühiskonnast, tööst ja muust elust kõrvale jäänud inimesi? Tasakaalus inimesel ei peaks olema ka depressiooni ja ta on terve. Sellise ühiskonna loomisel oleks ju lausa lust osaleda.

Tollessamas koduse kallakuga emade ringis tuli jutuks, et sada aastat tagasi loodi Eestis kodumajanduse koolid, kus riiklikul toel õppisid naised kodu hoidma teadlikult ja kaunilt. Ma igatsen, et praeguses Eestis oleks palju emade koole**, kus saaks teadlikku emaksolemist õppida neis kolmes aspektis: maises, hingelises ja vaimses. See annaks naistele rohkem teadmisi, oskusi, aga ka enesekindlust seda teed käia, pea püsti.

Mingid kursused ja loengukesed on muidugi juba ammu olemas, nii waldorfasutuste juures kui ka erinevad ema ja lapse suhte kursused ja muud, aga mulle tundub, et paljudel emadel pole võimalik neist osa võtta, sest palgatöö ja pere eest elementaarsel tasemel hoolitsemine ei jäta selleks aega ega energiat.

Selleks, et naine saaks end emarollis realiseerida, peab tal olema tugi maistes asjades ja väga tore, kui üks olulisi tugisambaid on tema laste isa. Seepärast ma tahan täna tunnustada ja tänada kõiki isasid, kes toetavad oma laste emade arengu ja eneseteostuse võimalusi emana. Tänan mehi, kes annavad oma naistele võimaluse osaleda naisteringides ja lasevad neil vahel jõuda ka mõnele koolitusele, kus jagatakse teadmisi erinevate emaksolemise võimaluste kohta. Ma tänan kõiki mehi, kes annavad oma naistele andeks, et nad pole nii head kaasad ja laste emad, kui võiks.

Ma tänan teid kõiki!

* Koduse kallaku all pean silmas seda, et ema peab enda põhiliseks tegevuseks laste ja pere ja kodu eest hoolitsemist ja koduväline eneseteostus tuleb selle järel. Minu tutvuskonna suurte laste emade eneseteostused on seotud nende hobide ja huvidega (tegeldakse nt laste sünnipäevade korraldamise, kunsti ja mitmesuguse käsitöö, tõlkimise ja asjade organiseerimise ning erinevate teraapiliste tegevustega). Ma ei tea, et keegi neist telekast seriaale vahiks, igatahes ei ole meelelahutus kokkusaamistel mitte kunagi jutuks (meil ei ole eriti vaja meelt lahutada). Poodlejaid ma ka ei tea ega ka iluteenuste fänne. Minu meelest me räägime lisaks laste ja suhete teemadele ikka valdavalt loomisest, mitte tarbimisest.

** Kes tahab, loeb siia "lapsevanemate koole" ja õppida saaks vanemaks olemist (ametnike koostatud tekstides alati nii ongi, aga mina kirjutan ikka enda lähtekohalt). Muidugi on tore, kui isad ka tahavad neid või mingeid teisi vanemluse asju õppida. Ma isadest lihtsalt eriti midagi ei tea, meie kultuuris isadusest igapäevaselt eriti ei räägita ja neil kursustel on isasid ka vähevõitu. Minu jaoks on ka see täiesti piisav, kui mees lihtsalt oma naist toetab ja ise lihtsalt looduslikult tark on (vähemalt selles ulatuses, et saab aru, mis tema lapsele hea on, kui talle variandid ette pannakse).

TJT

Edukate vanemate foorum vanemluse väärtustest

Kunagi ammu ma vaatasin presidendi vastuvõttu ja mõtisklesin, kellena mina seal võiksin olla. Eesrindlikku tuumateadlast ega sportlast ega kultuuritegelast minust selles elus vist enam ei saa ja paistab, et sellise prouat ka mitte. Siis mõtlesin (huumoriga ikka), et Aasta Ema tiitel läheks kõige lähemale ja olin rahul, et mingi väljund justkui ikka on ka minusuguste inimeste jaoks olemas. Ja et justkui mina olen ka selle kaudu riigi jaoks väärtuslik, see oli hea tunne.

Nüüd siis tuleb välja, et Aasta Ema tiitel jääb mul ka püüdmatuks, sest ma pole kunagi abielus olnud ja võimalik, et see nii jääbki. Meie kaks last on sündinud vabast suhtest (aga ikka ühe ja sama mehega, kellega me senimaale sama laua taga sööme ja üldise ühiskondliku arutelu foonil paistab, et on vaja lisada, et mingeid muid mehi pole kellelegi tutvustatud). Kusjuures minu suguvõsas on ikka olnud vabas kooselus elavaid paare ja neid ei peeta kuidagi vähem paarideks. Vähemalt mina ei pea ja minu vanemad ei ole mulle abiellumise survet avaldanud (jah, oma eelistusest, et me oleks abielus on nad paaril korral ammu väga delikaatselt teada andnud ja ma aktseptin sellist arusaama ja lähenemist). Mina ei ole tundnud end vähem suhtes olevat selle akti mittevormistamise tõttu ja olen igapäevaselt tänulik selle panuse eest, mida teine pool pere heaks teeb. Neid häid asju on ikka väga palju. Niimoodi saab elada ja enam-vähem kvaliteetselt lapsi kasvatada küll (et miks mõni asi paremini ei ole, siis need piirangud on ikka meie endi sees, ma pole sellele ka eriti mõelnud, kuivõrd laste jaoks oleks perekond ja nende kasvukeskkond kvaliteetsem, kui me oleksime vormikohaselt abielus).

Ma olen natuke üllatunud küll, et see abielunõue selle Aasta Ema statuudi juures on. Loen juba mitmendat päeva üksikemade ja vist ka muidu tublide emade kannatustest, mis neil on seoses oma võimaluste ja valikutega ja tunnen kaasa. Mingi osa ühiskonnast on mõnede valikute suhtes ikka kaunis tauniv; ma saan aru, et mõnele üksikemale on halvasti öeldud ja inimesi on halvasti koheldud, kuna need emad oma lapsi üksi kasvatavad – ja neil on raske niigi ja need kohtlemised põhjustavad uusi kannatusi. Seda ma usun, et neil on raske niigi. Mul ka oleks üksi väga raske ja palju head jääks olemata, kui lapsed neid häid asju oma isalt ei saaks. Minu kui ema ja ühe inimese võimalused on ikkagi piiratud. Ma olen alati seda meelt, et mu lastel võiks olla võimalikult rohkem suurepäraseid kasvamise eeskujusid ja toetavaid täiskasvanuid, sest ka kahe inimese võimalused on ikka ainult kahe inimese võimalused. Ma püüan oma lastele luua kasvamiseks selle küla ja kogukonna, millest Aafrika vanasõna jutustab, aga mitte sellest pole see sissekanne.

Vanarahva uurija Merili Metsvahi on välja toonud (Postimehe artikkel siin), et Eestis on 18. sajandil ka väljaspool abielu sündinud lapsi omaks võetud – kuigi tollest artiklist jäid välja viited kõigile nendele valusatele lauludele, kus vallaslastest pardikesed ja järvelillekesed said: vast on rohkemgi abieluväliseid lapsi, kelle käsi pole nii hästi käinud ja üks osa on ilmselt kohe hukatud ka. Igal juhul ma rõõmustasin seda artiklit lugedes, et me karmi põhjamaana selles osas oleme liberaalsemad, et need „teised” lapsed on ka vahel ikka vastuvõtmist leidnud. Et see võimalus on ikka olemas ja ammusest alal hoitud. Matriarhaat on äge, ma võtan selle.

Mulle meeldib, et pr Oviiri kommentaar praeguse arutelu algatas. Nüüd ma sain ka teada, et soomlastel ollagi kombeks riiklikult esile tuua korraga paarikümmet ema, muist üksikemad. Nii võiks meil ka olla, et esile tuuakse paljusid. Vene ajal oli kangelasema medal, mida vist jagati kõigile viie lapse emadele. Emadus ei ole ju mingi tippsport, et kuldmedali peaks ainult ühele kaela riputama ja pühendunud emasid ongi palju. 

Tuttav isa ja vanaisa arvas selle kohta, et ühe „parima” ema/isa valimine on üldse kummaline idee, sest erinevate laste kasvutingimuste konkreetsed eeldused ja vajadused on nii erinevad, et neid ei saa omavahel üldse võrrelda ja ma olen sellega päri. Nagu ka võimaliku vastulausega. Need erinevad väiksed tõed eksisteerivadki ühel ja samal ajal ja meie kõigi arvamisruumid on sama erinevad kui me ise. Sellelt pinnalt ei tähenda ühe ema esiletõstmine justkui midagi nii konkreetset selle kohta, kuidas parim vanemlus välja peaks nägema. See tuttav vanaisa pakub, et vanemluse arengule aitaks oluliselt enam kaasa, kui valida välja kümmekond edukat ja omavahel piisavalt erinevat lapsevanemat, kelle lood tõstetakse avalikkuse ette ja kes aasta otsa hoiaksid foorumites üleval eduka vanemluse ideid ja väärtusi ning toetaks teisi vanemaid nende pingutustes. Nii sünniks siis paljudest väikestest tõdedest suur tõde, mis võiks paika pidada paljude jaoks. Need käesoleva aasta vanemate foorumi eestvõtjad võiksid siis erinevates Eesti osades arutelurühmasid eest vedada ja internetis arvata jms. Ideena minu meelest enam väärt kui see praegune paraadlikum versioon, aga mulle on see tavaline Aasta Ema värk kah sobinud ja hea, et ikka midagi on. Ilmne, et saaks olla ka sisukam.

TJT

Teismeliste emana

Mul on mõneski punktis ikka üsna endisaegne kasvatus. „Kui täiskasvanu ütleb, siis nii on” on üks neist punktidest, mis mulle n-ö loomuomane tundub olevat. Mind on selles vaimus kasvatatud, aga teismeliste lastega pole sellise suhtumisega just palju peale hakata. Meie poeg pole kunagi sedasorti reegleid tunnistanud ja eks tütar leia ka alati võimalust, kuidas taolistest isehakanud reeglitest kaarega mööda minna. Revolutsioonimeelsete Veevalajate värk, ma ütleks, kui ma seda laste käitumist ise tegelikult õigeks ei tunnistaks (eks ma olnud selles vanuses ju ise samasugune ja minul igatahes oli õigus).

Laste isa saab lastega selle poolest nendega palju paremini läbi, et tema on oma endisaegse kasvatuse mõjusfäärist välja astunud või pole seda kunagi nii omaks võtnudki. Lihtsalt kuulab lapsed ära ja ma siis pärast kuulen ka, kuidas mõni asi tegelikult on (kui mulle on võib-olla ainult viisakalt kaasa noogutatud). Mulle lapsed mõnda asja ei räägi, et ma neid oma põhjatu tarkusega ei tülitaks. See on kurb. Ma tahan ka teistsuguseid suhteid, seepärast ikka üritan teistmoodi. Ja tegelikult nad selles vanuses (11 ja 15) teevad nagunii üsna seda, mida ise tahavad ja selles eas mingeid muutusi läbi viia oleks vanemale tohutu jõukulu. Küsimus on ainult selles, millises kvaliteedis me omavahel läbi saame.

Üks nipp vanemlikke võimuolukordi lahendada on see, et enne võimuküsimustega tegelemist (nt kes kust koristab) võtan hariliku viinapuu (Vine) Bachi õietilka. See aitab oma egol tagasi astuda ja teist poolt võrdsemal positsioonil kuulata ja võib-olla isegi asju soodsalt suunata. Enamik olukordi laheneb rahumeelselt, kui vähemalt üks pool on rahulik. Ma arvan, et see on üks loll klišee, et teismelistega on keeruline. Suurel osal täiskasvanutest on iseendaga keeruline ja kui kodus on mõni teismeline, siis ta lihtsalt peegeldab seda üsna vahendeid valimata. Eks see ole muidugi mulle ka tuttav olukord, kes ma siin iseendaga sageli puid ja maid jagan, aga asi ei ole vältimatult lapses. Kui täiskasvanu on väga kuldses rahus, siis ei tule teismelistega ka tüli. Häda on selles, et enamasti me ei ole nii rahus ühti ja kui siis teine pool justkui põhjust annab, ongi kisa lahti.

Teisalt on muidugi teismelistel endi ja maailmaga ka omajagu pusimist, suured emotsioonid ja absoluutne väljenduslaad, lisaks loomulik vajadus vanematest eralduda, aga sellest ealisest iseärasusest me saame ju aru. See iseenesest ei ole häiriv, kui teisel inimesel on mingi arusaam. Teooria ütleb, et teismeeas inimesi tuleb kohelda eriti õrnalt ja lugupidavalt, sest tundekeha ärkab alles 14. eluaastal ja on kergesti haavatav. Seepärast ongi nii oluline, et täiskasvanu oleks rahulik ja lugupidav. Minule on küll suur õppimise koht väljendada toetust teise inimese olemise viisile, kui see minu omaga vastuolus on, aga vähemalt hoiab see mingi ukse lahti.

Kui laste käitumine või valikud muretsemiseks justkui põhjust annavad, on abiks punase hobukastani (Red Chestnut) õietilk. Ma arvan, et väga oluline on mitte muretseda, eriti nende inimeste pärast, kes on lähedased ja kallid. Mida tugevam on side kahe inimese vahel, seda tugevamalt ühe mõte teist mõjutab ja ükski mure ei mõjuta kunagi midagi soodsas suunas. Muretsemine pole eriti minu probleem, aga vahel olen seda ka endal leidnud. Ma arvan, et see õietilk aitab suunata enda mõtted positiivse lahenduse suunas või katkestada negatiivse mõtte.

Hariliku pöögi (Beechi) õietilgad aitavad enda dogmaatilisest piiratusest vabaneda, männi (Pine) õietilgad aitavad igasugu süütunnete korral, astelpõõsas (Holly) aitab negatiivsetest emotsioonidest, sealhulgas vihast vabaneda (kui ta nagunii teeb, nagu ta teeb, mida see minu vihagi siin paremaks muudaks?), hariliku hobukastani (White Chestnut) õietilgad peatavad mõtete tüütud nõiaringid peas ja eks mõnest muustki ole aja jooksul kurbuse, kärsituse jm vähendamiseks või kohalolu ja intuitsiooni jm suurendamiseks abi olnud. Eelkõige aitavad need tilgad erinevates olukordades hoida ärksat konstruktiivset meelt ja rahu südames, küll siis muu ka laabub.

Mina olen väga rahul, et soetasin endale Bachi õietilkade komplekti, aga eks sel ole ka oma hind. Tükk aega kaalusin, kas omandada ainult need pudelikesed, mille teemad mul sel hetkel meie peres näha olid, või kogu 38 õietilga komplekt (õietilgad säilivad mitu aastat). Lisaks rahakulule kaasneb sellega ka omajagu ajakulu, et kogu süsteem endale selgeks teha. Raamatu läbilugemisest üksi ei piisa, igat aspekti tuleb elus uurida ja tunnetada. Veel on vaja segu tegemise pudelikesi ja raamatuid osta. (Mulle tundub, et neist eestikeelsetest päris ei piisa, peaks ikka selle veidi hinnalisema, aga oluliselt sisukama ingliskeelse ka omandama.) Mõni käib ka kursustel. Eks see ole üks ettevõtmine, aga ma olen tulemustega rahul ja selle võimaluse eest väga väga tänulik. Bachi õietilgad aitavad väga paljudes olukordades ülikiiresti rahu tagasi saada ja mõndagi tülikat olukorda ära hoida, neid võib kasutada ka nt süütundest vabanemiseks või erinevate elumuutuste toetamiseks, ning kas pole vaimustav, et hõberemmelgas (Willow) aitab meid alati, kui tundub, et maailm on vussis?

Eelkõige on Bachi õietilgad suurepäraseks abivahendiks, mille kaudu maailma üleüldse tunnetada sellest vaatenurgast, et kui ma ei ole parajasti terviku harmooniline osa, siis kus ma rappa olen pannud. Selle äratundmisest enamasti juba piisabki, et tasakaalustumine saaks alata ja ühel päeval mul pole ehk enam ühtegi tilka appi vaja.

Varasemad (ja hilisemad) õietilkade teemalised postitused avanevad tervenduse teemasildi alt. Viha teemal siin ja üht-teist emotsioonidest meeleolu teemasildi all.

TJT