Waldorfpedagoogika üks aluseid on meeleõpetus. Ma olen
sellest
siin varem ka kirjutanud, seekord meeleõpetuse esimese loengu põhjal Heli Kudu ja Siiri Veensalu
vahendusel täpsemalt kahest alumisest meelest, kompimismeelest ja elumeelest.
Iga alumine meel on seotud ka vastava ülemise meelega, nt kompimismeel
minameelega ja elumeel mõttemeelega. Waldorfpedagoogika lähtub seisukohast, et
väikelapseeas ei saa arendada ülemisi meeli, vaid alustada tuleb vundamendist. Nii
saab lapsest isiksus kompimise ja puutumise kaudu ning mõtlemise arenguks loob
eelduse hästi hoitud elumeel.
Meeleõpetuse olulisus tuleneb tõsiasjast, et laps võtab kuni
hammaste vahetuseni infot vastu kogu kehaga, kogu tema keha on meeleorgan ja
läheb aega, enne kui ta hakkab eristama, millisest allikast info tuleb. Samas ka
kogu see info mõjutab kogu lapse „ehitusjärgus” keha – jäljed mistahes
kogemusest jäävad organsüsteemi ja mõjutavad kogu lapse edasist elu.
Puutemeele e kompimismeele organiks on nahapind –
piir inimese ja ülejäänud maailma vahel. Puudutus äratab eneseteadvuse, mida
vastsündinul on ainult natukene. Puutemeele hooldamiseks on vaja puudutusi: see
annab tunde, et ma olen olemas. Puudutus peaks olema meeldiv: see annab teada,
et olemas olla on hea, see on turvatunde lähtekoht. Täiskasvanueas toimivad keha
reaktsioonid närviühenduste kaudu ja selleks on vaja õnnehormoone. Lapseeas toimub
areng turvatunde keskkonnas: see annab kehale võimaluse midagi uut omandada. Uuega
kaasneb alati stressi, mõni olukord nõuab „võitle või põgene!”, seepärast peaks
lapse päevakavas olema palju tuttavat ja turvalist, kordusi ja kindel rütm. Ehmatuse
ajal on pinge lihastes, mitte organsüsteemides ja need ei saa sel ajal areneda.
Heaolu hoidmine on väga oluline pedagoogiline eeldus.
Last puudutades on oluline olla tähelepanuga kohal, armastav
ja kindel. Puudutusi saadab rahulik kõne. Empaatiliselt mõista last, oota järele,
kuni tema tähelepanu jõuab nt kinga jalga pannes kohale ja alles siis tee
vajalikud liigutused. Hoia pidevalt sidet lapse tundega. Hea, kui ümbritsev
keskkond oleks vaikne ja rahulik, sest virvarr segab ühendust iseendaga.
Turvatunde annab vabatahtlikkus. Hea, kui laps läheb
liikvele enda huvist või saab ühineda täiskasvanu vaimustusega, käskimine loob
eraldust. Kompimismeele hoidmiseks on vaja last jaatada. Põhimõtteliselt on
lapsel alati õigus, tal on põhjus teha nii või tahta seda, mida ta tahab. Oluline
on ka täiskasvanu eeskuju: püsida ise heaolus, ka täiskasvanu peaks oma
kompimismeele toitmisele tähelepanu pöörama. Waldorfpedagoogika aluseks on
täiskasvanu enesekasvatus.
(See ei tähenda, et lapsel peaks laskma kõike teha. Teha tuleb
ikka seda, mida vaja, mitte seda, mida laps tahab. Hea vanem on vahel ka
ebapopulaarne, kui on vaja piire seada või suunata.)
Puutemeele hoidmiseks on vaja erinevaid kogemusi.
·
kastanivann (riisivann, teised kuivained,
pallimeri);
·
massaaž hernekotiga;
·
väike majake, milleks sobib ka pappkast või
diivanipatjadest onn;
·
vaiba sisse rullimine pakub tugeva kogemuse, mis
ei pruugi kõigile sobida;
·
vesi, muda
·
paljajalu käimine soojal ajal,
·
pärlite lükkimine,
·
kehapuutemängud,
·
voolimine,
·
märgviltimine,
·
majapidamistööd jne.
Oluline on ka toidu konsistents.
Tähelepanelik täiskasvanu küsib alati: millise jälje jätab
see (teguviis, materjal) lapse kehasse?
Elumeel vahendab
tundeid sellest, mis olukorras on meie keha füsioloogiline seisukord: kas on
nälg või janu, väsimus, südame ja seedimise seisukord jm). Eeterjõud, mis
vormivad organeid, hoiavad seda funktsioneerimas ja annavad nt valu või
väsimuse kaudu keha vajadustest teada. Kui keha märke ei anna, elumeelt tunda
ei ole, see avaldub ainult ebamugavuse kaudu. Elumeele organ on vegetatiivne
närvisüsteem.
Hammaste vahetumise ajal on suur osa keha eeterjõududest
hõivatud keha kõige tihedamate kudede kasvatamisega ning kujutlusjõudude jaoks jääb
vajaka – laps tunneb igavust. Puberteedis kulub jõud organite ümberehitamiseks.
Arenguks on vaja, et lapsel oleks kehaliselt hea olla. Väsinud
ega näljane laps ei arene. Siis tuleb toetada keha. Elurõõm on arengus väga
oluline. Armastuse jõud on aktiivsuse aluseks: ilma armastuseta pole arengut. Armastus
annab teada: ma olen oodatud, ka endale vastuvõetav, vajalik on tingimusteta
aktsepteerimine.
Elumeelt toetab
·
turvaline rütm, ka keharakkude kasvatamine on
rutiinne töö;
·
korraldatud tegevuse vaheldumine vaba
tegevusega;
·
regulaarne, õige last toetav toit, rõõm süües;
·
õige määra kogemine;
·
puhkus, uni – eeterkeha töö on une ajal
korrastada meeltemuljeist saadud tundeid;
·
huumor;
·
muusika;
·
pühalikkus, häälestavad rituaalid;
·
ilus ümbrus, puhtus, kord;
·
loodus hoiab ja täidab oma loomuliku tasakaalu
kaudu.
Pingeolukordades, nt kui laps ei usalda end mängu on abiks
täiskasvanu usaldus elu vastu, tingimusteta armastuse ruum ja lootusrikas
vaade. Täiskasvanu eeskuju on oluline: võta vastutus enda heaolu eest! Oluline on
last toetada, tugevaid külgi teadvustada ja esile tõsta, see on kõige alus. Lasteaiaeas
ei kritiseerita last, ta alles ehitab end üles.
Hoitud elumeel on eelduseks hilisemas vanuses mõttemeele
tekkele: haigena me ju ei suuda ka mõelda. Siin võib näha, kuidas korra jõud
muundub kõrgemaks jõuks. Nii on ka koolivalmiduse kujunemisel määrava
tähtsusega söök, rütm, uni ja rutiin. Viimasel koolieelsel aastal aitab
mitmekülgne liikumine peenhäälestada kõik, mis vaja.
Elumeele kahjustusega lastel võivad olla kindlad toidusoovid
(makaronid ketšupiga) jm. Aitab imetamismeeleolu, soe hoidmine. Kõigi hädade
korral on lastel vaja lõpmata palju mõistmist.
TJT
Loe lisaks: Heli Kudu on kirjutanud advendiajast
siin.