Esmaspäev, 28. september 2009

Topistest

Kui mul on juhust oma sugulastega kohtuda, siis jälgin, kuidas nad mu lastesse suhtuvad. Neil põhimõtteliselt on see "lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla" suhtumine täitsa olemas. Silmanähtavalt inimesed soovivad midagi lapse arengusse panustada. Ja selmet tähelepanu ja toetuse eest tänulik olla tükin mina torssi minema. Et mitte niisugust abi ma ei mõelnud.
Mind segab, kui mu lapsi pidevalt testitakse igasugu pädevuste suhtes. Ja et paljude meid ümbritsevate inimeste üldine hoiak on selline, et inimene peab olema ühiskondlikult edukas ja intellektuaalselt võimekas (no meie sugulased juba on, selge see). Muidu nagu polekski tast asja. Mind häiris see ausalt öelda juba minu lapsepõlves, kui sugulaste kokkutulekutel ikka pajatati, kui tubli keegi milleski on. Ma läksin trotsi täis ja lähen nüüd ka. Tänu asemel tunnen vastuhakusoovi.
Miks lastega suhtlemine peab kogu aeg käima nö ülevalt alla, et ma nüüd kontrollin, kas sa seda suurte inimeste maailma asja ka tead või nüüd ma harin sind, et sa teaksid? Kui võrratult palju rikkamad me võiks olla, kui me vahel lihtsalt kuulaks, mis laps räägib. Kui õnnestub vabalt kuulata, kuuleb igasugu huvitavaid asju. Mu tütar teab kasvatusest ja haiguste ravist rohkem kui enamik täiskasvanuid, kellega ma olen kokku puutunud (minust igal juhul rohkem, kuigi ma kahtlemata olen väga paljudelt inimestelt õppinud ja neid asju proovinud enda jaoks läbi tunnetada). Mu poeg jagab tehnikat hämmastavalt hästi ja räägib huvitavaid ulmelugusid.
Ja mulle tundub, et suur osa täiskasvanud maailmast hindab neid eelkõige selle põhjal, kui tublid topised nad on (eelmises sissekandes tekkis sellele sõnale selline tähendus, et inimene on maiseid teadmisi täis topitud). Ja siis ma mõtlen seda ka, mida kõike mina võiks teada, kui mina ei oleks nii tubli topis, vaid oleks kogu aeg säilitanud sideme nende teadmistega, millega ma siia tulin. Mulle meeldiks, kui me saaks inimesi enam hinnata nende unikaalsuse ja terviksüsteemi vältimatu vajalikkuse pärast, lapsi on eriti põhjust hinnata selle armastuse pärast, mida nad maailma toovad ja kõigile jagavad.
Tipp Ja Täpp

Reede, 25. september 2009

Tasakaal

Kui õhtusöögilauas poeg toiduga tembutama hakkas, küsis isa temalt, kust liblikad tulevad. Selle peale jäi poeg mõtlema ja meenutas, et uss ja nukk on. Ma siis tuletasin meelde, et alguses oli ikka muna. Siis küsis mees, et kust konnad tulevad. Ja köögirätikud. Et kas need tulevad ka munast. Toiduga tembutamine unus koguni, sõnade ja mõtetega on meil täiesti lubatud (ja armas koguni, kui laps tõsimeeli arutab, kas inimestel tulevad rattad, kui nad ära surevad - ja minu pärast arvaku, mis tahes, kolmene ikkagi, millal siis veel arvata*).
Ma mõtlesin, et jumal tänatud, et lastel on ikka isa olemas. Mina olen õhtusöögiks sageli juba nii väsinud, et sedasorti inspiratsioon on otsas. Aga temal see siis just hakkab tulema. Ma mõtlen sageli, et jumal tänatud, et teine vanem ka lastega ikka tegeleb, sest minul üksi läheks nii mõnigi olukord käest ära.
Alles jupp aega hiljem mõtlesin, et see võikski normaalne olla. Et on kaks lapsevanemat ja mõlemad ikka panustavad laste heaollu isikliku suhtluse kaudu. Ma ju ei mõtle, et jumal tänatud, et mu lastel on ema ikka olemas. See tundub nii normaalne ja tavaline, et ema on. Selle eest nagu ei tule pähe tänada. Ei minul ega eriti ka kellelgi teisel.
Ma arvan, et lapse kasvatamiseks on kaks täiskasvanut miinimum. Vaja oleks muidugi tervet küla (jah, ka Sind kõigi Sinu annete ja armastusega oleks hädasti vaja!). Aga kui kaks ikka on, siis üks saab teist tagasi tõmmata või tasakaalustada. Meie lapsed kasvaks ikka mingiteks imelikeks, kui nad ainult ema käe all kogu aeg oleks. Sööks kogu aeg tervislikult, tegeleks "õigete" asjadega ja no mida veel. Nüüd ikka isa vahel laseb neid teleka ligi ja paneb mõne (ilusa, väikestele lastele sobiva, vahel isegi hariva) arvutimängu peale ja pakub vahelduseks natuke ebatervislikumat toitu ka (aga kartulikrõpse ja värvilisi komme ikka mitte), kui mina parajasti süüa teha ei viitsi.
Et elu võiks ikka ilus ka olla.

* Kui päris aus olla, siis mulle tundub see väga asjakohane, et laps ise juurdleb selliste probleemide üle, võibla ka täiskasvanu kaasamõtlemisel. Ja õpib nii elu mõistma. Meie ümbruses on paraku hulk täiskasvanuid, kes kohe, kui lapsukesega kohtuvad, hakkavad talle oma tarkusi sisse toppima. Nii ei kasvatata inimesi, vaid topiseid. Ja neid topiseid on juba niigi palju. Rohkem poleks ühtegi vaja. Aga ei ole ju võimalik täiskasvanud topisele selgeks teha, et las inimene elab ja areneb. Ta on nii täis topitud teadmist, et tuleb arendada ja teebki seda heas usus, et see on lapsele vajalik.
Tipp Ja Täpp

Kolmapäev, 23. september 2009

Mari ja Jüri 10 ametit


Mulle meeldivad Urmas Viigi kujundatud Kerttu Soansi lasteraamatud. Esiteks kujunduse pärast, mis laseb meele lendama ja pakub naudingut. Arendab endagi kunstimaitset näha näiteks A3 suurust pilti riividest või tomatitest või värvilisest õhust linna kohal. Sellest, mis on oluline. Mul on hea meel, et lapsel on selliselt kõneleva pildiga kohtumise võimalus. Iseasi, kas Urmas Viik saab kunagi lastele selleks, kes meie ajal oli Siima Škop. Teiseks meeldib raamat teksti pärast ka.
Näiteks "Mari ja Jüri 10 ametit" on armas raamat voorustest ja väärtustest. Täiskasvanule räägib see ridade vahelt ka meie argipäevast, kui loeme, kuidas kirjanik ei tunne õigekirja või linnapea peab endaga võitlust, et mitte anda pistise eest allkirja kahtlastele tüüpidele. Lapsele ma loodan, et räägib eelkõige sellest, et kõige tähtsam on jääda enesele kindlaks, hoolida ja armastada. Ja sekka mitmest ametist ka, ma usun, et see aitab kedagi ära tunda, mida tema tahaks oma elus teha. Ja ehk ka leppida sellega, et mõni asi ei tule kergelt kätte ka meistritel (meisterjuuksur töötab kogu aeg pühendunult) ning tagasilööke kogevad elus ka andekad ja tublid inimesed (näiteks kellegi eelarvamuste tõttu võib kunstniku töö näitusele mitte jõuda). Ma usun, et see ka toetab last.
Mulle meeldib, kuidas see raamat kõneleb eesmärgist. Et näitleja võib olla eraelus ülimalt tagasihoidlik - mitte tähelepanu otsimine ei tee kellestki kuulsust. Igas loos on tõelised väärtused esikohal, ja nende kõrval ikka ka midagi sellist, mis tuleb ületada. Mulle meeldib, et selline käsitlus on kirja pandud. Kui palju on tavameedias roosa mulli kirjeldusi, justkui koosneks mõne tuntud inimese elu ainult lilledel kõndimisest. Ja justkui see lilledel kõndimine peakski olema eesmärk. Päris elus me ju ei taha tunnistada, et meil on vahel raske, see tundub nii ohtlik, ja vahel ongi ohtlik. Mina ka isiklikest probleemidest pigem vaikin.
Raamat on paras lugemine vast algklassilapsele. Sisu poolest vähemalt. Lugude ülesehitus on keeruline, kirjutaja teeb põikeid möödunud aegadesse ja alles natuke iselugeval lapsel võib olla keeruline neis mõtterändudes orienteeruda. Lauseehitus võtab samal põhjusel natuke ohkama. Et kui sisu on allakümneaastasele mõeldud, siis lauseehitus on kergesti mõistetav vast viis aastat hiljem. Ma loodan, et ma eksin, kui arvan, et vorm saab sisu mõistmisel vahel takistuseks. (Nagu see eelmine lause - iga täiskasvanu ka ei viitsi aru saada, mis ma sellega mõtlin. Võiks ju lihtsalt öeda, et lapsele võiks lihtsamas keeles väljenduda, et ikka oluline kohale jõuaks. Aga mul oli vaja näidata, kui tark ma olen.)
Aga sellele vaatamata lugesin läbi ka selle osa raamatust, mida mul lapsele ette ei õnnestunud lugeda, sest kohe, kui ma raamatu käest panin, luges tema seda edasi. Sisu on seda väärt.
Tipp Ja Täpp

Pakuvad süüa

Meil on laste söötmisega erinevaid kogemusi. Vahel nad tahavad süüa ja vahel mitte. Vahel süüakse pigem väljas (kasvõi pargipingil), aga mitte oma kodus laua taga. Aga külast kasvõi söögilaua äärest tulles minnakse ikka esimese asjana sööma.
Ma olen vaadanud, kuidas eri peredes toitu pakutakse. Mõnes peres pakutakse kohe kõike ja mitu korda, et oleks ikka kindel, et laps on aru saanud, et võiks seda süüa ja kohe lausa soovitav oleks süüa palju seda kõike. Umbes et perenaise kiituseks ja justkui enda tervise õitsenguks või nii. Ausalt öelda tundub see mulle survestamisena - mulle, kes ma lapsest saati sugugi igat toitu pole tahtnud. Kui mu vanematele tundus, et ma liiga kehvasti sõin, viidi mind arsti juurde, tuvastati maomahla lahjus ja määrati mingid ilged tabletid, mida tuli enne sealiha söömist vees lahustada ja juua. Nii et nüüd pidin ma kõigepealt jooma klaasikese haput ilgust ja siis sööma sealiha. Mõni ime, et sellise taustaga inimene ei talu sööma sundimist, isegi kui see on kellegi meelest leebe meelitamine. Aga mingi sundimisjääk on mul ikka veres. Vähemalt tunnen ma ilmset heameelt sellest, kui laps on palju söönud. Mis tegelikult on ka passiivne mõjutamine. Ja vahel halvasti varjatud pahameelt, kui nad ei söö. Et mis te õige mõtlete, mina ise tegin. Isegi kui sedasorti manipulatsioone ära tunda, ei ole alati kerge neist vabaneda.
Tänapäeval jääb seda ehk vähemaks, varases nooruses kätteõpetatud ülesöömise harjutamist. Mulle meeldib, kui lapsel on lubatud süüa nii palju, kui ta tahab ja ülejäägi võib kasvõi ära visata. Sest miks peaks keegi endale kartulist lisakilosid sisse söötma, et siis hiljem peolauas kaalu peale mõeldes end tagasi hoida.
Mulle endale kohe õudsalt meeldib, kuidas üks ema paneb lihtsalt toidu lauale, keerab meeleolu rahulikuks ja lapsed söövad, mis tahavad. Kedagi ei sunnita ja midagi teist korda ei pakuta (väiksemaid ikka aidatakse mõistagi). Eesmärk on õpetada lapsi tunnetama, mida ja kui palju nad vajavad.
See, et suurem laps taldriku tühjaks sööks, meeldib mulle ka. Vaese maa rahva värk.
Tipp Ja Täpp

Pudrupäevad

Igal päeval on oma teravili ja waldorflasteaedades tehakse sel nädalapäeval alati seda putru. Ma olen selle kombe oma koju ka vastu võtnud. Selles mõttes mugav, et ei pea iial mõtlema, mis toitu täna teeks. Lastel pole ka vaja jaurata, mis putru nad rohkem tahaks, täna on selle pudru päev.
Esmaspäev on riisipäev. Riisiputru ma ise kohe üldse ei armasta ja ise ei tee ka (nagu ma tegelikult ei söö naljalt ühtki piimaga keedetud putru juba lapsest saati, kui just mingi eriolukord pole; tütar on ka nüüd nii sööma hakanud). Seda sööb poeg lasteaias ja tütrele leiutan midagi muud hommikusöögiks.
Teisipäev on odrapäev. Oder peaks ohtralt rauda sisaldama. Veega keedetud odraputru on mul mõlemad lapsed mingil ajal väga armastanud. Mõni meist sööb seda soolaselt või või pesto või õliga. Teised jälle magusalt. Mõnikord, kui ma varakult asjalik olen, teen karaskit ka. Üsna magusat enamasti, aga süüakse ka soolasemat, sinihallitusjuustuga. Sügisel teen karaskit õuntega ja vahel moosiga.
Kolmapäev on hirsipäev. Hirsis vist on mingeid liikumiselundkonna arenguks vajalikke aineid. Lapsed söövad magusalt, kes mee, kes moosiga, kes võiga või kuidas just. Mina armastan veega keedetud hirsiputru, mis on Meira india maitseaine (või karri) ja fariinsuhkru ja rohke tilliga maitsestatud. Keedan-hautan pudru kõigile ühtemoodi valmis, siis kuumutan teises nõus oliivõli karriga ja segan sinna valmis pudru sekka. Poeg eelistab lasteaiaputru, mis on piimaga keedetud, aga sööb kodus veega ka – ta sööb meil lasteaiapäevadel enamasti kaks hommikusööki (ta ei käi iga päev lasteaias).
Neljapäev peaks vist tegelikult olema rukki päev, aga lasteaias on maisi päev ja siis meil kodus ka. Maisipuder on samuti olnud meil mõlema lapse lemmikpuder. Rukkileivapäevad on meil tegelikult kõik teised nädalapäevad ka.
Reede on kaerahelbe päev. Kaerahelbed peaks kõhu kõige pikemaks ajaks täis tegema, nii et juhtub, et me sööme seda ka nt laupäeva hommikul enne metsaminekut.
Laupäev on õige maisipäev. Kui maisiputru teha, on kindel, et laste kõhud saavad täis, kui näiteks kuhugi loodusse satume minema.
Pühapäev on teadagi pannkoogipäev. Seda ei lase lapsed mul kuidagi ära unustada, pannkookidega kaasneb mingi pidulikkus. Poisile need vist ei maitsegi eriti, aga vaja ikka teha. Aga poeg segab enamasti ise taigna valmis, mina ainult mõõdan ained valmis. Võib-olla hakkab varsti ise mõõtma ka.
Mannapudrupäev on meil siis, kui me ujulasse läheme või kusagilt sporditamast õhtul hilja tuleme ja nälg tahab maha murda. Hea kiire ja meie lastele maitseb alati (ilmselt selle pärast, et nad muidu valget jahu eriti ei saa – mina omas piiratuses ei suuda kujutleda, et mannapuder mingi hea või maitsev toit võiks olla). Vahel, kui üldse ei viitsi või lihtsalt on pudrud väga ära tüüdanud, on helbe- ja jogurtihommikud ja võileivad ka, aga seda juhtub üldiselt ikka väga harva.
Tipp Ja Täpp

Reede, 18. september 2009

Terake toidujuttu

Kõht kõrvitsat täis, ma kirjutan täna söögist. See on vist natuke ikka iga lastega perenaise mure, kuidas teha toitu nii, et kõigil kõht täis saaks. Me oleme ju keemiliselt koostiselt ja eelistustelt nii erinevad, isegi ühes peres. Meil näiteks on mees liha- ja piimatoiduline, mina köögivilja- ja teraviljatoiduline. Ja lapsed on üks pigem isasse, teine emasse. Mis teeb asja iseenesest ju lihtsamaks, sest nii on meil pigem kaks kui neli komplekti söömiseelistusi. Aga ega seda ka liiga vähe ei ole, kui tahta ühe toiduga kõigi kõhtu täita.
Täna tegin näiteks sellist toitu, et määrisin kanakintsud õli-karri-suhkru-riivõuna-soola pudiga sisse ja panin ahju. Siis puhastasin paraja tüki kõrvitsat ja panin viiludena sinna peale. Polnud nagu hetkel enamaks aega ja niisama lihtsalt maitsestamata ta sinna jäigi. Mõne aja pärast vahetasin kõrvitsatel ja kanatükkidel kohad ära põhimõttel, mis alusmised, said pealmisteks ja ahju tagasi. Ja kõigile sobis. Poiss noolis muidugi kananahku, aga liha kõlbas ka ikka. Tüdruk sõi liha. Mina sõin kõrvitsat ja närisin laste järelt kondid puhtaks, see kanaleent tunda saand ahjukõrvits oli ikka väga hää. Mees sõi mõlemat. Tema sööb kõiki taimetoite ka, aga ilma lihata ikka kõht täis ei saa. Lapsed põhimõtteliselt söövad mõlemad mõnda taime ja mõnda ikka ei taha kohe kuidagi.
Teine toit, mille ma hiljuti avastasin, on peediühepajatoit. Selle poolest hää, et saab just ainult praegu. Ma teen seda suure potitäie, millest pool läheb kohe kõhtu ja teise poole panen kuumutatud purki, et mõnikord hää kiiruga võtta.
Värske tükeldatud peet õli sisse, siis kapsast, kaalikat ja porgandit ja natuke vett. Maitseks sibulat ja tillivart jms. Peet läheb praegu veel tunniga pehmeks ja saab hirmus maitsev. Ikka hoopis teine tera kui need jumal teab millega säilima aetud poekeedupeedid. Rääkimata sellest, et ikka palju odavam ka. Ja vaeva ei miskit. Peet potti ja haudub seal ise. Mõtlen, et kui sellele hapukapsast või -kurki lisada, saab jälle omamoodi salati, vahelduseks hea. Sealt siis lapsed sordivad, mis kellelegi sobib, aga päris nälga ei jää keegi. Selle ideejupi sain pooleldi puhta elu blogist, mille bioneeri kaudu avastasin. Mingu neil ka kenasti!
Tipp Ja Täpp

Neljapäev, 17. september 2009

Kohanemised

Varsti on kolm koolinädalat õnnelikult seljataga. Minu jaoks on tohutu kergendus, et lapsel koolis meeldib. Kõik tavalasteaiad praakis ta üksteise järel välja ja mul ikka oli mure, et milles siis asi ja kuidas ta siis koolis saab. Praegu tundub, et väga hästi saab.
Kool meeldib ja õpetaja meeldib ja juba hakkab sõpru tekkima. Mulle meeldib kooli juures see, et nad mängivad hästi palju. Kodust vaadates paistab, et nad saavad seal ikka üksjagu mängida, ja ma pean seda siiralt väga oluliseks. Elu on ka palju toredam, kui seda võtta kui mängu. Ammugi peaks lapsed koolis mängida saama. Ja õppida neil ka ei anta, ainult lugemist, mis tal niigi selge.
Ja mul on hea meel näha seda ka, et ta saab oma koti pakitud ja leiab sealt asjad enamasti üles ka.
Ja veel meeldib mulle, et laps saab seal sooja lihatoitu süüa. Ja et ta ikka sööb ka - võõras kohas söömine ei ole meil mitte nii väga iseenesestmõistetav asi. Meie lihasööja lapse toitmine on mulle muidu alailma mureks. Mulle lihtsalt ei meeldi lihatoite teha ja ega nad siis liiga hästi välja ei kuku ka. Aga nüüd saab ta oma vajaliku mõõdu vähemalt koolis kätte. Iseasi, et esimese klassi lapsed söövad kell 10 hommikul praadi ja lõunaajaks on kõht jälle tühjaks läinud.
Kõige toredam asi on veel sellega, et laps hakkas õhtuti ise mõistlikul ajal magama minema ja enam-vähem jaksab vara tõusta ka. (Mina hakkasin nii mõistlikuks alles 25aastaselt, seni olin ikka nii ööloom kui andis.) See oli mulle suur ja rõõmus üllatus. Seni mul kuidagi ei õnnestunud seda korraldada, et ta unejutuks voodisse jõuaks, aga nüüd piisab üsna õrnast meeldetuletusest. Pärast siis loen talle veel ise ka midagi ja jääbki magama. Olen lausa rahul kohe, et laps õigel e tervislikul ajal puhkama jõuab. Hommikul siis laulan tal kogu aeg kõrval, et nüüd riide ja sööma ja välja. Ikka tikuvad vennaga lobisema ja mängima hakkama, aga igatahes on sellega palju parem kui varem. Ikka tohutu kergendus.
Lasteaialaps on ka pärast paari nädalat kohanenud sellega, et peab nüüd üksi lasteaias käima. See käis meil algul ikka mõningase vastuhakuga, aga õpetajad olid väga toetavad ja mingit suuremat tõrget sellega ka ei olnud. Lihtsalt üks kohanemise töö, mis tuli ära teha. Nüüd läheb jälle rõõmuga ja tunneb end lasteaias hästi nagu varemgi, kui õde ka seal oli.
Kõige aeglasem kohaneja olen meil ilmselt mina. Siiamaale on mul pingutus õhtusöök alati õigeks ajaks valmis saada ja kui hilinen, läheb kõik see ilu upakile. Aga eks mina ka tasapisi harju. Või ka mitte. Ega ma väga rutiinisõber ei ole. Sellega harjutan ka end tasapisi, et on kool ja selline asutus. Eks me siis hingele ja vaimule püüame ise pakkuda, mis koolis puudu jääb. Ja kes on öeld, et elu peaks kogu aeg lill olema. Aga enam-vähem ikka on ka. Tänu Jumalale.
Tipp Ja Täpp

Sada purki

Lugesin üle, et meil on varsti sada purki hoidiseid käes. Mitte et see oleks kuidagi eesmärk omaette, lihtsalt ilus arv. Ja meile meeldivad moosid.
Maasikamoosil teeb juba lõhn meele rõõmsaks. Kui ma laps olin, oli meil alati liiga vähe maasikamoosi. Omakasvatatud marjast moositegemiseks ei jätkunud ja juurde neid ka kusagilt ei saadud. Mulle tundus see kohutavalt jama, et me pidime aasta ringi sööma mingit õuna- või vaarika- või tikrimoosi, mis mulle pealegi eriti meeldinud, kui ometi on olemas selline hõrk asi nagu maasikamoos. Ja ma mõtlesin, et kui ma suureks saan, on meil alati nii palju maasikamoosi, kui vaja. Ja nii ongi. Vähemalt minu isu saab täis.
Vaarika- ja mustsõstramoos kõlbab ühtlasi nii haiguste raviks kui joogi tegemiseks, pudru või kohupiima peale nüüd nagunii.
Õunamoosid mitmesuguste lisanditega täidavad kõhtu, kui asjalikumat sööki ei taha. Või on maiustamise isu. Mulle meeldib selline veider moos ka nagu küüslaugu ja tšilliga õunamoos. Seda saab teha üsna vähese suhkruga, sest sõbrad aitavad säilitada ja kõlbab võtta nii verivorsti kui vaniljejäätise kõrvale.
Õunamoosi teen ma ammust ajast masinaga. Lõikan neljast küljest viljaliha südame küljest ära, nagu vanaema õpetas (mõnel pool õpetatakse õhukeste sektorite küljest südant ära lõikama, kohutav ajaraisk!). Siis lasen kõik köögikombainiga peeneks, lasen keema tõusta ja purki. Selle kiire meetodiga saab kolme tunniga kaks viieliitrist potitäit teha (alates õunte korjamisest puu alt ja keldrist purkide toomisest). Aga päris lihtsat õunamoosi meil ei tehtagi, see on liiga igav ja tavaline. Vähemalt piparkoogimaitseaineid panen ikka sisse, siis tuleb jõulumoos, mida külmal pimedal ajal hea keha ja hinge soojendamiseks võtta. Ainuke nö lihtne õunamoos on talviseks koogitegemiseks mõeldud koogimoos, mis kujutab endast ärakeedetud riivitud õuna. Kui päris õuna juurde panna, siis saab sellest kiirelt ja mugavalt päris head kooki teha.
Mulle tundub, et kohalikud marjad ja puuviljad on lastele parem söök kui väljamaised puuviljad, mida on palju kordi mürkidega pritsitud (no ja neid ökomaid toite ei jaksa hästi osta ega viitsi kaugelt toomas käia, pealegi pole mingil viisil öko süüa nt Tšiilist toodud pirne, transpordikulu pärast siis). Nii et moosi- ega mahlasöömisel meil erilisi piiranguid pole. Kommi ja poekooki ikka päris rivitult ei taha lubada, kõikvõimalike lisaainete pärast siis, aga magusaisu ikka mõnel meist kallal käib.
Tomateid keedan ka. Koos peipsi sibula ja õunte ja paprikaga, nagu ikka. Ja mõistagi masinate abil (keedetud tomati-õunasegu lasen saumikseriga peeneks, enne kui maitseained ja sibula- ja paprikatükid lisan). Saab talvel ka head eesti tomatit süüa. Ja pole söögi pärast muret, üks kiirtoit on alati käepärast.
Mulle kohe meeldib, et on palju toitu. Jõuka inimese tunne tuleb peale. Potitäis moosi tundub kuidagi nii väga varanduse moodi.
Tipp Ja Täpp

Reede, 4. september 2009

Koolist head

Tiia küsis oma blogis inimestelt kooliteemalisi mälestusi ja ma paigutasin oma märksõnade loendi ka kommentaariumisse. See oli selline: igavus, integraal (ma ei saanud seda selgeks, sest olin haige), trügimine garderoobis, spordipäevad, suitsetamine kooli nurga taga (mina ei suitsetanud, ainult popid inimesed tegid nii), füüsikaõpetaja käest lendu läinud õpik, muusikaõpetaja peetimine (seda tehti järjest mitmega, mul oli neist jube kahju), tagumises pingis järgmiste tundide kodutööde tegemine, mure liiga hea tunnistuse pärast, mis mu mainet liiga alla kisuks (vähemalt kolmandik pidi nelju olema, aga ikka olin oivik), väljamaa pinal.
Ei tulnud esimese hooga suurt midagi positiivset pähe. Mulle seostub kool just nende ebaväärtuste õilmitsemise kohana, mida ma oma ellu vastu ei ole võtnud. Kool on vist ainus koht maailmas, kus laps pannakse lihtsalt ühiskonna sisse maha ja ta peab sealt ise välja ujuma. Pärastises elus olen ma end hingesugulaste ringi parkinud ja tunnen end selle võrra palju tummisemalt, et minu väärtused pole enam ainult minu väärtused, vaid need on omased laiale tutvuskonnale. Ja eks selliseid inimesi old muidugi koolis ka, aga seal olid need muud maad ja ilmad nii lähedal, et neid ignoreerida ei õnnestunud. Päriselus ma ei kohtu vist sageli inimestega, kes teistele tahtlikult haiget teeks, asju nii pühaks peaks või oma tervist meelega laastaks. Ma arvan, et mu tutvuskonnas on nt väga vähe suitsetajaid. Kedagi ei tule pauhti meelde.

Aga kuidagi kurb, et midagi head nagu ei tulnud pähe sinna Tiia blogi kommentaariumisse panna. Tükk aega pidin veel hiljem järele mõtlema. Siis leidsin, et õpetajatega on mul alati vedanud. Alati olen leidnud selliseid, kes on tõeliselt mõistnud inimese hinge ja toetanud ka siis, kui muu elu kohe kuidagi ei inspireeri üldse mitte millekski. Ja mõtlesin, kui suur on ikka õpetaja võimalus olla nagu teljeks maa ja taeva vahel. Õpetajal on võimalus olla nagu päike ja soojendada laste hingi ja inspireerida neid taeva poole sirutuma. Ja nad ikka kasutavad seda, ma usun, et ka tänapäeval. See on kutsumuse asi, sellest ei saa taganeda. Ma tänan selle eest kõiki õpetajaid soovin neile mõttes parimat.
Ja mõni sõber oli mul koolis ikka ka. Aga päris elu algas ikka pärast kooli lõppu.
Tipp Ja Täpp

Kolmapäev, 2. september 2009

Esimene koolipäev

... sai kenasti mööda. Aktus. Kõned. Lilled. Õhin.
See on nüüd siis tehtud. Nagu ka teine koolipäev, mis kenasti sujus. Kõik on jätkuvalt tore meie koolilapse jaoks.
Mul on tema üle hea meel, tema kooliküpsuse üle. Ja selle üle ka, et ma natuke endast võitu sain.
Viimasel augustiõhtul läksin õpetajale lilli ostma. Valisin ilusa heleroosa gladiooli. Ja oma lapsele kingiks sama värvi hiireherneid. Need lihtsalt meeldivad mulle. Kaalusin klassikat ka, astreid. Aga minu jaoks need kuidagi ei kõnelenud.
Kodus vaatasin neid kõrvuti, ühte kõrget vaasi kõrge lillega ja kõrval madalat väikeste lilledega. Ja leidsin, et nad on sarnased. Õie kuju ja värvi poolest. Ja leidsin, et samuti on sarnased minu laps ja see õpetaja. Keda ma veel küll ei tunne. Aga ikka on kahes inimeses midagi sarnast, kui nad juba kokku on saanud. Kõigis on midagi kaunist. Vaatasin lilli ja mõtlesin, et püüan keskenduda sellele, mis selles õpetajas on head. Ma usun, et see aitab inimestel saada paremaks, kui neis nähakse parimat. Ja vastupidi toimib ka.
Ja mõtlesin, et püüan edaspidi koolisüsteemist paremini mõelda. Ilmselt ei suuda mina seda ümber teha, aga ma vähemalt võin püüda näha selles rohkem head.
See kujund ja see mõte aitab mul paljude oma vinguste mõtetega toime tulla.
Tipp Ja Täpp

Moodsad lapsed

Lapsed mängisid sõidu ajal auto tagaistmel telefoni. Mängult helistasid üksteisele ja küsisid, mida teine näeb. Et kas sa bensiinijaama näed. Ja teine siis vastas, mis ta nägi. Huvitava koha peal ütles poiss, et ta enam ei kuule, sest pani toru ära. Ja tüdruk ütles, et tema kuuleb ikka edasi, et ei pannud toru ära.

Minu jaoks on huvitav see, et neil tuleb pähe sellist mängu mängida. Sest nad ei ole eeskuju kusagil näinud ega kogenud. Nad on selle ise välja mõelnud. Nii et kõrvalistujaga telefoni teel mõtete vahetamine on lihtsalt õhus. Midagi sellist, mida moodsad lapsed teevad, ka siis, kui neil veel endal telefoni pole.
Tipp Ja Täpp