Lastekaitsepäeval

Noorena mulle ei meeldinud ingliskeelne väljend married to smb. Ja et naine toodi laulatusel altari ette isa käevangus, nö see üleandmine isalt mehele. Mulle tundus see märgina, et selline naine on otsustusvõimetu, tema üle otsustavad teised. Olulised mehed. Ja nii see on ju paljudes ida kultuurides ka. Minu teadmises kõnnivad Mees ja Naine koos perekonnaseisuametniku laua ette. Nii see pilt on mu mällu jäänud kui märk võrdusest. Minu suguvõsas on naine üsna võrdne mehega. Otsustusõiguse ja karjääri mõttes. Mulle on tundunud hea ja õige, et naine otsustab ise oma elu üle ja see ka on tundunud normaalne, et ema otsustab oma laste üle. Minu suguvõsas on mehed toetavaks jõuks ja see on elementaarne, sest ema vajab tuge ja isa tahab oma järelpõlvele parimat tulevikku ja selleks on mehe tarkus ja jõud hädavajalik. Ma ei taha teada, kui raske oleks emana üksi hakkama saada. Ma saan aru, et minu peas on matriarhaat, kus meestel on oluline kandev roll.

Ma arvan, et Eestis on üsna tavaline, et naine otsustab ja vast ehk tunneb end mehega võrdselt. Saarerahvas on alati pidanud hakkama saama ka ilma peremeheta ja kõik need sõjad, mis meie ajaloos on mehi viinud, sageli ka võõrad sõjad nagu 19. sajandil Türgis näiteks. Eestis on naise enesemääramine pika ajalooga. Nii ma tajun seda oma suguvõsa näitel. Vähemalt otsustab naine oma elu üle ise. Palju laste üle ka.

Samas mul on aega olnud kogeda mehega suhet erineval moel. On olnud üksildasemaid ja koostöisemaid aegu. Ikka sama laste isaga. [Tänapäeval tundub vahel, nagu peaks seda välja vabandama, et kas ma olen liiga kole või saamatu, et kedagi uut pole leidnud, sest ilmselgelt nõrgematel aegadel me käime üksteisele närvidele ka. Samas suhete vallas on naiste aktiivsus suurema kaaluga minu tunnetuses.] Ilmselgelt on suuremas toetuses elu kergem ja parem. Mõnusam, kui mees otsustab rohkem asju ise (aga mitte ülemäära ja mitte valesti... naerukoht). Kannab mingeid lõike omal vastutusel. Kui mees hoiab naist, annab see naisele võimaluse puhata ja lõõgastuda. See annab turvatunde, et kogu aeg ei pea üksi. (Mingid kodu ja lastega seotud otsused ma olen ikka ise teinud, vb selle pärast, et minul on kindel ettekujutus, kuidas need peaks olema ja ma olen lihtsalt oma joru ajanud ja mees on need otsad käest andnud, sest minuga vaielda oleks väga suur energiakulu. See ei tee mulle alati au ja ma ei ole nii tark ka, et alati häid otsuseid teha, aga peaasi, et kuidagi ikka on ja pole vaja täiust taga ajada ka naiserollis.)

Kuhu mul oli plaan selle jutuga jõuda, on see, et naistelt nõutakse liiga palju. Vot täiskohaga töö küll sellesse valemisse enam ei mahu. Ma ei näe, kuidas on võimalik hoida peret ja kodu ja siis veel täiega tööl käia. Mulle on väga meeldinud kogukonna elusse panustada, kui mõni selline sobiv amps on leidunud, aga pühendada kümme tundi päevas (koos tööle liikumise ja tarbekäikudega) väljapoole kodu võtab tavalisel naisel üsna kogu energia. Nii ei jää sel tavalisel naisel kuigi palju ressurssi enam laste jaoks. Ma arvan, et see on üks põhjus, miks Eestis on noortel nii palju vaimse tervise probleeme. Kellelgi pole nende jaoks aega, selle konkreetse olukorra jaoks, mis praegu vajab lahendamist. Isiklikud vajadused jäävad karjas rahuldamata ja inimene isiksusena nägemata, sest need mõlemad võtavad palju aega ja kõiki muid ressursse. Inimeseks olemine ongi selline, et võtab.

Lapsi kaitseb enim see, kui nende jaoks on piisavalt kõiki ressursse, eelkõige mittemateriaalseid: hoidmist, kohalolu, kuulamist.... armastust.

Ma tänan elu eest.

TJT

Poegadele armastust

Üks vanem tark naine ütles kord ammu, et poegadele peab andma väga palju armastust. Siis neil on seda hiljem kogu maailmaga jagada. Tütardega on lugu kuidagi teine. Naised leiavad ise tee armastuseni, aga mehed ainult naise kaudu või kuidagi nii. Ma täpselt ei mäleta ja ise veel ei tea.

Kohtusin hiljuti ühe mehega, kes joodikust ema juurest varakult ära võeti. Ta kasvas üles korralike hoolitsevate inimeste juures ja sai oma armastaval vanaemal külas käia, aga midagi jäi väga puudu. Selle emata kasvanud poja valu on üüratu, kui see kord paisu tagant välja pääseb. See valu on kasvanud destruktiivseks käitumiseks naiste vastu ja tal pole kunagi olnud häid suhteid naissoo esindajatega, ainult üürikesed kohtumised, mille tagajärjel naine on peagi põgenenud. Siis tükk üksindust ja uus katse, mis lõpeb samamoodi kui eelmine. Selline korduv muster. Nii mulle tema jutust mulje jäi. Ta ise kannatab ja on kannatanud vist paljud naised. Kui ma õigesti aru sain. Eks ma siin üht-teist ise oletan ja arvan.

Mõtlen nüüd selle targa naise ammuse jutu peale, et ema peab poegadele andma palju armastust ja mõistan seda hoopis uues valguses. Naised leiavad tee armastuseni ise ja otse ka siis, kui nende lapsepõlves seda vähe on olnud. Mehed jõuavad armastuseni naise kaudu. Kui nad on sellised mehed, kes naises armastuse äratavad. Kui nad oskavad seda teha.

Pojale andmata jäänud armastus võib muutuda raevuks kogu naissoo vastu ja iga naine võib sellega kohtuda, sest sellised mehed paratamatult liiguvad ringi ja otsivad head kogemust naiseliku energiaga, mida nad ju väga vajavad. Kas ma mõistan nende naiste valu, kes sellistele meestele lootusi panevad ja paratamatult peavad pettuma, sest neis meestes pole seda, mida need naised otsivad? See, mida need naised otsivad, on algusest peale jäänud nende meeste sisse panemata. Loova koostöö koht on jäänud rajamata. 

Emadel on suur vastutus ja kohustus tulevaste naiste, tulevaste emade ja kogu maailma ees: anda pojale palju armastust. Armastus on ainult see, mis ei sea tingimusi. Emadel on see vastutus, aga sellel hetkel, kui nende pojad on õrnas eas ja on aeg tulevase koostöö vundamenti laduda, on nende emad emarollis ka alles liiga õrnas eas, nagu äsja koorunud udusulis ematibud, kes neid suuremaid plaane ei adu ja lihtsalt toimivad kuidagimoodi, sageli inertselt halbade mustrite järgi, vahel halbade olude sunnil. 

Mina tolles eas ei osanud nii suurelt ja targalt mõelda. Mustrid ja olud saaks alati paremad olla, aga on nagu on. Midagi saab alati teha: valida enda suhtumist ja käitumist. Kui tänulik ma olen praegu, et kuulasin selle targa naise sõnu ja tegin nende järgi. Ma tänan selle võimaluse eest!

Ma soovin kõigile emadele tarkust ja armastust ja oskusi teha häid valikuid!

TJT

Vaikuses üksi

Küllap ma olen teinud mingi taotluse olla üksi. Võimalik, et paljugi kordi. 

Kindlasti ma olen palju unistanud vaikusest ja rahust ja seda võimalusi mööda endale luua püüdnud. Ma olen unistanud vaiksest kodust, mida häirib ainult toalillede õitsemise müha ja vahel ehk ahjutule hääl.

Vaikus on minu jaoks õdus aeg iseenda või targemate inimeste mõtete seltsis.

See nüüd ei tähenda kuidagimoodi, et minus alati vaikus ja rahu valitseks. Pigem mitte. Minu meel on pigem nagu eesti ilm: sageli jahe, tuuline, sombune, vahel ka tormine; juhtub ka äikest, rahet, lörtsi ja tuiske, eks te ise tea. Seepärast mulle meeldibki Eestis elada, et mulle meeldib see ilm, see on minu sisemiste ilmade peegeldus ja ma tunnen end selles peegelduses koduselt. Jah, ma ei püüagi olla päikseline. Ma sobin endale sellisena nagu ma olen. Vähemalt täna, kui madal sügisene päike pehmelt aknast sisse paistab ja kõik on sulnis rahus. 

(Kas on võimalik, et Eesti Maa oleks kunagi oma ilmaga rahulolematu? Ma arvan, et mul on temalt seda endaks olemise rahu õppida.)

Kuivõrd Eesti ilm pole sageli inimeksistentsiks mugav, oleme rajanud endale kodud ja õppinud seda välise ilma eest hoidma: meie seinad peavad tuult ja vihma ning inimese käega loodud soojendussüsteemid hoiavad toatemperatuuri mõnusa. 

Vaikne kodu on minu jaoks ka kaitse enda sisemise ilma eest. Ma saan selles lõõgastuda ja endast puhata. See on väga oluline, et endaga heades suhetes olla. 

Samavõrd, kui mitte rohkemgi olen ma tahtnud lapsi. Inimene vajab teist inimest, kust tema meeli käivitavad ilmad lähtuvad. Mina vajasin ka kellegi eest hoolitsemise võimalust. Niisiis lapsed.

Mu tütar on professionaalne muusik (kuigi peamiselt veel õpilane sel teel) ja poeg on suur sõjamees (arvutimängudes muidugi). See ei kõla just vaikuse moodi, aga siiski. Neil on kõrvaklapid peas. Peagu kogu aeg. Üks kuulab muusikat ja teine muid asju.

Ma ei saa kunagi möödaminnes nendega suhelda, ei saa neilt midagi küsida. Tuleb minna silmaulatusse ja näiteks käega lehvitada, et nad korraks oma maailmast väljuks minu omaga kokku puutuma. Ilmselgelt on ka minul ebamugav neid nende olemistes tülitada ja ilmselgelt ma kaalun üsna iga kord, kas tõesti on põhjust seda teha. See lakkamatu kohanemise püüd väsitab. Ma tunnen ühenduse võimalust kadumas. Nokk kinni, saba lahti. 

Kuidas hoida ühendust lastega ja hoolitseda enda baasvajaduste eest, kui need kipuvad vastuollu minema?

Ma vajan vaikuses üksi olemist ja ühenduse tunnet. Kahte korraga ei saa. Nagu ei saa korraga sisse ja välja hingata. Aga kordamööda see on võimalik ja kõik on hästi.

On nagu on.

Sarnasel teemal Tühja pesa igatsus. Ja Lõputu väljahingus.

TJT

Mul on savi

Ma olin vihane, nördinud, segaduses. Pole üldse oluline, kust need emotsioonid tulid või miks nad tulid. Võib-olla keegi tegi või ütles midagi, mis mulle ei meeldi. Võib-olla mulle meenus midagi. Jah, täitsa võimalik, et ma ise tõmbasin enda seest ühed vanad silma alt ära paigutatud emotsioonid lahti. Igatahes mul olid tugevad ebameeldivad emotsioonid, häirivad tunded ja mõtted, mis üha paisusid, kuni mulle tundus, et nüüd kohe ma plahvatan, lähen lihtsalt tükkideks, sest nii palju häirivaid mõtteid ja tundeid ei mahu selle väikse keha sisse ära. Hetk enne lõhkiminemist meenus päästev abimees: savi.

Võtsin tüki savi ja voolisin seda mõttetuteks ussikesteks, kuulikesteks, siis jälle kokku üheks suureks palliks, vahepeal jälle lapikuks jne. Voolisin üha ja üha ja lasin oma negatiivseid mõtteid ja tundeid sinna sisse. Kui ma oleks selgeltnägija, siis ma ütleks, et võis vaadelda, kuidas savi minu mõtted ja tunded endasse võttis ja neist lausa paisus. Pool tundi hiljem oli rahu maa peal, lisandus selgust, vabadust ja kergust. 

Olin sellest intensiivsest protsessist päris väsinud. Märkasin endas tänutunnet, et olin lasteaias palju voolinud, nii et voolimise kaudu oma keha pingetest vabastamine on mulle tuttav ja kuidagi loomuomane väiksest saati. Olen sedasorti asju ka täiesti ebateadlikult oma täiskasvanuelus teinud, samuti kriitidega joonistanud, guaši ja soola jm plökerdanud. Kunagi ma arvasin, et tahan kunstnikuks saada, sest nii tore on joonistada, maalida, voolida... Armen Tõugu* ja tema loengutel käinud inimeste abil mõistsin, et ma tegelen nende kunstiliste tegevuste kaudu tegelikult ikka oma emotsioonide puhastamisega ja sellega kaasnes taipamine, et sellist kunsti** mina ei taha teha. Või eks ma voolin-joonistan-maalin ikka, aga ei nimeta seda enam loominguks, vaid teraapiaks või eneseabiks.

Selle korra suur taipamine on, et savi abil saab suhteliselt kergesti oma emotsionaalse protsessi tõhusalt peatada. Ma arvan, et väga oluline on mitte pidevalt olla rasketes emotsioonides, see kurnab lihtsalt pika peale ära. Vahepeal on vaja puhata ja elust rõõmu tunda, muidugi ka maiste asjadega tegelda. 24/7 ei saa keegi ühtki tööd teha ja raskete tunnete protsessimine on ka töö. See on sisemine töö ja seda tööd tõesti ei saa kellelegi teisele delegeerida. Aga abi saab paluda ja lisaks terapeutidele on abiks ka looduse väed. 

Varem ma voolisin tavalise lastele mõeldud plastiliiniga ja see toimis teraapia mõttes täitsa hästi, aga savi meeldib mulle rohkem. Plastiliiniga võrreldes on savi täiesti imeline abimees, sest ta absorbeerib lisaks toksiinidele ka mürgiseid mõtteid ja tundeid ja tunne on saviga töötades siiski kuidagi elusam. Savi on käte vahel tuntavalt elus. Ära voolitud savi, mis on palju mu mürke sisse imanud, panen lugupidamise ja tänuga peenrasse.

Savi võib kasutada ka väikeses koguses sisse võetuna, savi imelise tervendava toime kohta saab lugeda internetist, otsi nt saviravi.

Ühe kena noore vanaemaga suheldes meenus, kui oluline on, et väikelast*** ümbritsevad inimesed töötaksid võimalikult teadlikult ja pidevalt oma emotsioonidega, puhastaks ja tasakaalustaks neid. Eks me ole kõik põlvkondade viisi kogutud hingejama täis ja aeg-ajalt tuleb seda jama välja lasta, et lapsel oleks emotsionaalselt võimalikult puhtad inimesed ümber. Ma arvan, et tasakaalus täiskasvanute eeskuju on küpse harmoonilise isiksuse kujunemiseks sama oluline kui tervislik toit. Olen kohanud ka arvamust, et lapsel on kasuks näha pealt täiskasvanu protsesse, et õppida, kuidas nt oma vihaga toime tulla. See on hästi mitmetasandiline ja igati keeruline teema ja ma siin seda ei lahka.

Muidugi on voolimine hea ka lastele (minu jaoks see oli ülivajalik). Meie tütar käis väiksena kogu aeg ringi, mängutaigna tükk käes, tal on kätele pidevalt tegevust vaja, pealegi aktiveerib sõrmede töö aju. Ma olen aru saanud, et waldorfpedagoogid soovitavad lastele savi asemel mesilasvaha. Savi on väiksele lapsele külm ja raske materjal, lapse energeetiline keha**** pole veel nii tugev, et saviga tulemuslikult tegelda ja lapsel ehk pole ka nii raskeid emotsioone, et oleks vajadust savitöö järele. Mesilasvaha sedavastu annab mesilaste töökuse energiat, paindlikkust, see on lapsele sobivalt kerge ja soe.

* Armen Tõugu oli Tallinnas Kristlaste Ühenduse kiriku preester (kuni 2016. nimetati Kristlaste Osaduse Kirikuks), viis läbi inimpühitsustalitusi, aga pidas ka  kõigile asjahuvilistele loenguid vaimu teemadel; millalgi 2008. a paiku lahkus Saksamaale.

** Tolles ajas ja Armen Tõugu mõjutusel jõudsin järeldusele, et soovin ainult sellist kunsti, millel on harmooniliseks muutev toime; käin vahel moodsat kunsti ka piilumas, aga suhestun sellega ainult nii vähe, kui suudan endas ära tasakaalustada ehk üldiselt pigem mitte (oma jama, mille tasakaalustamisega töötada, on niigi piisavalt, ei saa kogu maailma kannatusi enam lisaks võtta, sest puhata ja taastuda on ka vaja).

*** Väidetavalt imab laps esimesed kuus aastat ümbritsevate inimeste mõtteid ja tundeid endasse nagu käsn, üldse vahet tegemata, mis tema tulevase elu seisukohalt võiks olla hea või halb ning selle varase aja eeskujud mõjutavad teda kogu elu. Eriti oluline on kõne eelses eas kogetu, sest neid kogemusi inimene pärast isegi ei mäleta enam, samas kui nt viieaastasena kogetut on hilisemas vanuses kergem lahti harutada, sest need pildid on mällu salvestatud kergemini ligipääsetaval kujul.

**** Waldorfpedagoogid kõnelevad eeterkehast, see on sama mis energeetiline keha.

Ma tänan südamest kõiki, kes mind selle postituse tegemiseks on inspireerinud! Tänan saviringi hoidjat, kes müüs mulle oma imelist savi. Tänan inimest, kes jagas saviravi teemalist teksti. Tänan kõiki, kes on juhatanud märkama ja mõistma peeni üksikasju lapse kasvamise juures. Tänan inimesi, kes on aastate jooksul jaganud oma teadmisi emotsioonide puhastamise ja tasakaalustamise kohta ning toetanud ka praktiliste teadmistega sedalaadi loovteraapilist tegevust. Tänan loo peategelast savi ja Maaema. Olge te kõik tänatud!

Puhtust, valgust ja hingerahu meile kõigile!

Väärtuspõhine kasvatus

 - Kas ma võin venna rattaga sõitma minna, kui ta ei lubanud, aga ise seda praegu ei vaja?

- Ei või, sest inimesel peab olema õigus oma asjade ja oma keha üle otsustada. Kui teha midagi vastu kellegi tahtmist, siis see võtab jõu ära, võimetustab, ja sellised asjad mõjuvad kogu elu. Me püüame käituda inimesi jõustaval viisil. Aga hea uudis on see, et sa võid minu ratta võtta.

(Minu ratas lihtsalt pole nii mõnus ja äge, kui poja/venna oma.)

[Mul oli õnne talle rääkida ka sellest, et ma ei valinud nende titapõlves hoidjateks inimesi, kellest võinuks mingit piiravat mõju olla. Näiteks ülekeskealist hoidjakandidaati, kes minu kuuldes mu lapsele esimesel kohtumisel ütles: „Ära kuku!”. Ma ei tahtnud, et mu lapsed väikelapseeas sellist sõnapaari kuuleks, sest minu arvates teeb see inimese araks ja nõrgaks ja saamatuks. Võib kukkuda. Peaasi, et tehtaks. Kusjuures mu lastel pole sugugi eriti palju traumasid olnud (ma pole keelanud neil kõrgele ronida, vaid olen õpetanud, kuidas seda turvaliselt teha jms).]

Tütar jäi selle ja ka teise seletusega täitsa rahule, tegi minu ratta „ülevaatuse”, nagu me kevadist ratta töökorda panekut nimetame ja läks rõõmsa meelega sõitma. Lõpp hea, kõik rahul. Mina veel sellega ka rahul, et nüüd mu ratas tehti sõidukorda. Ma ise üldse ei armasta seda teha, aga 19-aastasele tütrele sobib.

TJT

Raketiga ja õhutrammis

Noorte teadussaatel "Rakett 69" läheb juba kümnes hooaeg, võisteldakse teadusülesannete lahendamises kiiruse peale. Iga hooaja algul võisteldakse kolmes meeskonnas (igas viis liiget), igas saates langeb keegi välja ja alates teadusteatri voorust on võistlejad igaüks enda eest väljas.

Ma olen mõnel aastal kõik saated ära vaadanud, sel aastal olen kahte saadet näinud. Hooaja kolmandas saates oli palju stressi ja segaduse meeleolusid. Ühes võistkonnas oli järel kolm liiget, teises kahes viis liiget ja nii siis pingutati lingivistika teemalisi ülesandeid täita. Kõik ülesanded olid sellised, et tõenäoselt oleks kõik osalejad suutnud need mingi aja jooksul ka üksi lahendades õigesti ära teha. Kuna määravaks sai aeg, siis ikka jõudis mõni võistkond kiiremini ja keegi ei jäi kaotajaks. Paremusjärjestuse otsustas seega kiirus. Saate sõnum on juba kümnendat hooaega, et kiirus otsustab. Väljalangeja valimisel võetakse muid asjaolusid ka arvesse, aga ikkagi on lõpuks kiirus see, mis otsustab. Nojah. Ma olen siin vist juba nimetanud, et ma ei ole spordiinimene, kiirus ei ole minu sõber. Mulle meeldib olla aeglane. Mäletan, kuidas üks mu sõber kunagi nimetas enda positiivse omadusena aeglust ja see pani mind imestama, sest minusse kinnistatud mõttemallis oli positiivne ju kiire tegutsemine. Aastaid seda mõtet endas kandnuna ja tunnetanuna näen, kuidas just aeglus annab parimad tulemused maises elus asjade ajamisel. Aeglus koos armastava tarkusega toob võimaluse harmooniliseks arenguks, kõigi osapooltega arvestamiseks, täiuslikuks tulemuseks. Ma tahaksin rohkem aeglust. Kiirus annab, aeglus kannab.

Muidugi ei ole aeglus noortele (ja vanematelegi) teadust propageerida soovides atraktiivne. Noored tahavad kiirust, adrenaliini, põnevust. Mina tahan ilu ja tasakaalu. Mulle meeldiks, kui saaks lahenduse ilu nautida, mitte paanilist rabistamist pealt vaadata (see võimalus on õnneks ka täiesti olemas, "Raketi" kodulehel saab teadustoimetaja kommentaare ja lahenduskäiku jälgida). Mul on kahju, et alati peab keegi saatest lahkuma. Keegi armas ja tubli ja väga andekas. Keskpärased sinna saatesse üldse ei pääsegi, ainult nutikad ja võitjaloomuga inimesed läbi eelvõistluse.

Tallinna Linnaülikooli psühholoogiateadlane Grete Arro räägib oma loengutel, et tark on õppida aeglaselt ja seoseid leida püüdes. Siis saab õppimine olla tõhus, õpitu jääb kauaks meelde ja on kasutatav teistes olukordades ehk teisisõnu tekib uus teadmine (mitte lihtsalt järjekordne sooritatud kontrolltöö, millest järgmisel päeval midagi meeles ega tegelikult ka kasu pole). Oluline osa õppimisest on ka laste uskumustel enda kohta. Millise sõnumi võiks saada keskpäraste võimetega laps "Raketti" vaadates? Minule tundub, et hariduslikuks edenemiseks ebasoodsa mõtlemissüsteemiga õpilane leiab kinnitust oma ettekujutusele, et see asi on tema jaoks lootusetu, ta ei hakka kunagi sellise asjaga toime tulema. Mul on hea meel, et meil on noortesaade, mis on suunatud andekate noorte ambitsioonide kasvatamisele ja nende inspireerimisele (tavakool seda rolli eriti ei täida), usun, et "Rakett" sütitab armastust õppimise vastu ja võimalik, et see toob ka tippteadlasi juurde. Mulle nii väga meeldiks, et oleks sama kaasakiskuv saade keskmikele ja vähem sportliku hingelaadiga õpilastele, kes saaksid rahulikus tempos teaduse imedest rõõmu tunda ja uut hoogu teadmiste poole püüdlemisel. Ilmselgelt tuleks see suunata nooremale vaatajale, kes pole oma kutsumust veel ära tundnud (ja sobiva eeskuju puudusel halva õnne korral ei tunnegi). Ma väga loodan, et leidub ka nutikaid inimesi, kes sobiva formaadi välja mõtlevad ja teoks ka teevad. Ja vaataksin, mida on selleks vaja, et nt Tallinnas saaks hõljuktrammiga liigelda. Ja mis oleks sobiv sarnane lahendus Kohilas.

Vaatasin seda kirjutist ette valmistades ka neid Grete Arro videosid: ühe minuti loeng ja kahe minuti loeng miks mõned õpilased katkestavad haridustee liiga vara. Eks neid on seal veel ja ma olen teda saalis istudes ka kuulanud.

Hiljem lisatud. Et mitte jääda üldsõnaliseks kritiseerijaks, täpsustan, millist "Raketi" formaati mina naudiksin. Üks asi jääks samaks: ülesanded on aastaid saatest saatesse mulle väga põnevad tundunud ja tunnustan, et ikka veel suudetakse millegi uue ja põnevaga välja tulla (oletan, et motiveeritumad saatesse pürgivad noored on kõik varasemad hooajad keskendunult ära vaadanud ja üksipulgi endale selgeks teinud). Paistab, et teaduse maailm on lõputu ja sellisel viisil on ka minul tore sellest osa saada. Siin ma ei muudaks midagi ja imetlen praegust olukorda. Kohtunike areng võrreldes algusaegadega pakub ka suurt rõõmu. Kuidas saaks veel parem olla?

• Päris kindlasti ei kuku minu eelistatud "Raketis" keegi välja. Kui mõni kuldpea hakkab oma isiksuseomaduste tõttu kaaslastele närvidele käima, siis saab selle mingil kombel teemaks võtta ja leida talle rolli, kus tema panus on tervitatav. Võib-olla oleks võimalik kaasata ka psühholoogi, kes aitab vajadusel meeskonna suhteid mõtestada ja harutada.
• Iga nt viie saate järel loositakse või koostatakse muul viisil uued meeskonnad, nii et tuleb uute kaaslastega kohaneda ja rollijaotus otsast peale teha. Uus olukord annaks võimaluse ilmneda seni varjul olnud annetel (ja muidugi ka varjukülgedel).
• Auhindu oleks ilmselgelt rohkem. Nt igas viiendas saates võiks pakkuda praktikakohti ägedates ettevõtetes. Ägedad firmad ise valiksid, keda nad soovivad oma ettevõttesse. Ja preemiaks oleks ka kõiksugu muud kohtumised oma ala meistritega: mulle tuleb pähe kokakoolitus, mõne arhailise käsitööoskuse omandamine, loodusravi, looduses ellujäämise kursus, tuletõrjeõppus (sest ma tehnika ja loodusteaduste vallas olen lihtsalt harimata)... igatahes midagi sellist, mida see konkreetne inimene on ise soovinud auhinnaks saada ja see võib olla ka muu kui kitsalt erialaga seotud koolitus. Ega mina ei teagi, mida kõike Eestis ja lähimail õppida saab. Võimalusi oma silmaringi ja andeid arendada on igal juhul kuhjaga. Reisid ka muidugi. Pigem siis õppekallakuga reisid, nt teise maa firmasse. Auhindu võiks anda välja igas saates millegagi silma paistnud osalejale. Kuna selline formaat võimaldaks osalejatel end rohkem avada ja ka isiksuslikust küljest väljendada, oleks täitsa uus mõõde lisaks: osaleja kui inimene versus osaleja kui osav ülesannete lahendaja, praegu võib seda ainult aimata. 

Kahtlemata oleks selline hindamine subjektiivne, nagu elu üleüldse on (ma tegelikult siiamaale imetlen, et kohtunikud suudavad nii suure hulga noorte isiklikku panust iga ülesande juures märgata). Ega praegune formaat ka kõigi osalejate suhtes võrdselt õiglane ei ole, kuigi tulemuse määrab  eelkõige õige vastuse saamiseks kulunud aeg, mis tundub objektiivne.  Õnn jääb ikka oluliseks nähtamatuks osalejaks, aga ma arvan, et minu eelistatud viisil jagunes autasu ühtlasemalt ja vastaks võibla veidi enam osaleja soovile, sest oleks rohkem asju, mida võib auhinnaks saada. Mõnevõrra vast oleks kulukam ka, aga mitte kohutavalt palju. Kui praegu kulub 15 saate auhindadele 10 000 eurot ja kingitused reiside ja asjade näol, siis 70 euro eest eripreemiaid igas saates välja anda oleks sama suurusjärk. Sebimist oleks rohkem, aga eks noored võivad ise ka pingutada oma auhinna kättesaamiseks. Äkki koolitusfirmad pakuks saates osalejatele oma koolituste eest soodushinda, kui nad selle eest n-ö reklaami saaks? Nendest koolitustel osalemistest saaks lisasaate teha, et kus noored käisid ja mida kogesid. Võimalik, et ma vaataksin isegi mingeid spetsiifilisi tehnikakursustel osalemisi, kui keegi nende sisu mulle arusaadavalt lahti räägiks. Ma lubaksin küll endal rohkem teada.

Mina olen alati loova koostöö ja inimeseksolemise lõputu mitmekülgsuse jm hingeliste ja vaimsete rikkuste poolt, võistlemine pole mulle kunagi meeldinud. Sellegipoolest on "Rakett 69" haarav vaatemäng ja annab mh mulle võimaluse enda varjukülgedega tegelda, kui miski ei meeldi.

TJT

Noateral

NB! See on mitu nädalat vana sissekanne, mis seni ootas mustandites oma aega, kirjutatud esinemise teema jätkuks. Oletasin, et see maandub detsembri postituste hulka, kus mustand salvestatud oli (ja kust eriti keegi seda nagunii poleks märganud) ning nagu blogger seni on käitunud, aga tuli hoopis värskeimaks (ilmselt selle pärast, et ma polnud seda salvestanud pealkirja all, vaid niisama tekstina). Olgu siis.

Eelmise postituse teema on selline noateral kõndimine minu jaoks. Kuidas elu üle kaeblemata ja saavutuste üle uhkustamata anda endale ja kõigile teistele naistele lihtsalt võimalus koduseks eneseväljenduseks e emarolliks. Kuidas anda neutraalselt märku, et see naise loomuomane roll on meie ühiskonnas ja vist suures osas (valges? lääne?) maailmas alahinnatud ja paljudele kättesaamatu? Emaroll on lihtsalt meie loomulik osa elust ja kui see võimalus oleks avatud kõigile soovijatele, st kõik naised saaksid end pühendada emarolli kvaliteetsele täitmisele, vajadusel targemaid nõuandjaid kaasates, laheneks paljud probleemid. 

Kas ongi niii väga liialdus väita, et kui kõigil lastel oleks tark ja õnnelik lapsepõlv*, kaoksid sõjad ja suurem osa muudest hädadest? Sest sõjad on ikka rohkete hulkade frustratsiooni väljendus. Pole sisepingeid, pole ka vaja sõdu pidada, ei väikseid ega suuri. Hüva, mõned algtingimused on ülikarmid ja vahel on õnnetunnet väga raske leida, olgu siis püüd milline tahes ja toetajad-nõuandjad kuitahes head. Aga enamasti on see ikka täitsa tehtav, kas pole? Kui see on suure hulga inimeste tegevuse siht, siis koos me õpiksime ülikiiresti seda saavutama.  

Kui eesmärk on sisemajanduse kogutoodangu kasv ja PISA testi tulemus ja erinevate mikro- ja makromajanduse näitajate parandamine ja millest kõigest meil ajalehed kirjutavadki, siis... kõige jaoks auru lihtsalt ei jagu. Siililegi selge. Siis parandame mikrot ja makrot ja oleme omadega soos edasi.

Hiljem lisatud. Võimalik, et mul on siin natuke omakasupüüdlik mõte ka selle kirjatüki juures. Kui oleks rohkem koduseid emasid, oleks ka rohkem toredaid inimesi, kellega koos midagi ette võtta sel ajal, kui lapsed koolis (ma ei käi ilumajades ega ostlemas rohkem kui hädatarvilik, ikka ühist loomist ja jagamist pean silmas, erinevaid ettevõtmisi, ega siis võimekus kõike teha lastega koju jäämise paugust kuhugi ei kao). Ja kui naiste kodus olemine oleks normaalsus, siis mina ei oleks nii marginaalne, tunnen end vahel tõrjutuna ja meie kultuuris käib selle juurde automaatselt mõte, et „asja eest, ole siis korralik ja käi tööl”. Aga see on puhtalt mugavusmõte juba.

Naiseks olemise juurde käib ka koos istumine või toimetamine ja omavaheline kogemuste jagamine, see on meie viis end maandada, areneda, armastust kogeda – koos olemise kaudu. Kui nii palju naisi on karjääritöiselt hõivatud, kes siis enesearengu tööga enam tegelda jõuab – tore,  kui kodu saab kasitud ja lapsed toidetud ja muuks mingil (pikal) eluperioodil aega eriti üle ei jää. Suur osa mu korralikke naissoost sõpru saab teiste naistega kokku ainult sünnipäeviti ja vahel harva, sest õhtusel ajal pärast tööd enam ei jaksa või on vaja laste juures olla. Mina eelistan ka õhtuti kodus laste jaoks olemas olla, aga mu inimlikud ja naiseks olemise vajadused ju ikka jäävad. Ma olen südamest tänulik kõigi oma võimaluste eest ja soovin neid võimalikult paljudele.

* Veel hiljem lisatud. Õnneliku lapsepõlve eelduseks on muidugi, et lapse emal on enam-vähem õnnelik elu. Mõnel pool maailmas pole suurel hulgal naistel mingeid õigusi isegi oma kehale, mis õnnest ja õnnelikkuse kasvatamisest siin saabki rääkida. Aga väikseid samme selles suunas astuda on igaühel ikka võimalik.

TJT

Kuldses puuris

Üks jutt on ammust aega siia bloggi kirja panemata. Kui ehk mitte päris otse, siis ma kiidan aina, kui tore on olla kodune ja jätan üsna mainimata, mis on selle hind. See hind on tegelikult päris kõrge ja ma tunnen end veidi valeliku koduema elu müügimehena, kui see üldse siia kirja ei saagi. Likvideerin siis selle võla, sest ma tunnen, et see oleks aus nende suhtes, kes sellist elu endale (või kaasale) soovivad.

Ma olen üsna kodune olnud ligi 13 aastat (enne töötasin täiskohaga erialasel ametikohal). See on pikk aeg olla eemal mingist erialast, palgatöisest tegevusest kõigi oma rutiinide ja sellega kaasnevate toimetulekumehhanismidega. Ma praegu tõesti ei kujuta ette, mismoodi täisajaga tööl käivad emad saavad rahuldatud enda ja pere vajadused. Ega ole teada, millest ma vanana elama hakkan, kui mul pole neid tagavarapensionisambaid ja kõik see muu.

Lisaks kõik need ohud, mida toob kaasa see, kui senised rahavood peaks kokku kuivama või katkema. Kuhu ma praegu tööle saaks, kui eluliselt oleks vaja peret toita ja katta? Ma olen kaotanud sidemed nende inimestega, kellega koos olen kunagi töötanud ja kui mõned sidemed ongi säilinud, siis kui tõsiseltvõetav töötaja ma ühegi tõsiseltvõetava asutuse jaoks praegu oleks? Ma ei teagi eriti, kuidas praegu tööd saadakse (lasteeelses elus jõudsin kümme aastat töötada algul sugulaste, hiljem ka tuttavate kaudu saadud töökohtadel, aga see on kõik ju ammuminevik).

Häda on selles ka, et varasemate palgatööde tüüpi tegevusega ma ei soovi enam jätkata, see ammendas end juba siis, kui 13 a tagasi raseduspuhkusele jäin. Tegelikult tahaks alustada millegi uuega, aga ennast uutele turgudele sisse süüa on ju teadupärast suurem pingutus. Suur ettevõtmine ja energiakulu on ennast sellisele kohale vastavaks teha, omandada kõik need teadmised ja oskused. Ega ma päris ei näe ka, kuhu ja kelleks tahaks saada – kuigi suur tüdruk juba. Lapsena ma ikka teadsin vastust sellele elutähtsale küsimusele (aga need teed on kõik praeguseks rohkemal või vähemal määral läbi käidud).

Meie ühiskond väärtustab inimesi üsna (palga)töökeskselt, mitte inimene ise ei ole sellisena väärtuslik, vaid see, mida ta [raha teenimiseks] teeb. Kitsamalt võttes on väärtustamise aluseks sageli ka töö prestiiž või palga suurus. Selles kategoorias olen mina täitsa null. Ja pikka aega palgatöölt eemal olnuna ei ole mul sellesse kategooriasse võibla kunagi tõsist minekut loota (tõsist huvi ka pole). Oma vabatahtlikust tegevusest ma igale ei räägi ja kodust tegevust ei osata meil väärtustada, sest sellest ei ole kombeks kõnelda, kuigi absoluutselt iga asja saab teha veel palju paremini – ka süüa teha ja laste kasvamist toetada; isiklikust kasvamisest kõnelemata. Koduema peab toime tulema sellega, et teda mõnes seltskonnas üldse kellekski ei peeta. Ja suutma ennast ja oma tegevust väärtustada ka siis, kui ümbritsev keskkond laiemalt seda ei tee.

Veel üks probleem on seotud laste võimalustega. Kui kodune tööjaotus on väga ühene: mees kodust väljas raha teenimas ja naise kanda on kogu koduelu, kaasa arvatud kõik lastesse puutuv, jääb mehel kontakt lastega napiks. Sel juhul ei pruugi mees mõista laste vajadusi ja selle asemel, et sisukal viisil panustada nende arengukeskkonda, hakkab äraoleku süütunnet kompenseerima mõttetu träni või liigse taskurahaga. Lapse arenguks on ülivajalik, et oleks nii ema kui isa olemas. Et oleks hingeline ja vaimne side hoolivate täiskasvanutega – läbi mille me tegelikult inimeseks saame. Kui isa mõistab oma lapse vajadusi (kasvõi ainult oma vaatevinklist, mis on seotud nt annete arenguks võimaluste tagamisega, ma ei arva, et isa peaks iga vannitamise juures olema), on kandepind lapse jaoks palju laiem ja maailm palju toredam koht. Oi kui paljud emad sooviks nt oma lastele väikest perepäevahoidu, kuid kui nende panus pere rahaasjadesse on väike, pole neil sageli ka sõnaõigust sellistes olulistes küsimustes nagu lapse keskkonna valik. Ja tööga hõivatud mehel pole sageli infot ega taustateadmisi ega ka aega neid otsida. Naise kojujäämise eest ei peaks lapsed maksma isaga suhte hõredaks jäämisega.

Ma olen loonud endale tillukese maailma, kus väga paljud väikesed asjad on just nii, nagu mulle meeldib. Inimesed on toredad ja ilm on alati hea (valin sobivad riided), roog just see, mida ma praegu soovin ja ma ei pea kellegi meeleheaks tegema endale valesid asju. Aga mul puudub kontakt ülejäänud maailmaga – sellega, millest pajatab meedia. See meedia kajastatav maailm on hirmutav – täis kõiksugu koledusi. Mul igatsus puudutada laiemat maailma. Igatsus ja hirm saada maailmast puudutatud. Aga istun ikka selles kuldses enda loodud puuris ja vaatan võrevarbade vahelt välja.

Hiljem lisatud (peale pikka kommentaari). Mandumise oht on ka. Mistahes alal on mingist vanusest alates mandumise oht kogu aeg kohal. Koduse elu juures võib see vist veelgi kergemini juhtuda, kui pole piisavalt välist survet, et end pingutada. Pingutuseta ei sünni tulemust. Nagu ka lõõgastuseta mitte. Tulemus sünnib nende kahe tasakaalupunktis.Kodus ei pruugi olla ka piisavalt välist tuge ja ühendust ülejäänud maailmaga, mis on samuti tulemuseni jõudmiseks vajalik. Iseasi, kas tulemuse puudumine tähistab alati mandumist? Jõudsin jälle algküsimuse juurde tagasi. Mis teeb elu tegelikult väärtuslikuks?

Veel hiljem lisatud. See kõlab nagu tugitoolisportlane, kes sooviks olümpiamedalit endale kaela riputada. Mingi meeleolu siit tuleb põlema panna, tänutundes, et see on nähtavaks saanud ja ära tuntud.

Elina Kirt kirjutas pika minu jaoks haakuva loo.

TJT

Helde puu ja muu

Kooli kõrval ühes aias kasvab kaks kuuske. Üks on tavaline, teine eriline. Ta oksad ulatuvad üle aia peagu maani ja värsked võrsed neis on pikad, paksud ja lausa sädelevad elujõust ja rõõmust. Lapsed käivad neid vahetunni ja kehalise tunni ajal noppimas. Ilus inimese ja looduse harmoonia.

Ma nii rõõmustan teisi omasuguseid murusööjaid kohates – ja neid on üha rohkem. Kujutan ette, kuidas varsti hakkavad tädikesed turul ka värsket naati ja võilillelehti pakkuma ja miks mitte ka nõgest, kortslehte, nurmenukulehte, põdrakanepit... väike punt euro eest või nii. Ja korteriinimesed ostavad ja panevad seda oma smuuti sisse ja teevad salatit. Minu meelest annab selline klorofüll palju enam jõudu kui tavaline lehtsalat (mida ma pole kunagi armastanud, praegune poeoma on pealegi jumal teab mis keemia peal kasvanud).

Ma siin endamisi juurdlen, kas panna umbrohud talveks lillepotti kasvama ka, aga eks sügiseks on naadiisu ju üle läinud ja seni ei ole jõudnud niikaugele. Kevadel ei jõua värsket rohelist aga ära oodata.

Hiljem lisatud. Nõgesesuppi tegi minu lapsepõlves vanaema. Arvasin siis, et odavuse pärast, aga maitses küll. Üks tädi õpetas nurmenukulehti sööma. Täiskasvanud suhtusid sellesse väheke ullilt, aga mina võtsin tõsiselt. Hiljem on mulle õpetatud nõgeselehtede söömist ja umbrohust toidu tegemist. Olgu nad kõik tänatud1 Mulle see sobib. Mu vanemad ei pea sellest midagi, aga jätavad oma aia maltsad mulle süüa ja panevad väljarohitud võililled kõrvale. Olgu ka nemad tuhandeks tänatud.

Minu lapsed muidugi kõike seda muru ei söö ja ma ei sunni ka, üldse mitte. Mõni asi ei sobigi - mina nt ei ole kunagi armastanud lehtsalatit (lapsepõlves tehti seda äädika ja hapukoorega, ikka väga õudne toit siiamaani). Peaasi, et igaüks leiaks oma ja oskaks teiste suhtes salliv olla.

Veel hiljem lisatud. Naadipesto võileiba süües arvasid lapsed, et võiks olla esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti need taimetoidud, mis neile meeldivad ja teisipäeviti-neljapäeviti lihatoidud. Reedeti võiks olla midagi magusat, nagu makaronid. Nädalavahetusel ükskõik, mida.

Kaunist rohelist aega!

TJT

Hoolitsusest lapsepõlvest

Osa neist, kes  Eestist mujale elama siirduvad, räägivad, et mujal olla paremad inimesed. Eesti tänaval kõndivad inimesed on kurjad ja need teised on lahked. Ma pole nõus, et eestlased on kurjad (minu tutvuskonnas on toredad), aga mingi rõõm ja vabadus on lääne inimestes rohkem küll. Seda olen isegi mina vähereisinuna võinud kogeda. Siin on ängi rohkem.

Eestis me peame normaalseks, et esimese klassi laps saab ise kogu oma eluga hakkama. Linnas võibla viiakse teda küll kooli, aga tagasi tuleb ise, käib ise huviringis ja poes, ostab nt krõpse, teeb ise endale süüa, nt võileiba, õpib ise oma koolitükid ja vaatab ise televiisorit või pigem mängib arvutis. Veedab suure osa oma koolivälisest ajast ilma täiskasvanu hoole ja toeta. Me peame seda normaalseks, sest vanemad peavad ju tööl käima ja vanavanematel on tänapäeval muud tegemised, elavad kaugel või käivad veel ise tööl. Selge see, et tavalise palgaga inimene ei jaksa hoidjat palgata.

Vahel juhtub ka seda, et need mitte kõige rõõmsama ja vabama olekuga, no need kõige hallimad võõrad tänavaeestlased oma halvematel päevadel tõrelevad lapsega, kes oma vabadusega neid poes või tänaval häirib. Või raamatukogus raamatuga hiljaks on jäänud. Tõrelemine on täiskasvanu eesõigus. Lapse asi on korralik olla. Seda sorti eesti kultuur teeb mind ka kurvaks ja nõutuks.

Prantsusmaal ei käi lapsed kooli ja koju üksi kuni 10–12-aastaseks saamiseni. Ikka viiakse ja tuuakse. Lõunaks koju sööma ja siis kooli tagasi. Ka turvalises väikelinnas. Ema saab tööl käia, sest lastega tegelevad hoidjad, kelle kontaktid saab kohalikust omavalitsusest. (Prantsuse ema teab väga hästi, et kui ta lapsega üle poole aasta kodus on, võib tema karjäär saada surmahoobi, sest alati on rida teisi, kes ta kohta endale sooviks. Ka usin idaeurooplane ja kuut keelt valdav kõrgharitud afgaan on tema konkurendid, sest hea kliimaga jõukal ja rahulikul Prantsusmaal on paljude meelest tore elada. Meil siin on selle poolest rahulikum, et külmemale ja tõredamale maale nii väga elama ei tikuta. Aga häid töökohti napib ikka, võibla seda enamgi, et meil siin on külm ja tõredam.)

Eesti laps saab varases eas kogeda liiga vähe turvatunnet ja liiga palju toimetuleku pingutust. Ja ta elab sageli peres, kus tema vanema(te)l on samuti liiga vähe turvatunnet ja liiga palju toimetuleku pingutust. See muudab hinge rabedaks ja empaatiavõime jääb arenemata, pole seda rõõmu ja vabadust. Me võime olla mitme asja üle uhked, ka oma nutikuse üle ja igas olukorras toimetuleku võime üle, kuid hoidmist tuleb ka harjutama hakata juba varakult.

Ma olin väga üllatunud, kui poja sünni järel ütles mulle üks kogenud ema, et poeg vajab väga palju armastust, võibla isegi rohkem kui tütar. Siis tal on, mida täiskasvanuna oma perele ja tervele ühiskonnale anda. Minu tollases ettekujutuses saavad mehed ise hakkama. Ja pojad ka, tormavad, kriibivad end lõhki ja saavad ise hakkama, sest nad on ju tulevased mehed. Tegelikult selgub, et mehed vajavad ka armastust. Võibla isegi rohkem kui naised. Ja lapsed vajavad armastust, nii tüdrukud kui poisid. See ei lõpe titapõlves ega isegi mitte kooli minekuga. Ma arvan, et see ei lõpegi kunagi. Me kõik vajame alati armastust. Selline tähtis tänase päeva avastus ja teadaanne siis.

Kuidas Sa väljendad oma armastust oma kallitele? Kas nende armastuse ja turvatunde ja läheduse ja kuulumise vajadus on täidetud? (Mulle tundub, et see on viis hoolitseda enda armastuse ja turvatunde ja läheduse ja kuulumise vajaduse täitmise eest.)

TJT