Laupäev, 25. september 2021

Mul on savi

Ma olin vihane, nördinud, segaduses. Pole üldse oluline, kust need emotsioonid tulid või miks nad tulid. Võib-olla keegi tegi või ütles midagi, mis mulle ei meeldi. Võib-olla mulle meenus midagi. Jah, täitsa võimalik, et ma ise tõmbasin enda seest ühed vanad silma alt ära paigutatud emotsioonid lahti. Igatahes mul olid tugevad ebameeldivad emotsioonid, häirivad tunded ja mõtted, mis üha paisusid, kuni mulle tundus, et nüüd kohe ma plahvatan, lähen lihtsalt tükkideks, sest nii palju häirivaid mõtteid ja tundeid ei mahu selle väikse keha sisse ära. Hetk enne lõhkiminemist meenus päästev abimees: savi.

Võtsin tüki savi ja voolisin seda mõttetuteks ussikesteks, kuulikesteks, siis jälle kokku üheks suureks palliks, vahepeal jälle lapikuks jne. Voolisin üha ja üha ja lasin oma negatiivseid mõtteid ja tundeid sinna sisse. Kui ma oleks selgeltnägija, siis ma ütleks, et võis vaadelda, kuidas savi minu mõtted ja tunded endasse võttis ja neist lausa paisus. Pool tundi hiljem oli rahu maa peal, lisandus selgust, vabadust ja kergust. 

Olin sellest intensiivsest protsessist päris väsinud. Märkasin endas tänutunnet, et olin lasteaias palju voolinud, nii et voolimise kaudu oma keha pingetest vabastamine on mulle tuttav ja kuidagi loomuomane väiksest saati. Olen sedasorti asju ka täiesti ebateadlikult oma täiskasvanuelus teinud, samuti kriitidega joonistanud, guaši ja soola jm plökerdanud. Kunagi ma arvasin, et tahan kunstnikuks saada, sest nii tore on joonistada, maalida, voolida... Armen Tõugu* ja tema loengutel käinud inimeste abil mõistsin, et ma tegelen nende kunstiliste tegevuste kaudu tegelikult ikka oma emotsioonide puhastamisega ja sellega kaasnes taipamine, et sellist kunsti** mina ei taha teha. Või eks ma voolin-joonistan-maalin ikka, aga ei nimeta seda enam loominguks, vaid teraapiaks või eneseabiks.

Selle korra suur taipamine on, et savi abil saab suhteliselt kergesti oma emotsionaalse protsessi tõhusalt peatada. Ma arvan, et väga oluline on mitte pidevalt olla rasketes emotsioonides, see kurnab lihtsalt pika peale ära. Vahepeal on vaja puhata ja elust rõõmu tunda, muidugi ka maiste asjadega tegelda. 24/7 ei saa keegi ühtki tööd teha ja raskete tunnete protsessimine on ka töö. See on sisemine töö ja seda tööd tõesti ei saa kellelegi teisele delegeerida. Aga abi saab paluda ja lisaks terapeutidele on abiks ka looduse väed. 

Varem ma voolisin tavalise lastele mõeldud plastiliiniga ja see toimis teraapia mõttes täitsa hästi, aga savi meeldib mulle rohkem. Plastiliiniga võrreldes on savi täiesti imeline abimees, sest ta absorbeerib lisaks toksiinidele ka mürgiseid mõtteid ja tundeid ja tunne on saviga töötades siiski kuidagi elusam. Savi on käte vahel tuntavalt elus. Ära voolitud savi, mis on palju mu mürke sisse imanud, panen lugupidamise ja tänuga peenrasse.

Savi võib kasutada ka väikeses koguses sisse võetuna, savi imelise tervendava toime kohta saab lugeda internetist, otsi nt saviravi.

Ühe kena noore vanaemaga suheldes meenus, kui oluline on, et väikelast*** ümbritsevad inimesed töötaksid võimalikult teadlikult ja pidevalt oma emotsioonidega, puhastaks ja tasakaalustaks neid. Eks me ole kõik põlvkondade viisi kogutud hingejama täis ja aeg-ajalt tuleb seda jama välja lasta, et lapsel oleks emotsionaalselt võimalikult puhtad inimesed ümber. Ma arvan, et tasakaalus täiskasvanute eeskuju on küpse harmoonilise isiksuse kujunemiseks sama oluline kui tervislik toit. Olen kohanud ka arvamust, et lapsel on kasuks näha pealt täiskasvanu protsesse, et õppida, kuidas nt oma vihaga toime tulla. See on hästi mitmetasandiline ja igati keeruline teema ja ma siin seda ei lahka.

Muidugi on voolimine hea ka lastele (minu jaoks see oli ülivajalik). Meie tütar käis väiksena kogu aeg ringi, mängutaigna tükk käes, tal on kätele pidevalt tegevust vaja, pealegi aktiveerib sõrmede töö aju. Ma olen aru saanud, et waldorfpedagoogid soovitavad lastele savi asemel mesilasvaha. Savi on väiksele lapsele külm ja raske materjal, lapse energeetiline keha**** pole veel nii tugev, et saviga tulemuslikult tegelda ja lapsel ehk pole ka nii raskeid emotsioone, et oleks vajadust savitöö järele. Mesilasvaha sedavastu annab mesilaste töökuse energiat, paindlikkust, see on lapsele sobivalt kerge ja soe.

* Armen Tõugu oli Tallinnas Kristlaste Ühenduse kiriku preester (kuni 2016. nimetati Kristlaste Osaduse Kirikuks), viis läbi inimpühitsustalitusi, aga pidas ka  kõigile asjahuvilistele loenguid vaimu teemadel; millalgi 2008. a paiku lahkus Saksamaale.

** Tolles ajas ja Armen Tõugu mõjutusel jõudsin järeldusele, et soovin ainult sellist kunsti, millel on harmooniliseks muutev toime; käin vahel moodsat kunsti ka piilumas, aga suhestun sellega ainult nii vähe, kui suudan endas ära tasakaalustada ehk üldiselt pigem mitte (oma jama, mille tasakaalustamisega töötada, on niigi piisavalt, ei saa kogu maailma kannatusi enam lisaks võtta, sest puhata ja taastuda on ka vaja).

*** Väidetavalt imab laps esimesed kuus aastat ümbritsevate inimeste mõtteid ja tundeid endasse nagu käsn, üldse vahet tegemata, mis tema tulevase elu seisukohalt võiks olla hea või halb ning selle varase aja eeskujud mõjutavad teda kogu elu. Eriti oluline on kõne eelses eas kogetu, sest neid kogemusi inimene pärast isegi ei mäleta enam, samas kui nt viieaastasena kogetut on hilisemas vanuses kergem lahti harutada, sest need pildid on mällu salvestatud kergemini ligipääsetaval kujul.

**** Waldorfpedagoogid kõnelevad eeterkehast, see on sama mis energeetiline keha.

Ma tänan südamest kõiki, kes mind selle postituse tegemiseks on inspireerinud! Tänan saviringi hoidjat, kes müüs mulle oma imelist savi. Tänan inimest, kes jagas saviravi teemalist teksti. Tänan kõiki, kes on juhatanud märkama ja mõistma peeni üksikasju lapse kasvamise juures. Tänan inimesi, kes on aastate jooksul jaganud oma teadmisi emotsioonide puhastamise ja tasakaalustamise kohta ning toetanud ka praktiliste teadmistega sedalaadi loovteraapilist tegevust. Tänan loo peategelast savi ja Maaema. Olge te kõik tänatud!

Puhtust, valgust ja hingerahu meile kõigile!