pühapäev, 24. oktoober 2010

Emapiimaga

Mõni tubli noor ema kasutab imetamise aega raamatute lugemiseks. Ühele meeldib ilukirjandus, teine kasutab muust tegevusest vaba aega oma magistritööks. Titaemal on ju nii vähe aega iseenda jaoks. Imetamise ajal kõrvaliste asjadega tegelemine ei tundu mulle aga mõttekas lapse arengu seisukohast.
Kui meie esimene laps oli väike, keeldus ta rinda võtmast, kui ma üritasin lugeda. Küsisin targemalt inimeselt järele, mida teha. Sain nõu keskenduda imetamise ajal ainult imetamisele. Vaadata aknast välja või mediteerida on üsna hea, aga lapsele mõelda ja parimaid tundeid tunda veel parem. Imetamine on ainukordne võimalus ümbritseda ja täita oma last parimate mõtete ja tunnetega, mis elus leida. Tilluke laps on nagu käsn, võttes infot kõigest, mis tema ümber, ja nii ka toitub kogu oma olemusega - jäägitult.
Parematel päevadel meeldis mulle keskenduda suurele valgusele ja kujutleda, et see voolab läbi minu ja piima lapsesse. Ja tunnetada ja kogeda seda valgust. Seda valguse vahendamist mul meeldib kujutleda ja kogeda muudes olukordades ka. Midagi sellist, mille nimel tasub elada - minu meelest. Ja see mälestus aitab läbi teiste, paratamatult kehvemate päevade ka.
Steineri järgi peaks last rinnaga toitma 9 kuud, minu arusaamise järgi just selle pärast, et ema tunde- ja mõtteelu puudused ei pääseks last liiga sügavalt mõjutama. Kõik, mida laps esimesel kuuel eluaastal kogeb, läheb hilisemate uurimuste järgi tema alateadvusse ja hakkab sealtkaudu inimese elu valitsema. Neid aegunud elu ja edasiminekut mittetoetavaid mustreid on pärast sealt vaevaline muutma minna.
Rinnapiim koosneb peamiselt veest ja veel on imeline võime kõike salvestada. Meie tunded ja mõtted lähevad seega sinna nagunii, parem siis olla juba teadlik ja teadvel, mida me oma laste toidu sisse paneme. Toidame tema keha kõige parimaga ja ühtlasi tema vaimu ja sisemist olemust valgusolendina.
Ega siis asjata öelda mõne inimese kohta, et ta on midagi juba rinnapiimaga teada saanud või kogenud.
Sarnasel teemal: koostegemisest ja toidukeetmisest.
TJT

reede, 22. oktoober 2010

Lasteraamatud


Lõpuks ometi on meie nooremal lapsel ka jutuisu kätte jõudnud. Ma juba vahepeal mõtlesin, et äkki mõni inimene kohe tõesti ei tahagi raamatuid. Aga see võttis lihtsalt aega ja - nagu õegi puhul - peab õige raamat olema. Meie poja lemmikud on Eno Raua "Pliiatsilugu" ja "Väike autoraamat". Ja mulle meeldivad need mõlemad ka. Sisukad, heas sõnastuses, arusaadava looga ja lapsele mõistetavast (pehmest, hoolivast, turvalisest ning fantaasiarikkast) maailmast. Neid raamatuid teaks mälurikkam lapsevanem juba peast, igatahes ei tohi neid ette lugedes ühegi sõnaga eksida. Ja õnneks on ka sõnastus selline, et ma ei tunne vajadust seda ümberjutustamisega lapsele suupärasemaks teha. Haruldane küll paraku.
Autod on meil nagunii isikustatud olendid, kellega perekonda ja kodu mängitakse. "Väike autoraamat" sobib just neid lugusid täiendama.
Meil on "Väikesest autoraamatust" kasutada 1974. aastal välja antud Rein Tammiku piltidega trükis ja seal on ägedad vanaaegsed autod.
Neil päevil käisime raamatukogus ja poeg valis Heli Illipe-Sootaki "Kiisu raamatu" ja Meelike Saarna "Ärakadunud uni". Esimesel neist on Katrin Ehrlichi pildid, mis mulle meeldisid. Teise raamatu kujundus tundub küll veidi saamatu, groteskne ja hirmus kirju nagu see tükib minu silmale praeguste lasteraamatute tüüpiline häda olema. ("Pille-Riini" uustrükk tegi lausa kurvaks kohe - keda selliste piltidega küll meelitada loodetakse, pealegi kui vanad ja armsad illustratsioonid on ometi ka olemas. Ei tahaks lapsele sellist kätte andagi. Lapsi ei pea ju karistama kunstniku kõhuvaluga. Ja uuemal ajal on ka täitsa andekaid lasteraamatute kunstnikke olemas.)
Mõlemad laenutatud raamatud meeldivad lastele ka. Lihtsad, kodused ja arusaadavad ja mitte liiga nagu päris. Ometi kord ka uuema aja raamatuid, mis vanade klassikutega mõõtu võtavad. Ja midagi, mis meie noorema ka kuulama meelitab.
TJT

teisipäev, 19. oktoober 2010

Mõtisklusi matemaatika ja geograafia vallast

Valik tänaseid pärleid.

- Tead, mis arv on kõige keskmine?
- No?
- Must miljon, sest must miljon on kõige suurem arv ja lõpmatus on temast suurem. Lõpmatuses on lõpmatu arv musti miljoneid.
* * *
Tellime kingid jõuluvana käest, siis me ei pea nii palju raha kulutama.
* * *
- Kas mõni maa on meie peal ka? Aga meie all?
- Vist mitte.
- Aga need, kes kõnnivad pea alaspidi, kas need on meie peal või all? Vist all. Aga meie oleme ka vahel pea alaspidi... siis, kui me ripume. Ja siis, kui maakera on tagurpidi. Sest maakera käib ringi-ringi.
TJT

esmaspäev, 18. oktoober 2010

Laste aeg

Käisin kunagi Abakhani kangapoes ja ostsin tütrele peotäie väikseid lapikesi õmblustöödeks. Abakhanist saab 10-35kroonise kilohinnaga väikseid tükke, mis sobivad nukuriieteks vms. Nüüd on meil siis õmblusõhtud. Laps õmbles vennale ka ilusa koti, kaunistuseks vatitikandis auto. Ise mõtlesid välja, mina natuke aitasin. Ja siis õmbles poeg ise ka endale koti. Sellised sügisõhtud mulle täitsa meeldivad. Pehmelt öeldes.
Või kui nad voolivad loomakesi ja mängivad nendega. Kangastest saab ka puid-põõsaid ja lillepeenraid kujundada. Või suurematest tükkidest maju ehitada. Kui nad kahekesi mängivad, siis ideedest puudust ei tule. Pigem on vahel mõni mõte ülearu. Jagub mullegi. Küllaga.
Miskipärast tuli meelde, et üsna meiega sarnaselt elavas peres jäi tütar 12aastaselt väga sõbrutuks. Tore hakkaja tüdruk, nii palju, kui mina tean. Neli paremat sõbrannat kadusid äkki internetti, kes Jaapani multikaid vaatama, kes niisama kolama ja lobisema. Ja sel tüdrukul polnudki äkki enam kellegiga olla ja mõtteid vahetada või mida need 12aastased teevadki? Tükk aega hiljem ikka leidis kellegi sõbraks.
Mis pani mõtlema, et kuidas meil sellega läheb. Kui me jätkuvalt ei luba lapsi arvutisse tolknema ja soosime pidevalt muid tegevusi, siis kas neil ikka sõpru ja mõistlikku tegevust jagub? Praegu on sellega küll muretu, meil kodus käivad sõbrannad mängivad selliseid ilusaid mänge, aga mõnel pool külas käies vaadatakse ka ainult televiisorit.
Ega siin võib-olla teha olegi midagi. Ühel hetkel tuleb vist leppida, et enam lapse keskkonda mõjutada ei õnnestu. Aga kuni võimalik, tahaks. Ma tahaks vist neile mingit klubi, kus neil on koos tore ja sisukad eakohased loovad tegevused. Erinevad tegevused. Asjalike täiskasvanute juhendus ja tugi. Kord maalimised-voolimised, kord mingid mängud. Liikumisvõimalus. Võimalus koos lugeda ja loetu üle aru pidada. Muusika? Loodus? Ja eelkõige sõprade selts. Nagu see teises kümnes olevatel inimestel on eakohaselt vajalik.
No parim sellest, mis me elus praegu niigi on, vaheldusrikkust, rõõmu ja põnevust. Sest rubiconi eas nad hakkavad otsima seda kõike ju kodust väljast. Aga seal on teadupärast igasugu koledusi ka.
Miks mulle küll tundub, et paljud trennid muutuvad peagi tervistkahjustavaks (sest vaja on tulemusi – juba 10aastastel), muusikakool võib muutuda tüütuks, kui seal tuleb neli muusikatundi nädalas (kaks teooriat, kaks praktilist harjutust). Ja kõik huviringid tunduvad kirjelduse põhjal kuidagi ühekülgsed. Pealegi on tegemise kõrval sama tähtis asi lihtsalt olemine, aga neis huviringides käiakse alati midagi tegemas. Kas teismelistel on sisukaid olemise kohti ka?
No sedasorti ulmasid on mul korduvalt varemgi peal käinud (ja siin ka, kui mainida neid väheseid, mis siia kirja on saanud), ei midagi uut siin päikese all.

Hiljem lisatud. Noorte tegevuse keskus on ka olemas: SINAnoored.
TJT

laupäev, 16. oktoober 2010

Salutogeneesist ja lastesaatest


Postimehe veergutel on sel nädalal arutatud, kas ja kuivõrd peaks riigitelevisioon lapsi hirmutama. Õpetajast viieaastase lapse ema arvas, et pigem mitte, "Saame kokku Tomi juures" stsenaariumi kirjutaja Wimberg, et parasjagu hirmutamist kuulub elu juurde ja kui lapsevanem seda ei oska või ei taha teha, tuleb hirmutamise töö ära teha kasvõi riigitelevisioonil.
See vaidlus ajendas mind tegema siia postitust salutogeneesi teemal. Salutogenees ehk tervise loomine on waldorfpedagoogika lähtekohti, see on sotsioloogia haru, mis otsib põhjusi, miks mõned inimesed on tervemad ja tulevad rasketes oludes paremini toime kui teised.
Salutogeneesi rajaja on Ameerika-Iisraeli päritolu sotsioloog Aaron Antonovsky (1923-1994), kes arendas edasi Abraham Maslow’ vajaduste teooriat, otsides põhjusi, miks mõned inimesed tulevad rasketes oludes paremini toime kui teised. Mis on pikaealise, terve ja õnneliku elu saladus?
Tervist soodustavad välised faktorid puudutavad ühiskonna väärtusorientatsioone ja ühiskonna üldist tervist. Sisemistest faktoritest on kesksel kohal koherentsus ja resilentsus. Resilentsus märgib sisemist erksust ja vastupanuvõimet. Koherentsustunde aluseks on mõistetavus, rakendatavus ja mõttekus. Tugeva koherentsustundega inimene saab aru, mis ta ümber toimub, tal on usk sellesse, et ta leiab ümbruselt piisavalt tuge, et oma plaanid ellu viia ning ta tunneb, et tema tegevus on mõttekas. Inimene on enesekindel, ei lase end kergesti rööpast välja viia ja seisab kindlalt maa peal. See on tervendavate protsesside alus ja sisu.

Koherentsustunne on seotud ka eluülesandega ning eelkõige tähendab see võimelisust toimida oma südame sunnil. Koherentsustunne on arendatav kogu elu jooksul, varastel aastatel on oluline mõju inimese tervisele. Koherentsustunde kujunemisel on tähtis koht usaldusel.
Lapse eneseusaldust toetab, kui täiskasvanu tunnustab tema tugevaid külgi. Väikelapsele on oluline, et tema vajadusi märgataks ja need saaksid armastavas keskkonnas rahuldatud.

Kuidas siis lapsele mõttekuse kogemust pakkuda? Lasteaiaealisele (ja veidi vanemale) pole loengupidamine sisukas õpetusviis. Selles eas on oluline pakkuda mõtestatud tegevust. Ühine söögitegemine ja ühine koristamine annavad tervise aluseks oleva mõttekuse kogemuse. Väike laps jälgib kõiki ümbritsevaid ja jäljendab, tema õpib ise tegemise kaudu maailma mõistma ja enne hammaste vahetust on see piisav õpetus.
Kahtlemata võiks see kogemus olla mitmekülgne, sisaldades peale tavaliste kodutööde ka kunstilisi tegevusi, muinaslugude vestmisi ja taasesitamisi näidendi vormis, liikumist ja muud.
Lapse tervise kujunemisel on oluline saada väärtuslikke meelteelamusi. Steineri järgi on inimesel 12 meelt ja nende arenguks on hea, kui laps on eelkõige looduslikus keskkonnas, kogeb loodus- ja looduslike asjade loomuliku oleku kaudu ka iseennast.
Tervise arenguks on väga oluline ka last ümbritsevate täiskasvanute hingesoojus. Armastav lugupidamine ja toetus aitavad luua terviseks vajalikku enesekindlust.

Ma arvan, et kasvatusele orienteeritud lapsevanemad lähtuvad intuitiivselt nendest põhimõtetest (mina ka varem neid asju nii üksipulgi ei teadnud) ja jagavad lapsele kogemusi just parasjagu ja jupphaaval. Ma pole kõnealust lastesaadet ise näinud, aga tundub, et selle meeleolu ei toetanud nooremaid lapsi, vanematele lastele võinuks ka huvi pakkuda, iseasi, kas see on teema, millega laps üldse peab kokku puutuma.
Mina pole siiamaale näiteks joomarlusega kuigivõrd kokku puutunud. Vanuses 15-24 aastat olen eemalt näinud, aga ei arva, et selle kogemuse puudumine teeks mind eluvõõraks. Mina elan lihtsalt teistsugust elu ja olen sellega väga tuttav. Meie kaheksane laps teab, et õlu on üks jook, aga et see purju teeb, ei tulnud talle pähe. Sest tema pole oma elus sellist asja nagu purjusolek näinud. Ja miks peakski?

Wimbergi vastulausest loen välja, et tema mõtles seda saadet kirjutades pigem vanemale seltskonnale. Kahtlemata ongi raske pakkuda ühes saates eakohast nii viie- kui 14aastasele ja üks neist peab kannatama. Ja kahtlemata huvitab teismelisi kõik keelatu, sealhulgas alkohol. Ja tundmatu, nagu vaimude väljakutsumine. Aga ma olen ka seda meelt, et selliseid asju ei pea riigitelevisiooni lastesaates tutvustama. See ei toeta lapse terviklikku arengut, ei seostu eluülesandega, ei paku mõttekat ajatäidet ega ole sobiv jäljendamiseks. Vaimumaailmaga suhtlemine iseenesest on hea ja vajalik, ma arvan, et me suhtleme alateadlikult nähtamatu maailmaga pidevalt, aga taldrikukeerutamine pole selleks sobiv meetod.

Waldorfpedagoogika keskseks eesmärgiks on kasvatada üles harmooniline, tugev ja terve isiksus ning seepärast on lapse kasvukeskkond oluline. Mõttekust, jäljendamisväärsust ja hingesoojust!
Selle sissekande alusena on kasutatud sõprade loengukonspekte kevadel Tartu Ülikoolis Saksa waldorfpedagoogi Peter Langi peetud loengust, sarnasel teemal on Keila erakoolis Läte kõnelenud ka Põlva waldorfkooli õpetaja Külli Volmer. Tänan!
TJT (alias Tädirutt)

kolmapäev, 13. oktoober 2010

Lastelaulud


Jõuludeks ja sünnipäevadeks olen viimasel ajal lastele kinkinud lastemuusika CD-sid. Suurem töö on leida muusiakapoodidest nii head muusikat, et seda ise ka pärast kümneid kordi kuulata tahaks. Või sadu? Aga vähemalt on asjaks läinud kingitus.
Eelimise aasta saak oli Piret Ripsi „Midagi head” – seal on palju laule Leelo Tungla sõnadele, näiteks minu lemmikuid lastelaule „Maasikamuusika”. Mõned Piret Ripsi lood olid laulupeol ka. Esitavad Eesti Raadio laululapsed, nii et kvaliteet on parim võimalik. Selle plaadi ma kinkisin tütrele. Ilusad ja mitte liiga lihtsad lastepärased lood, siiamaale pole ise ära tüdinud. Talle just parajad laulma õppida. Ainus jama, et plaadiümbrisel on kiri „sõnu vaata internetist”. No et tuli viimasel hetkel pähe hakata paberit kokku hoidma?
[Kas ma pean lisama hoiatuse, et plaadi nimiloos, 16. „Maarja laulus” on nimi Jeesus? Ma ei taha siin mingit propagandat teha, lihtsalt tutvustan asju, mis mulle on meeldinud.]
Pojale kinkisin Rein Rannapi ja Ott Arderi „Maasikad”. Seda on meil rohkemgi kuulatud kui eelmist. Ilmselt seetõttu, et poeg on olnud aktiivsem muusikakuulaja. Mitmekesise viisistuse ja esituse ning lihtsamate sõnadega lühikesed, vallatud laulud. Mind on natuke ära tüüdanud, aga saan ikka hakkama. Algab südamliku „Pisikese puuga”. Esitajaks samuti Eesti Raadio laululapsed, Jassi Zahharov, Iiris Vesik jt.

Mulle nt Venno Loosaare lastelaulude plaat („Minul on”) ei meeldinud; kuulasin poes, ei ostnud. Eesti noored popstaarid laulavad seal lastelaule seksuaalses-sensuaalses võtmes. Minu meelest selline lähenemine algklassiealistele ei sobi (Steineri arvates peaks laps hilise puberteedini tegelema maailma tundmaõppimisega ja huvi seksi vastu viitab sellele, et midagi on valesti). Noortel staarihakatistel on täiesti teised ambitsioonid kui need, mida mina lastelaulu ettekandelt ootan. Mulle meeldiks kuulda hingesoojust, lihtsat vigurdamata musikaalsust ja üldist kvaliteeti.

Ja palve ka. Kes teab häid lastele suunatud muusika CD-sid – olen info eest tänulik. Pole sel hooajal veel poodlema jõudnud. (Ja väga ei kisu ka, aga tuleb minna, kingivarumise hooaeg on alanud.) Aitäh!

Laste CD-dest veel siin ja siin.
TJT

teisipäev, 12. oktoober 2010

ÜKT

Lapsel oli kodutööks oma kooli kohta lugusid koguda. Sellest oli juba mitu nädalat varem teada antud ja mina, kes ma olen sama kooli lõpetanud, pingutasin, et midagi sobivat meenutada.
Ma arvan, et laste maailm peaks olema pigem hea ja ilus ning neile suunatud lood hoidma väärtusi. Eriti oluline, et nad saaks oma kooli heaks kohaks pidada. Mu isa õpetas kunagi, et tuleb valida töö, mida armastad, sest tööl veedad sa pärast suurema osa oma elust ja parem, kui seal oleks tore. Tundub mõttekas siiani. Nii ma siis pingutasin mingit sobivat lugu otsida ja mu sama kooli lõpetanud õde niisamuti. Leidsimegi midagi, kuigi väga kerge see ei olnud.

Küsisin siis koolivennalt isalt ka. Temalt saime kohe õige mitu õige head lugu. Ja ühtlasi avanes mulle ka selle kodutöö mõte laiemalt. Üks mu isa lugusid oli ühiskondlikult kasuliku töö tegemisest. Vanasti oli ju kõigil kohustus teha mingit üldkasulikku tööd nooremates klassides kahe, hiljem kolme tunni eest nädalas. Ja minu isa ajal oli see veel täitsa sisukas, lapsed otsisid endale ise tööd kooli raamatukogus uusi raamatuid tembeldades, talvel liuvälja rookides ja muidugi vanapaberit ära viies.
Minu ajal hakkas ÜKT juba paberlikumaks minema – või sellised on minu mälestused, kes ma olin mures, kuidas need vajalikud tunnid täis saada ning harjutasin kohati tundide kombineerimist. Aga nõrgalt mulle ikka jõudis kohale, mis tunne ja tähtsus võib olla teiste teenimises. Ma olin näiteks uhke enda palistatud kardinate pärast.
Kooliaias töötamine oli samas minu ajaks juba alla käinud, ükski täiskasvanu selle juhendamist tõsiselt ei võtnud ja nii lapsed järel. Varsti kadus ka kooliaed koos suvise kooliaiatööga. Samas kadus sellega ka suur osa väärtuskasvatusest, mis oligi selleks ajaks juba kõvasti alla käinud.
Praegu on selle viimasega vist veel nõrgemad lood. Kui mõni kool korraldab heategevusliku koogimüümise, siis on sellega juba meedia tähelepanu loota. Samas oleks põhikooliaeg paras aeg sedasorti tegevustega tutvumiseks ja alustamiseks. Lastel on ju meeletult palju energiat, mis parema kanali puudusel läheb lollusi tegema. Aga neil on vaja täiskasvanud juhendajat ja kust neid praegusel ajal võtta? Õpetajad on niigi ülekoormatud.

Neil päevil oli ka Postimehes üks lugejakiri, mis pakkus, et ülikoolides võiks olla heateo kursus. Et kuigi mõni kombineeriks oma töötunnid kuidagi täis, teeks osa inimesi kindlasti ka midagi kasulikku ja head. Ma olen sellega täiesti päri. Ma arvan, et inimene tunneb end õnnelikuma ja täisväärtuslikuma ühiskonna liikmena, kui ta mingi osa oma energiast ja ajast pühendab mingite heade asjade tegemisele – ja kuna valdkondi ja võimalusi selleks on lõputult, saaks nii ka Eesti palju paremaks kohaks.

Kuidagi peaks selle tänapäeva lasteni ka viima. Aga vat mina ei julge küll pakkuda, et ÜKT tuleks taastada. Praeguses ühiskonnas laialt levinud mentaliteedi pealt tabaks seda vähemalt ideelises plaanis läbikukkumine.
Või äkki ma eksin? Äkki see, mida me arvame end Eesti ühiskonnast teadvat, on ainult kiunuva meedia äpardunud sünnitis? Äkki me tegelikult oleme toredad, ausad, hoolivad, koostööaltid ja head (ja meedia räägib põhiliselt sellest, mis toimub mõnel ruutkilomeetril Tallinna kesklinnas)? Eks teod näita, kes me tegelikult oleme.

Hiljem lisatud. Keegi saatis mulle täna selle video. Teemaks siis tee Sulle tehtud heategu kolmele inimesele edasi.
Veel hiljem. Ritsiku blogis oli selline idee: (sünnipäevapeo asemel teha väikseid heategusid). Ma usun, et see toimib. Väga hea on olla, kui selliseid asju teha, pigem küll paar tükki nädalas kui 38 ühel päeval oleks minu eelistus. Ja koos lastega.

Tükk aega hiljem. SINA-noored on algatus, mis tegeleb 13-19-aastaste noorte sotsiaalse ettevõtlusega.
TJT

esmaspäev, 11. oktoober 2010

Tasakaal

Käisime eile ühe lapse sünnipäeval. Sünnipäevalapse vanaema pakkus end appi laste järele vaatama, et vanemad saaks mõnusasti söögitoas omavahel juttu puhuda. Vau!
Ajasingi siis juttu ja vaatasin, kuidas tubli vanaema tõi aeg-ajalt ukse vahelt mõne lapse, kes tahtis süüa. Aga kurvastavaid, vanemaid igatsevaid ega haiget saanud lapsi ma tähele ei pannud.
Lapsed liikusid ringi suurte autodega, lasid liugu ja hüppasid batuudil ning kõik see toimus mõnusas rahulikus ja toimekas meeleolus. Meie väike leidis endale suure mängukaaslase, et lauajalgpalli mängida ja nad mõlemad paistsid rahul olevat (meiekas on tubli kaotaja, kes oskab oma ühest-kahest väravast siirast tõõmu tunda ega morjendu teise poole edust). Tõeline paradiis.

Vaatasin, kuidas see imeline vanaema sellega toime tuli, kohe huviga, ausalt. Ruumis liikus ringi vast paarkümmend last aastasest varase teismeeani. Kõigel oli kogu aeg silm peal. Ja millise hääletooniga ta rääkis! Eluaeg õpetajana töötanud inimene ei pahandanud kordagi kellegi peale, teadis paar tundi hiljem paljude laste nimesid ja jagas minuga oma teraseid tähelepanekuid. Ja õpetas mind kilusid soolama, need olid ka võrratud.
Asja trikk oli siis selles, et inimene ise oli tasakaalus, armastas lapsi ning kiirgas välja soojust ja turvatunnet. Jutu sees tuli välja, et ta on maalt pärit, üsna väiksest kohast. Maal kasvanud inimesed äkki ongi kuidagi tasakaalukamad, kui nad pole varases eas liigset stressi kogenud?
Ma olen alati rõõmus ja tänulik, kui selliseid inimesi kohtan. Sätin ligi ja loodan, et ehk hakkab endale ka midagi külge.
Rahu, rõõmu ja tasakaalu!
TJT

Võimuvõitlus

Kui mul nüüd on taaskord olnud võimalust elu üle järele mõelda, saan aru, et minu emaõnne alustalasid on võimalus olla mõlema lapsega koos ühekaupa. Poeg on osa päevi lasteaiast kodus ja tütrega olemiseks võtan neid aegu, mil poeg on lasteaias. Siis nad on täiesti imelised lapsed (nagu kõik teisedki lapsed muidugi, lihtsalt need kaks on mulle lähedasemad). Mul on väga vähe võimalust olnud võrreldavas läheduses inimsuhteid kogeda ja ikkagi on need kaks erilised. Võib-olla selle tähelepanu pärast, mida mina neisse suhetesse olen panustanud, võib-olla on siin mõni konks veel.
Aga kõik see ilu muutub, kui need kaks kokku saavad. Ma ei söanda pakkudagi, mitu korda nad sel nädalavahetusel on tülitsenud. Pühapäeval alustasid igatahes kohe ärgates, enne kaheksat. Ja kui keegi vahele ei lähe, hakkavad kasvõi peksma üksteist, kuni keegi nutab jne.
Pole vist vaja öeldagi, et see ajab mind hirmsasti närvi. Ja et nii nõmedad põhjused ajavad neid tülli. Näiteks häirivad tütart poja utoopiad – minu meelest on need armsad nagu väikeste laste lood ikka. Aga tütar peab minema midagi tõestama (et ei olevat nii), siis nad natuke aega vaidlevad, siis kisavad ja... Poeg jälle ei talu oma häiritud tundliku õe „negatiivseid“ suhtumisi, mida ta küll justkui välja ei näita, aga väike laps ju tunneb kõik ära. Lisaks veel tülid asjade jagamise pärast – vahel ei suudeta jagada isegi kaht samasugust õhupalli. No tule taevas appi!

Uurisin siis targemate käest, et mida jama. Ja võtan omaks vastuse, et eri soost lapsed väljendavad mees-nais- või isa-emaliini pingeid. Või ka pingeid minu mees- ja naispoole vahel. Et kui ma tahan kõigist neist jamadest lahti saada, tuleb mul läbi töötada kogu see jamamajandus, mis oli minu emaliinis ja minu isaliinis, kuni vabanen kõigist pingetest, mille jätk ja edasiarendus võiks olla minu partnerlussuhtes. Tundub täiesti loogiline, aga mitte just väike suutäis, seda mees- ja naisollust on ju igal pool nii palju. Pingeid kahjuks ka.
Mu vanavanemad elasid enamasti üsna vanaks, varem lahkunud vanaisast on järel mälestused, nii et mul on nende suhetest ja suhtumistest üsna palju ettekujutust. Oli ikka pingeid, mäletan (aga lausa füüsilist vägivalda mitte) ja näen neid tülikaid jooni nii endas kui oma lastes. Pealegi pöörasid mu ema ja emaema mu tähelepanu mõnelegi suhteaspektile. Et teaksin ise targem olla ja tarku valikuid teha. Vähemalt on mul nende juhtnöörid, kui just tarkust mitte. (Mulle tundub targema valikuna muuta enda sisemaailmas tülikaid asju, et need tülikad asjad ei leiaks mu välismaailmas tülikaid kajastusi, seda olen ikka teistelt õppinud.)

Mu isa lubas endale vihastamist. Siiamaale lubab. Vihastab ära ja kombes sellega. Mul oli temaga lihtsam ja lähedasem asju ajada kui emaga, kes surus viha alla. Ja seda olukorras, kus mina olin aastaid täiesti kohutav laps. Ma üldse ei pea palju pingutama, et inimesi häirida või endast välja viia, see juhtub vahel iseenesest ja täiesti tahtmatult. Ema ma ärritasin süsteemselt ja sihiteadlikult (teadmata-teadvustamata küll, milleks). Ja ta arvab vist siiamaale, et viha väljendamine ei viivat kuhugi. Mõneti ma olen temaga nõus, aga ainult mõneti.
Ja mõneti ma vist ise ka surun, olgu siis ema eeskujul või miks, viha endas alla, mida siis mu lapsed väljendavad? Või on see kuidagi keerulisem. Jah. Kõik on alati keerulisem kui viitsiks jutus jutustada ja kirjas kirjutada. Kusjuures ma ei tunnegi end kuigi vihase inimesena praegusel eluperioodil.
Kui muud mitte, siis taaskord võimalus tänada huvitava mõistatuse eest.

Hiljem lisatud. Pärast leppisime tütrega kokku, et ta paneb omale sildi seinale, mis aitaks meeles hoida, et kõigil on õigus oma arvamusele. Ja ma nägin, et tal tuli see tõesti ka meelde. Olin ütlemata tänulik. Ja kuigi see silt mulle palju silma ei jää, võtsin ma endale seda kui meeldetuletust, et ka mu mehel on õigus puudustele, raskustele ja enda viisile oma arenguülesandeid lahendada.
TJT

teisipäev, 5. oktoober 2010

Virisejad ja tegijad

Mõnikord mõni asi häirib mind. Nt see, kui palju on virisemist. Kui keegi hakkab midagi tegema, on tal varsti kallal punt virisejaid, kes ütlevad, et ei, mitte seda, ei, mitte nii. Valavad oma virisemisega endast negatiivsust välja ja kui tegijad küllalt osavad pole, siis nemad oma virisemisega üle. Mul on vahel tegijatest päris kahju kohe. Mis ei tähenda, et ma ei arvaks, et asju peaks läbi rääkima, või tahaksin õigustada teerullimeetodit, millega Eestis vahel asju aetakse. Aga ma vist natuke saan sellest teerullist aru. Kõiki virinaid kuulama jäädes ei saaks iialgi midagi tehtud.
Vähemalt koduelus küll. Kui laps midagi kaebleb ja viriseb, siis ma püüan aidata tal aru saada, mis on tema selle hetke vajadus, ning suunata ta midagi tegema. Nt äsja segas poeg mul taigna kokku. Ja virinad ununesid sinnasamasse. Pärast töö lõpetamist siirdus ta oma mänge mängima ja rahu on majas. Praegu täiendab õe eilseid voolimistöid*, on loominguline ja rõõmus. Ja ma veel jõudsin teda kiita, et näe, kui tubli abimees sa oled, ma jõudsin selle ajaga niipalju teisi köögitöid teha. Poeg oli ka rõõmus, et ta on tubli abiline (ja taignasegamine talle lihtsalt meeldib - ta teeb seda hoolega, pikalt ja põhjalikult ja selle ajal jõuab mõndagi muud teha).
Ma arvan, et hea teo nähtavaks tegemine on sama oluline kui kehva teo pealt kõrvalejuhtimine. Nii ma püüan teadlikult lastes head suurendada ja seda, mis ei meeldi, vähendada.
Ja endaga sama lugu. Kui ma näen, et siitkandi tänavad on koristamata, siis ma püüan oma sisemise kaebluse maandada enda tänavalõigu koristamisse. Ja võib-olla peaks ka linnaosavalitsust kiitma, et munitsipaalpargid on alati heas korras. Vähemalt võrreldes eramajaomanikega küll.
Kui kogu virisemiseks kuluv energia suunata olukordade lahendamisele, parandamisele, leevendamisele, elaks me varsti hoopis teistsugusel maal. Mina annan selleks oma jõukohase panuse, püüdes enda virinatega toime tulla ja juhatada oma lapsi endaga toime tulema.

* Kui Sa oled mures, et mis küll tütar sellest koolist koju jõudes võiks arvata, siis temaga on ka korras. Ta ei tahtnud eile enda plastiliinikarbist plastiliini võtta ja voolis seepärast venna karbist - tehes kõik meisterdused temale. Selline väike naiselik kavalus, aga kõik on siiamaale rahul. Tütar sellega, et sai meisterdada, aga enda karp on puutumata. Poeg sellega, et talle tehti ilusaid loomi ja inimesi, ja õde mängis ka nendega temaga koos. Mina ka. Tore ju, kui lapsed saavad omavahel asjad aetud ja kenasti koos mängivad (ja mulle meeldis ka neid loomakesi teha).
TJT

laupäev, 2. oktoober 2010

Õnnest

Pere ja kodu septembrinumbris oli lugu sellest, kuidas lapsed oma vanemate õnnelikkusele halvasti mõjuvad. No et põhjustavad koledasti stressi ja olmeasjandusega tegelemist ja õnnelikolemiseks esimese hooga nagu väga aega ei jäävatki. Alles pärastpoole ehk. Samas jälle lapsesaamist ei kahetsevat suurt keegi, küll aga kahetsevat paljud, kes lapsed saamata jätnud.
Ma saan sellest niimoodi aru, et lapsed peegeldavad meile väga tugeval viisil meie oma puudusi tagasi ja neid ju küll näha ei tahaks. Mina olin enne lapsi endast tõesti paremal arvamusel, mul polnud varem lihtsalt põhjust oma puudustele otsa vaadata (tavaelus ajab asja ära). Nüüd pean endalt sageli küsima, miks see või teine lapse käitumine mind nõnda ärritab, häirib, rahutuks teeb - homod ja moslemid ega ka ametnikud või valitsus ei ole mind seni kuigivõrd häirinud. Neid asju, millega lapsed mind häirivad, on palju. Tasakaalukuseni on mul veel pikk maa.
Samas mina ilmselt teadlikult tahan seda teed käia. See lihtsalt on põnev, kuigi muidugi ka tülikas. Pärast rahunemist olen lastele siiralt tänulik, et nad on taaskord millelegi mu tähelepanu osutanud. Just tänu neile olen otsinud ka targemate juhatust. Ja saanud ka seeläbi imelisi kogemusi.
Rääkimata sellest, et ma arvan, et iga hooliv lapsevanem on sügavalt nautinud hetki lapsega. Lapse naeru, kallistusi, väikseid avastusi, ühiseid toimetamisi või lihtsalt koosolemist. Ma arvan, et need on sügavalt õnnestavad hetked ja igaühe võimuses on igapäevaselt keskenduda pigem heale.

Nojah, eks mul ole võib-olla mõne teise asjaga vedanud ka. Head inimesed aitavad mul olmemajandusega tegelda - mulle tõesti oleks vastumeelt ja stressav kogu riideasjanduse poest kokkuostmine (ja see oleks eesti tavapoodidest ka jube kallis). Targemad inimesed juhatavad ja annavad nõu.
Kodutööd võivad muutuda tüütuks, aga ka neis võib midagi rõõmustavat leida. Mina näiteks armastan pesu nöörile panna värvi ja suuruse järgi sortides. Nii et pärast on ilus silmale vaadata. Kui sellest mingit kasu pole, teeb see rõõmu ometi. Ja mulle meeldib, et söögitegemise juures saan mina valida, mida ja kuidas teha. Ja ma olen lõpuks ometi õppinud koristamist nautima.
Neid asju, mis õnnelikuks teevad - kui seda nii võtta, on koduses elus ikka täitsa palju. Rääkimata mingist erilisest väärtuslikkuse tundest. Ma arvan, et lapse kasvatamine on üks väärt amet ja see, kui üldse miski, teeb mind õnnelikuks küll.

Hiljem lisatud. Pärast võimuvõitluse teema üle järele mõtlemist olen päri, et lapsed toovad näiliselt kaasa jamasid ja justkui vähendavad õnnetunnet. Aga mina mäletan seda tühjusetunnet ka, mida ma tundsin enne lapsi. Selle kohta ütles küll keegi kunagi, et kui ma vajan lapsi enda õnnelikuna ja väärtuslikuna tundmiseks, siis tuleks mul tegelda enda õnnelikuks- ja väärtuslikukstegemisega ilma lasteta, et mitte lastele mingit nö ema õnnestamise kohustust peale panna. Põhimõtteliselt päri, aga võib-olla saab olla laste pärast õnnelik ka neid selle kohustusega segamata?
TJT

Taskuraha

Taskuraha tuli meie peres teemaks möödunud aastal, kui tütar alustas kooliteed. Mõne aja jooksul sai selgeks, et koolipäevad on pikad ja koolilõunat süüakse kl 10. Sel aastal ei jõua ta ühelgi päeval enne kolme koju, sest lisaks tavaõppele on tunniplaanis rohkesti huvitegevust.
Kooli puhvetist saiakese või porgandi või puuvilja ostmiseks see taskuraha tal sai. Vesi on tal enamasti oma pudeliga kodust kaasas. Ja nii see süsteem meil toimis kenasti. Kooliaasta lõpu puhul tahtis laps perele pannkooke teha ja kuna kodus ei juhtunud piima olema, läks ja ostis oma raha eest. Ja oli uhke ka, et sai seda endale lubada. Mina olin rõõmus. Aga muidu on söök ikka meie poolt.
Nüüd on neljane poeg ka sinnamaale jõudnud, et tahab oma raha. Tema sõbral on oma raha ja õel ja üldse kõigil inimestel. Olin päris nõutu kohe, et kuidas siis nii vara. Ja milleks? Ja mis ettekäändega nagu? Temal on ju söök kogu aeg võtta ja üksi poes ta veel ei käi.
Aga selge oli, et tal on oma raha millegipärast väga vaja. Nii ma siis pidasin aru ja otsustasin, et suuremate tööde eest võib anda. Selle väikse hoiatusega, et kui see minu meelest väga valesse kohta läheb, siis teine kord ei saa.
Täna siis juhtus, et meile toodi puid, poiss oli paar tundi agarasti ametis (väikeste puhkepausidega) ja ma andsin talle 20 krooni. Küll laps oli õnnelik. Ta ütles, et tal on nüüd palju parem tunne.
Vanemarollis on minu jaoks see raske asi, et iga olukord on uus, pole mingeid vanu rööpaid, millel sõita. Lapsed on ju nii erinevad. Tütart maised asjad ei huvita siiamaale, aga poeg uurib minu käest mitu korda päevas, et onju et üksteist tuhat on rohkem kui kümme tuhat ja onju et sada tuhat üksteist on olemas (lasteaiakaaslane oli vastupidist väitnud). Eks nüüd ole siis huvitav, mis meie noor pankur selle rahaga ette võtab. Igatahes mängima ta sellega ei hakka, seda ta lubas mulle kohe.
TJT