Pühapäev, 29. juuni 2008

Reklaamiteemal

Mariil on blogis järjest kaks reklaamiteemalist kirjutist ja see ajab mind ka reklaamide üle sõna võtma, kuigi ma just äsja mõtlesin arvuti mõjupiirkonnast lahkuda.
Tele- ja trükimeediaga puutun ma väga vähe kokku, sest lihtsalt ei vaata telerit, ei loe lehti ka (no see seletab vist, miks ma mõnest asjast arvan, nagu arvan, eks, harimatusest).
Aga tänavareklaam ikka silma puutub, kui tänaval liikuda. Seda mul tuleb ette. Praegu nt on miski maasikafestivali reklaam üleval. Lapse näo ja natuke naise kehaga olevus, maasikas keset nosplit, ahvatlemas mind ja teisi kuhugi maasikaüritusele.
Maasikaüritus võib olla kellegi jaoks täitsa tore, aga see reklaam oma sensuaalsuse ja lapselikkuse segus häirib mind. Kui maasikad, siis milleks see punasesse sukka rüütatud säär ja tikk-konts? Milleks lapike paljast kõhtu? Ja miks nii lapsenäoline modell? Ikka selleks, et mõjuks võimalikult kõigile (12aastase tasemel olevaile)?
Emana on minu mureks muidugi see, kuidas taone reklaam mõjub noorte tüdrukute eneseteadvusele. Ja mis tunne võib olla sirguda naiseks, kui paistab, nagu oleks põhiline siin elus lihtsalt pandav olla?

Meil on siin ka iga suvi miski maasikaüritus. Kui kodumaised maasikad valmis saavad, käime neid turult ostmas. Sööme, keedame ja külmutame. Soovitan: soojalt, külmalt ja jahedalt - igale oma maitse järele!
Tipp Ja Täpp

Viieminuti Puhh


... on maailma allakäigu kuulutaja. Minu lapsepõlves tegutses karupoeg Puhh, kel oli kasinalt aru, aga muidu oli ta heasüdamlik tegelane. Tal oli aega nautida hommikusi päikselaike kasvõi hilise ennelõunani ja mõtiskleda ja laulukesi luua ja käbisid sillalt vette pilduda.
ViieminutiPuhh (Disney "5 minuti lood") on tänapäeva kiirustav kuju. Tal on vaja hirmsa hooga läbi suurte värviliste suures kirjas trükitud lehekülgede tuhiseda, et kõiki oma sõpru külla kutsuda, ise samal ajal muretsedes, et võib hiljaks jääda.
Päris Karupoeg Winnie Puhh ei kartnud iial hiljaks jääda. Tal oli alati aega. Kogu maailma aeg oli tema oma, ta oli ise algus ja ots oma terviklikkuses. Ta oli alati kõige täiega oma tegemisest haaratud, iial ta ei muretsenud selle üle, et peaks midagi teisiti tegema. Ta lihtsalt oli ja tegi, nagu selle hetke tunne ütles. Puhh on olemise kunstnik.
Viieminuti Puhh on ajakunstnik. Võlur, kes suudab lühikese ajaga enamat kui teised. Käib ühe tunniga kõik sõbrad läbi, uinub kiiresti, joonistab kõik oma sõbrad korraga ühele paberile jms. Eduilma õnnetu sünnitis, kel pole aega elada, sest kogu aeg on nii palju vaja t e h a. Teised selle raamatu tegelased on oma tegemistega sootuks hõivatud. Miski, mida PärisPuhhis iialgi ei juhtunud - et kellelgi poleks aega olnud külalist vastu võtta. Minu lapsepõlve võlumaal oli alati igaühe jaoks aega.
Kurb on see, et õiget karakterit, peent detailitunnetust, sisukat elutunnetust neis tänapäeva viieminutiraamatuis pole. Kõik viieminutiPuhhi tegelased on mingid kontuurtegelased, kes toimetavad uisapäisa, tunnetamata.
Ja ausalt öeldes on selliseid raamatuid väga palju ning mul on kahju, et keegi üldse selliste peale raha kulutab. Ma hea meelega teataks oma tuttavatele, et kui te tahate meie lastele midagi kinkida, siis parem annetage nt mõnele SOS-lastekülale või erivajadustega laste hooldusravi heaks. Aga ma ei julge. See tundub nagu kingitud hobuste arvustamisena ja ma kardan armsaid inimesi pahandada. Parem siis porisen omaette siin blogis. Ja olen tänulik igale külalisele, kes meid säästab sedasorti kirjavarast. Ja prahtmänguasjadest ja rämpstoidust.
Palun puhtamat elu! Ja me loeme ikka ainult Päris Puhhi.
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 28. juuni 2008

Ökomänguasjad


Tuttava soovitusel vaatasin Lustimaa kodulehekülge. Lustimaa on ökomänguasjade maaletooja ja Viimsis asub nende pood-mängutuba.
Koduleheküljel oli väljas hästi palju hästi ilusaid mänguasju. Ja ilus oli hind kah. Saksa käsitöömeistri tunnihind on ju kõrge. Aga nende hoolsus ja põhjalikkus on kah omast klassist. Nende waldorfnukkude valmistamisel on taga sajandipikkune traditsioon, mille vältel kõik üksikasjad on paljude meistrite käe all viimseni lihvitud. Meie siin leiutame igaüks jalgratast otsast peale. Aga võiks hoopis kogenumate käest õppida.
Nii sageli olen Eestis suveniiride leti ees mõelnud, et küll on kahju, et hulk inimesi on mõttetute vidinate tegemisega hulka aega raisanud - ebafunktsionaalsed suveniirlusikad on ainult üks näide. Ilmselt nende valmistajad lihtsalt ei kujuta ette, mida ostja tahaks? (Kehvem lugu on siis, kui nende hing lihtsalt otsib sedalaadi väljendust, siis jääb üle ainult kaasa tunda.)
Kui inimene oskab oma kätega midagi kaunist valmistada, aga tal lihtsalt pole head ideed, siis ma väga soovitaks tal seda kodulehte külastada või ka omanikega ühendust võtta. Mul oleks täitsa egoistlik soov sedalaadi mänguasju eestimaise hinnaga osta (mardilaadalt olen vahel midagi leidnud ka, aga see on ju ainult korra aastas ja rohkem sedalaadi kohti ma eriti ei teagi, vanalinnas on kah mõni mänguasjapood, aga need on paraku üsna välismaises hinnaklassis).
Lustimaal on kavas hakata korraldama mänguasjade meisterdamise õpitubasid - siis saab iga ema või vanaema oma kallitele ise mänguasja valmistada. Korraliku waldorfnuku tegemine on suur töö, aga minu meelest tasub see ära. Minu tütrele on minu tehtud kaltsunukk armas, kuigi ma pole väga osav näputööline. Väga tore oli talle seda nukku teha - titat oodates ja tütre eest salamisi. Ja see nukk oli siis mitmeks kuuks tema tita, keda ta igale poole voodikesega kaasa võttis. Voodiga selle pärast, et ta sai oma tita kätte vennakese sünni päeval ja järelikult oli ta sama väike ja abitu kui vastsündinud laps - oskas ainult lamada. Sellist nukukogemust soovi(ta)ks teistele peredele ka. Huvilised saavad end juba praegu kirja panna.
Lustimaa kodulehel on veel palju ilusat ja õpetlikku juttu ka. Selle on kirjutanud waldorfpedagoogika teadmistega ja/või väljaõppega inimesed ja see ühtib paljus ka minu arusaamadega - nii et keda huvitab, võib ka selle pilguga kodukat vaadata. Ehk leiab mõne mõttetera oma pere jaoks kõrvale panna - ja täiesti tasuta!
Hiljem lisatud: sattusin Isetegija kodukal waldorfnuku tegemise teema peale, võibla huvilised saavad infot.
Tipp Ja Täpp

Reede, 27. juuni 2008

Lemmikmänguasi

Minu lapsepõlvest on kõige rohkem meelde jäänud täheklotsid. Need on mul senini alles ja tunduvad palju kenamad kui praegusaegsed täheklotsid. Hoolega ära lihvitud igatahes. Torne ja maju ehitasime. Veel meeldis mulle diivanipatjadest onni ehitada ja onnimängu mängida. Ja joonistasin hästi palju. Ja lemmiknukk oli ja mõni armas pehme loom.
Minu lapsed on väga isukalt sõitnud pealeistumisautodega. Tüdruku hilises titapõlves panin sellele nööri taha ja vedasin teda ringi nagu kelguga. Ta oli siis vast kolm täis juba ja oskas juhtida ning tasakaalu hoida. Saime nõnda jalutamas käia. Mina olin ka väga rahul.
Hiljem on meil hästi palju mängitud mängutainastega - meil on taignarull ja vormid ka. Muud kunstitarbed on samuti kasutuses, aga mängutainastele ei saa ükski ligilähedale. Ja väiksed automudelid on ka tüdrukule titapõlves olnud tähtsad. Nüüd on nukumängud tähtsamaks muutunud. Liivamängud on põhiliselt söögitegemise mängud, aga vahel ka ehitamise mängud.
Tegelikult mulle meeldib, et neil on üksjagu ulmelisi mänge, mille jaoks kindlaid asju polegi vaja. Võetakse olemasolevad asjad ja mõeldakse lugu sinna juurde.
Tipp Ja Täpp

Neljapäev, 26. juuni 2008

Mänguasjadest


Olen ammu mõelnud, et tahaksin kirjutada mänguasjadest. Vähemalt nüüd suvel, mil kõik teemad kergemaks kisuvad. See on ka minu jaoks üsna tähtis teema.
Ma olen algusest peale palunud oma tuttavatel mitte tuua mänguasju, kui nad lihtsalt külla tulevad. Nii sageli arvatakse, et peaks midagi lapsele tooma. Minu meelest sobib siis tuua nt värvilist paberit või juuksekumme, aga plastmassist vidinaid kohe mitte ei tahaks.
Mulle meeldib, et mu lapsed mängivad puuklotsidega (välismaalt saab väga ilusaid, aga kõlbavad ka minu lapsepõlveaegsed täheklotsid ja mitut päritolu doominod ja siis veel ühed head klotsid vinnasin sõprade juurest ära - nad nimelt kütsid ahju mingite tootmisjääkidega). Moodsaid legosid meil nt kodus polegi. Minu lapsepõlveaegsed on kusagil, vahel otsitakse need välja. Ja vanavanemate juures on suur hunnik lego duplosid. Nendega saab korra nädalas paar tundi ehitada.
Waldorfmeditsiini arst dr. Anne Silbaum väidab, et laps peaks kõikjal enda ümber kogema elu. Kui ta katsub elutut plastmassi, siis peegeldab see tagasi elutust. Puit on elus ja peegeldab oma elusust. Sama käib muidugi tekstiili jm kohta.
Veel on meie lastel mängimiseks kangatükke. Nendest saab nukkudele tekke ja kiikesid ja muid tarvilisi asju. Meie haldjatüdruk vahel kaunistab end üleni ära siidsallidega. Tõele au andes on need küll pahatihti tehissiidist, ega meie ka täiuslikud ole. Aga peaasi, et tal oleks tiivad, mida lehvitada, kui ta tahab kellegi kaitseingel olla nt. Või mõni lillehaldjas. Sedasorti rahval on lehvivaid kangatükke hädasti vaja.
Veel on neil üksjagu kingapaelu ja vöösid, millega saab mängida koeramängu (titapoiss on siis koer, kellele pannakse rihm ümber kere ja talutatakse ringi) ja nt ehitada kingakarbist vankri mõne nuku jaoks ja rakendada hobuse selle ette. Ja siduda toole kokku rongiks ja lihtsalt miski lohisti endale sabaga järele võtta ja igasugu muud ulmelist mängu, mida enam täpselt ei mäletagi.
Vanade diivanipatjade ja suurte kangaste abil saab tuppa ehitada onne, kus siis kodumänge mängida. Meile on muide sünteetilisest kangast mängutelke ja üks tunnel ka kingitud. Vahel mängitakse nendega ka, aga rohkem ikka ehitatakse need onnid ise. Suured kangad olid vanasti puuvillased kardinad. Neid saab ka puuokstele linnupesaks siduda ja laps saab siis seal sees nagu võrkkiiges kiikuda. Tüdruk veedab vahel hea meelega tunnikse puu otsas. Vahel ta on seal kass ka.
Suurem jagu nukke on pehmed riidest nukud, mõni neist käsitsi valmistatud. Nt siin kõrval on väike pilt nukkudest, mis me ükskord vanadest sokkidest juuksekummide abil meisterdasime. Tüdruk õmbles litrid silmadeks ka ise. Poiss pidi ka muidugi siis ise õmblema, aga teda mina aitasin õigest kohast nõelaga pista. Üks barbi on ka, aga tal on oma nimi ja täiesti mittebarbilik iseloom. Meie tüdrukule meeldivad barbid hästi, aga me oleme arvanud, et neid pole vaja siia riita koguda. Mõnel tüdrukul on barbisid 10-15 tükki, aga neist ühelgi pole nime ja võibla ka oma isiklikku iseloomu. Sellistest vist väga ei hoolita ja sedasorti mittehoolimise õpetust pole mina oma lapsele tahtnud anda. Õnneks pole meid ka barbidega uputatud. Vanavanemad ja tuttavad on ka selle koha pealt mõistlikud inimesed.
Tegelikult mängib meie tüdruk palju meisterdamisasjadega. Nt voolib - suur karp on taignavorme, -rulle, -nuga ja -käärid kah. Ja joonistab-maalib ka hea meelega.
Poisil on praegu ronimisiga.
Muidugi on automudeleid ja palle ja lauamänge jms kah.
Mulle on tundunud oluline, et lastel oleks, millest oma maailma luua. Ja võimalikult vähe valmis mänguasju, mis oma mängu oma olemusega ette kirjutavad. Sest mina arvan, et inimene on loomu poolest loov olend. Tuleb ainult võimalus anda.
Tipp Ja Täpp

Esmaspäev, 16. juuni 2008

Ökoloogiateemalised muinasjuturaamatud



Tütreke tahab juba teist korda "Anni Mannineni" raamatu ettelugemist (soome keelest 1988). Peategelaseks on kuueaastane tüdruk, kes peab varsti kooli minema, aga tahaks hoopis suureks saades nõiaks hakata - või sekretäriks. Anni oskab loomade keelt, päästab kodukandi loodust ja lahendab oma pere probleeme. Pealtnäha selline keskmine raamat. On põnevust, suuri teemasid, päriseluga haakumist ja probleeme. Lapsele omane vaatenurk ka. Minu jaoks natuke vohava ülesehitusega - ei jaksa kõike kaasaelamisega ette lugeda.
Omapärane on selles raamatus see, et siin on väga tõepärased hingerännaku kirjeldused. Ma ei mäleta, et oleksin kusagilt mujalt selliseid lugema sattunud (enamasti on lasteraamatute rännakud puhas ulme ja kujutlusmaailm, millel reaalses maailmas katet ei ole - minu meelest). Või on need rännakud väga õrnalt markeeritud, mitte nii üksikasjalised ja täpsed kui selles raamatus.
Ökoloogia teemal on ka üks minu lemmikuid lasteraamatuid, Aino Perviku "Sookoll ja sisalik". Seda olen vist ka kaks korda ette lugenud. Mulle meeldib see üldinimlikkus ja mõistvus, millega kõiki tegelasi kirjeldatakse. Ühelt poolt täpsus ja põhjalikkus tegelaskujude loomisel, teisalt globaalne haare, millist lasteraamatuis just sageli ei kohta. Mind võlus enim see, millise lihtsuse ja selgusega Pervik näitab meie tundemaailma ja ökoloogia seost. Uhuud ju räägivad, kuidas meie planeedi rämps on meie tundemaailma musta poole kehastus. Selle raamatu kaudu saab lapsele arusaadaval viisil selle tunnetuse kätte ehk isegi kuivetund täiskasvanu.
Ma arvan, et see raamat aitab minugi maailmatunnetust tervendada. Ja lapse oma ehk tervena hoida. Ja see on lihtsalt veel üks hea näide selle kohta, et raamat võib olla põnev ka siis, kui hea ja kurja võitlust väliselt ei tundu olevat. Sest tegelik hea ja kurja võitlus on võtmetegelaskujus sees. Nagu igaühes meist.
Tipp Ja Täpp

Vabadusest ja paratamatusest

Kuulasin ühe lasteta pealtkolmekümnese naisterahva arvamust laste kasvatamise teemal. Laps peaks saama igasugu asju teha ja miski ei peaks olema keelatud, laps kas saab või tohib kõike teha. Selline ilus seisukoht, mis lähtus tema enda lapsepõlvemälestustest ning praegusest elutunnetusest - vabaduseihast.
Mina kuulsin seda muidugi üleväsinud ema kõrvadega. Et lapsel on väga suured õigused ja võibla kohustusi polegi. Mis oleks täiesti ahastamaajav olukord minu jaoks. Meie kaunis printsess võib esitada soove, mille täitmiseks on vaja tervet õukonda. Ja meie toimekas patsaan võib rohkem segadust tekitada kui usin inimene koristada jõuab.
Täiesti välistatud on neile kõike lubada. Aga seda ma muidugi ütlema ei hakanud - kui tal lapsi ei tule, siis tal polegi vaja seda teada. Ja kui kunagi tulevad, siis näeb ise, kuidas lood on. Võibla mõnel inimesel on sellised lapsed ka, kes istuvad vaikselt nurgas ja laovad ainult klotsidest maju kokku või heegeldavad rahulikult omaette. Ilmselt ongi. Aga mitte meil.
Meil on igapäevane rehnut see, kuidas ma jõuaks olmetoimingute kõrvalt lastega olla ja selle kõrvalt ise omi asju teha. Kui isegi selleks kõigeks võiks päev kolm korda pikem olla kui on. Üks mina keedaks, peseks ja koristaks (oleks vast uhked road laual ja kodu korras!), teine mina käiks lastega väljas ja mängiks nendega ja loeks jutte ja kuulaks, mis neil öelda on. Kolmas mina ajaks omi asju. Uskumatu, aga ka selle viimasega olen kunagi kõik seitse päeva nädalas kirja saanud ja üle ei jäänud aega kunagi.
Seepärast ma mõneti saan aru, et lasteaed esitab uutele lastele oma nõudmised või soovid. Eks nende täitmine ole suht möödapääsmatu. Kuigi minus tekitavad need hirmu ühiskonna ja tema haridusasutuste ees - kas mu laps ikka suudab neid täita? Ja mida need nõudmised lapsele teevad? Milliseid tingimusi tema endale selle mõjul esitama hakkab? Kuidas ta oskab armastada ennast ja ülejäänud maailma, kui see näib koosnevat ainult tingimustest? Aga ilma nende nõudmiste täitmiseta ei ole jälle võimalik, et üks inimene peab päevad läbi 24 algajal inimesel silma peal, nii et paremat pole siin välja mõeldud. Ja ma vist ei suuda enam kauem nii kodune olla. Suur maailm kutsub. Vabadus on tunnetatud paratamatus?
Tipp Ja Täpp

Reede, 13. juuni 2008

Kellele elame elu?

Vaatasin lasteaiast antud paberit. Seal oli pikk rida soovitusi, kuidas kodu saaks aidata lapsel lasteaiaküpseks saada. Igati asjalikud soovitused õpetada laps ise riietuma, ise sööma ja ise uinuma. Ega õpetajal olegi muudviisi võimalik üksi 16 sõimeealise või 24 verivärske lasteaialapsega toime tulla. Lapsed peavad olema ise üsna tublid. Neil jah on selline kohustus, kui nad tahavad ühed õiged lasteaialapsed olla.
Miski selles jäi natuke kripeldama ka. Et kui kodu kasvatab lapse lasteaiaküpseks ja lasteaed teadagi kooliküpseks ning siis kool ehk ülikooliküpseks, ülikool omakorda ehk ühiskonnaküpseks, millal inimene saab küpseks iseendaks olemise jaoks? Ja kui ta on aasta-paarisest saati olnud kogu aeg kasvatusprotsessi osaliseks (ehk koguni objektiks) eesmärgiga saada küpseks järgmise etapi jaoks, kas temas on siis üldse enam alles tema ise? Kasvõi mälestuski iseendast?
Millal me saame iseendaks, kui me kogu aeg püüame täita ühiskonna ootusi?
Ja mida on ühiskonnal peale hakata nende inimestega, kes muud ei oska, kui püüavad täita tema ootusi, kes aga ise on inimestena ainult pooleldi valmis, tõeliselt iseendaks saamata, võib-olla ei unistagi sellest ja võib-olla on kaotanud viimse lootuse kunagi kaotatud teeotsa enda juurde üles leida?
Tipp Ja Täpp

Teisipäev, 10. juuni 2008

Lasteaiatee -- eluvõitluse algus on see

Kõlab nagu riimike minu lasteaiapõlvest... Tegelikult turkas selline mõte mulle pähe titapoisi lasteaia vastsete vanemate koosolekul. Meile jagati tutvustavad brošüürikesed ja papred, kus peal tervitus Rooma Klubilt: "Tulevik kuulub nendele, kes teistest paremini õpivad juhtima oma arengut". Ilus mõte muidugi õppida juhtima oma arengut. Sellega olen väga päri ise ka. Püüan iga päev sinnapoole, et paremini juhtida oma arengut.
Mind häiris tolles motos see sõnapaar "teistest paremini". Mina pole iial tahtnud midagi kellestki paremini teha ega kellestki parem olla, kuigi ma olen mõne mõtlemisvõistluse auhinna üle rõõmustanud, see kõditas eneseteadvust. Aga ma siiski ei taha olla kellestki parem. Paremolemine ei rõõmusta mind sugugi. Mul pole mõnus näha, kuidas kellelgi on halb või halvem. Ja mind kurvastab, et minu lapse lasteaias on kõige tähtsamaks asjaks võidelda tuleviku pärast, krabada see kellegi eest ära. Kelle eest? Kas nende eest, kes pole õppinud end ja oma arengut nõnna hästi juhtima?
Võitjate ühiskonda pole olemas. On olemas ühiskond, kus on mõned võitjad ja hästi palju kaotajaid. Või ühiskond, mis maksimaalselt arvestab kõigi heaoluga (aga mõndasorti võitmise tähenduses keegi ei võidagi).
Kindlasti on palju inimesi, kelle areng heaolu tingimustes peatub, ja selle klausli pärast ma aktsepteerin, et vaesus, haigused ja hädad peavad olema, et inimkond võiks praeguselt tasemelt kõrgemale tõusta. Aga neid hädasid pole küll vaja kunstlikult juurde luua. Hädasid on maailmas juba täitsa piisavalt niigi. Võitlemine on alati kellegi arvel. Millegi arvel. Seal, kus teiste arvelt võidab inimene, kaotab ühtsustunne ja tasakaal.
Mina näen pigem seda, kuidas Eestis kümnete, võibla sadade tuhandete inimeste elu takerdub olude taha. Nende valgus ei saa särada, nende isiksus avarduda. Nad hoopis tuhmuvad ja kuhtuvad. Sest nende esmased vajadused on rahuldamata või kulub kogu nende jõud selleks, et lihtsa eluga toime tulla. Ja arenguks enam jõudu üle ei jää.
Ja lasteaiast saati õpetab suur osa meie ühiskonnast oma lastele, et tähtis on kellestki ette jõuda. Parem olla ja võibla ka ära teha - kui muul viisil ette ei jõua. Sest põhiline on olla parem.
Tipp Ja Täpp

Neljapäev, 5. juuni 2008

Igapäevane luksus

Kui ma alles eile mõtlesin, et ega meie ju mingid rikkad inimesed ei ole, mu tuttavatel on pigem suurem ja uhkem kodu ja sageli kaks autot ja muidu suurejoonelist rahakulutamist, siis täna mõtlen teisiti.
Hommikul juhendas titapoiss mu nõudepesumasina tühjendamist, et mida kuhu panna, ja siis kiitis, et tubli olen, kui lusika õigesse kohta panin :-) Ja varsti tuli, käes kingituseks [tühi puhas] lillevaas, mis oli sokke täis topitud :-D Selliseid leide on tal pidevalt ja see teeb igast mu päevast erilise. Ja ma saan aru, et on ütlemata suur luksus, et ma olen saanud oma laste titapõlves nendega koos olla.
Tipp Ja Täpp

Kolmapäev, 4. juuni 2008

Sügisel lasteaeda

Käisime titapoisiga tema lasteaeda üle vaatamas. Poiss igatseb juba talvest saati lasteaeda minna, algul lausa nuttis, kui õde viisime, nüüd on harjunud, et on veel liiga väike, aga varsti kasvab suureks poisiks ja saab ka lasteaeda minna. Täna ta hakkas jälle oma lasteaiajuttu ajama ja otsustasin, et näitan talle siis tema lasteaia kätte. Ongi paras aeg juba.
Sügiseks on ta kaks ja pool aastat vana - ning tema loomuse juures peaks lasteaiaga kohanema küll. Mina tegelikult igatsen juba "oma" "päris" elu. Justkui see siin kodus oleks kuidagi mänguelu, eks ole.
Niisiis läksime tema lasteaeda vaatama. Astusime korraks maja uksest sisse. Muidu hakkaja poiss tuli sülle ja võttis mul kahe käega kaela ümbert kinni. Natuke hirmus hakkas. Mul endal oli ka miski klomp nagu kurgus.
Siis läksime õue. Ilus ilm, sirelid õitsevad. Lapsed tulid ka välja. Jäin ühe õpetajaga natuke juttu puhuma ja juba ta lasigi minust lahti ja jooksis omasuguste juurde liivakasti mängima.
Pärast vaatas, kuidas suured lapsed palli mängisid ja tahtis ka minna lastega palli mängima. Ütlesin, et kui ta veel natuke kasvab, siis tuleb päriselt lasteaeda ja saabki lastega palli mängida. Ja läksime koju tagasi.
Endal on imelik tunne. Ühelt poolt rõõm, et sain lapsele koha sellises lasteaias, mida ise hindan. Ja meie lühike külastus jättis ka väga hea mulje: sõbralikud õpetajad ja rõõmsad lapsed. Oma laps ka paistis kõigega rahul. Teisalt mingi kurbus ja ängistus. Kuidagi kurb on teda "ära anda". Minu armas titapoiss. Selline ümarik ja mõnusake, nagu nad selles eas ikka on. Siiras, vahetu ja vallatu. Ja juba nii suur, et varsti aeg lasteaeda minna.
Nojah. Sellest kurbusest ma pean sügiseks võitu saama. Muidu ta ei taha sinna jääda. Kui minus on puhas rõõm tema lasteaia üle, siis küllap see kandub temassegi üle. Lihtsalt kodutööd on vaja teha. Ma ei taha tõesti enam tervet aastat täie kohaga kodune olla. Hea, et käisime ja ma oma kurbuse ära nägin.
Tipp Ja Täpp

Lapseootusest

Eelmine teema ajendas mind seda lugu kirja panema. Meie ühiskonnas tundub olevat normiks, et lapsed tulevad ise. Täisväärtuslik on ikka see inimene, kes hästi teenib, teeb head karjääri või muul viisil palju ühiskonnale annab (õpetajat ega arsti vist karjääritegemine ei ahvatle, siiski peetakse nii heast õpetajast kui heast arstist omade ringis väga lugu; olgu siis ameti reputatsioon pealegi olematu).
Emadust tikutakse nägema pigem ajutise töövõimetusena. Mitte asjana iseeneses. Tubli naistöötaja püüab lapsed saada lühikese vahega, et mitte töölt liiga kauaks ära jääda ja mitte kahe lapse sünni vahelt tööl "tilgutamas" käia. Ja tööandjad ikka kahtlustavad, et nende noored naised võivad ka mingi aja pärast koju jääda ning eelistavad pigem noort isa, kes on kindlasti lojaalsem oma tööandjale. Aga tubli eesti naine tahab ikka olla tublim kui mees. Ka palgatööl. Kasvõi oma peret ja (sündimatagi) lapsi ohvriks tuues.
Eks see näitab, kuidas me tegelikult väärtustame elu. Ja kuidas raha ja tööd.
Mina olen kogenud, et lapseootuses on kõik eriline. Juba ootuseootus on eriline. Mina olen kogenud ka seda, et ootus on väga jõumahukas ettevõtmine. Algul on suur väsimus (vahel ka halb enesetunne), pärast ei jaksa oma suure koguga kergejalgsetega sammu pidada. Aga ikka väga üldiselt peetakse enesestmõistetavaks, et kuni raseduspuhkusele jäämiseni tuleb naine kõigega toime nii, nagu varem. Mõni ilmselt tulebki, aga neid teisi saab iga aastaga üha rohkem, sest linnastunud ebatervislik elu on ka naised nõrgemaks teinud. Ning töökohustused on pigem raskemaks läinud, pinge ja kiirus kasvab.
Mulle tundub õige, et lapseootuse ajal on võimalik lubada endale kõike vajalikku. Eelkõige on vaja puhkust ja rahu, et oma olukorraga harjuda. Ema kohtub lapsega ju ammu enne sündi juba. Mina tahtsin kogu aeg oma kõhutitaga koos olla. Muu maailm lihtsalt ei huvitanud (jah, teise lapse ootuse ajal sai esimene ülekohtuselt vähe tähelepanu). Seda last kanda saab ema ainult siis ja praegu. Mitte ükski hetk ei kordu. Kõik on eriline.
Iseasi, et kuidas need tööandjad siis saavad oma asjad aetud. Ja kuidas pere end rahastab, kui ema terve ootusaja rahulikult võtab ega pinguta endist viisi palgatööd teha. Minu meelest on need praegu ka kõrvalised küsimused. Kuidagi ikka saab.
Põhiline on anda lapsele, mis lapse jagu. Ja emale, mis ema jagu.
Tipp Ja Täpp

Teisipäev, 3. juuni 2008

Esimene või kolmas laps?

Mis oleks riigist üllam: kas osta kahelapselisse perre kolmas laps (kolmanda lapse sündi toetades) või esimene laps sellisesse perre, kus neid ise pole sündinud (toetada katseklaasilaste tegemist)? Sedasorti raha-asju ei jaga mina sugugi, hinna ja kvaliteedi suhte analüüs jääb seega teistele. Mulle pakkus sellest vestlusest huvi väide, et katseklaasilastel on nõrgem tervis ja nad vajavad edaspidi rohkem arstiabi. Küllap see nii on, sest selle lapse vanematel juba ei olnud kõik tervisega korras.
Ma arvan, et kui paar loomulikul viisil lapsi ei saa, on selleks mingi põhjus. Ja tegelda tuleks põhjusega, mitte tagajärjega (lastetus).
Meie lapsed ei ole ka päris ise tulnud, kuigi meditsiini abi pole me vajanud. Ma ravin oma nohu ka ise, põhjusest alustades. Ravimid mõjuvad ainult tagajärjele. Ja põhjustavad uusi tagajärgi, sest põhjus jäi ju alles.
Põhjused on kusagil mujal. Mina arvan, et nähtamatus maailmas. Meie tunnetes ja mõtetes ja karmas ("Alguses oli sõna = mõte"). Nendest asjadest alustades võib heal juhul jõuda mistahes olukorra algpõhjuseni ning selle ära lahendada.
Katseklaasilapsed tulevad perre olukorras, kus ema ja/või isa hinge arengu probleemid on lükatud eest ära, ning lapsed hakkavad ise neid probleeme läbi oma keha lahendama. Teisisõnu on haiged.
See ei ole hea valik, lükata oma probleemide lahendamine oma järeltulijate õrnadele õlgadele. Aga ilmselt ka mina oleksin valinud saada katseklaasilapse, kui muud viisi ei oleks õnnestunud. Oma laps on sageli see, kes just oma valude ja vaevadega lükkab vanema isikliku arengu teele. Muidu need vanemad sageli sinna oma jalga ei tõstaks. Nii et selle uue lapse läbi sünnib ka teine uus inimene: ema, võibla kolmaski: isa. Varasemast materialistlikust täiskasvanust võib välja kasvada hoopis teisel viisil oma elu eest vastutust võttev ning terviklikkust otsiv inimene. Sellest võidab pere ning kõik, kellesse nende tegevus puutub. Kogu rahvas, kogu maailm.
Samas toob just kolmanda lapse sünd väga paljud Eesti pered vaesuse piirile. Ja vaesusest kaotavad kõik: kõik selle pere liikmed, sest nende vajadused jäävad rahuldamata, mistõttu nende potentsiaal jääb avamata ja rakendamata. Sellest kaotab ka terve rahvas ja terve maailm.
Küll on hea, et mina ei pea riigi rahaasju otsustama. Aga ma soovin suurt suurt südametarkust neile, kes selliseid otsuseid vastu võtavad!
Tipp Ja Täpp