Kolmapäev, 10. oktoober 2012

500.


Ongi viiesajas postitus käes. Kuue aasta jooksul on neid siis nii palju ilmunud ja muist mustandeid on jäänud ka avaldamata. Mõni lugu on ka teiste kirjutatud, aga neid võiks olla palju rohkem. Lugejaid on põhiliselt siis, kui uue loo välja panen, aga teistel päevadel ka ikka keegi vaatab. Väike püsilugejaskond on ka. Ja mul on sellest hea meel. Hea on tunda, et kusagil on veel inimesi, keda ma küll isiklikult ei tunne, aga kes vähemalt mingil määral jagavad sama mõttemaailma. See on võimalus kogeda enda kuulumist kuhugi, koosolemist, energia liikumist ja inspiratsiooni.

Leidsin hetk tagasi oma postkastist sellise laiemale lugejaskonnale saadetud tervituse ja annan järele kiusatusele see siin teises ühenduses ära tuua:
Täna on vaimse tervise päev! Tsiteerides filmi "Mehed ei nuta": "Seltsimehed, ärge liigutage, ärge kulutage energiat", pakun välja viisi, kuidas seda lihtsalt saavutada... rõõmustage TEISTE tegemisi krooninud edu üle... ja tekib positiivne õnne ja rõõmu kaassõltuvus...:)
Ütleks veel midagi pidulikku, aga ei tule nagu pähe. Patsutan siis lihtsalt endale mõttes õlale ja lähen sahvrit koristama.

Ilusat päeva Sulle ka, armas lugeja!


TJT

Ajalooõpetusest



Lugesin Perest ja Kodust, et tänapäeva teismelised lapsed ei salli ajalugu. Miks me peame neid surnud inimesi õppima, küsivad. Ja aastaarvudest ei mäleta nad järgmisel päeval pärast kontrolltööd midagi. Mul oli tolles vanuses sama suhtumine ja oi, see frustratsioon tuli mulle meelde. Mina ka ei sallinud kooli ajal ajalugu – lõputu taplemine ja vägivald, tüütud aastaarvud. Sellel kõigel ei paistnud küll suuremat mõtet olevat.

Täna tulid pojaga sünniaastad jutuks. Enda ja õe oma ta teab, nüüd siis küsis minu ja veel mõne sünniaasta kohta. Ja siis arutasime, millal Eestis viimati sõda oli. Ja kes tema vanavanematest oli selleks ajaks sündinud ja kui vana. Neid lugusid ma pean oluliseks. Juba kuueaastane – tegelikult nooremgi saab aru lugudest, mis on juhtunud konkreetse inimesega. Ma olen oma lastele nende suguvõsa lugusid vahendanud. Minu vanaisa trükitud mälestused olid meil paar aastat tagasi lausa unelektüüriks – see osa, mis puudutas minu vanaisa lapse- ja noorpõlve. Ja tütar on sellest kooli ühe referaadi teinud. Hilisematest ja koledamatest aegadest olen üsna põgusalt rääkinud, aga mõnda siiski. Need on ka koolieelikule arusaadavad lood ja puudutavad veresuguluse kaudu teda ennast, isegi kui räägivad surnud ja talle võõrastest inimestest. Niimoodi on sadu põlvkondi enne mind lapsi kasvatatud ja nii on mulle lugusid rääkinud minu emaema ja isaisa. Ja oma laste kooli kiituseks ütlen, et neil seal harrastatakse miskit perega koos ühistööde tegemist ja selle kaudu on ka asjakohane selliseid lugusid rääkida – kasvõi natukenegi. Ega ühe algklassilapse referaati ei peagi teab mis ära mahtuma. Mingi arusaamine vast ikka tekib, kui elus inimene räägib isiklikku (perekonna) lugu.

Sedasorti ajalootundmist pean ma muide täiesti mõttekaks ja ülimalt soovitavaks. Ja sedasorti tunnetusliku ajalootundmisega võib tõesti ka üsna varakult algust teha. Lahingute ja aastaarvudega võib seevastu minu meelest oodata. Küsimus on loogilises järgnevuses ja põhjustes, võibla äärmiselt ligikaudses kronoloogias, ütleb minu praegune arusaam.
(Muide, meil praegu läbielamisel olevad kuningas Arthuri lood paigutuvad ka ajaloos kindlasse perioodi. Ja ma arvan, et need võluksid teisigi lapsi, oleks ainult suunamist ja ligipääsu, kasvõi ajalootundides.)

Praegu on ikka jube raketiteadlase tunne. Mina tean, kuidas tuleks koolis ajalugu õpetada, aga kahju, et meie haridussüsteem ei tea. (Armas lugeja tunneb siin ära väikese eneseiroonia ja ehk ei pane väga pahaks.)  Mulle tundub, et haridussüsteem lähtub ikka sellest, et gümnaasiumiõpilane on vaja ülikooliks ette valmistada ja põhikoolilaps jälle gümnaasiumiks – nii need programmid tehakse väidetavalt. Kuigi tänapäeval on vist moes öelda, et meil õpetus lähtub lapsest. Kerge öelda, aga millal jõutakse tegemiseni?

Jupp aega hiljem lisatud. Tegelikult oli minul viiendas klassis tore ajalooõpetaja, kes meile klassis ette luges ja rääkis lugusid. Ja suunas ise ajalooteemalisi raamatuid lugema, nt "Egeri tähti" ja "Spartacust" jms. Antiikaeg tundus sellevõrra mulle palju aastaid viimase huvitava perioodina ajaloos. Hilisematest huvitavatest asjadest olen alles täiskasvanueas ja väga juhuslikult kuulnud. Aga tõele au andes tuleb ka tunnistada, et varakeskajast ja keskajast ja hilisematest huvitavatest aegadest lendas kooliprogramm hirmsa hooga läbi, et jõuda nõukaaegse olulise kohani, XX sajandi NSVL ajaloo, sealhulgas NLKP pleenumiteni, mida siis vändati ülima põhjalikkusega ja mis tõesti kellelegi huvi ei pakkunud. Ka mitte mu tollasele ajalooõpetajale, kel aga polnud muud valikut, kui neid asju nämmutada (või oleks olnud? mida see oleks kaasa võinud tuua?). Aga ta oli südames kena inimene ja ma polnud talle selle pärast pahane. Lihtsalt ürgtüütu oli. Kuidas praegu saaks paremini teha?

TJT

Teisipäev, 2. oktoober 2012

Madinamängud



Olid ammused ajad, mil meie lapsed mängisid ingli- ja haldjamänge. Need olid teadagi meie tütrekese ettevõtmisel, ja poeg mängis kaasa. Vahel riietas tütar end suurte kangaste abil ka printsessiks ja poja printsiks.

Tütar mängib vahel jälle muinasjutumänge. Kuigi vahepeal olid ajad, mil ta mulle ütles, et nii suured lapsed enam ei mängivat. Ja muudkui luges. Nüüd on jälle tulnud vajadus oma maailma väljendada ja mänguilmasid ehitada. See mänguilmade loomine on parim harjutus iseseisvaks eluks, millegi kogemiseks ja läbi elamiseks.

Aga nüüd mängitakse meil valdavalt madinamänge, mis on osalt inspireeritud rüütlilugudest – mis muidugi ei sega aeg-ajalt ka tulirelvi kasutada. Pojale loeme õhtujutuks „Kuningas Arthuri lugusid” ja tal on juba mõnda aega suur huvi mõõkade ja rüütlivarustuse ja rüütlitegevuse vastu. Tegi endale ise vägeva puidust mõõga. Siis leidis maa seest ühe suure pajakaane, mida siis tundide viisi puhastas ja kaunistas ja kalliste õlidega võidis. See on nüüd rüütli kilp. Ja keebi kinkisin mina (tal oli enne üks teine keep ka, mida sai kinnitada ainult ühele kindlale pluusile). Mulle tundub, et mõnel poisil on neid rüütlivärke ikka väga vaja. Ja emana ma olen rahul, et ta selle teema vastu huvi tunneb, sest peale sõjapidamise ja niisama madistamise on selle kaudu rüütellikkust õppida.

Aga see raamat on väärt lugemine mulle ka, soovitan kõigile noortele rüütlitele ja nende vanematele! „Ümarlaua rüütlites” on teised ja kuidagi kesksemad lood, mis on keskendunud kuningas Arthurile, nii et parem on lugeda ümarlaua rüütleid enne, pealegi on seal suured värvilised pildid, teine on puha juturaamat. „Kuningas Arthuri lugudes” on põhiliselt ümarlauarüütlitega juhtunud seiklused ja Arthur on seal kõrvaltegelane – aga ikka isaliku õilsuse võrdkuju. See veidi tummisem lugemine sobib ehk pisut vanemale lapsele. Meie tütar kuulab ka neid huviga, sest igas loos on ka mõni kaunis daam. 

TJT

Mahetoitu Nõmmel

Nõmme mahetoidu tarbijaring OTT pressiteade

Tallinnas Nõmmel alustas mahetoidu tarbijaring OTT

Pühapäeval kogunes esimest korda Tallinnas Nõmmel mahetoidu tarbijaring ehk OTT (otse tootjalt tarbijale). Nõmmele hakkavad tootjad tooma mahetoitu kord nädalas neljapäeviti. Osta saab mahejuurvilja, -teraviljatooteid ja -mett, lähiajal lisanduvad kaubavalikusse mahepiim ja -lihatooted.

„Otse tootjalt tarbijale kauba kättetoimetamine toimib juba mitmes Eesti piirkonnas väga hästi, nüüd alustasime ka Tallinnas Nõmmel," ütles mahetalunik ja Eesti Biodünaamika Ühingu juhatuse esimees Tõnu Kriisa. „Värske ning kodumaise mahetoidu valik tavapoodides on peaaegu et olematu, värsket toitu pakkuvaid mahepoode aga veel vähe. Huvi mahetoidu vastu on aga suur. Seetõttu tuleb leida ise viise, kuidas kaup kliendini viia."

Tõnu Kriisa sõnul on selline kauplemisviis suur väljakutse tarbijale, sest puudub kaupmees ehk vahendaja ja organisatoorne töö tuleb teha vabatahtlikus korras. „Praegu alustab Nõmmel kümmekond peret otse mahetootjailt kauba ostmist. Loodame lähiajal kindlasti kaupa pakkuvaid koostööpartnereid juurde leida ning sellega ka tootevalikut laiendada," rääkis Tõnu Kriisa.

Mahetoidu tarbijaringi kaudu toidu tellimine ja maksmine käib interneti kaudu. Järgmine võimalus mahetootjatega kohtuda, mahetoitu tellida ja osta on juba neljapäeval, 27. septembril kell 17.30-18.30. Kogunetakse Paiste tn 10 seltsimajas Hiiul.

Lisainfo: Tõnu Kriisa
nommeott@gmail.com