Üks ema arvas, et Eestis on liiga vähe võimalust teha osaajalist
tööd (ma olen sellest siin blogiski mitmel korral kirjutanud). Ja et keegi
tegelikult ei seisa emade eest. Parteid ajavad oma asja ja ametiühingud oma,
naisorganisatsioonidel on mitu muud tegevusrida veel ja jõudu vähevõitu,
erivajadustega laste olukord jms on justkui veel hullemad ja samas
konkreetsemad valukohad, kuhu oma energia suunata. Nii ongi riiklikus plaanis
emad üksi. Emad seisavad igaüks omaette enda eest nii hästi kui olukord ja
oskused võimaldavad. Tulemus saaks olla parem, kunagi eesrindlik olnud
elukorraldus on minu meelest ajale jalgu jäänud. Omavahel arutatakse küll, ja
siis minnakse jälle laiali, igaüks oma elu juurde. Paremal juhul aidatakse
vastastikku kodutöödes ja lastehoius ja sedagi enamasti ühe suguvõsa, harvem
kogukonna piires.
Vaja oleks emade ametiühingut, mis riiklikul tasandil
tunnistaks, et emadel ongi praegu kodune töökoormus ebaproportsionaalselt suur
ja töötaks välja ja rakendaks tööjõupoliitika, mis vanematööga tegelikult
arvestaks. Et noorte laste emadel oleks soodsamad maksutingimused jms, mis
toetaks ettevõtteid osalise tööajaga töötajate palkamisel ja emasid pereeluks
sobivamate töötingimuste saamisel. Hüva, kui emade ametiühing tundub kuidagi
sooliselt diskrimineeriv või šovinistlik, siis võiks olla vanemate ametiühing,
mis tegeleks nii isade kui emade kodust koormat arvesse võtva tööelukorralduse
loomisega.
Praegu on ju enesestmõistetav, et noor naine (kui
potentsiaalselt varsti ema) või väikeste laste ema on tööjõuturul kehvemas
olukorras, sest „laps võib haigestuda ja siis peab naistöötaja...”, samas kui
väikeste laste isa on tööjõuturul paremas positsioonis kui lasteta mees kui
potentsiaalselt korralikum ja tööandjale lojaalsem töötaja. Sest eeldatavasti
teeb kodutööd ära ikka naine – seda eeldab tööandja ja seab nii meestöötaja
oludesse, kus tal ongi raske teistmoodi käituda. Me tegelikult inimestena
mõistame küll, et väikeste laste ema ei jaksa tööl lastetute naistega võrdselt
panustada, aga me arvestame sellega valel viisil: mitte last ja ema toetades,
vaid jättes nad valikus tahapoole ja eelistades teisi, kel seda „viga” pole.
See olukord tuleks ära muuta selliseks, et ühelt poolt lapsed ei piiraks oma
emade töö- ja karjäärivõimalusi nii tugevalt, lapsed ise saaks paremini ja
energiarikkamalt hoitud ja mehed pereellu kaasatud viisil, mis nende hinge
võiks rikastada ja pakkuda neile otsesemat ja sisukamat osadusetunnet kui
senine elukorraldus on võimaldanud.
Teine võimalus riikliku tööjõupoliitika kõrval oleks muidugi
isade kodune suurem kaasamine lapse kasvatamisse ja kodutöödesse, aga see
eeldab ühelt poolt isade endi soovi ja valmisolekut koduseid nn naistetöid teha
– ja teisalt ka palgatööga seotud tingimusi. Ma olen peagu valmis uskuma, et
isad armastavad oma lapsi sama palju kui emad ja on sama võimelised enamikku
töid tegema, aga minu meelest on meeste valmisolek nn naistetöödesse võrdselt
panustada siiski kasin ja tegelikult teevad naised meestest oluliselt suurema
osa. Pealegi on üldisemalt meestega ju see häda, et nende perede juures, kes
rohkem hädas, sageli mingit meest ega isa ei olegi. Osa on juba ammu jalga
lasknud ja teised, kes justkui on, on oma tähelepanuga tegelikult pigem mujal. Nende
perede emad siplevad hädapärase toimetuleku nimel ja neil pole vähimatki jõudu
ega aega enda eest seista.
Meeste suurem panus kodutöödes eeldaks lisaks ka suuremat
teadlikkuse avardumist nii meeste kui naiste puhul. Kodulembesemad naised ju
eelistavadki pigem kodutöid teha kui palgatööl rassida. Aga samas – ega sellise
konservatiivse elukorralduse juures olegi kerge täiskohaga tööle minna.
Kodutööd tuleb ikka ära teha ja kuigi suuremate lastega on neid vähem, tahaks
ikka, et koduelu püsib tuntud hääduses ja et oleks õhtul veel jõudu kuulata,
kuidas lapse päev on läinud. Kodukesksetele naistele oleks osaline tööaeg
õnnistuseks.
Praegu on Eestis auasi olla nii tugev naine, et saadki
kõigega hakkama nii tööl kui kodus. Mina tahaks näha ausse tõusmas harmoonilisemat
elukorraldust, kus ka vähem jõulised naised püsivad rõõmsad ja rahulikud ja
hoitud tänu ühiskonna suuremale teadlikkusele ja kaasamisele. Kust ja kuidas seda
küll saaks?
TJT