pühapäev, 15. juuli 2012

Jääaeg


Lugesin Postimehe kirjanaise arvamust, et „Jääaeg 4” ei vastanud tema ootustele, ja et need olid meedias kõrgeks puhutud. Ära oli toodud ka rida lastefilmi mingeid n-ö puudusi, kirjeldades pikalt seda, mida filmis ei ole (mis mõte on rääkida filmi arvustades sellest, mida seal pole? Kas mitte see ei peaks lugema, mis on?). Ma imestasin selle arvustuse üle. Meedia polnud minu ootusi „Jääaja” suhtes üles puhunud, läksin filmi vaatama lihtsalt sellepärast, et lastega pidi keegi kaasa minema ja mina olin vastutulelikult valmis selle madina ära kannatama. Ma tegelikult ei armasta madinafilme, eriti neid kohti, kus keegi haiget saab, kuigi tegelikult ma tean küll, et joonistatud tegelased justkui ei saa päriselt haiget – aga mis on päriselt? ja kui minul on valus, siis keegi ju sai haiget? 

Sellise ootusetuse pealt olin rõõmsalt üllatunud, et väga kobe film. Ameeriklaste kohta palju viiteid kultuurile, minu meelest naljakas – lapsed nimetasid seda naljafilmiks. Visuaalselt suht ilus, kui mitte arvestada, et minu maitse on looduslähedasem loomakujutus. Madinat ei olnudki nii üle mõistuse palju – või hakkan ma juba sellega harjuma? Ja tähelepanuväärselt huumoririkkalt-muinasjutuliselt olid ka need haigetsaamise kohad lahendatud – ei mingeid disneylikke lapikuid tegelasi ega tähekesi pea ümber, vaid fantaasiarikas muinasjutuline ulme, mis jätab võimaluse kujutleda loomtegelased mingisse teise aegruumi, kus toimivad teistsugused füüsikaseadused.

Film kõneles väärtustest mulle meeldival viisil. Kuidas elada, kui kogu maailm kukub kokku? Selline 2012 / senise maailmakorralduse lõpu teemaline lastefilm, minu meelest meelelahutusliku pealispinna all tõelist pidet pakkuvad mõtted ja kujundid. Ja samas igale võimalus võtta seda ka lõbusa meelelahutusena. Olen nõus uuesti vaatama (minu poolt väga tugev tunnustus).

See oli ka tore, et Kosmose kinos saab filmi vaadata vanaaegses 2D-s. 3D ei tundu meile mõnus ega tervislik. Ja Kosmose piletionu on kõige lastesõbralikum teenindaja, keda ma tükil ajal olen kohanud.

TJT

kolmapäev, 11. juuli 2012

Emade ametiühing


Üks ema arvas, et Eestis on liiga vähe võimalust teha osaajalist tööd (ma olen sellest siin blogiski mitmel korral kirjutanud). Ja et keegi tegelikult ei seisa emade eest. Parteid ajavad oma asja ja ametiühingud oma, naisorganisatsioonidel on mitu muud tegevusrida veel ja jõudu vähevõitu, erivajadustega laste olukord jms on justkui veel hullemad ja samas konkreetsemad valukohad, kuhu oma energia suunata. Nii ongi riiklikus plaanis emad üksi. Emad seisavad igaüks omaette enda eest nii hästi kui olukord ja oskused võimaldavad. Tulemus saaks olla parem, kunagi eesrindlik olnud elukorraldus on minu meelest ajale jalgu jäänud. Omavahel arutatakse küll, ja siis minnakse jälle laiali, igaüks oma elu juurde. Paremal juhul aidatakse vastastikku kodutöödes ja lastehoius ja sedagi enamasti ühe suguvõsa, harvem kogukonna piires.

Vaja oleks emade ametiühingut, mis riiklikul tasandil tunnistaks, et emadel ongi praegu kodune töökoormus ebaproportsionaalselt suur ja töötaks välja ja rakendaks tööjõupoliitika, mis vanematööga tegelikult arvestaks. Et noorte laste emadel oleks soodsamad maksutingimused jms, mis toetaks ettevõtteid osalise tööajaga töötajate palkamisel ja emasid pereeluks sobivamate töötingimuste saamisel. Hüva, kui emade ametiühing tundub kuidagi sooliselt diskrimineeriv või šovinistlik, siis võiks olla vanemate ametiühing, mis tegeleks nii isade kui emade kodust koormat arvesse võtva tööelukorralduse loomisega.

Praegu on ju enesestmõistetav, et noor naine (kui potentsiaalselt varsti ema) või väikeste laste ema on tööjõuturul kehvemas olukorras, sest „laps võib haigestuda ja siis peab naistöötaja...”, samas kui väikeste laste isa on tööjõuturul paremas positsioonis kui lasteta mees kui potentsiaalselt korralikum ja tööandjale lojaalsem töötaja. Sest eeldatavasti teeb kodutööd ära ikka naine – seda eeldab tööandja ja seab nii meestöötaja oludesse, kus tal ongi raske teistmoodi käituda. Me tegelikult inimestena mõistame küll, et väikeste laste ema ei jaksa tööl lastetute naistega võrdselt panustada, aga me arvestame sellega valel viisil: mitte last ja ema toetades, vaid jättes nad valikus tahapoole ja eelistades teisi, kel seda „viga” pole. See olukord tuleks ära muuta selliseks, et ühelt poolt lapsed ei piiraks oma emade töö- ja karjäärivõimalusi nii tugevalt, lapsed ise saaks paremini ja energiarikkamalt hoitud ja mehed pereellu kaasatud viisil, mis nende hinge võiks rikastada ja pakkuda neile otsesemat ja sisukamat osadusetunnet kui senine elukorraldus on võimaldanud.

Teine võimalus riikliku tööjõupoliitika kõrval oleks muidugi isade kodune suurem kaasamine lapse kasvatamisse ja kodutöödesse, aga see eeldab ühelt poolt isade endi soovi ja valmisolekut koduseid nn naistetöid teha – ja teisalt ka palgatööga seotud tingimusi. Ma olen peagu valmis uskuma, et isad armastavad oma lapsi sama palju kui emad ja on sama võimelised enamikku töid tegema, aga minu meelest on meeste valmisolek nn naistetöödesse võrdselt panustada siiski kasin ja tegelikult teevad naised meestest oluliselt suurema osa. Pealegi on üldisemalt meestega ju see häda, et nende perede juures, kes rohkem hädas, sageli mingit meest ega isa ei olegi. Osa on juba ammu jalga lasknud ja teised, kes justkui on, on oma tähelepanuga tegelikult pigem mujal. Nende perede emad siplevad hädapärase toimetuleku nimel ja neil pole vähimatki jõudu ega aega enda eest seista.

Meeste suurem panus kodutöödes eeldaks lisaks ka suuremat teadlikkuse avardumist nii meeste kui naiste puhul. Kodulembesemad naised ju eelistavadki pigem kodutöid teha kui palgatööl rassida. Aga samas – ega sellise konservatiivse elukorralduse juures olegi kerge täiskohaga tööle minna. Kodutööd tuleb ikka ära teha ja kuigi suuremate lastega on neid vähem, tahaks ikka, et koduelu püsib tuntud hääduses ja et oleks õhtul veel jõudu kuulata, kuidas lapse päev on läinud. Kodukesksetele naistele oleks osaline tööaeg õnnistuseks.

Praegu on Eestis auasi olla nii tugev naine, et saadki kõigega hakkama nii tööl kui kodus. Mina tahaks näha ausse tõusmas harmoonilisemat elukorraldust, kus ka vähem jõulised naised püsivad rõõmsad ja rahulikud ja hoitud tänu ühiskonna suuremale teadlikkusele ja kaasamisele. Kust ja kuidas seda küll saaks?

TJT

Heast ja kurjast


Mõni lapsevanem armastab kangesti rõhutada, et tema laps saab igas olukoras hakkama. Tore kui saab. Ma siis vahel vaatan, kuidas nad saavad. Kui heaga ei saa, siis kurjaga. Kiusu, võimu ja vägivallaga näiteks. Või ussitamisega. 

Siis ma mõtlen, et inimene ei peagi igas olukorras hakkama saama, vahel võib ka alla jääda. Olulisem on jääda õigele poolele. Ja lüüasaamiseks on vahel vaja palju enam vaprust kui valimata vahenditega võidule pääsemiseks või olukorra lahendamiseks.

Miks ma seda oluliseks pean? Mina arvan, et mu tutvuskonnas on kümnete viisi hoolivaid inimesi, kes valivad, kuidas nad on ja mida nad teevad. Ja mõned kehvemad toimimisviisid on välistatud. Mul on kümnete viisi tuttavaid, keda ma usaldan ja kes pole kunagi mu usaldust petnud. See annab mulle sidususe- ja turvatunnet ja palju rõõmu ja usku, et inimesed on head. Kokkuvõttes ilusama elu. 

Aga loomulikult ei saa inimesi pimesi usaldada. Need meedias kirjeldatud inimesed, kes teisele inimesele hundid on, on ka loomulikult täiesti olemas. Eks minagi ole selliseid kohanud. Aga ma ei võta neid oma lähemasse tutvuskonda. Ja eksida võib, aga ainult ühe, äärmisel juhul kaks korda. Kui mõnel ikka on kalduvust külma teha, siis mitte minule, palun. Ma hoian sellistest eemale.

Ja ma tahan ju oma lastele head seltskonda, usaldusväärset ja toetavat. Ja et nemad saaks sellisesse valitud. Selleks ma püüan õpetada neid inimesi hoidvalt käituma. Kuigi see pole alati kerge, sest eks kehvad kallakud ole ikka olemas. Aga ma loodan, et ühes vanuses teeb inimene oma valikud ja valib heledama poole ja ilusama elu, muutes selleks ära oma tumedamad kalduvused.

TJT

Joogiklaasi nipp


Meil on kodus peagu kõik tassid erinevad: külalised saavad alati sellise, millist kellelgi teisel ei ole ja nii on lihtsam enda oma ära tunda. Aga kui joogiklaasid on ühesugused, saab lasta kõigil enda klaasi söödavaid taimi korjata – igaüks paneb klaasi neid taimi, mis talle meeldivad ja joogiklaasid saavad erinevad. Sinna siis valatakse joogivesi peale. Pealegi struktureerivad elusad peenralt või maast murtud taimed kraanist tulnud joogivee, muutes selle elusaks. Kui oma kaevu või looduslikku allikavett pole käepärast, on parem vee struktuuri muuta elusate söödavate taimede lisamisega. Vesi saab parem.

Malts, vesihein, teeleht, saialill, naat on söödavad taimed ja mõnda sellist leidub igas aias. See on ka võimalus õppida taimi uuel viisil tundma. Ja ilus on.


Hiljem lisatud: panin joogikannu erinevaid taimi ja peotäie vaarikaid. Lastele väga maitses see vesi, nagu karastusjook kohe. Meie üldiselt eelistamegi vett ikka taimedega juua. Talvel annab sarnase mõju vee külmutamine.
TJT

esmaspäev, 2. juuli 2012

Soovilugude puu



"Soovilugude puu" on tore lasteraamat, kus peategelasteks 4-6aastased saksa lapsed. Lookesed tavalisest saksa elust. Olukordadest ja lahendustest. Saksa Bullerby harmooniline ja rikas maailm. Mõnus ettelugemine enne uinumist.

Miks ma seda saksat siin rõhutan? Mulle torkab selle raamatu taustal teravalt silma, et eesti lastekirjanduses mõistetakse ja käsitletakse probleemi väga teistmoodi. Elu ongi nõme, vanemad käituvad vastikult ja probleemidele pole lahendusi – või ei tundu need mulle kui lugejale usutavad. Laps jääbki kannatama kannatava perekonna ja rahva keskel. Selliseid lugusid turkas hulgi meelde.

Tütar luges hiljuti „Meest, kes teadis ussisõnu”. Oli ju tore ja positiivne raamat, peategelane Leemet lahendab kõiksugu ulmeliselt keerulisi olukordi ja on raamatu viimastel lehekülgedel vanataadina veel mõneti elus. Aga ülejäänud seltskond on surnud või hingelises plaanis omadega sees. Sellist sittade valikute kirjandust on meil piisavalt, aga midagi väga positiivset ei tulegi meelde (tahtnuks hüüatada: „Aga „Paradiis”?, aga meenus, et see ju kah ühe maailma lõpu teemadel, kuigi poeetiliselt kirja pandud ja me ju ei peagi vanu aegu taga igatsema).

Palun aita värskendada mu mälu või uuendada mu teadmisi: nimeta rõõmsa sisuga raamatuid eesti (laste)kirjanduses? Uuemast ajast meenub ainult Kivirähi Lotte.

(Kui ma võiksin ka oma lasteraamatusoovi esitada, siis paluksin rohkem selliseid rõõmsaid rahulikke raamatuid, kus lapstegelased on ümbritsetud tasakaalukate ja puhanud täiskasvanutega, kel on mh head vanemlikud oskused ja kõik leiavad koos, kuidas olukordi lahendada ja rohkel on, millest elus rõõmu tunda. Ja et ma ettelugejana ei peaks sisu kohandama enda väärtusmaailmale kohasemaks. Aitäh tõlkijale ka, kena keel on oluline osa lugemisnaudingust!)
TJT