pühapäev, 17. oktoober 2021

Vaikuses üksi

Küllap ma olen teinud mingi taotluse olla üksi. Võimalik, et paljugi kordi. 

Kindlasti ma olen palju unistanud vaikusest ja rahust ja seda võimalusi mööda endale luua püüdnud. Ma olen unistanud vaiksest kodust, mida häirib ainult toalillede õitsemise müha ja vahel ehk ahjutule hääl.

Vaikus on minu jaoks õdus aeg iseenda või targemate inimeste mõtete seltsis.


See nüüd ei tähenda kuidagimoodi, et minus alati vaikus ja rahu valitseks. Pigem mitte. Minu meel on pigem nagu eesti ilm: sageli jahe, tuuline, sombune, vahel ka tormine; juhtub ka äikest, rahet, lörtsi ja tuiske, eks te ise tea. Seepärast mulle meeldibki Eestis elada, et mulle meeldib see ilm, see on minu sisemiste ilmade peegeldus ja ma tunnen end selles peegelduses koduselt. Jah, ma ei püüagi olla päikseline. Ma sobin endale sellisena nagu ma olen. Vähemalt täna, kui madal sügisene päike pehmelt aknast sisse paistab ja kõik on sulnis rahus. 

(Kas on võimalik, et Eesti Maa oleks kunagi oma ilmaga rahulolematu? Ma arvan, et mul on temalt seda endaks olemise rahu õppida.)

Kuivõrd Eesti ilm pole sageli inimeksistentsiks mugav, oleme rajanud endale kodud ja õppinud seda välise ilma eest hoidma: meie seinad peavad tuult ja vihma ning inimese käega loodud soojendussüsteemid hoiavad toatemperatuuri mõnusa. 

Vaikne kodu on minu jaoks ka kaitse enda sisemise ilma eest. Ma saan selles lõõgastuda ja endast puhata. See on väga oluline, et endaga heades suhetes olla. 

Samavõrd, kui mitte rohkemgi olen ma tahtnud lapsi. Inimene vajab teist inimest, kust tema meeli käivitavad ilmad lähtuvad. Mina vajasin ka kellegi eest hoolitsemise võimalust. Niisiis lapsed.

Mu tütar on professionaalne muusik (kuigi peamiselt veel õpilane sel teel) ja poeg on suur sõjamees (arvutimängudes muidugi). See ei kõla just vaikuse moodi, aga siiski. Neil on kõrvaklapid peas. Peagu kogu aeg. Üks kuulab muusikat ja teine muid asju.

Ma ei saa kunagi möödaminnes nendega suhelda, ei saa neilt midagi küsida. Tuleb minna silmaulatusse ja näiteks käega lehvitada, et nad korraks oma maailmast väljuks minu omaga kokku puutuma. Ilmselgelt on ka minul ebamugav neid nende olemistes tülitada ja ilmselgelt ma kaalun üsna iga kord, kas tõesti on põhjust seda teha. See lakkamatu kohanemise püüd väsitab. Ma tunnen ühenduse võimalust kadumas. Nokk kinni, saba lahti. 

Kuidas hoida ühendust lastega ja hoolitseda enda baasvajaduste eest, kui need kipuvad vastuollu minema?

Ma vajan vaikuses üksi olemist ja ühenduse tunnet. Kahte korraga ei saa. Nagu ei saa korraga sisse ja välja hingata. Aga kordamööda see on võimalik ja kõik on hästi.

On nagu on.

Sarnasel teemal Tühja pesa igatsus. Ja Lõputu väljahingus.

TJT

laupäev, 2. oktoober 2021

Seksikad valimislubadused vs mida tegelikult vaja on

Õnnelikud pered on igal pool üsna ühesugused, 

õnnetud on hädas igaüks enda ainulaadsel viisil.

(Kellegi targema ütlemine)

Jälle sain ühest valimisreklaamist lugeda, et nemad ka kaotavad lasteaia kohatasu. Tore küll, kui rohkem raha jääb meelelahutuseks, aga minu meelest enamiku Tallinna perede mureks ei ole lasteaia kohatasu. Kui peres on kaks tööl käivat vanemat, siis paari lapse kohatasuga saab keskmine pere hakkama. Tavalised pered saavad üldse enam-vähem kõigega hakkama.

Probleemid tulevad siis, kui midagi on ebatavalist ja halvasti, nt keegi kaotab töö või laps on erivajadusega. Isegi väikse probleemiga on suur jama, kui lahendust ei paista ja olukord läheb hullemaks, sest üks jama kutsub ligi järgmise. Nt last ei saa eripära tõttu sobiva koha puudusel lasteaeda viia või logopeede on liiga vähe (esimesel juhul peab keegi selle eripärase lapsega kodus olema, logopeedi puudusel võib tekkida ka vaimne mahajäämus, kui laps ei õpi õiges vanuses kõnelema ja see saab koormaks kogu ühiskonnale). Ma arvan, et kõik need olukorrad on kuidagi rahaga seotud (võib-olla tõesti ka planeerimise veaga, nt liiga väikse riikliku tellimusega, ehk et on spetsialiste vähem ette valmistatud kui vaja oleks ja üldised arusaamad keskenduvad pigem tavalise inimese vajadusele, samas on tavalisi inimesi üha vähem ja erilisi üha rohkem). Selliste probleemidega võib ka täitsa tavaline tubli pere hätta jääda. See on koht, kus KOV saaks aidata ja kus ta lausa oleks kohustatud seda tegema, kui ainult määrusepunktid või otsustajate eelistused ei võimaldaks kõrvale nihverdada. Ja selliseid kohti, mis puudutavad spetsiifilisi laste ja noortega seotud probleeme, paljulapselisi peresid, üksikvanemaga või toitja kaotanud peresid on palju. Aga kõik need olukorrad on erinevad, neid inimesi ei saa ühe liigutusega korraga aidata ega saa ka kõlavat loosungit kokku.

Tõsises hädas peredel pole muidugi aegagi valimisreklaame lugeda. Nemad võitlevad iga päev oma tagasihoidliku toimetuleku nimel. Võib-olla pole hädas lapsevanematel aega valimas ka käia. Võib-olla nad ei teagi, et valimised on tulemas, sest kogu jõud ja tähelepanu on tähtsamal: kuidas tänase päevaga õhtusse saada. Selliste peale pole ju mõtet valimisreklaamide auru raisata, kui küünilisena see ka ei tunduks.

Ilmselge, et valimislubadusena "rohkem raha logopeedidele" ei müü, võib-olla isegi tekitab pingeid juurde, et miks kõneprobleemiga lapse pere saab abi ja teine sama raskes olukorras või raskemas ei saa. Suur osa peresid neid muresid õnneks ei tea. Lasteaia kohatasu kaotamine puudutab oluliselt suuremat hulka valijaid ja on reklaamina ilmselgelt kulutõhusam. Seksikas ja võimalik, et toimib. Mina ohkan ja panen selle reklaami kõrvale. Mida ma muud teha saangi, kui siin omaette natuke targutada.

Palju õnne meile igaks elujuhtumiks, hoolivust ja toetust ja tähelepanu olulistele asjadele!

TJT