Reede, 18. jaanuar 2013

Õpetatud abitus?



Viisin poja vanaemale, kes pärast trenni sõbrannaga juttu puhus, ja nimetasin, et lippan tütart kooli suusatundi viima. Sest klassi kõik 22 tüdrukut lähevad suusatama autoga. Eks liinibussiga oleks tülikas ka, üsna pikk maa jääks jala käia ja ega need bussid ju teab kui sageli käigi. Noored pensionärid ja mitmekordsed vanaemad veidi imestasid seda juttu. Et või kõik vanemad tulevad töölt ära oma lapsi suusatundi viima. Ja et võiks ju lähemas parkmetsas suusad alla panna. Eks minagi ju omal ajal tegin oma sama kooli suusatunnid lähimetsas, kuhu mindi koos jala.

Tegelikult pole asjad nii lihtsad. Lähimetsas enam ei suusatata ja seal pole suusaradu, ilmselt oleme kollektiivselt valinud sõita (pigem autoga) ametlikku suusametsa, seal suusad alla panna – kel vaja, saab samast varustuse laenutada, ja pärast märja nahaga samamoodi tagasi. Ma olen üsna korduvalt kuulanud seda kuuekümne kanti inimeste juttu, kuidas nemad vanasti. Jah, suusad pandi alla kodumaja kõrval ja käidi kooli ka jala, kes kuus, kes neli kilomeetrit. Mõnel ajal olen minagi seda jalaelu idealiseerinud – lapsena, kes alati on elanud kooli või bussipeatuse lähedal. Ja ma olen arvanud, et hea mõte on lapsi pehmelt õpetada eluga toime tulema – mitte nii, nagu vanasti, et lihtsalt jäeti omapäi ja siis pidi hakkama saama. See ei tundunud tore. Ja ega ma nii hullu üksi olnudki, vanaema oli suure aja minu kooliajast meil. Lasteaiaajal olin kogu aeg lasteaias. Ei pidanud nii üksi olema.

Ma mõtisklesin, kas see karm elukool ja mitmesugune eluraskus on kellestki parema inimese teinud. Mulle tundus, et nad on nii head inimesed pigem sellele vaatamata. Ma ju näen seda eelmiste põlvkondade karmust endas ka. Ja juhtub, et ka selle tagajärgi – ei loo need karmid valikud maailma kuidagi harmoonilisemaks ega õnnelikumaks. Ja see tugevus on ka näiline. Kohustus tugev olla loob tasakaaluks sisemist haprust. Nii et siis suhtun teistmoodi ja teen teistmoodi ja olen teistmoodi.
Sellised suured avastused siis seekord.

TJT

Neljapäev, 17. jaanuar 2013

Uudis koduloomast



Veidi enne üheksat õhtul – või oli see pärast? – avastas meie tütreke, et tal on homseks eesti keel tegemata. Vaatasin siis, mis teha oli. „Ma pean kirjutama oma koduloomast. Aga selle võib ise välja mõelda.” Pakkusin oma sõbra koera, kellega me vahel jalutamas käime, ja naabri kassi sõpra kassi, kellele me pai teeme. Rohkem lähedasi isiklikke loomsõpru meil pole. „Aga see peab olema uudise vormis.”

??

Vaatasin ülesannet töövihikus. Kirjuta uudis oma lemmikoomast ja ära unusta, et uudisel on pealkiri, juhtlõik, milles tuuakse välja oluline, siis taustateadmised ja lõpuks kokkuvõte – veidi pikemalt lahti kirjutatud, aga umbes nii see oli neljanda klassi töövihikus. Mis uudist võiks olla neist meie tuttavatest koduloomadest pajatada – minul ei tulnud nii äkki küll midagi pähe, nad on lihtsalt armsad ja karvased. Lapsel ka mitte. Kaevasin siis välja vana loo meie laenujänestest ja sellest, kuidas nad internetijuhtmed läbi närisid. Huh. No oli sellestki mingit abi ja laps sai nipsti oma lookese kokku. Ja poole kümneks voodisse – ma arvan, et varane tuled surnuks on oluline abiline, et puhanud lapsel koolipäev kenasti sujuks. Siia kirjapandult tundub täitsa idülliline mu meelest. Selles mõttes on blogi parem kui elu. Kuidas ma kirja panen, nii siin ka on. Elu on alatasa midagi muud.

Aga tegelikult mulle ei meeldi, et kümneaastased lapsed peavad oma olematutest koduloomadest uudiseid kirjutama. Mulle võibla meeldiks maailm, kus sellevanused ei tea veel uudistest suurt midagi. Kuigi meie laps loeb oma lugemise algusest peale päris ajalehti. Ja titast peale on issiga uudistesaateid vaadanud. Ma arvasin, et ta tahab lihtsalt issiga koos olla (ja isa ja lapse vahele minna on peagu sama kole nagu ema ja lapse vahele minna). Aga tegelikult on see midagi enamat. Maailm on suurem kui minu ettekujutuses. Lastele on see vist päris selge. Ja nemad ei põe, jumal tänatud.

TJT

Teisipäev, 15. jaanuar 2013

Külma vastu



„Kui õue läheme, teeme oma naha rasvaga kokku, et seda ilma eest kaitsta. Muidu tulevad kergesti kortsud,” teatasin oma tütrele, kui me suusatama asutasime. Poeg kuulas pealt ja arvas, et ta ei tahagi eriti suusatamas käia, muidu ta läheb „selliseks”. Oeh. Tütart püüan õpetada enda eest paremini hoolt kandma, sest ta muidu nt unustab juua vms. Poega jälle utsitame suusatama ja õues käima. Ikka lähevad elus asjad viltu, õiged laused omandavad kuulja peas uue ja mittesoovitava tähenduse.  

Me üldiselt teeme palju asju, et ilm meid ei segaks väljas käimast. Määrime nahka õlisegu või vahariga. See on mingi kohalik möks meesaadustest ja õlist. Meile meeldib. Pärast seda, kui lõpetasin igapäevase hügieeniliste ja värviliste huulepulkade kasutamise, ei lähe mu huuled enam katki. Need looduslikumad määrded on paremad (ok, võibla ma pole nende õigete toodete peale sattund – ja võibla meie rahakott ei peaks neile õigetele toodetele vastu). Peale näonaha kokkumäärimise on veel soojad riided abiks.

Nt tütrel tikkusid vanasti suusatades jalad külmetama. Kudusin siis pikad ja paksud säärised, neljakordsest eesti villasest lõngast, soonikkoes. Värvisime seda värvi, mis lapsele meeldis. Kasutab nii suusatamisel kui lihtsalt talvel seelikuga väljas käies. Enam jalad ei külmetanud. Aga käed ikka. Siis puutusid ette ühed laste väikseksjäänud põlvikud, kenad mustrilised norra lammaste villast (oluliselt pehmem kui eesti lambavillane lõng). Lõikasin kannaosa välja (oligi kulunud), kudusin soonikkoes randmeosa ja pärast päkaosa jälle külge. Õigupoolest küll heegeldasin pahemalt poolt külge, mugavam ja nii sai tulemus kõige parem. Lõpuks heegeldasin ääre üle. See varrukataoline moodustis läheb kampsunivarruka alla ja suusakinda sisse. Väga palju soojem on ja hästi mugav. Mul on endal ka ühed sellised varrukad, mis ma kunagi ära lõikasin sellelt kampsunilt, mille peale ma lapsele vesti viltisin. Vesti ja villaste lisavarrukatega on soojem kui kampsuniga ja käsi saab oluliselt paremini liigutada, paksu kampsuni varrukad on tavaliselt kaenla alt väga ebamugavad. Aga eks ta mudugi grunge ole. Viisakas seltskonnas võibla ei söandaks pruukida. No mina muidugi nii viisakaid seltskondi ei tunne ja metsarahvale käib küll.

Lihtsalt kõndima minnes peab veel rohkem riiete soojale rõhuma. Saapad peavad ka korralikud olema ja villastest sokkidest paremad on matkapoest ostetud termosokid. Kodutarvete poe termosokid on lihtsalt tavalised froteesokid vms. Matkapoe omad on tavalistega võrreldes suht ulmelise hinnaga, aga ega neid ju palju ei kulu ka, kui ainult külma ilmaga väljas käimiseks kasutada ja õrnalt pesta.

Ja kui pikemaks välja jääda, peaks alla kümnekraadise külmaga näo võimalikult kinni katma ja tuul muudab külmaindeksi nende kraadide juureks kiiresti palju karmimaks, vt nt ilmateatest.

Enne metsaminekut sööme nt täisterakaerahelbeputru ja joome kakaod. Ja väljast tulles võtame sooja vaarikajooki, võibla väikse soojendavate maitseainete lisandiga. Pikemale retkele võtame sooja joogi kaasa. Mind sellise ettevalmistuse korral külm üldse ei häiri. 

Koju tulles teeme vahel ahju tule ja istume veidi tule paistel, tundes, kuidas kuumus luuni läbi võtab. Mõnus. Ja siis on tore, kui ruttu suppi saab. Selle peale tasub ka juba enne mõelda.

Mulle tundub, et paljud inimesed jätavad talvel looduses käimata, sest „külm on”. Tegelikult on asi pigem suvalises varustuses või selle puuduses. Teksapükstega ongi jube külm minul ka. Soojas riides on looduses mõnus ka külmal ajal. Meie tütrel ka. Ja pojal mitte niiväga. Nii et eks siin ole midagi isiklike eelistustega ka pistmist.

TJT

Laupäev, 12. jaanuar 2013

Mõttepallid

Mitu palli mul peas on?
?
Kui peas kaks palli kokku põrkavad, tuleb mõte. Ja kui kolm palli korraga kokku põrkavad, tuleb kohe mitu mõtet korraga. Kui sada palli on peas, siis need põrkavad kogu aeg kokku ja tuleb väga palju mõtteid.
...
Ma ei tea, mitu palli me poja peas on, aga neid on ikka palju ja mõtteid tuleb kogu aeg. Me ei jõua neid ära kuulata ja hulka häid mõtteid libiseb lihtsalt maha. Tütrega oli selles eas sarnane lugu. Nüüd on vaikseks ja rahulikuks jäänud ja ma tunnen tema mõtetest vahel puudust.

TJT

Pühapäev, 6. jaanuar 2013

Unised pühad



Nüüd saavad need siis läbi, seekordsed jõulupühad. Teistmoodi olid, kui muidu. Võiks öelda, et kulgesid loiduse tähe all.

Juba pühadevalmistused olid nõrgad. Polnud seda indu, mis muidu. Ega tulnudki. Eelmistel aastatel ma olen ikka hiljemalt novembri alul pihta hakanud (või vähehaaval ka veebruaris), siis on hea rahulik ja poodide helitaust ei häiri. Detsembri alul, kui kingid koos ja saab rahus kodus pühi pidada, olen hoole ja armastusega pakkinud – ikka et küünal ja muusika ja sätin ja valin ja oma väiksed mängud sinna juurde, et kellele kui dekadentlikult või kitšilt või kuidas, aga mingi sisu ja vormi ja isiku teema iga paki juures. Nüüd lihtsalt tegin ära nagu liinitööline. Isegi plaadi- ega raamatupoodi ei mõistnud suuremat nautida. Selliselt ei ole tore. Kuigi midagi just katki ka polnud. Lihtsalt üks töö. Isegi teiste peredega arutasime, et kingindust tuleks koomale tõmmata, neil oli ka kuidagi tüdimus kallal. Praegu jäi küll peale, et lapsed on veel väikesed. Ja mõni vist nii suureks ei kasvagi, et häid uusi asju ei tahaks.

Pühad olid meil seekord üsna tõbised. Mõlemal lapsel oli vahepeal palavikku ja muidu jõuetust, nii et kuhugi loodusse me ei jõudnudki. Aga üldiselt nad olid rahul, said palju külas käia, kui jaks kandis. Magamise rekord oli 14 tundi, selle vanuse kohta ikka saavutus. Mina käisin siis Valguse Ruumis tantsimas. Ma lihtsalt pean liigutada saama, muidu jääb sisemine sodi ringlusse ja sellest hakkab nii paha, et lähen ussiks ära. Täishead emad on põhiliselt ikka muinasjuttudes. Tavalised emad vajavad neidsamu asju, mis teisedki inimesed. Aga kui tass täis, siis nad saavad ka ikka enam-vähem kenad inimesed oldud. 

Seda jõudsin ka imestada, kuidas ümberringi inimesed on muutunud. Need ka, kellest arvasin, et nemad küll enam ei muutu. Ikka on muutunud. Nt ei sukeldu enam üldse virinasse, kuidas miski Eestis on halvasti. Kuigi objektiivne olukord pole muutunud. Lihtsalt nendivad tõsiasja ja võtavad uue teema. Oi, see tegi palju rõõmu! Ja lausa mitu inimest rõõmustas mind oma uue heledusega. See vist ongi see kiidetud hea uus maailm.

Head uut aastat ja täis tassikesi!

TJT