Liiklemisest

Täna me läksime lasteaeda jala. Bussiga ja jala. Ja kelk oli ka natuke abiks, kuigi suurema osa teest kõndis poeg ise. Nojah, paksu lumme tallatud kitsukeses rööpas tikkus kelk uppi minema ja laps maha pudenema. Olime väga rahul. Mõnus oli minna. Buss jäi küll mitmest peatusest väljudes lumme kinni, aga sai ikka lahti. Kui tore, et mina ei pidanud autoga seal ukerdama. Ja ilus ka: majade aknad lund täis tuisanud ja imelised mustrid aedadel, puudest rääkimata. Näkku tuiskav lumi on ka mõnus, kui on selline soojapoolne talveilm nagu praegu (meil viis kraadi).

Poeg tahaks kogu aeg lasteaias jala käia. Meilt otse lasteaeda on veidi üle kahe kilomeetri. Kui ma kaks korda päevas last jala viiksin-tooksin, saaks ligi kümme kilomeetrit jalutada. Väga tervislik ja tore, aga aega napib. Ja selliste teeolude juures napib muidugi ka jõudu. Või siis napib seda pärast kõigeks muuks. Seepärast käime pigem autoga. Aga vahel oleme jala lasteaiast tulnud küll. Poeg, kes muidu väga liikumis- ja kõndimislemb polegi, on ka selle üle kuidagi uhke.


Jala käimises on oma võlu. Selles on mingi orgaaniline toimetulekuõpetus. Kui tütar väike oli, oli ta üsna kehv kõndija (kuigi muidu väga liikuv laps), teekond punktist A punkti B on paari-kolmeaastasele lihtsalt väga igav ettevõtmine. Siis ma vedasin teda pealistumise autoga nagu kelguga. Ja muidugi rattaga. Kärust oli ta keeldunud kohe, kui jalad alla sai, sest see ei võimaldanud talle piisavalt vabadust ja tundus lihtsalt igav.

Mulle tundub, et see käimiseõpetus kannab häid vilju. Juba poolteist aastat enne kooli kibeles tütar väga ise oma kunstiringi minema – ja ma ei saanud lubada, sest kuigi lähedal, on liiklus sinna kole ja aedade taga on haukuvaid koeri, kes võivad last ehmatada. No ehmatavadki vahel, mind ka muidugi. (Aga mina ei hüppa sellest autoteele, lapsega on nii juhtunud.) Ja eelkooliajal ta ootas, et millal kord jõuab kätte see kooliaeg, mil ta tohib ise hakata kooli minema (eelkooliõpetajad ei lubanud lastel üksi minna-tulla, mina oleks vast lubanudki).

Kui siis see oodatud iseseisvuse aeg lõpuks kätte jõudis, sai ta hakata igale poole ise minema. Tal on palju sõpru ja need elavad enamasti meist paari kilomeetri raadiuses, kaugemale saab bussiga. Ja kui tore, et laps saab igale poole ise minna. Tänu jala, vankri ja muude abivahenditega liikumisele on ümbruskond selge, nii et eksimist pole ka karta. Emale mugav ja lapsel on ka rohkem inimese tunne. Et mina ise saan ja teen. See annab mh mingi vaimse vabaduse ja olemisjulguse.

Selles mõttes on jama, et uuemates elurajoonides hakkab meil ka elu sinna keerama, et igale poole tuleb minna autoga – kuna jalateed ei viigi. See loob taaskord uue sõltuvuse ja abitust. Ja inimesed ise tekitavad selle endale. Aga ju siis see on ka kellegi jaoks hea olukord või vajalik kogemus ja olgu nii. Mulle meeldib ökoelu, mh ka kulutada bensiini nii vähe kui võimalik (aga ikka nii palju kui vajalik – looduses käia on vaja ja selliste asjade pealt me kokku ei hoia).

Ja eelkõige meeldib mulle vabadus ja toimetulekutunne.

TJT

Kleidist ja logistikast

Laulupidu oli juba tükk aega tagasi, aga panen sellest ikka ka reakese kirja. Laulupidu on minu jaoks alati väga tähtis olnud. Ma olen vist eluaeg kõigil laulu- ja tantsupidudel publiku hulgas olnud, üsna varasest vanusest alates. Nii ka nüüd.
Tütrele tegime selleks puhuks kleidi. Ta avastas ühel päeval, et ta valge puuvillane kleit, mida ta poes tahtis, on talle igavaks jäänud ja et peaks sinna lilli peale maalima. Ja siis ta avastas, et soovitud tulemuse saavutamine käib talle üle jõu ja palus minu appi. Nii ma siis maalisin talle rahvariidetikandi moodi ja lihtsalt lilli passe alaserva ja kaelusesse ja alläärde ja varrukatele ja pärast õmblesime litreid ka. Tütar valis ja sättis ja mina õmblesin. Ilus sai. Tütar oli kohe päris vaimustuses. Ma olin ise ka rahul.
Meie lastega rahvaüritusel olla nüüd mingi laulupidu küll ei ole. Poiss teeb vigurit ja siis hakkab tüdruk ka tegema. Aga issi neid kantseldas ja mina sain ikka üritust nautida. Võib-olla oleks olnud asjaks neid üldse koju jätta, aga tütar ikka tahtis näha ja ega poiss siis ka koju taha jääda. Pealegi oleks minul lapsega peopaika vaevaline jõuda. Ma mitte ei taha seal autoga trügida, minu jaoks väga stressav ja rikuks peotuju, aga ühistranspordiga ju ka ei pääse. Ja sellises kohas rattasõiduks on ta kaugelt liiga noor. Esimesel laulupeo kontserdil ma ise käisin rattaga, meilt lauluväljakule on lühimat teed tosinkond kilomeetrit. Täiesti läbitav. Ja parim viis lauluväljakule pääseda, sest bussid on ikka kole täis. Mäletan, et kunagi teismelisena läksin bussiga lauluväljakule, ja muud sellest üritusest vist ei mäletagi. Mulle üldse ei meeldi olla higiste bussisõitjate vahele lapikuks litsutud, õhku pole ja ahistab. Rattaga on selle kõrval ikka puhas nauding: tuul kosutab ja saab liigutada. Laupäeva õhtul küll sadas ja see teeb rattasõidu ohtlikuks, aga jõudsin ikka tervelt pärale.
Pühapäevasele kontserdile viis mees kõigepealt minu ja tütre ja siis pärast, kui poeg oli ära maganud, tulid nemad järele. Kauem ei oleks selle tegelasega seal keegi olla jaksanud.
Pidu meeldis mulle ka nagu ikka. Meeldis, et Tätte oli mereteemale andnud sellise hinge ja sügavuse, mida mina sealt ei oodanud. Eesti rannikuveed on ju madalad. Aga armastus ja igatsus ja koosolemine on teemad, mis vist alati naistele meeldivad ja selle väljendusega tantsus jäin ka rahule.
Laulupeo esimene kontsert meeldis selle poolest, et seal ma sain rahulikult üritust nautida, sest ülejäänud pere oli kodus. Kahju ainult, et pidu hilines ja ma tulin poole pealt ära, sest ei tahtnud nii hilja peale jääda. Tavaliselt ma lähen vara magama. Ja mul oli ju tund aega rattasõitu ka ees, rahvarohkes pimedas vihmases linnas. Ööelu ei ole minu jaoks.
(Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, saaks laulupeo ajaks ühistransport hoopis teise mõõtme - ja mitte ainult laulupeo ajaks.)
Teise päeva kontsert oli teistmoodi tore. Sest ma sain seal olla koos tütrega. Mulle meeldib jagada, üksi oleks nagu raske armastada. Mulle meeldib tütrega koos olla.
Muusikast, tantsust, etendusest, kontserdist kirjutada ma vist ei oska ega taha ka. Paremad elamused hoian ka kiivalt endale. Laulupeoelamused on meil soovijail kõigil endalgi olemas.
Tipp Ja Täpp

Elu paradoksid

Mõni päev tagasi kohtusin ühe kooli ees tuttava emaga ja jäin juttu ajama. Too ema rääkis, kui paha, et autojuhid ei saa aru liikluseeskirjast ega täida seda. Kooli eest läbi minev tänavalõik on muudetud ühesuunaliseks, sest kõnniteed seal puuduvad ja kui mõlemal pool tänavat pargivad autod, on väga vähe ruumi seal liigelda. Ja kooli ees liikleb suur hulk väikesi lapsi.
Mõtlesin, et tõesti. Kui endal lapsi pole, siis võib tõesti jääda arusaamatuks, miks ei võiks seda tänavat pidi mõlemas suunas sõita (ja vahel ka ummikutest mööda lõigata - seda valepidi liiklemist kasutavad just kiirustavad kavalpead). Et kõigil inimestel peaks olema lapsed, siis nad saaks ehk oma kogemuse järgi aru, et noorel inimesel on vaateväli ahas ja tähelepanu võib olla keskendunud millelegi muule kui turvalisele liiklemisele tänaval.
Veel mõtlesin, et mitme lapse vanemal või üldistusvõimelisel vanemal võib isegi tekkida võime aru saada inimestest, kes lihtsalt on teistsugused kui nemad. Võibla milleski saamatumad.
Järgmistel päevadel kohtusin selle kaassõltuvuse raamatu ja tolle Postimehe artikliga, millest ma eelmistes postitustes olen kirjutanud. Tolles oli lõpetuseks öeldud, et milline laps küll valib endale need piiratud vanemad, kes ühegi tunnuse järgi ei peaks vanemaks kvalifitseeruma (sest nad ei oska oma lapse loomulikke vajadusi rahuldatuna hoida). Jäi mulje, justkui need lapsed valiks ise mittesündimise, kui neil oleks tegelikult midagi valida (loo autori arvates ei ole). Nüüd lisaks veel ökoteemaline postitus Erik Puura blogis, millest lähtub, et inimesed igal juhul kulutavad. Ja pigem liiga palju. Emana tundub mulle pealegi, et lapsed on suhteliselt hullult kulutav osa inimkonnast: isegi kui püüda nende tarbimist piirata seal, kus see on ebamõistlik, on nende kasvamiseks ja arenguks ikka vaja nt suurt hulka naftast tehtud õueriideid. Ja suur osa autosõite tuleb meie peres ette laste pärast, mina saaks jala, ratta ja ühistranspordiga oma asjad aetud, aga kaheaastasega kahte kilomeetrit läbida on üsna ületamatu vaev.
Ja et eelkõige oleks ökoloogiline, kui inimesi oleks võimalikult vähem. Olen kohanud väidet, et maakera jaoks läheb miljardi kohalt mõistliku inimhulga piir, sellest enamat ei suutvat ta jätkusuutlikult kanda.
Nii et väga inimsõbralik oleks mitte lapsi saada?
Või oleks just vaja, et igal inimesel oleks vanemaksolemise kogemuse kaudu võimalik tajuda oma tegevuse tagajärgi suuremas plaanis ja pikas perspektiivis - et oleks millegi järgi enda ekslikkust kogeda?
Küll on hea, et mina ei pea sellest kohe mitte midagi arvama.
Tipp Ja Täpp

Ummikutest

Liisa Pakosta kirjutas Postimehes, kui tore oleks elu ilma autota: rohkem parke, parem ühistransport ja vähem autosid. See oleks ka minu eelistus, et saaks elada ilma autota, ja et ikka palju inimesi saaks elada ilma autota. See tähendab mh ka rohkem hoolivust, puhtam õhk jms. Samas ei kujuta ma oma elu praegu ilma autota ette, nagu ka paljud teised, kahjuks. Olen häda sunnil proovinud, lihtsalt ei jaksa hädapäraste käikudega toime tulla, kui noorem laps veel ise suurt ei kõnni. Ei taha mõeldagi, et tassiksin poest koju kaht kilekotti toitu ja väikelast kaenlas. Kui ta vabalt kõndima lasta, kõnnib nt vales suunas või hoopis autoteele. Ei taha mõeldagi, kuidas vanal ajal oli. Siis, kui mina laps olin.
Mina läheks hea meelega igale poole jala ja bussiga. Kui pääseks. See oleks pääsemine Tallinna liiklusest, mis kulutab närve ja ohustab muu hulgas minu väikelaste tervist. Aga bussiga kohe sugugi ei pääse, vähemalt mitte tavalise bussiga. Ja madala sisenemisega bussi meie liinil pole. Sest minu kaksainsuse erivajaduseks on praegu käru. Selline suur ja raske, millega saab sõita äärelinnamaastikutel, kus kõnniteed sageli puuduvad või on väga katki. Seda rasket käru koos lapsega (u 25kg) ma tavalise bussi peale tõsta ei jaksa ja seega ma tavabussiga sõita ei saa. Minu peatusesse jõudes ei ole bussis minu sõiduaegadel sageli ühtki noort inimest, keda saaks appi paluda. Ja pensionäri tervist võiks selle käru tõstmine ohustada - liiga raske.
Mina vajaks oma bussiliinile madala sisenemisega bussi, ja see võiks sõita sagedamini kui kord tunni-pooleteise tagant. Tipp Ja Täpp

Ema armastusest

Nüüd on see õnnetus siis käes. Liiklusõnnetus. Laps läks isaga natukeseks vanaemale-vanaisale külla lilli istutama. Mina jäin väiksega koju.
Kõrvalteelt keeras auto meie pere autole ette ja tuli väike kõks. Keegi viga ei saanud. Ette sõitnud auto juht, sõbralik noor poiss, võttis süü omaks ja rääkis muretult, et tal on kasko kindlustus ja laseb kohe uued jupid panna. Nojah. Hea, et minu lapsel ühtki uut juppi vaja ei läinud. Ta on mul unikaalne, teist sellist ei olegi.

Küsisin pärast targalt naiselt, kuidas ma saan oma lapsi kaitsta. Ta ütles, et emaarmastus on kõige tugevam kaitse.
Mõtlen, et kui palju ma peaksin oma lapsi armastama, et ka tonn sõgedat plekki ei saaks neile midagi teha. Uhh. Tunnen end väikse ja abituna. Ja väsinud ja nõrgana. Just nüüd, kui oleks vaja seda müütilise heljahea ema läbitungimatut kvaliteeti. Tipp Ja Täpp

Lastega liikluses

Meenub naljalugu kirikuõpetajast, kes paradiisi väraval aru ei saanud, miks autojuht enne teda sisse lasti, ja temal lasti oodata. Kui ta Peetruselt aru päris, vastanud too, et siis, kui kirikuõpetaja jutlust pidas, kõik tukkusid. Siis, kui too autojuht sõitis, kõik palvetasid.
Hullud eesti autojuhid on teinud minust religioosse inimese, vähemalt süvendanud seda kallakut. Kui ma rooli istun, eriti kui laps autos, ma pöördun kõrgemate jõudude poole ja palun, et meid aidataks tervelt kohale jõuda. Tallinna liiklus on raskesti haige. Kohale jõudes tunnen vahel siirast ja sügavat tänu.
Seni oleme ikka tervise juures. Tänu jumalale!
Tipp Ja Täpp