neljapäev, 23. veebruar 2012

Metsa

Ma siin ikka vahel kirjutan, kui väga meil on vaja looduses käia. Linnainimestena tasakaalus püsimiseks peaks muidu ikka püsti guru olema, aga meie ei ole. Siis jääb plaan B, regulaarsed looduseskäigud. Kõik oleks väga lill, kui see oleks meie ühine eelistus. Aga nii lihtne ei pea elu olema mitte. Meie noorem laps oleks parema meelega kodus ja mängiks arvutimänge kui vaevaks end kehalist pingutust nõudva ja tülika metsaskäimisega. Nii on ikka nipp, et kuidas teda nüüd seekord suusatama kaasa saada, kange nagu ta on ja lisaks kõva ärimees ka. Suusatamine iseenesest ei ole muidugi mingi ülivajalik asi, aga lapse kaasatulemine on, sellest sõltub vanemate võimalus käia. (Ja samas ma mitte ei viitsiks olla innuka noorjalgpalluri ema – kui vaadata teiste perede kogemusi, kelle elu on tugevalt piiratud sellest, kus ja millal lapsel seekord võistlus on. Kuigi loomulikult pole suusatamine kuidagi parem kui jalgpall. See on lihtsalt meie eelistus.)

Niisiis nipid. Ärimehega ärimehe moodi. Varjatud kommiäri. Ekraaniajaga kauplemine. Meeldivad söögid. No ma teen ikka kõik, mis vähegi oskan, et need retked võiks kõigile toredad olla. Autoga sõitma asudes panen peale hoogsa lastelaulude plaadi, mis loob reipa ja hakkaja meeleolu, tagasiteel rahustav ja uinutav loodushäälte plaat. Ja varun märjakssaamise korraks tagavarariideid (nii saan ma neil lubada soovi korral turvaliselt ka talisuplust proovida – vabaduse tunne on samuti üks asju, mis lapsi ahvatleb). Ja kui lapsel on iga ilmaga võimalik nt vees solberdada, siis ta millalgi hakkab aru saama, et külmaga vette kukkumine võib tähendada tõsist ohtu. Teoorialoeng õhukese jää teemadel ei mõju pooltki nii tõhusalt.

Viimati kemples poeg isaga kelgutamise ümber. Poeg väitis, et tema selle katkise kelguga ei sõitvat, isa väitis vastu, et see toimib veel küll. Eks õigus old muidugi mõlemal, aga vaja ikka vaadata, kes peale jääb. Tavaliselt võidab nende kahe puhul vaidlus. Ja mina lubasin, et loomulikult ei pea sa kelgutama ega suusatama, kui ei taha. Meelitasin teda kuusekodumänguga. See on selline mäng, et madalate kuuseokste alla saab mängult kodu teha ja seal elada nagu päkapikk. Ja see on talle meeldinud. Ja lisaks tahab ta enamasti ikka õega koos olla, õega koos on kõik väga lahe, välja arvatud, et vahel neil läheb samade seisukohtade puudusel teravaks eriarvamuste vahetamiseks. Alatihti, võiks öelda. Aga seekord ei läinud kuusekodu mängu vajagi. Võibla õnneks, meie teised oleme kuusekodumänguks üsna liiga pikad ja üksi pole ju huvitav.

Kui Põhja-Kõrvemaale jõudsime, läksid isa ja tütar suusatama – mõlemad sellega rahul ja mina jäin pojaga aega veetma. Poeg leidis kohe ronimisseina ja jäi sinna paariks tunniks. Oligi laps hoitud. Suusatamast tulnud tütar ronis ka natuke seinal ja siis me läksime suppi ja kooki sööma. Söögid on üsna sama head nagu 12 aastat tagasi, kui me selles kohas esmakordselt käisime. Koht ise on kõvasti arenenud. Kunagi unistasin, et oleks seal lapsehoid. Nüüd ongi. Vähemalt kirjade järgi, ei hakanud uurima, sest endal polnud pika ringi isu (ja eks me vanasti saime ikka mõlemad oma sõidud kordamööda tehtud, teine oli siis lapse/lastega). Mingi laste saanisõit oli ka kirjas, aga seda tol päeval siiski ei pakutud. Ega ma sest mootorsaanisõidust midagi suuremat pea kah. Selles oleks poeg muidugi teist meelt. Mootorid on ägedad.

Pärast sööki pani tütar uuesti suusad jalga ja siis tahtis poeg ka. Teatas, et hakkab harjutama, sest koolis on vaja. Olin selle peale kohe päris üllatunud, et nii varane koolihirm, aga eks iga põhjus ole hea ja läksimegi rajale. Pojal on see viies talv suuskadega tutvust teha, aga ega ta ole suuremat hoolinud, suusatab paarsada meetrit, seekord võibla veidi rohkem ja ongi huvi otsas. Ja hädaldab iga asja peale. No et suusk läheb viltu all ja paha püsti saada ja mis need eluraskused ongi. Tütar meelitab nagu haldjas teda ja siis nad kahekesi ikka natuke sõidavad, haldjas ja troll. Tütar sõitis selles vanuses samade suuskadega viis kilomeetrit maha, temas oli seda tahtmist. Ja pojas ei ole. Ega ole kuskilt võtta ka. Mõni laps võibla ei hakkagi tahtma. Ega peagi. Peaasi, kui see meiega kaasatulek võiks nii enam-vähem tore olla. Ma ikka väga püüan.

TJT

Rõõmuga kooli

21. veebruari Postimehes oli kurb lugu, kuidas Eesti lapsed ei armasta kooli minna, sest õpetaja paneb halbu hindeid. Ja üldse on Eestis Euroopa kõige lapse- ja ka õpetajavaenulikum kool, nagu igaaastased uuringud on korduvalt näidanud. Selle kurbliku teemaga mul õnneks seni eriti kokkupuuteid pole. Lisaksin hoopis kõrvale soovi kiita oma lapse tavakooli, mida juba mõnda aega olen tahtnud teha. Nojah, konkreetsetest probleemidest pole minu meelest ka mõtet avalikus kohas pajatada, kui neid on võimalik isiklikul tasandil lahendada.

Mulle meeldib väga, et meie lapse koolis on igal veerandil nädala jagu lustipäevi, mis veerandi keskel või lõpupoolikul annavad lapsele võimalust hinge tõmmata, kauem magada ja midagi väga teistsugust, aga loomulikult ikka hariduslikult väärtuslikku kogeda. Näiteks nüüd oli talispordi- ja aktiivõppe nädal, mil tunde eriti ei toimunud, käidi suusatamas-kelgutamas-uisutamas, teatris "Pipit" vaatamas ja lastekirjanduse keskuses. Kolmanda klassi laps ei taha enam väga vanematega käia - või olgu täpsemalt, meie tütar eelistab isaga või sõbrannadega käia, aga seda on tavaelus keerulisem korraldada. Tore, kui kool võtab ja korraldab järjepannu spordi- ja lustiüritusi. Laps saab õues olla ja koolistressist puhata. Kurb lugu ju see ka, et tavalisel kooliajal pole tavalisel linnalapsel eriti aega ega võimalust näiteks suusatamas käia - kui suusamets jääb kodust kaugemale, siis üksi ja ühistranspordiga ta minema ei hakka. Koolipäevad on ikka üsna pikad ja väsitavad ja huviharidused võtavad sageli peagu kogu vaba aja.

Mõtlesin, et nii vist jääb praegusel põlvkonnal uisutamis- ja suusatamisoskus üsna omandamata. Vanematel on palju muud tegemist ja lihtsalt jõudu napib – kust seda jõudu ikka kokku hoida kui mitte pere ja laste arvelt, tundub vahel Tallinna elanike aktiivset elustiili vaadates. Ega tütre klassis praegugi need talispordialad eriti tuntud ole, aga sõpradega koos ikka püütakse ja tehakse vahel ka väikest salatrenni, et koolis paremini välja tuleks. Ja meie elame veel rohelises piirkonnas, osa lapsi siiski suusaraja või uisuplatsi lähedal. Mis siis veel magalarajoonides ja kesklinnas võib olla?

Kui veel meie kooli kiita, siis räägitakse, et õpetajate ja laste suhted on selles koolis lugupidavad ja viisakad nagu nt Rocca al Mare koolis. Ja vägivalda on suhteliselt vähe. Oma osa on vast sellel ka, et lastel on suhteliselt head liikumisvõimalused, lisaks kehalise tundidele võib iga päev eeltunni ajal tasuta rahvastepalli mängida – kellelegi on see hea põhjus varakult ja rõõmuga kooli minna. Ja huvitegevust ja tasuta trenne on üldse üsna palju. Rohkelt kunstiharidust samuti, viimane küll pigem vanemate raha eest, aga peaasi, et lastele meeldib ja on pingeid maandavat tegevust. Igasugu tegevust ja põnevaid üritusi on palju, ma usun, et iga laps peaks leidma oma andelaadile midagi, olgu seal kasvamas siis noor kunstnik või kaupmees. Koolist välja suunatud üritusi on ka. Ja see viimane näikse waldorfkoolidelt šnitti võtnud olevat, aeg-ajalt märkan ühisjooni.

Eks tegemist ole ka üsna suure kooliga, kus rohkelt pearaha võimaldab laiemalt majandada. Ja lapsed on ka ülekeskmise heal järjel peredest, vaesust selle kooli laste hulgas ei paista olevat. Kooli ümbritsev keskkond on üle keskmise, nii loodussõbralikkuse ja privaatsuse kui majanduslikus mõttes. (Mitte rikkus ei tee inimest heaks, vaid vaesuse puudumine tähendab vähem probleeme ja võimalust oma vajadusi rahuldada; laste arengulised vajadused on mh kulukad ja vajaduste mitterahuldamine viib paratamatult pingeteni.)

Ja kurb küll, aga ma tahaks kiita ka hea kooli mainet, mistõttu kooli soovijaid on igal aastal rohkesti enam kui vastu võetakse. Kahtlemata on see vanematele närvesööv, kui ei tea, kuidas lapsel koolikatsed õnnestuvad, aga eks mina eelistaks ka viia oma lapse kaugemale heasse kooli kui lähedalasuvasse kopitanud kooli. Valikuga koolide lapsed on mh tervematest ja hoolivamatest peredest ja nii satub laps mh paremasse seltskonda. See on ju paljude perede jaoks oluline põhjus, miks oma last eliitkooli viia – et oleks korralikud sõbrad. Valitud laste koolidesse väga muserdatud lapsi eriti ei satu. See annab võimaluse tegelda õpetajal õpetamise, mitte sotsiaaltööga ja stressi on kõigil vähem. Aga tänu kooli suurusele ja heale mainele on seal ka psühholoog, sotsiaaltöötaja ja logopeed (vähemalt kunagi olid, eks need seisud muutu vahel). Rohkem tuge õppimisega mitteseotud asjus annab õpetajale paremad töötingimused ja ehk ka motiveerib enam. Ja samas eelistan ise emana, et erinevalt eliitkoolist ei arva kool, et lapse elu ainult koolist peakski koosnema. Ma arvan, et eliitkoolides on tamp ikka kõvem, aga mina seda oma lapsele küll ei soovi. Ma soovin, et ta omandaks mõõduka pingutusega vajaliku (eks algklassides õpitav olegi vajalik), aga et tal jääks sellest piisavalt jõudu üle, et oma huvidega tegelda, lihtsalt rahus mängida ja lasta muljetel settida – et elus säiliks tasakaal ja terviklikkus. Minu meelest on „niisama vahtimine” ääretult sisukas ja vajalik tegevus :-)

Haridus on selles koolis ka piisavalt hea. Ise sama kooli vilistlasena lasksin kesklinna eliitkoolis pärast kolm aastat põhikoolis laotud põhja peal liugu, pühendunud õpetaja teeb oma tööd igal pool hästi (kui ta vajadused on rahuldatud, see võiks ju olla elementaarne, eks ole) ja ma loodan, et praegused õpetajad on meie lapse koolis sama head kui minuaegsed. Meie lapse õpetajad on küll vahemikus piisavalt heast väga heani. Õppimine tundub olevat palju vaheldusrikkam ja lõbusam, aga ka sisukam kui minu lapsepõlves, tänapäeval on ju aktiivõpet, mis elu mõnusaks muudab.

Oleks ju tore küll, kui kõigil lastel oleks sama tore kool.
Ärksust ja tahet, rõõmu, energiat ja pealehakkamist!

Hiljem lisatud: metsa-loo kommentaari ja viidatud Postimehe artikli peale mõeldes küsisin lapselt järele ja sain kinnitust, et selles koolis ei ahistata lapsi nende kunstieelistuste pärast ja alla nelja kunsti aine tööde eest pole pandud. Esimeses klassis hindeid ei panda. Vähemalt senised kehalise kasvatuse õpetajad pole lapsi sundinud - vähemalt mitte liiga jõuliselt. Need kõik on olulised näitajad, mis tunnistavad, et kool sallib lapse individuaalsust ja tunnustab nende omapära. Ja koolirõõmu peetakse oluliseks. Meie laps tahab kooli minna. Palju tänu!

TJT

kolmapäev, 15. veebruar 2012

Lapsega kodus

Titaga kodus olemise aeg on inimeseti (nii emati kui lapseti) nii erinev. Meie esimene laps oli tohutult aktiivne, magas vähe ja vajas väga palju minu tähelepanu. No ei olnud inimesel kõik hästi ja ega siis emagi õnnelik olnud. Uneajad olen küll alati saanud täis magada (mina muidugi magangi siis, kui võimalust on, kellaajast küsimata, need viimased võivad titaemadel küll erineda mõneti täiskasvanute tavalistest unekellaaegadest). Aga kui kogu ärkvelolek kulub väga aktiivselt lapsega tegeldes ja hädapäraste kodutööde jaoks jääb imiku paar lisaunetundi, siis ega selle varuga väga kaua õnnelik ei püsi. Ühegi täiskasvanuga polnud võimalik suhelda ega saanud peale looduse kuhugi minna. Mina maandasin ennast siis titakoolides, kus paarikuise või pooleaastasega käia sai. Vähemalt oli lapsel vahepeal tähelepanu hoitud ja pärast ehk veidi pikem uni.

Teise lapsega oli elu sootuks rahulikum, stressi vähem ja sellevõrra polnud mul ka titakoolide järele vajadust. Ega olnuks ka jaksu veel kolme/nelja aastat niimoodi oravarattas joosta. Jumal tänatud, et lasteaiad on olemas, olen mina ikka öelnud. Aga ega selle rahulikuma tita kõrvalt ka ju aega lausa juurde tulnud ja eks vanem laps soovis endiselt kuigivõrd tähelepanu. Nii et kogu mu kodune aeg oli jätkuvalt laste all. Ausalt öelda oli mul küll ärakäimise ja sisuka toimetamise kohti, aga mitte vaba aega endale – seda oli kuidagi raskem endale välja võidelda või kätte kaubelda – või ehk ei hinnanud ma ise end selle vääriliseks?

Nendest titenduse aegadest mäletan, kui väga ma igatsesin endale kunstilise väljaelamise kohti ja nüüd on neid lausa valida.

Nt teisipäeviti võib minna Rahumäe mängujaama käsitööringi meisterdama ja laps mängib kõrval omaette või juhendajate toetusel (ka materjal on osalejatele tasuta).

Kolmapäeva hommikuti on Hiiu jaama lähedal Pipi mängutoas viie rütmi tantsu võimalus, kusjuures lastehoid on sel ajal kõrval tasuta. Tantsud ise maksavad ühe euro. (Viie rütmi tantsudes mängitakse tund aega järjepannu väga erinevat muusikat, tantsib igaüks nagu ise tahab, kõik on normaalne ja lubatud, võib näiteks keskenduda emotsioonidele, millest on soov vabaneda või lihtsalt vaadata, mis liikudes üles kerkib. Riietus on pipilikult "mis ise tahate", aga eks ilusamas riides ole kenam olla.)

Sõprade koos maalida või voolida on ka väga vabastav.

Kuskil oli mingi tasuta lastehoid ka. Ja beebiga kinod jms.

Mina olen ikka väga teine inimene, kui on vahel võimalust end välja elada ja võibla ka kunstiliselt tuuseldada. Siis lähevad kõik uksed äkki valla ja olukorrad lahenevad, kõikjal põleb roheline tuli ja inimesed tänaval naeratavad vastu. Proovige ja kogege parimat endast!

TJT

Lisan emade ja laste käsitööringi ja viie rütmi tantsu korraldajate infod. Kes soovib, see proovib. Ja kel kauge tulla, võtke end punti ja korraldage midagi isekeskis! Kohtumine on jõud. Jõudu!

Järgmisel teisipäeval, 21. veebruaril jätkame nukkude meisterdamisega.
Nagu ikka on uued liitujad ja uudistajad teretulnud.
Veebruarikuiste tervitustega,
Siiri

5 rütmi tants
Alates 1. veebruarist kolmapäevahommikuti kell 10-12
Nõmmel Pipi Mängutoas, Salve tn 4

Kolmapäevad saab kauniks liikuda, kui tulete tantsima 5 rütmi tantsu!
Nii suurtele kui väikestele, nii mees- kui naissoole leidub lahedalt rõõmuruumi igal kesknädalal. Pakume endile vallatuid liikumisvõimalusi! Riietuge mugavalt, siis liigutused vabad.
Osalustasu 1 EUR.
Kohtumisteni,
Merle Kiiver
55943931

NB! AJAD JA ASJAOLUD ON MUUTUNUD!

kolmapäev, 8. veebruar 2012

Lapsevanemate väärtushinnangutest

Tänases Postimehes oli jälle dramaatiline lugu kehvadest tingimustest Eesti lasteaedades, et pooled vanaaegsed lasteaednikud löövat ja tutistavat lapsi ja raha ei jätku mitte millekski ja üldse on lapsed nagu väiksed putukad kusagil tihedasti koos, nutavad ega mõista, miks nad seal peavad olema. Selline olukord kasvatab üles terve põlvkonna hingelt sandistatud lapsi. Ja vanemad omakorda ei kujutavat ette, millistes tingimustes nende lapsed pika päeva veedavad.

Üks asi riivas mind ka. Taaskord räägitakse peredest, kes on valinud eralasteaia nagu mingitest rikkuritest. Ma olen Postimehe loo autoriga nõus, et lasteaiasüsteemi suurimaks puuduseks on just õpetajate äärmuseni viidud ülekoormatus ja lasteaedade ülerahvastatus, mistõttu laste tingimused on lubamatult halvad. Aga kindlasti ei ole kõik inimesed, kelle lapsed eralasteaias või -hoius käivad, rikkurid. Meie lastehoiuna tegutsevas waldorflasteaias on näiteks peresid, kus polegi autot. Ja elatakse tavalistes korterites. Kas te kujutate sellist rikkuriperet ette? Kui autoraha kokku hoida, siis saab ka allakeskmise Tallinna palgaga juba lastele kallist hoidu võimaldada, kui muus ka säästlikku joont hoida. Ma arvan, et enamik meie hoiu peredest kasutab teise ringi asju ja teeb nt ise süüa. Paljudele on pingutus lastehoiu jaoks raha kokku saada. See on pere valikute küsimus. Ja ma olen üsna kindel, et ilma autota peredesse ei suhtuta kuidagi halvemini kui jõukamatesse. Ma ei ole mingit varaga eputamist märganud (mis on muidu Tallinnas ju üsna tavaline). Küsimus on ikka inimeste väärtushinnangutes. Minu jaoks on see muide oluline, et waldorflasteaia pered üldisemalt ja igapäevaselt rõhutavad teisi väärtusi materiaalsete kõrval - minu jaoks tähendab ka see head kasvukeskkonda, sest isegi kui me seda ei teadvusta, kasvatab lapsi ikka terve küla - oma eeskujuga. Jorss ja rullnokk oma last ikka waldorflasteaeda ei vii (näh, ikka pean end kellestki paremaks pidama). Tavapedagoogikaga eralasteaedades võib see pilt muidugi täiesti teistsugune olla (olen tutvumas käinud ja oletan viisist, kuidas vastuvõttev isik minuga kõneles - sain kiiresti aru, et see koht pole meie jaoks).

Kui mina saaks valida, siis oleks linna toetus lastehoidude samas suurusjärgus, mis lasteaedadelegi (aga lasteaiad saavad maja ja remondi linnalt n-ö tasuta kasutada ja see vähendab oluliselt nende kulusid võrreldes erahoidudega, kes rendivad oma maja kinnisvaraturult). Ja lastehoius on maksimaalne arv lapsi täiskasvanu kohta rühmahoius 10 last, kusjuures alla kolmeaastased loetakse kahe lapse eest. See on teine koht, mis hoiu kalliks teeb. Suurtes lasteaedades on sama kvalifikatsiooni ja palgaga tööl kaks korda vähem inimesi. Meie hoius on kõik pedagoogilise haridusega või seda omandavad õpetajad, kuigi ametinimi on kõigest hoidja ja selle kutsetunnistuse saamiseks on nad veel eraldi kursused pidanud läbi käima ja eksami sooritama. Selge, et see vahe tuleb vanematel kinni maksta. Aga hea vähemalt, et see võimalus üldse olemas on.

Tegelikult võimaldab sotsiaalministeeriumi haldusalas olev lastehoiusüsteem suhteliselt väikeste kuludega operatiivselt väikseid lastehoide rajada (mis võivad perede jaoks sisult olla lasteaiad), samas kui haridusministeeriumi haldusalasse kuuluva lasteaia rajamine on kordades suurem ettevõtmine ja selle mõttekuseks peaks piirkonnas olema ka pikemas perspektiivis rohkem lapsi - aga tulevikus võibla ei ole jne, samuti toetavad näiteks Tallinna lähivallad lastehoide sageli oluliselt suurema rahaga kui Tallinn, nii et need ei tule peredele nii kallilt kätte (igas kohealikus omavalitsuses on oma valik, kuidas seda süsteemi toetada). Eestis on eelkooliealistesse lastesse puutuvad asutused kohalike omavalitsuste vastutusalas, samas kui koolid on riiklikud.

Mulle tundub, et lapsesõbralikke hoide on vähe eelkõige sellepärast, et vanemad on harjunud nõukaaegse pärandiga - selline lasteaed on odav - ja maksavad parema meelega vidinate kui lapse keskkonna tervislikkuse eest. Kohalikud omavalitsused on ka sageli lühinägelikud ja eelistavad raha kulutada mujale (eks see ole valijate eelistustest kinni teadagi). Eestis saab lasteaiast viis päeva nädalas kuni 12 tundi väga soodsat lastehoiuteenust koos korraliku toiduga ja see on kohati ka lihtsalt mugav võimalus laps kaelast ära saata. Enamikus riikides asjad nii ei käi. Riik tasub näiteks hariduse eest (selles vanuses kõigest loetud tunnid), aga hoid tuleb vanematel endil kinni maksta. Ja kui mitmes riigis saaks veel lasteaias sellist toitu nagu meil? Vanemad on selle mugavusega lihtsalt ära hellitatud ega vaevu sageli sügavamalt järele mõtlema, mida nad tõeliselt väärtustavad ja millist olukorda oma valikutega loovad.

Ma arvan, et olukord muutuks, kui suurem osa lapsevanematest hakkaks oma kohalikult omavalitsuselt nõudma lasteasutuste kvaliteeti (hea öelda, kui mõnel pool pannakse lasteaed üldse kinni). Kui palju peaks lasteaianduse hädadest kirjutama või milliseid dramaatilisi sündmusi veel peab selleks juhtuma, et olukord tõesti muutuks? Tallinnas suleti masuajal lastehoide. Ja ometi on sellisega alustamine väga suur pingutus kõigile töötajaile ja võibla ka peredele. Kohalikud omavalitsused saaks oma laste tingimuste parandamiseks palju ära teha (nii makstes peredele suuremat toetust kui aidates lastehoide). Aga kõigepealt on ikka suhtumine. Praegu me ühiskond tegelikult laste elukeskkonda ei väärtusta.

Mul on sellest kahju. Minu lapsed elavad võibla ka tulevikus meie riigis, mille enamiku moodustavad halbades tingimustes üles kasvanud moondunud hingeeluga inimesed.

TJT

Relvad ja barbid


Ega üks tavaline poiste-tüdrukutega perekond relvade ja barbide teemast vist mööda pääse. Üldiselt on meie lastehoius küll soovitus mitte tuua lasteaeda kaasa seeriamänguasju nagu barbisid (et lapsed mängiks waldorfmänguasjadega loovaid ühismänge), aga eks ta kuskil ikka nendega kohtu. Seeriamänguasjade lasteaeda kaasavõtmise keeldu pooldan mina vanemana vägagi: meie perest on suur osa moemänguasja hullusi mööda läinud, sest keskkond ei toeta selle levikut. Enamik laste sõpru mängib kodus ka loovamate asjadega, sest teadlike vanemate eelistus on selline ja kodused asjad on ka vastavalt valitud (tavaline mänguasjapood tekitab minus ikka suurt nõutust, et mida siit üldse valida õnnestub, tohutul hulgal mõttetut värvilist plastmassi). Moemänguasjad on lihtsalt üks tarbimishulluse liike ja mida vähem õnnestub sellega kaasa minna, seda parem. Waldorfpedagoogika valinud pered on keskmisest ökoma ja holistilisema maailmavaatega (ja see on tõesti üsna homogeenne seltskond - tunnen end jagavat sama maailmavaadet enamiku meie lasteaia vanematega, kellega olen pikemalt suhelnud).

Barbide teema kerkis meil esile tütre viieseks saades. Poole kuuendaks sünnipäevaks sai ta oma esimese barbi (tol aastal oli meil talvel väike sünnipäev ja suvel suur, et aias parem pidada). Ja siis veel paar tükki. Tütre barbid on olnud rohkem haldjad oma loomu poolest ja nendega on mängitud pigem muinasjutu- ja kodumänge kui tarbimismänge, mis vähemalt Kivirähi "Kaelkirjaku" järgi on stereotüüpne barbimäng. Kõigil nukkudel on nimed. Nüüd on neile paaril viimasel aastal riideid tehtud ja sätitud. Ja ongi käes aeg, mil mulle leebelt öeldakse, et nii vanad lapsed enam ei mängi.

Poja mänguaeg on täies hoos. Sügisel muutusid relvad väga huvitavaks. Lasteaias mängiti mereröövlimänge ja tapmine ja tagaajamine tundus õige lahe olevat. Parajasti samal ajal leidis tütar raamatukogust "Arabella" raamatu ja talle seda unejutuks vähekese ette lugedes märkasin, et see puudutas mind ka, vägagi. Lugesin öösi terve raamatu läbi ja nutsin omaette. Ja mõtlesin, et küll on hea raamat, film oli mulle ammusel ajal sünge ja segasena hoopis kehvakese mulje jätnud. Nüüd lugedes tundus raamat küll väga sisukas. Mõtlesin, et loen seda pojale ka (kuigi raamat on märgitud 4.-6. klassi lugemisvaraks), et saab ka ehk kogemuse, et kurjus ei võida mitte kunagi, see on lihtsalt üks sort hävingut. Ja et rahaahnus ei vii kuhugi ja kullal pole mingist vaatepunktist mingit väärtust. See kõik on Perviku raamatus selgelt ja tütrele arusaadavalt kirja pandud. Aga pojani paistsid sellest teosest jõudvat põhiliselt ikka lahedad taplustseenid, mida seal ka üksjagu leidub. Nojah. Ei ole see aeg ja arengust ei õnnestu ette rutata, pidin taaskord tõdema. Aga ma arvan, et ma proovin talle seda kunagi uuesti pakkuda. Ja üht-teist me sellest ikka arutasime ka.

"Ümarlaua rüütlitega" läks paremini: kuningas Arturi lood on pealiskaudsel vaatlusel ja adapteerituna lihtsamini seeditav kraam. Ja ma loodan, et midagi sellest rüütellikkuse meeleolust õnnestus vahendada. Ja ma ostsin pojale mõõga. Ja pärast teise mõõga. Sest see tundus nii vajalik atribuut olevat ja pojale tõesti tähtis. Miikaeli ajal räägitakse waldortlasteaedades ka rüütellikkusest ja autundest, jutustatakse lugusid, mille sisuks on õigluse eest võitlemine. Ja neis lugudes on mõõk targa ja väeka mehe relv. Selline peab igal tulevasel väärikal mehel olema.

Püsse meil pole, kui mitte arvestada isalt saadud veepüstolit, millega nad suvel mängivad. Eriti ei ole nõutud ka. Mäletan ühelt loengult, et Rootsi waldorfguru vastas relvateemalisele küsimusele umbes nii, et lapsed jäljendavad oma mängudes maailma, nagu nemad seda kogevad. Ja lausa keelatud püssid ei olnud. Minu teada võivad nad lasteaias ka püssist pauku teha, aga mitte kunagi inimese pihta. Iga oks muutub ju lapse jaoks püssiks, kui ta seda väga tahab, seda pole eriti võimalik ära keelata. Aga paugutamisfilme me lastele ei näita.

TJT

teisipäev, 7. veebruar 2012

Totu raamatud


Minu vanaisa töötas kunagi raamatukaubastus ja nii oli mul lapsepõlves palju häid lasteraamatuid lugeda, mis vanaisa oli oma lastele ostnud. Üks neid, mida ikka vanaisa juures lugeda tahtsin, oli Nikolai Nossovi „Totu ja ta sõprade seiklused” (eesti keeles 1966). Nüüd siis laenutasime neid lugusid lastele lugemiseks ja väga huvitav on enda kujunemises olulise raamatuga uuesti kohtuda.

See on lugu väikestest inimeselaadsetest olenditest marakannidest, kellest ei saa aru, kas nad on lapsed või täiskasvanud, aga igal juhul jagunevad need meessoost põnnideks ja naissoost tirtsudeks. Kirja on need lood pandud vist 1960. aastate paiku Venemaal, igatahes kantuna kosmose vallutamise ja teaduseusu ideaalidest, hästi palju keskendub autor ka nn kultuursuse teemadele, peategelased panevad kõvasti kultuuri või osalevad üritustel.

Peategelane Totu on suht madalalaubaline, aga toimekas tegelane. Esimeses osas meenutab ta oma rumaluse, aga pealiku rolli võtmisega mingit nõukaaegset politrukki (minu ettekujutuses siis, ma ise pole sel ajal täiskasvanu olnud). Siis aga kohtub sügavalt hingelise ja tasakaalus tirtsuga, kes ta „ümber kasvatab”. Nad on seal kõik väga tublid ja ideelised – võiks öelda, et kommunistid ja ühiskond tervikuna tegeleb ainult positiivsete ettevõtmistega, aga on ka üksikuid tegelasi, kelle halva käitumise taustal ülejäänute ideelisus puhtalt esile tõuseb. Suhtlemise ja sotsiaalse elu teemad leiavad ka just parasjagu käsitlemist.

Võibla kõlab nagu mingi punane möga, aga ma praegugi loen seda kui väga haaravat lugu ulmelistest tehnikasaavutustest ja kõrgest moraalist. Nt kombainid lõikavad ilma juhita vilja ja üks operaator jälgib neid keskusest tehnika vahendusel ja see kõik on n-ö teaduslikult ära põhjendatud ja väga high-tech. Ja osavnäpud teevad endale taimemahlast kuumaõhupalli ja lähevad sellega reisima. Ja teises raamatus „Totu Päikeselinnas” ongi kommunism oma kõrge moraaliga juba kohal, kõike on külluses ja marakannid rõõmsad ja rahul, hommikupoole teevad rõõmuga tööd ja pärastlõunal mängivad, õhtuti käivad teatris ja kontserdil (kultuuriinimesed muidugi vastupidi). Väga soojendav, lõbus ja tore lugemine praegu ka. Ma saan aru, et oluline osa mu ideoloogilisest tuumast on sealt pärit.

Kolmas raamat „Totu Kuul” on vastandina eelmistele lugu roiskuva kapitalismi moondunud palgest, kui Totu oma sõpradega satub Kuule reisima ja seal kõiksugu ühiskondlike koledustega kohtub. Selle taustal võis küllap iga nõukogude laps end õnnelikuna tunda, aga ka meie tütar luges huviga. Ise lugesin mõnda katket ainult, aga see koledus ikka jahmatas. Talle muidugi koledused meeldivad. Ja see on ikka väga hästi kirjutatud, haarav lugemine. Pojale ma seda veel ei paku.

Ma ei kujuta ette, kuidas Totu lood tänapäeva noorte vanematega ideoloogiliselt haakuvad. Igasugu Disney kirjandust on kordades rohkem – ja see on hingeliselt palju vaesem. Nii leidis ka meie poeg, et ta enam silmadega autode (Disney „Cars”) raamatuid ei taha, sest Totu raamatud panevad tema tehnikamõtted ja kujutlused sajaga tööle. Ja see armastuse õhustik seal on ligitõmbav.

TJT

esmaspäev, 6. veebruar 2012

Kodutööd

Veel üks asi, mis mulle meie tütre kooli juures meeldib, on see, et kodutöid kuigi palju ei anta, enamasti jõuab laps need koolis ära teha. Ja mis koju jääb teha, on sageli mõeldudki lapsevanematega aruka suhtluse teemaks. Võib muidugi väita, et arukas lapsevanem leiab ise ka arukaid teemasid oma lapsega suhelda, eks siis paku see vanemale võimalust lapse kooliasjusse pilku heita ja lihtsalt võimalust midagi koos toimetada.

Meie laps on nt pidanud täitma ülesannet, kus ta peab mitmelt inimeselt küsima, millist leiba-saia nad ostavad ja kas on ka täistera ja kas nad ikka teavad, milleks täisterasus hea on.
Ja uurima, mida ma mingil aastal olulist tegin ja kui vana ma selle juures olin.
Ja viimati täitma seitse punkti internetis valitsevatest ohtudest. Koolis õpetaja rääkis ka ja tõi elulisi ja kurbi näiteid, aga mul ikka hea meel, et lapsevanemale anti võimalus seda omalt poolt täiendada. Meie laps vaatas isaga sheeplive'i multikaid ja täitsid ülesannet. Noorem laps kuulas-vaatas ka. Abiks ikka.

TJT

Waldorfpedagoogika e-uudiskiri

Valminud on Eesti waldorfkoolide ja -lasteaedade tegemisi tutvustav e-uudiskiri WALDORFUUDISED.

Uudiskiri saab teoks tänu projektile Waldorfkool on haridussüsteemi loomulik osa, rahastab Kodanikuühiskonna Sihtkapital (KÜSK).

Esimese numbri teemad:

Valikuvabadus - hariduse loomulik osa: konverents kõigile huvilistele märtsis. Minuga haakub konverentsi juhtmõte, et oluline on inimene laiemalt kui ainult tema akadeemilised oskused. Elupädevused on ikka väga midagi muud, kui akadeemilised oskused ja tavakoolisüsteem ei pööra minu meelest piisavalt tähelepanu väärtuskasvatusele. Esinejad on mulle varasemast tuttavad ja on meeldinud kui igati asjalikud kõnelejad, kes räägivad minu meelest õiget ja sisukat juttu.

Võrus avas uksed Terve Pere Kool - minul on lapsevanemana olnud olulist tuge sedasorti koolitustest - olukorras, kus ei taha oma vigaseid kasvamiskogemusi uuele põlvele edasi anda, aga paremini ju ka ei oska. Minu meelest on Terve Pere Kooli õpetaja Heli Kudu täiesti imeline inimene ja temaga kohtumine juba omaette elamus. Just selliste inimeste käest ma olen tahtnud inimeseks ja lapsevanemaks olemist õppida - parem hilja kui mitte kunagi.

Kirjeldav tunnistus - haridusreform või unustatud vana?

Me muudame elusid! Kohtumisest Godi Kelleriga - äkki ma kirjutan oma kohtumisest siia omaette sissekande, kui mitte, siis ajalehejutt ehk inspireerib ka.

Nukumängud suurtele ja väikestele!

Eesti waldorflasteaiad teevad rahvusvahelist koostööd

Evelin Ilves külastas Rosma külas Johannese kooli ja lasteaeda

Lapsevanemad otsivad Tartu Waldorfkeskuse rajamiseks raha

Tartu Ülikooli waldorfpedagoogika kursus

Sündmused - avatud uste päevad waldorfkoolides, Godi Kelleri loeng jpm loenguid Eesti waldorfkoolides kõigile soovijatele. Hea koht, kust järele vaadata, kuhu minna.

TJT

Televaatamisest

Näh, arvasin just, et nüüd külma ilmaga, kui õue ei pääse, on televisioon täitsa asjaks meelelahutaja – kuni sattusin lugema valguse koja lehe saadetist, lugu televisiooni nähtamatutest mõjudest ajule. Ja selle teksti kontekstis tundub, et eriti hull olla lugu siis, kui tähelepanu on tegelikult mujal, aga teler kõrval mängib – mõjutatud saab ainult aju esmaselt reageeriv osa, samas kui aistingud jäävad teadlikul viisil täiesti läbitöötamata (oh, kui paljudes peredes laps mängib teleka kõrval ja vanemad ütlevad, et ega ta ei tunne tegelikult selle vastu huvi... ma kirjutan sellele täiesti alla, minu jaoks oli lapsena piinav kuulata uinumise eel kõrvaltoast telerihelisid, aga nad ju ei uskunud mind).

Eestimaine lastelavastus „Nõianeiu Nöbinina” ja noorteadlaste võistlus „Rakett 69”, aga ka mõni loodussaade on meie lastele väga ligitõmbav ajaviide (endal ka huvitav vaadata, kui atsetoon vahtplasti ära sulatab või kuidas käepärastest vahenditest kompassi või liimi teha – eks poeg tee ju ise ka samalaadseid katseid, ainult vähema teadlikkusega kui 20-aastased huvilised). Ja kui mind õhtuti kodus pole, vaatavad nad vahel isaga ka midagi telerist.

Selle lugemisvara taustal näen, et siit tuleb meeltemuljeid kuhjaga – tänapäeval ei seisa isegi loodusfilmi kaamera rahulikult paigal, vaid vibab kogu aeg ringi ja mina ei jõua oma isu täis nautida. Eriti kiire on ka võistluse saade „Rakett”, kus inimesed ongi pinge all ja stressis. „Nöbinina” on neist kõige rahulikum, tegevuse vahel veel rahulikke laululõike. Aga päris ilma telekata läheks elu muidugi teistmoodi pingeliseks: igavlevad lapsed vaevaks kaasinimesed vaeseomaks. Ja headest rahulikest saadetest saab mh huvitavat infot.

Mis meeltemuljete ümbertöötamisse puutub, siis kirjutan kahe käega alla. Meil võib pärast lõbusat sünnipäevapidu ka kiunumiseks, kräunumiseks ja pröökamiseks minna, sest muljeid sai rohkem kui korraga toime jaksab tulla ja siis võib mistahes pisiasi karika üle voolama panna. Siis paneme ahju põlema ja vaatame rahulikult koos tulle. Kuulame vaikuses tule hääli. Ja võtame siiani ette pigem ainult ühe ürituse päevas (vanade vanemate asi). Aga see ei hoia siiski ülekeemisi ära.

Valguse koja TV-teemaline lugu ise all.
Sarnasel teemal siin blogis "Pildimaailm meis ja meie ümber" ja TV otsisõna abil.

TJT

Pop-kultuur ja televisioon

Kuidas televisioon meid mõjutab? Kas see on meile halb?

Televisioon võib olla uskumatult kasulik vahend. Ta pakub lugusid, mis aitavad teil oma elust sotti saada ja selle sügavamat tähendust leida. Kui seda aga teadlikult ei kasuta, siis võib ta olla väga kahjulik. Televisioon mõjutab kõiki tasandeid – teie füüsilist, vaimset, emotsionaalset ning energeetilist ja hingelist tasandit. Tugevaimalt mõjutab ta vaimset, energeetilist ja hingelist, seejärel emotsionaalset ning kõige vähem füüsilist tasandit. Televisioon ergutab peamiselt teie meeli. Ta esitab helisid ja pilte, samuti sädelust ja valgusvihke. Kõik need mõjutavad teie aju.

Ennekõike on televisiooni programmeeritud ja ajusse saadetav valgus ja heli loomupäraselt ülestimuleeriv. Teie meeled on arenenud väga tundlikeks. Teis arenes välja võime tajuda ümbrust sellisel viisil, et suudaksite tõlgendada teid ümbritseva maailma vaevu hoomatavaid nihkeid, mis viiksid teid püsimajäämiseni. Selles sisaldub võime tajuda nii peeneid nihkeid nagu rõhu muutus baromeetris või õrn heli kuskil ligidal. Teie aju on nii peenelt häälestatud ümbritsevale selleks, et aidata teil vältida ohte ning olla abiks tähendusrikkama elu elamiseks vajaliku informatsiooni kogumisel. Teie uskumatult tundlik närvisüsteem on andnud teile võimaluse leida üles oht, toit ning ümbritseva maailma sümboolne tähendus.

Televisioon pakub rohkem stiimulit kui meel on valmis läbi töötama. Selle tõttu on televisioon sõltumata programmist, mida te vaatate, loomupäraselt ülestimuleeriv. Kuna ta annab meelele informatsiooni rohkem kui see jõuab vastuvõtmise hetkel läbi töötada, siis on televiisori vaatamisest taastumiseks vaja väga palju aega. Teie meel vajab televisiooni vahendusel vastu võetud info sortimiseks aega. Põhiline, millal meel igapäevast infot sorteerib, on öösel, kui te magate.

Magades ei pea teie meel panustama ning ta saab üles tõsta ja läbi töötada päeva selle lisapanuse, mida ei olnud võimalik läbi mõelda. Et integreerida ja sortida televisiooni intensiivset stiimulit, on vaja rohkem aega. Kui selleks magades või muul moel aega ei võeta, muutub meel üleerutunuks ja on vähem võimeline selgelt mõtlema. Selline on televisiooni esimene mõju.

Teine viis, kuidas televisioon teid mõjutab, on läbi kujutiste ja helide, mida televiisori ekraani kaudu näha ja kuulda saate. Kui aju mõistab neid, siis võtab ta nad informatsioonina vastu täpselt samasugusel viisil, nagu ta võtab nad vastu siis, kui see toimub päris elus. Näiteks vaadates televiisorist kellegi tulistamist, registreerib teie meel sellele kujutisele ja loole täpselt samal viisil, nagu ta registreeriks nii sõbra poolt räägitud samalaadsele tõestisündinud loole kui samasuguse loole, kui see toimuks teie silme all tänaval. Enamik täiskasvanuid on õppinud eristama ning teadvustavad endale teadlikult, et tegemist on mängivate näitlejatega. Ajus on aga osa, mis jätkab selle stseeni töötlemist, nagu see oleks tegelikult toimunud. Esimesel hetkel aju seda eristada ei suuda. See on ajus alles järgmine protsess, mille käigus ta suudab kujuteldava loo tõelisest eristada. Selleks on meelel vaja lisaenergiat ja lisatööd, et eristamine lõpuni viia ning seda on vaja teha kogu aeg iga siseneva kujutlusega.

See tähendab, et televisioonil on tugevam mõju siis, kui te ei pööra loole tähelepanu, sest sisend registreerub ainult algtasandil, aga te võtate selle enda sisse nii, nagu oleksite ise viibinud kuriteo või olukorra juures. Kui te loole piisavalt tähelepanu ei pööra, siis siseneb see reaalsuses teie meelde ja jääb seal töötlemata. Seega on nii mõnelgi viisil sellel, kui televiisor mängib ja te seda teadlikult ei vaata, teile isegi suurem mõju.

Lisaks esialgsele sisendamise protsessile on veel emotsionaalsed reaktsioonid, mida te võite loo suhtes omada. Teil on emotsionaalne tundlikkus kõige suhtes, mida näete ja täpselt nii, nagu mõtete ja stiimulitega, pole teil alati vajalikku aega või võimalust oma emotsioonide töötlemiseks. Nii te hoiate emotsioone enda sees seni, kui hiljem saabub nende töötlemiseks võimalus. Tihti lõpeb televiisori vaatamine teie jaoks sellega, et teie sees on ülemääraselt emotsioone, mis vajavad vabastamist. See on põhjus, miks te mõnikord võite ennast peale televiisori vaatamist tunda väga rahutult.

Teisest küljest võite kogeda tuimust ja osavõtmatust. Kui emotsioonid teid üle ujutavad, kaob teadlik ühendus kehaga. Sarnaselt toimib keha, sattudes traumasse. Kui korraga on vaja liiga palju emotsioone läbi töötada, tunnete tegelikult tuimust. Televiisor sunnib keha sulguma siis, kui te lasete pidevalt enda sisse kujutisi ja emotsioone ega töötle neid oma kehas läbi füüsilise aktiivsuse, nutmise, naermise ja kõigi muude loomulike tegevuste kaudu, mida inimesed teevad. Tegelikult on keha traumalaadses seisundis ja kõik emotsioonid ootavad hilisemat töötlemist.

Seni edastatud info põhjal on kokkuvõttes ilmne, et oma valikutes kui tihti ja mida televiisorist vaadata, tuleb olla väga hoolas. Pärast televiisori vaatamist on samuti uskumatult oluline anda endale piisavalt aega saadud info töötlemiseks, sellest aru saamiseks ja oma tunnete mõistmiseks. Liigutada oma keha, panna veri liikuma ja nii aidata endal läbi töödelda oma kehas sisendi vastuvõtmisest ja selle töötlemisest alates säilitatud energiat.

Kas teil on võimalik rääkida veel televiisori mõjust meile siis, kui see töötab ruumis samal ajal, kui me seda ei vaata?

Te vist tahaksite ette kujutada, et kui te esitatavat lugu ignoreerite, siis televiisor samas või kõrvalruumis teile mõju ei avalda. Teie meel on siiski niivõrd kompleksne, tundlik ja nutikas, et alateadlikult võtab ta omaks kõik lähteandmed, mis on hetkel saadaval. See asjaolu võimaldab teil ka ruumi sisenedes ilma kõike silmnähtavat teadlikult analüüsimata kohe tajuda, mida ruumis on vaja teha. Teie meel võtab kõik vastu nii, et ilma sellele teadlikult mõtlemata tajute hetkega, mis on viltu või korrast ära. Sama lugu on televiisoriga – kui ta mängib kuskil läheduses, neelab teie meel erguti kohe alla. Nähes kujutist, kuuldes televiisorist hääli, vestlust ja helisid, võtab teie meel loo vastu ning mingil tasandil mõistab ta seda isegi siis, kui te oma täit tähelepanu ekraanile ei pühenda.

Mõnel moel väheneb mõju siis, kui te end kõrvale pöörate ja otse ei vaata, sest kujutise tõeline sisend ei jõua teieni. Ilma visuaalse stiimulita stiimul nõrgeneb ja see võib olla kasulik. Teie meel töötleb helisid aga sellegi poolest ja mõistab lugu. Et Sa püüad lugudele mitte mõelda, siis ei anna Sa tegelikult endale võimalust neid enda sees teadlikult töödelda, neid mõista ja läbi töötada. Sedasi kinnistuvad need lood Sinu meelde veelgi tugevamalt. Nad jäävad Sinu meele ootetsooni, kuhu on ladustatud töötlemata informatsioon. Seega, kui Sa televiisori lugude üle teadlikult ei mõtle, siis saavad nad Sind seal olles tegelikult mõjutada isegi tugevamalt. Täpselt sama oluline kui tähelepanu läheduses mängivate televiisorite suhtes, on pöörata tähelepanu saadetele, mida vaatamiseks valida.

Kui televiisorit teadlikult ei vaata, siis on oma mõju ka televiisori heledal välkuval valgusel. Selle kohta on tehtud uuringuid ja tehakse veel, et teha selgeks, kuidas meel tõlgendab välkuvat valgust. Välkuv valgus on loomulikus maailmas väga ebatavaline kogemus ning teie meel ei suuda loomupäraselt sellega kohaneda. Välkuv valgus tekitab meeles kergesti segadust. Sama kehtib ka heli kõikumiste ja eriliste häälte puhul. Televisiooni programmeerijad kavandavad valguse ja heli nii, et need haaravad teie alateadvuse tähelepanu ning tagavad sellisel viisil info imendumise. Veel kord: väga oluline on olla tähelepanelik ja teha televiisori suhtes teadlikke valikuid, kas seda vaadata või mitte.

Kas saate meile tuua mõne konkreetse näite telesaate kohta, mida vaadata või mida vältida?

Esimene asi, mida me teile televisiooniga suhestumise valikute osas ütleme, on see, et iga kord, kui te seda teete, läheb teie meel, keha ja energiaväli pingesse. Välkuv valgus, helid ning lugude ja kujutiste kiire lahtirullumine viib teie aju ja energiavälja alati pingesse. Esimene asi, mida televisiooni programmivalikus endale teadvustada, on veendumus, et saade on seda pingutust väärt. Ja nii on lihtne üldistada fakti, et aeglase narratiivi ja lauge kujutiste lahtirullumisega saateid on teil kergem läbi töötada kui neid, mis pakuvad töötlemiseks ja tervikpildi saamiseks kas kiireid ja tuliseid kujutisi või kiirelt lahtipakitud keerulisi lugusid.

Saated, mis teie meelel on lihtsamad ja leebemad läbi töötada, on dokumentaalstiilis, kus jälgitakse tõelist inimest läbi leebema ajalise järjestuse, tegemas mõnda igapäevast tegevust. Teie meelele sobib sedasi lugusid tõlgendada ja see põhjustab talle vähem pinget. Veel on meelele ja ka energiaväljale lihtsad saated, mis näitavad loomulikke kujutisi.

Kõige stimuleerivamad ja segadusse viivamad telesaated on need, mis on tehtud millegi müümiseks. Reklaamides ja turundusprogrammides sisalduvate rohkete vilkuvate tulede ja mittesidusate lugude otstarve on ajada teie meel segadusse nii, et te mõtleksite vähem selgelt. Lisaks sellele on üüratult raske läbi töötada ka vägivaldseid kujutisi ja saateid, milles on kiired kujutised uuesti ja uuesti. Sellega kokku puutudes anna endale kindlasti natuke vaikset ja rahulikku aega selleks, et oleks võimalik sealt saadud informatsiooni läbi töötada.

Televiisorist saadud info läbitöötamine võib aset leida unes ning on tähtis anda endale piisavalt ärkveloleku aega, et infot läbi töötada. Kui võtad selle kaasa unenägudesse, siis seguneb televiisorist saadud info igapäevase eluinfoga nii, et unenägudes sisalduvad nii televisiooni kui igapäevase elu ergutusvahendid. Selle tulemusel võib saada piiratud intuitiivne info, mis igapäevases elus üles kerkib. See võib hakata piirama võimet märgata ja tõlkida märke, mis elus loomupäraselt üles tõusevad. Seega, väga oluline on anda endale ärkveloleku aega, et televisioonis nähtu läbi töötada. Selleks, et lihtsalt käia lugu läbi ja arutleda, mida see Sinu jaoks tähendab või mida Sa tundsid, kui Sa seda vaatasid, on väga kasulik rääkida televisioonis nähtust sõpradega. Kui inimesed omavahel populaarsetest telesaadetest räägivad, aitavad nad tegelikult üksteisel üle saada kogetud intensiivsest erutusest ning informatsiooni paremini integreerida.

Üldiselt, kuigi televisioon mõjutab teid mitmel negatiivsel viisil, toob ta teieni ka palju positiivset informatsiooni. Näiteks lugusid, mis aitavad elust paremat sotti saada ja informatsiooni maailmast, et paremaid otsuseid teha. Televisioon aitab inimesi mõista ja olla empaatilisem teiste seisukohtade suhtes. Kui kasutate televisiooni targalt ja sellel teekonnal iseenda eest hoolt kannate, muudavad saated teie elu rikkamaks ning paljastavad sümboleid ja sõnumeid, mis teie elu täiustavad. Hästi kasutatuna on televiisor veel üks koht, mille kaudu universum teile midagi ütleb.

Senikaua kui te enda eest hästi hoolitsete, on teie haavatavus piiratud. Kui te neutraliseerite haavatasaamise piisava aja võtmisega programmide integreerimiseks ja läbitöötlemiseks, võib televiisor olla väga kasulik tööriist. Nagu kõike on ka seda parim kasutada mõõdukalt. Kindlustage, et vaatate televiisorit mõjuval põhjusel ja vältige ebateadlikult vaatamist.
___________________________________________________________________

Sõnumi kanaldas Akasha Kroonikast Jen Eramith Akashic Transformationsi kaudu. Selle ja teised sõnumid leiad www.AkashicTransformations.net Tõlgib ja toob Sinuni Anu Rumessen, www.valgusekoda.ee Sõnumi sisu on kaitstud autoriõigustega. See info on osa igast jagatud sõnumist.

neljapäev, 2. veebruar 2012

Mängud

Eks meil jõuludeks (ja siis sünnipäeviti) saadud jälle väga palju kingitusi. Nüüd siis hea aeg näha, mis esimesest satsist vee peale on jäänud.

Mängukonsoolid on ülikõvad asjad laste jaoks, kes arvutis eriti palju mängida ei ole tohtinud. Ma muutsin sellel teemal oma meelt, kui mõtlesin, kui palju minu argielust on seotud kunagi mängudes sisse tallatud ajuühendustega. Olen nt kiviaegseid (20 a taguseid) paigutamismänge üsna palju mänginud. Eks need midagi treeni. Ja kriitilised kuus aastat on meil ka nüüd kõigil möödas. Need esimesed aastad pean siiski jätkuvalt oluliseks lapsed helendavatest ekraanidest eemal hoida.

"Salasilm" on haarav mälu ja tähelepanu mäng, meeldib nii vanematele kui noorematele. "Ussisõnu" on ka mängitud, aga oluliselt vähem.

Poja hommik algab sageli hüüatusega „Hakkame mängima!”. Ja kui mina siis alles ärkamas peaks olema, siis „Maailma riike” (Ilo kirjastus) saab varasel tunnil voodis ka mängida. No et kellel on suurem/väiksem pindala, rahvaarv, iive; varasem/hilisem iseseisvumise aeg; suurem/väiksem vaesuse elavate inimeste protsent, rohkem maismaapiiririike või lihtsalt pikem/lühem riiginimi. Lipuvärve võib ka küsida, aga see ei ole pop teema, poeg armastab numbreid, suuri ja väikseid (iibe numbrites otsustavad komakohad ja vahel ka miinusmärgi olemasolu). Selles mõttes on „Maailma riigid” tore mäng mulle ka, et see on palju vaheldusrikkam kui „Linnade põletamine” ja tekib mõningane pilt mingitest riike kirjeldavatest tunnustest. Vahel olen kõrvale laste entsüklopeediat lugenud või vahele „Geopoli” mänginud, et nende riikide asukohast ja muust ka laiemat selgust saada. Ma arvan, et see on suht sisukas geograafiatund mulle, kes ma sellest (minu ajal siis valdavalt NL „vabariikidest” ja pisut ka sotsmaadest ja nende majandusgeograafiast) kooliajal sugugi ei huvitunud. Ja omamoodi demokraatia – Hiinal võib ju olla ülisuur rahvaarv, aga kui on teise kord küsida, siis Ida-Timor lööb teda iga kell oma iibega. Kõik kaardid on omamoodi võrdsed, vahest ainult need kõige keskmisemate näitajatega riigid kipuvad oma küsimise voorus käest ära minema. See on kindlalt lahedam mäng kui konsoolikad, mida mängitakse ainult siis, kui keegi vedu ei võta ja kaasa mängima ei tule.

Pojale on „Maailma riigid” pigem arvude võrdlemise ehk matemaatika valla harjutus. Mõtlesin, et nii võiks ju esimeses klassis ka numbrite võrdlemist harjutada, elavam ja lõbusam. Nüüd on meil doomino ja kabe ka teemaks. Ja ma avastasin, et doomino ei olegi ainult titade sarnase otsimise mäng, vaid seal on mingi arvutamine ka ligi, et punkte saada ja vastavad strateegiad. Ja see meeldib pojale hullupööra. Strateegiamängud on meil üldse popid, see on eelkõige laste isa eelistus ja isaga koos on alati tore mängida. Lahe, kui koolis võiks ka hoopis neid mänge mängida. Kasvõi selle innustuse pärast. Ma kujutan ette, et võiks jagada lapsed kaheks, osavamad võiks nõrgemaid järele aidata ja neile strateegianippe seletada ja muidu edasi aidata. Võiks matemaatika lõbus ja edukogemus olla kõigile – meie ju ka aitame lapsi alul, kui nad veel hästi ei oska. Nojah, kui te pole näinud, kui hästi on võimalik lapsi juhendada, siis te võibla ei kujuta ette. Mina ka ei kujutaks, kui poleks näinud. Enne ei kujutanudki, aga õnneks on arenemiseks tingimused loodud.

Nauditavaid mänge!

TJT

Laste sünnipäevad

Nagu igal aastal, nii ka seekord oli tütrel oma selge ettekujutus, milline ta sünnipäev võiks olla. Vees! Kolmas klass lõpetab detsembris ujumiskursused ja teoreetiliselt peaks nad kõik ujuda oskama. Meie laps armastab vees olla nagunii (mõlemad tegelikult) ja eks nüüd siis pidin mõtlema ja uurima, kuidas seda soovi teoks saaks teha.

Tallinna südalinnas teadsin ma kahte ujulat, Kalev SPA ja Tallink SPA. Mõlemas oleks võimalik ka laste sünnipäevi pidada. Kalevis näiteks saab võta n-ö paketi, kus kümme inimest (või lisatasu eest rohkem) saab kaheks ja pooleks (?) tunniks ujulasse ja ujula baaris oma laua, kus kogu selle kokkulepitud aja jooksul söömas käia. Tallinkis sellist lauavarianti muud polnud, kui et panna tunnisaun kinni ja veekeskuse kasutamise aeg oli kõigest poolteist tundi. Kalevisse oma söögiga minna ei või, aga nende menüüst midagi leiab (Tallinna südalinna hindadega muidugi). Tallinkisse võib oma sööki kaasa võtta, kui maksta „sümboolne” 20 eurot nõude kasutamise tasu, nagu nende meeldiv klienditeenindaja mulle seletas. Nende menüüst leiaks ka midagi söödavat kahtlemata. Sellist peenemat kraami vastavas hinnas.

Mõtlesin järele ja tundsin, et mulle need variandid kumbki ei meeldi. Kalevis olen vaid paaril korral käinud, kuid seal on tippajal üsna rahvarohke ja suures summas oleks stressav lastel silma peal hoida. Ma usun, et nad mingil määral ujuda oskavad, aga mina ju vastutan. Ja mulle lihtsalt ei meeldi Tallinna kesklinna piirkonda minna. Ma seostan seda stressiga (ok, eks põnevate elamustega ka). Kõik see logistika jm. Tütar oleks võibla Kalevit eelistanud, aga ta leppis minu valikuga ka vabalt.

Seepärast valisin Keila ujula. Vana tuttav sissekäidud koht meie jaoks. Hea rahulik, meeldiv atmosfäär ja seostub mulle sõna otseses mõttes vee läbi meelerahu ja tervise leidmisega (SPA = sanus per aquam). No ja palju odavam ka muidugi. Jäi veel lahendada pisiasjad nagu logistika ja söömine.

Logistikaga otsustasime, et läheme tütrega rongiga ja kutsume kõik sõbrad ka rongile. Toidud ja väikevend lähevad isa ja autoga. Parajal ajal läks ronge ka. Rongijaamast on ujulasse u kilomeeter maad, selle katsime seekord autodega, sest üsna külm oli. Tagasi tulles mahtusid kõik autode peale.

Söök. Keila ujulas on kohvik, aga ma soovisin sünnipäevaks midagi privaatsemat. Nagu siia-sinna helistamisel selgus, on veekeskusel välja pakkuda üks konverentsiruum, mida saab tunni kaupa välja rentida. Ja sinna saab oma söögi kaasa võtta. Tingimused on seal tavaliste lustikohtadega võrreldes tagasihoidlikumad, aga seekord eelistasin seda võimalust ja olen tänulik. Minu jaoks oli see mh väga oluline, sest paar tundi vees olnud lapsed (ja Keila ujulas pole ajapiire) on väga hea isuga. Oma puu- ja köögivili, pirukas ja võileib ja tort on ikka palju soodsam kui pealinna keskuse hinnalised, aga tillukesed näksikesed. Ja kasvueas lastel kõhud täis. Eks mulle meeldis see ka, et nad jõid nüüd kodutehtud õunamahla mingi pakijoogi asemel (mis koosneb valdavas enamuses veest ja keemiast). Eelkõige, et söögi valik oli rikkalik ja kõigil kõht täis. Minu jaoks tundub see turvaline ja mõnus, et sai vabalt omaette olla.

Sünnipäevalaps ise oli kõigega väga rahul ja eks oli ju tore ka. Keilas on küll ainult üks toru, aga see-eest pole seal vahepeal üldse järjekorda. Veesünnipäev vist on vanematele ikka veidi stressav, aga meil olid rahulikud tüdrukud, osa väga head ujujad, ja selle poolest ka kena.

Poeg valib sünnipäevaks ikka mürgeldamist. Ta oleks eelistanud küll muud kohta kui Skypark, aga mulle tundub selle hinna-kvaliteedi suhe hästi hea ja minu meelest on seal kenasti läinud kõigil kordadel. Lasnamäe Jukus nt – sel ainsal korral, mil käisin, nägin minu valuläve jaoks teravaid rahvuskonflikte – 5-6-aastastel poistel; teisalt küll ka kultuuriliselt huvitavat vene sünnipäeva, mida eesti lapsed siis huviga ukse vahelt uudistasid (mina ka veidi). Aga ei soovi sinna enam minna. Rocca al Mare Juku tundus mage ja Mustakale ei viitsinud vaatama minna. Nii palju, kui uurinud olen, tundub Skypargi sisustus kõige ägedam.

Tütre sõbrannad on sageli pidanud oma sünnipäeva Lasergame’is. No et mängivad siis kolm korda 20 minutit tulistamise mängu: nii lahe on vastasvõistkonna omi surnuks lasta, mis sest, et need on su oma sõbrad. Mulle see oma sõprade pihta (ega üldse inimeste pihta) tulistamine ei tundu tore ja sellist sünnipäeva ma vist poleks nõus korraldama (vähemalt seekord ütlesin tütre pärimise peale ei, poiss on muidu suur põmmutaja, aga see koht temaga veel ei haaku). Ma ise pole ka tahtnud seda mängu mängida. Vaadanud olen. Veel on tuttavate laste sünnipäevi peetud kuulsaalis (keeglisünnipäeva) ja kuskil Tallinna lähedal saab vibu lasta.

Seda mõtlesin ka pärast sünnipäeva, et sünnipäeva võiks ju ka tuluõhtuks nimetada. Lastele meeldib kingiks raha saada ja enamasti on summaks siis kümme eurot (ja vahel veel midagi magusat juures). Ma saan aru küll, et ma olen lubjakas, aga mulle meeldiks, kui kingiks võiks olla ka mõni lihtne vidin. Eks neid vidinaid juhtu ka vahel, aga kui see kümneste jagamine nii üldine on, siis tundub, et lihtsama kingiga ei juletagi varsti enam peole minna. Kuigi teisalt olen ise ka mõelnud, et kui meie lapse/laste aega nii toredasti sisustatakse, siis ekspresslapsehoiuga võrreldes on see ju ikkagi odav (Tallinnas olen kuulnud, et elukutseliste hoidjate hind pidada olema viie euro kanti lapse eest; õnneks pole ammu endal enam lapsehoidjaid vaja läinud, suuremaid lapsi saab vajadusel sõprade juurde ka saata).

TJT