pühapäev, 14. detsember 2014

Koolitöö


Vahel mu käest küsitakse, et kas ma aitan lastel koolitöid teha. Nii ja naa. Varasematel aastatel eelistas tütar isa seltsi. Kui ma kodus olen, siis on mul õhtuti õppimise aegu alati köögitoimkond ja kui mind kodus pole, siis mind lihtsalt pole. Nüüd on õppeained ära jaotatud. Isa käest küsib tütar matemaatikat ja inglise keelt, minu käest ajalugu ja vene keelt (aga muidugi saan ma ka inglise keele ja matemaatikaga hakkama).

Minu jaoks on see pidupäev, kui kuuendas klassis õppival tütrel on ajaloos kontrolltöö vm vastamine või vene keeles midagi ja ta minu seltsi küsib (ega siis 12-aastasega ole enam nii väga palju koosolemist). Seame end mõnusasti sisse, ma loen teksti läbi ja räägin talle selle edasi. Vahel kaks korda. See on minu jaoks ka uus ja huvitav, vanasti aeti ajalootundides ju mingit jama. Vahel küsin neid küsimusi, mis õpetaja on andnud. Sest tütre eelistus on õppida kontrolltööks viisil, mis toob maksimaalse hinde, mitte asja enda pärast. Minu eelistus on asi ise piisavalt v maksimaalselt selgeks saada, tühja neist hinnetest. Minu jaoks on tütrega koolitööde tegemine lihtsalt tore seltkondlik tegevus, pealegi on tänapäeval nii toredad õpikud, naudin ja rõõmustan iga kord, kui mõne kätte võtan. Ja ma jälgin pidevalt enda tundeid, et rõõm, avastamishimu ja nauding oleks ülekaalus ja väljendan kooli suhtes pigem head. Kui miski ei meeldi, siis tegelen pigem enda rahulolematusega kui lähen seda lapsele ütlema (probleemid on lahendamiseks, mitte nende üle kaeblemiseks).

Positiivne emotsioon on oluline. Kui tütrel tuleb emotsionaalne koht, pinge, et ei saa aru või ei jää meelde, teen nalja. Mulle tohutult meeldib klounida ja tütar on üks parimalt minu huumorit jagavaid inimesi siin maamunal – alati saab aru ja talle tundubki see naljakas. Teised inimesed jäävad vahel mulle kummalisel pilgul otsa vaatama ja ma ei tea, kas peaks veel vinti üle keerama või ütlema, et nali oli või hoopis vait olema ja korralikult käituma. Tütrega seda muret ei ole, tema jaoks on see lihtsalt lõbus ja õpivõime taastub naerdes kiiresti. Aga üldiselt tahab ta ise oma asjadega hakkama saada ja minu meelest kuigi sageli abi ei küsi.

Pojaga on mõneti risti vastupidised lood, nagu ikka. Oleks ka liiga igav, kui kahe lapsega ühesugused kogemused oleks. Kui pojal on kodus midagi teha jäänud (tavakooli teises klassis mitte liiga tihti), siis tuleb kõigepealt tükk aega kaeblemist kuulata, poole tegemise aegu ka ja võibla pärast veel. Siis ma keskendun oma muule tegevusele (käsitöö või tavaline kodutöö nagu koristamine on parim), et mitte ärrituda. Ja kui ta väga pikalt arutlema jääb, kas joonistada kodulugemise vihikusse tegelasele sinised või punased sokid, siis arvan, et mõlemad on head variandid, ta võib täitsa vabalt ise valida. Aga sedasorti vastuseid nagu tee punased ma pigem ei anna. Mäletan küll, et lapsena ma ise küsisin ka. Ja kui ema ütles, et tee rohelised, siis mina tegin lillad. Ema see vahel häiris, et miks ma üldse küsin, kui ma nagunii teen omamoodi, aga ma sain just siis aru, et lillad sokid oleks parimad, kui ema oli öelnud, et tee rohelised. Võibla oleks hea mõte olla pojaga abivalmim, aga ma pigem tõmbun eemale oma tegemistesse. Peamine on püsida rahus ja tasakaalus ja pojaga koos koolitööd tehes see nii lihtsalt ei pruugi õnnestuda (naljast on asi kaugel, teda see pealegi ärritaks). Kuigi õpikud on muidugi needsamad head õpikud, mille üle ma neli aastat tagasi juba rõõmu tundsin.


Vahel kuulen poja suust sellist küsimust ka, et kas ma tõesti pean selle ise tegema. Ja ma siis ütlen, et pead jah. Või siis tegemata jätma ja tagajärjed vastu võtma (nt koolis õpetaja hakkab pahandama). Mina igatahes ei tee. Ja see mittetegemine nõuab omajagu pingutamist. Ma olen pojale tundide kaupa motivatsioonikõnesid pidanud, milleks kõigeks talle üks või teine asi kasulik on, sest ta tahab ju vingeks meheks saada, kes selle ja teisega ise hakkama saab ja need väiksed asjad õpetavad talle suuremate asjadega toimetulekut eakohasel viisiil. Selle peale ta mõtleb natuke, ohkab ja teeb ära. Tütrele selline lähenemine ei sobiks sugugi. Kuidagi me ikka saame need asjad tehtud, mis vaja. Või siis mitte.
 
Kui laste koolitöödele silm peale jääb, siis komavead parandan ikka ära. Ja ütlen lastele ka, kuidas peaks olema. Isegi siis, kui (ja veel eriti, kuna) nende arvukad õpetajad sellest suurt midagi ei pea.

Üsna teistsuguses meeleolus kirjutatud sissekanne kodutööde teemal, ja kooli teemasildi all on neid veelgi.Vaatenurki ongi palju, minu jaoks need vanad kirjutised kõik ikka mingit nurka pidi kehtivad.


Hiljem lisatud. Jäin selle üle mõtlema, et ega ma ometi siin nö lapse ignoreerimist ei propageeri. Lapse pidev ignoreerimine on väga valus karistus ja sellel on halvad tagajärjed hilisemas elus. Ma usaldan, et selle blogi lugeja teab ise, mis tema jaoks sobib ja nopib üles ainult enda jaoks õige lähenemise, nii et ma pole pidanud vajalikuks osutada, mida ma ise igast asjast arvan (ainult igast teisest). Ja armas lugeja, ma lausa tänan, et Sa oled selle kaheksa aasta ja rohkem kui 600 postituse juures minu puudustesse leebelt ja sallivalt suhtunud ja heatahtlikult kaasa mõelnud, nii et mu virtuaalne elutuba on ikka tore koht mulle endale ka.
Eks ma ikka toetan ka poega kodutööde tegemise juures – oma võimaluste piires. Ma arvan, et eelkõige ta vajab oma tülikate emotsioonide äratalumise abi. Et ma olen seal samas või kõrval ruumis ja kuulen tema vahel üsna tülikat ja raevukat eneseväljendust ja püsin ise selle juures mõistlik ja eriti heal juhul saan teda suunata oma tunnetega tegelema. Päris otseti seda etteastet kuulata ma pidevalt ei suuda. Niigi lähen vahel ikka endasti välja (ja ma tänan selle õppetunni eest, muuta endas ära need kohad, mis minus ärritust tekitavad). Aga õnneks on käsitöö ja õnneks ta saab ikka ise ka endaga toime.


TJT

Nõutusehetk

Hüppasin korraks ämma juurest läbi ja ta andis tütre jaoks kingituse kaasa: piparkoogiküpsetamise põlle ja sama mustriga rätiku. Tänasin viisakalt. Ja siis ta andis 20 eurot ka, et las nad ostavad poest piparkoogitaigna ja eks piparkooke ole ju tore ka kinkida.

Eks tulnud jutuks sedagi, et ega mina ju ise tainast tegema ei hakka. Mispeale ma lisasin, et kui ma ise tahan piparkooke süüa, siis tuleb ikka ise teha, sest poetaigna piparkooke ma ei soovi (suhkur ja valge jahu, milleks?), aga lapsed võivad sellega tegelda. Mille peale arvati, et nad peaks ikka rohkem sööma seda, mida maailm pakub, muidu ma rikun neil seedimise ja elu ära, sest pärast nende kõht ei tule enam maailma toiduga toime, kui nad ema toitudega liiga ära harjuvad. Jah, ega meie laste vanaemad minu valikutega rahul ole sugugi, aga lastest nad tunnevad ikka rõõmu ja hea seegi. Ja ma püüan vähem sõna võtta ja mitte midagi põhjendada, et oleks vähem tülisid. (Kuna kõik kolm naist, meie laste ema ja kaks vanaema on suurte arvamistega ja võibla osalt ka tagasihoidliku diplomaatilise võimekusega isikud, siis tülisid ikka juhtub.)

Tulin siis koju ja mõtlen, et kuidas ma nüüd selle kingi üle annan? 20 eurot piparkoogitaigna ja kaunistuste peale on nagu liiga palju suhkrut ja valget jahu mistahes treenitusega laste jaoks ja kellele neid nii palju kinkidagi oleks. Selliste sõnadega see mulle üle anti ja vassida nagu ka ei taha. Appi, mis ma teen?

TJT

reede, 12. detsember 2014

Lugemisbingo

Tallinna Keskraamatukogu põnev ettevõtmine. Isegi, kui me selles ametlikult ei osale, siis loodan, et selle lingi alt avanevast nimekirjast leiame toredaid noorteraamatuid, mis muidu oleks ehk kahe silma vahele jäänud.


Lugemisprogramm „14+ NOORTE LUGEMISBINGO“

Loe, mida ise tahad!

Kellele:  kõik 14aastased ja vanemad lugemishuvilised noored.
Millal:  22. oktoober 2014 – 23. mai 2015.
Kus:  osaleda saab kõigis Tallinna Keskraamatukogu raamatukogudes.

Kuidas osaleda:

Tutvu lugemisbingo mänguväljaga ja vali enda maitse järgi raamat, mis mõnda bingokasti sobiks.
Loe raamat läbi.Täida raamatu kohta lihtne ja lühike küsimustik. Anna see raamatukoguhoidjale ning ütle, millisesse kasti mänguväljal sinu meelest loetud raamat sobima peaks. Täidetud küsimustiku vastu saad lugemispassi templi. Kui täidad küsimustiku meie koduleheküljel, siis templi lugemispassi
saad ikkagi raamatukogust. Kes koguvad  23. maiks 2015 kokku 25 templit ehk BINGO, saavad pääsme Pirita Seiklusparki.

Vahepeal osale nurkade mängus või diagonaalide mängus. Iga kuu loositakse nendes mängudes osalejate vahel välja väike auhind.

"Minu maailm"

Meie 8-aastane poeg ei ole just suur lugemishuvline, aga teatavasti on see vajalik oskus ja vilumuse saavutamiseks tuleb treenida, nii et iga asi, mis teda selles edasi viib, teeb mulle ka rõõmu. Leidsin ja tellisin pojale lugemisvara - lasteajakirja "Minu Maailm". Ise olen ka lehitsenud ja lugenud ja mõnda asja loeme koos, et hoida üleval positiivset emotsiooni ja samas nendel teemadel arutleda. Koos lugemine käib meil nii, et mina loen osa pikemat lugu valjusti ette ja siis vahepeal ei loe või vähemalt lõpu loeb laps ise vaikselt, sest eesmärgiks on sügavuti arusaamine, mitte vormiline lugemisoskuse kontroll. Vahel ta räägib mulle ise ka innukalt, milliseid uusi asju ta teada on saanud.

See on pigem teadasaamistele ja huvitavatele faktidele pühendatud ajakiri, aga sugugi mitte ainult. Ajakirja detsembrinumbris oli teemaks nt kas delfiin on targem kui inimene – südamlik (ja faktidele tuginev) lugu nende kaunite olendite hingetarkusest, lõpetuseks konkreetne viide, kus inimesel oleks vaja areneda, et nendega samale tasemele jõuda. Veel on juttu Stonehenge'ist, Inglismaa kummitustest, ilutulestikust ja veidratest relvadest, rubiinist, punasest värvist ja vanadest pühadekommetest. Pojale meeldivad väga piltidega õpetused, seekord õhupalli täispumpamisest ilma puhumata ja minu meelest on imetore pikem kirigami õpetus – ma enne sellest jaapani paberilõikamiskunstist polnud kuulnudki (v.a paberist lumehelveste lõikumine, see meile meeldib ammu). Lisaks palju väikseid teadmiste nupukesi ja infot peatselt toimuvate ürituste kohta.

Mulle meeldib, kuidas teemad on valitud ja edastatud soojalt ja isuäratavalt. Meeldib, et peale mõistuse saavad toitu ka tunded ja õige õrnalt puudutatud ehk ka vaim. Pealegi on see ajakiri eestlaste tehtud. Earühm on umbes algklassilapsed, aga täiskasvanuga koos saab ka viieaastane* kogu info kätte. Soovitan soojalt!

* Soovitava vanuse kohta on kommentaariumis mõlgutatud.

TJT

neljapäev, 11. detsember 2014

Paha sööja


Ma ütlesin oma tädile, et ta ei arvestaks me tütrele suurt portsu, sest ta ei söö väga palju. Pärast ütles tädi, et mis sa ütlesid, et ta on vilets sööja, sõi ju küll. Ma olin lausa hämmeldunud. Ma ei ole kunagi arvanud, et mu laps on vilets sööja. Ma vastupidi arvan, et ta on väga hea sööja, kes saab väikesest toidukogusest vajaliku energiahulga ja vajalikud ained kätte (ja võib-olla osa ka n-ö valgusest). Meie suguvõsas on mingi arusaam, et hea laps sööb palju. Selle juured võivad olla mingites ajaloolistes hirmudes, et rasketel aegadel jäid ellu toekamad inimesed vms. Aga praegu ei pea ju nii palju sööma. Ja ei pea sööma ükskõik mida, kui on võimalik valida.


Meil võib olla tohutult palju valesid arusaamu toidu kohta. Ma ise nt arvasin kunagi, et porgand on väikelapsele hea. Vanasti ju anti porgandimahla juba kolmekuustele. Läks ikka aega, enne kui ma aru sain, et meie esiklapsel on porgandi omastamise ja talumisega probleeme, senimaale piinasin teda köögiviljapüreedega, kus alati oli porgandit sees (imemaitsvad olid ja ise veel imestasin, miks laps ei taha). Hiljem lugesin enda tutvuskonnast kokku viis last, kelle ema oli aru saanud, et ta lapsel on porganditalumatus (lisaks veel üks vanema põlve ema, kes kiitis, kui punased põsed ta lapsel titena porgandist olid – see võib ka olla toidutalumatuse märk). 

Mind on ka lapsena igasugu vale toiduga ahistatud (ma ise ei ole enam aastaid kartulit ja sousti teinud, seda saavad nad kuskil mujal ja enamik toorsalateid mulle ka ei maitse ja ma ei joo toidu kõrvale piima ega söö enamasti toidu kõrvale leiba ja sealiha üldse ei taha jne jne). Ega tollal ju palju valida olnudki ja jube frustreeriv, kui laps seda vaevaga otsitud kraami ei taha. Ammugi polnud siis võimalust igale lapsele eri toitu teha. Mu isa räägib siiamaale, kuidas tema sünnipäevaks sai pere esimese tomati ja ta selle välja oksendas. 

Õnneks on praegu teised ajad. Ja ma olen südamest tänulik, et saan ise endale süüa teha sellest, mis meeldib. Seepärast ma olen püüdnud pigem pakkuda võimalusel igale sobivat toitu – igaüks ise tunnetab, mis talle meeldib. Hommikuti sööb tütar puuvilja (mahla, smuutit), poeg putru ja vastupidi üldse ei tahaks. Ühepajatoidus on igale midagi (üldiselt ikka kõik sobib) ja püreesupile annan erinevate lisandite vahel valida, siis ka läheb (aga ma ikka pingutan, et jube maitsev tuleks). Nii et küsimus on, mida sa siit sööksid või kuidas sa seda sööksid. 

Eks ole ka seda arvamist, et pere peab ühise laua taga sama toitu sööma. Niisuguseid klantspilte me oleme kõik näinud ja mõned on seda ka ise kogenud. Et see on pere ühtsus. Sellisest ühtsusest ma ju tulen (aga minu jaoks oli see enamuse diktatuur). Ülejäänud perele see menüü vist ka sobis, neil on praeguseni ühised (praeguseks küll palju kaasaegsemad) arusaamad heast toidust. Mina oma lastele sellist kogemust pole tahtnud. Pealekauba sain päevad läbi toiduga tegelemist, eriti veel seetõttu, et noorem käib õhtuses vahetuses ja söögiajad on parasjagu kordamööda. See on ära tüüdanud.
(Toidu teemasildi all on veel toiduteemalisi postitusi.)

Kus on kuldne kesktee?

Hiljem lisatud. Täitsa nõus, et ka sellega võib liiale minna.  Selline see elu juba kord on.

TJT

neljapäev, 4. detsember 2014

"Padjaklubi"

„Padjaklubi” on meie laste selle hooaja uus huviobjekt. Vaatasin ise ka paari osa ja mulle ka meeldis, et see sari olemas on. Nelja noore naistegelase läbi avatakse Eesti kaasaaega ja see on meie laste jaoks täitsa aken ühiskonnaellu. Poeg saab teada, milliseid naisi ka olemas on ja milliseid arvamusi nad evivad ja millist elu endaga kaasa toovad. Ja järele mõelda, millised talle endale meeldivad.


Muid maailmaasju arutame ka. Et miks Kalle varjas, et ta on rikas ja miks ta elab Kalamajas ja kas Kalamajas elavad vaesed inimesed.

Tore sari. Tegelaskujud on nii erinevad, kui Eestist annab välja otsida (ja loomulikult kunstipäraste liialdustega – kergelt ja hea maitsega tehtud). Kõik nad on huvitavalt avatud ja ülejäänutega hädas, aga suhtuvad teistsugusesse ikka lugupidavalt. Konflikt on alati olemas, nagu ka mulle sobiv lahendus. Ilus ja huvitav ja nii haarav, et kui olen möödaminnes pilku heitnud, olen vahel vaatama jäänudki.

Hiljem lisatud. Ausalt öelda mind üllatas, et poega need suhteteemad nii huvitavad. Üldise ettekujutuse järgi peaks see justkui naiste asi olema. Siis meenus, et mind üllatas omal ajal see ka, kui mees titale karu kallistamise mängu õpetas - see oli üks esimesi mänge üldse. Mehed ei olegi vältimatult tümakad. Ja naised võivad ka tümakad olla.

Ega võibla polegi vaja nii eriti muretseda selle üle, mida lapsed telekast näevad (mingites piirides ikka: märul on õrnas eas pigem kahjulik ja porno ka), aga ikka mul on hea meel, et need tegelaskujud nt kõnelevad viisakalt. Tommy ja Jerry multikad on palju hullemad. Sellistest pigem hoiduks (multikaid on meie lapsed üldse ülivähe näinud, ma arvan, et alla kuueaastane laps ei peaks telekat vaatama ja enamik multikaid, mis mulle on silma jäänud, millegiga ei rõõmusta ka). Siis mõtlesin, et neid kassi ja hiire ning hundi ja jänese multikaid vahtisin mina lapsepõlv otsa ja nii hullu ka pole. Ja "Onu Remuse jutte" kuulasin plaatidelt. Vastikud olid, aga miskipärast pidi vahtima ja kuulama, andunult ja palju kordi. Ju siis selleks, et endas vägivald ja labasus ära tunda.

TJT

teisipäev, 2. detsember 2014

Noored ja vanad



Hakkasin äia juubeli pilte perealbumisse panema. Esilehele pika laua pildid. Teisele lehele lastepildid. Siis mõtlesin, et ei, see vist ikka ei sobi, kui vana inimese juubeli piltidest panna lastepildid esimesteks ja tõstsin need lastepildid tahapoole. Ettepoole sättisin juubilari ja vanemad sugulased. Et vanemad inimesed on justkui väärtuslikumad, selles kontekstis vähemalt.

Ühel teisel päeval istusin ühe teise emaga Megazone’i diivanil oma poega sünnipäevapeolt oodates. Minu ette seisis üks algklassipoiss, vaatas mulle lõbusasti silma ja ütles: hop-hop! Et tõuse juba üles. Meil hakkab siin mäng ja me peame siin istuma. Väga veenev laps oli.

TJT