esmaspäev, 21. aprill 2014

Koolitants 2014


Ma olen proovinud selles blogis mitte teemasid korrata, kui ühest asjast on juba kirjutatud, siis aitab küll, lõputu enesekordus on tüütu lugeda ja mõttetu kirjutada. Koolitantsust olen varem ka juttu teinud (2013 ja 2012), aga emotsioon oli taaskord võimas ja meeldiv, nii et ei raatsi kirjutamata ka jätta. Kahju, et ei saa mitmesaja noore tantsuinimese energiat kirja panna, jäädvustan vaid mälestuse.

Käisime laste-, vaba- ja Eesti-teemaliste tantsude finaalkontserdil, nagu ikka. Tütrega käisin esimest korda sellel etendusel seitse aastat tagasi ja poeg sai tänu suurele õele vist nooremaltki kaasa. Teine kontsert on estraadi-, tänava- ja poptantsude kontsert. Sinna ma pole kunagi tükkinud. Aga tuleval aastal võibla läheme, pojale meeldiks kindlasti, rohkelt rütmi, tempot ja värve, teistest ma pole nii kindel.

Omal veidi erineval moel on kõik need kolm meie nähtud tantsukategooriat vabad tantsud, väikesed sõltumatud maailmatõlgendused. Koolitantsu finaali pääsevad ainult väga head tantsud, ligi kuuesajast tantsust valitakse välja 34 ühele ja umbes samapalju teisele kontserdile. Nägime 34 huvitavat, ilusat, omalaadset maailma kõrgetasemelises esituses. Mulle meeldib lasta oma maailmal sellises keskkonnas avarduda ja siirduda üha uusi maailmu looma. Hing ja vaim tantsivad mõttes kaasa.

Seekord tundus olevat rohkem vene autorite ja juhendajate tantse. Venelaste tantsud on balletilikumad, eestlaste tantsudes sagedast uussiirast kohmakust nemad ei armasta. Ja on muidu ka erineva moega tantsud, ikka need vene rahvatantsust pärit pealiigutused, mida eestlased ei tee. Mulle meeldib, et oli erinevat. Tabasin end mõttelt, et minu poolest võiks olla veel mõne teisegi rahvusrühma tantse (kas see on lapsepõlve rahvaste sõpruse ideoloogia mõju või lihtsalt vahelduse vajadus ja uute kogemuste igatsus?). Erinevus rikastab.

Seekordsed Eesti-teemalised tantsud meeldisid rohkem kui varasemad. Rehasid polnud enam üheski tantsus, ei ole 2014 Eesti noore teemaks enam arhailised maatööd. Selle asemel tantsiti söögilaua ümber ja pesti pesu (arhailisel moel, plekkkausis). Tänapäeva elu kajastus mobiilitantsus ja elati kaasa poliitikale. Mulle meeldis hästi tants nimega „... ja näe vaeva”, vaevanägemine on ju väga eestlaslik ja lapsukesed, hallid ürbid seljas, tassisidki üksteist süles ja seljas, igati vaevaline tegevus. Hästi äge oli setuteemaline tants – just see teistmoodi maailmatunnetus ja elamus, mida mina minitantsuetenduselt ootan. Paar ilusat klassikalisemat Eesti-teemalist tantsu oli ka, jaanipäeva ja leivateemaline tants. Kokku sai minu meelest terviklik ja mitmekülgne pilt tänapäeva Eestist.

Järgmisel pühapäeval kl 18 on Koolitantsu paremad palad (kuidas need küll välja on valitud?) ETV2-s.

TJT

reede, 11. aprill 2014

Rootsi koolist


Ma olen selles blogis väga waldorfi ja teatud kasvatuspõhimõtete poole kaldu. Need asjad sobivad meie lastele, aga lapsi on erinevaid ja nii on vaja ka erinevaid koole ja kasvatuspõhimõtteid. Me vajamegi mitmekülgset maailma erinevate eriliste inimestega. Kunagi ligi seitse aastat tagasi  selle blogiga alustades oli mul soov, et siin kirjutaks erineva arusaamisega inimesi, et tekiks dialoog, aga need, kellele seda võimalust pakkusin, olid asjalikumate toimetustega liiga hõivatud ja väga kaugelt ma kirjutajaid ei otsinudki.

Enda erapoolikkuse tasakaalustamiseks toksin seekord siia mitu lõiku Rita Ahoneni raamatust „Minu Stockholm. Vanniga merel”. Autor on koos teise eestlasega Stockholmi Euroopa Kooli rajaja ja kirjutab oma raamatus üsna põhjalikult ka Rootsi koolisüsteemist. Eesti ajalehis ainult arutatakse, mis võiks olla Rootsi languse põhjuseks PISA testide tegemisel. Rita Ahonen pakub vastuseid ja sisukat mõtlemisainet.

"1968. aastal alanud koolisüsteemi ümberkorralduste tuul on minema puhunud õpetajate autoriteedi ja staatuse. Õpetaja kipub Rootsis olema teisejärguline ja kahuks on seda ka hariduse kvaliteet. Positiivsena võib aga välja tuua et siin ei naelutata häbiposti ega vibutata näpuga.”

„Osa poliitikuid seostab Rootsi kooli praegust kehva seisu 1992. aastgal korraldatud vabkoolide reformiga, millega anti vanematele õigus valida, millisesse kooli oma laps panna. Samas oli see reform mõeldud selleks, et leevendada seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel koolis käinud vanemate rahulolematust koolide tasemega. Seitsmekümnendate alguses kaotati ära reaalkoolid ning algas haridustaseme süstemaatiline mahahööveldamine Suure Võrdsuse nimel.”

„Vabakoolide buumi polekski iial saanud toimuda, kui ei oleks olnud lastevanemaid, kes mäletasid oma kooliajast, et riiklikes koolides puudus distsipliin ja struktuur, ka rahulik töökeskkond ja ambitsioonid. Alternatiivina oleksid võinud tekkida tasulised erakoolid, kuid see ei sobinud Rootsi võrdõiguslikkuse poliitikaga. Vabakoolide reform oli hädaventiil, kustkaudu lasti tekkinud surve välja – kõigile võrdne tasuta haridus koos valikuvõimalusega.” /.../ Koolid detsentraliseeriti.

„Uues kooliühiskonnas pidid kõik olema võrdsed ning kaotada tuli täiskasvanute diktatuur (loe: autoriteet). Koolidirektorid, kes üritasid mingitki korda luua, said koolivalitsuselt reeglipäraselt vastu näppe. Nõuded ja vajadus koolis pingutada kuulutati tagurlikuks. Ei hinnetele, ei tunnistustele! Edule viitavad sümbolid ja teadmiste kontroll, näiteks eksamid heideti ajaloo prügikasti. Sotsiaaldemokraatliku valitsuse formuleeritud võrdsusnõuded olid äärmuslikud.” /.../ Seega läks kord koolis käest ära ja paljud õpetajad vahetasid ametit.

„Koolipoliitikute otsusel koristati õpetajate lauad klassi eest  ära ning paigutati tagasihoidlikult kusagile kaugemasse nurka. Õpilased pidid teadmisi ise aktiivselt otsima ja neid käsnana imema, õpetajale jäi suunaja roll. Pole siis ime, et Rootsi koolis on edukad tavaliselt tüdrukud, eriti perekondadest, kus vanematel on kõrgem haridus. Kuigi süsteem oli mõeldud töölisklassi poiste abistamiseks, jäid reaalsuses just nemad selles eksperimendis kaotajaks, sest neil puudus kodune toetus ning harjumus ise küsimusi ja teemasid tõstatada ja neid põhjalikult uurida.”

„Oivikutele üldiselt ei mõelda, oluline on saavutada ühtlane keskmine tase ja sellega nähakse palju vaeva. Nii unustataksegi ära kõige andekamad ja tublimad ning neil hakkab igav. Mõnikord rakendatakse neid kui õpetaja abilisi. Aga seegi muutub varsti igavaks ning stiimuli puudumisel kaotavad ka nemad õppetöö vastu huvi.”

Tahan vahelduseks kinnitada, et mina võrdsusega liialdamist ei poolda. Soome kirjanik Mika Valtari tegi „Sinuhes” mulle veenvalt selgeks, et lõvil on alati lõvi õigus ja hiirel hiire oma. Ma olen nn eliitkoolide olemasolu poolt. See on hea asi, kui seda õigesti kasutada. Meil on vaja tippametnikke, kes suudavad päevaga pakse kaustu läbi töötada ja meil on inimesi, kes soovivad sellist tööd teha. Need koolid teevad selliste laste eelduste väljaarendamisel hindamatut tööd. Probleemid tekivad ikka kasutamisest (vähemvõimekate laste vanemate ambitsioonid sunnivad neid trikke tegema ja lapsi kurnaval viisil ülearendama, et tagada neile koht sellises koolis ja pärast pole see nende laste arenguks toetav, kui nad väga võitluslikus keskkonnas pidevalt peavad üle oma jõu pingutama ja siiski kogevad liiga harva edu ja tunnustust).

Hinnetega alustatakse kuuendas klassis ja hinnete panemisel on vastutus suur, „sest kui õpilane või lapsevanem hindega rahul ei ole, saavad nad muidugi kaevata. Siis peab vaene õpetaja suutma põhjendada, miks ta just sellise kohtuotsuse langetas /.../ Loomulikult ei pea hakkama hindeid panema esimeses ja võib-olla ka mitte teises klassis, aga ma arvan, et põhikooli lõpus on sellega alustada kindlasti liiga hilja. Siis tekib õpilastel kohutav stress, sest järsku peab ennast kokku võtma ja hakkama pingutama, mida varem pole ju vaja olnud. Kuna hindeid ei panda, ei jää tavaliselt keegi ka istuma. Kui tekib mahajäämus, on see kooli süü ja kool peab õpilase aitamiseks välja töötama individuaalse arenguplaani. Algklassides on suurtes koolides abiõpetajad, kes töötavad eraldi just nõrkade õpilastega ja püüavad neid järje peale aidata.” Samuti on andekal lapsel võimalik klass vahele jätta.

„Tavaklassidesse on sageli integreeritud ka kergema vaimse puudega lapsed. See on rootslaste arvates võrdne ja humaanne. Loomulikult on neil lastel samasugused õigused kui normaalarenguga lapsel, aga kahjuks mitte samasugused eeeldused. See teeb need lapsed tihti veelgi kurvemaks, sest nad näevad, et ei saa kunagi olla mitte milleski parimad ja et nad erinevad teistest.”
See on Eestis ka praegu päevakorral. Milline võiks välja näha töö klassis, kus koos on kergema vaimupuudega laps ja andekas laps? Mitu õpetajat peaks klassis olema, et kõik saaksid arengus võimete-  ja vajadustekohast tuge? Mitu tegelikult on? Kas see oleks Sinu lapsele hea keskkond?


Veel on Rootsi koolis probleemiks õpetajate lühike ettevalmistus: kolme ja poole aastaga põhikooli algastme kõikide ainete õpetajaks (võimlemisest matemaatika ja võõrkeeleni), kuuenda kuni üheksanda klassi õpetajad spetsialiseeruvad oma ainele, kuid näiteks reaalaine õpetajalt eeldatakse, et ta suudab anda nii matemaatika-, keemia-, füüsika-, tehnika- kui ka bioloogiatunde.

Rootsi koolis peab kõik olema tasuta, ka muuseumiskäik ja suusareis. Mulle ei meeldiks selline variant üldse, sest selge, et siis jääbki kooliga neis kohtades enamasti käimata ja üldse ka jääb käimata. Mina olen tänulik, kui mu lapsed käivad kooliga nt muuseumis, selmet kogu aeg koolipingis istuda, ma arvan, et see on tore vaheldus. Pealegi ma ise ju nii väga ei viitsi sinna muuseumi minna ja meie tütrel on selleks väga vähe vaba aega. Pealegi tuleb see perele odavam, kui vanem ei pea enda jaoks piletit ostma, vaid ainult lapsele. Veel oleks hea plaan, kui muuseumipilet oleks kooliõpilastele kuni keskkooli lõpuni tasuta nagu see vist ongi mõnes riigis, aga ega see praegune odav sooduspilet ka vast eriti takistuseks ole.

„Keeruline on olukord ka koduste töödega. Vahetevahel kostab ettepanekuid, et koduseid töid ei tohiks anda, sest see tekitab samuti ebavõrdsust. Mõnes peres oskavad ja tahavad vanemad lapsi aidata, teises aga puudub selleks kas huvi, oskused või aeg. Selle taustal ei tasu vist mainidagi, et koduseid töid tohib põhikooliõpilastele anda mõõdukalt ja nädalavahetuseks mitte eriti palju, sest siis peavad lapsed puhkama.”

Ma olen päri, et koduste töödega ei peaks liialdama ja laps puhkusel ajal ka nt kasvab – see on oluline osa tema elust ja täiskasvanuea tervisest. Samas olen ka seda korduvalt mõelnud, et kuna meie lapsed saavad vanematelt soovi korral tuge, on neil selge eelis teiste ees. Aga selliseid lapsi on Eestis vist ikka palju, kes vanematelt kodutöödel abi saavad – ja ma arvan, et sellel on ka head küljed: laps saab vanemaga midagi kasulikku teha ja eks neil tekivad ikka sisukad teadmised ja oskused selle tagajärjel. Nende konkurentsivõime igal juhul suureneb. Või siis suureneb stress. Olenevalt perest ja olukorrast. Lõvil on lõvi võimalused ja hiirel hiire omad, sinna ei ole midagi parata.

Veel on „Minu Stockholmis” pikemalt juttu Stockholmi Euroopa Kooli rajamisest vabakoolina (millega kaasneb võimalus ise õpilaste pearaha jagada õpetajate palkadeks või majakuludeks) ja sellest, et sel koolil hakkab väga hästi minema, mida kinnitab tung kooli ja rahvusvaheline autorisatsioon. Väidetavalt on Rootsi riigikoolides matemaatika ja inglise keele õpetus nõrgal järjel ja õpilase üldine motiveeritus madal, samuti pole õpetaja palk konkurentsivõimeline. Euroopa Kool maksab head palka ja annab lapsevanemale võimaluse oma raha eest inglise keele tunde lisaks osta, pealegi veel seda keelt emakeelena kõnelevalt õpetajalt. Paljud õpetajad on mitterootslased, eesmärk on ka ainetunde õpetada inglise keeles.
Euroopa Kooli südameks on raamatukogu, „kus esitatakse küsimusi, otsitakse vastuseid, diskuteeritakse ja arutatakse probleeme. Raamatukoguhoidja roll on õpilaste teadmisjanu toetada ja abistada küsimusi õigesti esitama, samuti õpetada informtsiooni struktureerima, aega planeerima ja esitlusi viimistlema.”

TJT

teisipäev, 8. aprill 2014

Ajaloo õppimisest

"Ma ei taha enam muusikakooli minna," ütles mu tütar eile. Selgus, et talle ei meeldi see, mida nad praegu muusikateoorias õpivad. Järg on keskaja muusika kätte jõudnud, see on igav ja peab raamatust koledaid pilte vaatama.

"Kas Sulle ei meeldi ajalugu?"

"Ei, ajalugu meeldib, aga mulle ei meeldi seda õppida."

Esmakuuldel kõlas see minu kõrvu paradoksaalselt, aga siis sain aru küll. Ikka see sama lugu õpitu taasesitamisest on siis risti jalus. Talle meeldib lugeda ajaloolisi lugusid ja vaadata sedasorti liikuvaid pilte, aga ta pole veel valmis neid asju taasesitama. Vaadakem tõele näkku: ajalugu on tehtud jube palju, selles on lõputult erinevaid kihistusi ja pole üldse reaalne seda noores elukogemuses kuigi kiiresti omandada. Meie lapsed ei naudi poolikuid pinnapealseid arusaamu ja pealiskaudseid lähenemisi. Ideaalis ta saaks muudkui sisse ahmida ja kui lõpuks valmis on, küll siis väljastab ka teadmisi. Siinkohal meenub tore asi, et waldorfkoolides ju hindeid ei pandagi. Aga ma arvan, et see sissepanu jääb selles eas sinna ikka alles. Ja kes ei taha õppida, ega seda ei saa sundida ka hinnetega midagi omandama (need on ainult kontrolltööde tegemise oskused, mida suur osa lapsi päevas päeva koolis harjutab).

Ma olen samast asjast äsja kirjutanud ka kodutööde sissekandes ja sellele järgneva loo "Eikuhugi teel" kommentaarides.

(No ja siis ma sain jälle hakkama sellega, et ütlesin, et oi, kui tore, te õpite keskaja muusikat, nii hea, et sa sellest ka midagi siis tead. Gordon nimetab sedasorti teadaandeid suhtlemistõketeks. Et ma laon oma arusaama lapse arusaama peale ja ta peab seda kandma hakkama, unustades nii võibla äragi, mida ta ise asjast arvas. Nii ma neid ikka ajan segadusse oma põhjatus teadmises sellest, kuidas on õige. Kuni ma kord ära õpin, et ma tegelikult ikka suurt midagi ei tea.)

TJT

Hoolitsusest lapsepõlvest



Osa neist, kes  Eestist mujale elama siirduvad, räägivad, et mujal olla paremad inimesed. Eesti tänaval kõndivad inimesed on kurjad ja need teised on lahked. Ma pole nõus, et eestlased on kurjad (minu tutvuskonnas on toredad), aga mingi rõõm ja vabadus on lääne inimestes rohkem küll. Seda olen isegi mina vähereisinuna võinud kogeda. Siin on ängi rohkem.

Eestis me peame normaalseks, et esimese klassi laps saab ise kogu oma eluga hakkama. Linnas võibla viiakse teda küll kooli, aga tagasi tuleb ise, käib ise huviringis ja poes, ostab nt krõpse, teeb ise endale süüa, nt võileiba, õpib ise oma koolitükid ja vaatab ise televiisorit või pigem mängib arvutis. Veedab suure osa oma koolivälisest ajast ilma täiskasvanu hoole ja toeta. Me peame seda normaalseks, sest vanemad peavad ju tööl käima ja vanavanematel on tänapäeval muud tegemised, elavad kaugel või käivad veel ise tööl. Selge see, et tavalise palgaga inimene ei jaksa hoidjat palgata.

Vahel juhtub ka seda, et need mitte kõige rõõmsama ja vabama olekuga, no need kõige hallimad võõrad tänavaeestlased oma halvematel päevadel tõrelevad lapsega, kes oma vabadusega neid poes või tänaval häirib. Või raamatukogus raamatuga hiljaks on jäänud. Tõrelemine on täiskasvanu eesõigus. Lapse asi on korralik olla. Seda sorti eesti kultuur teeb mind ka kurvaks ja nõutuks.

Prantsusmaal ei käi lapsed kooli ja koju üksi kuni 10–12-aastaseks saamiseni. Ikka viiakse ja tuuakse. Lõunaks koju sööma ja siis kooli tagasi. Ka turvalises väikelinnas. Ema saab tööl käia, sest lastega tegelevad hoidjad, kelle kontaktid saab kohalikust omavalitsusest. (Prantsuse ema teab väga hästi, et kui ta lapsega üle poole aasta kodus on, võib tema karjäär saada surmahoobi, sest alati on rida teisi, kes ta kohta endale sooviks. Ka usin idaeurooplane ja kuut keelt valdav kõrgharitud afgaan on tema konkurendid, sest hea kliimaga jõukal ja rahulikul Prantsusmaal on paljude meelest tore elada. Meil siin on selle poolest rahulikum, et külmemale ja tõredamale maale nii väga elama ei tikuta. Aga häid töökohti napib ikka, võibla seda enamgi, et meil siin on külm ja tõredam.)

Eesti laps saab varases eas kogeda liiga vähe turvatunnet ja liiga palju toimetuleku pingutust. Ja ta elab sageli peres, kus tema vanema(te)l on samuti liiga vähe turvatunnet ja liiga palju toimetuleku pingutust. See muudab hinge rabedaks ja empaatiavõime jääb arenemata, pole seda rõõmu ja vabadust. Me võime olla mitme asja üle uhked, ka oma nutikuse üle ja igas olukorras toimetuleku võime üle, kuid hoidmist tuleb ka harjutama hakata juba varakult.

Ma olin väga üllatunud, kui poja sünni järel ütles mulle üks kogenud ema, et poeg vajab väga palju armastust, võibla isegi rohkem kui tütar. Siis tal on, mida täiskasvanuna oma perele ja tervele ühiskonnale anda. Minu tollases ettekujutuses saavad mehed ise hakkama. Ja pojad ka, tormavad, kriibivad end lõhki ja saavad ise hakkama, sest nad on ju tulevased mehed. Tegelikult selgub, et mehed vajavad ka armastust. Võibla isegi rohkem kui naised. Ja lapsed vajavad armastust, nii tüdrukud kui poisid. See ei lõpe titapõlves ega isegi mitte kooli minekuga. Ma arvan, et see ei lõpegi kunagi. Me kõik vajame alati armastust. Selline tähtis tänase päeva avastus ja teadaanne siis.

Kuidas Sa väljendad oma armastust oma kallitele? Kas nende armastuse ja turvatunde ja läheduse ja kuulumise vajadus on täidetud? (Mulle tundub, et see on viis hoolitseda enda armastuse ja turvatunde ja läheduse ja kuulumise vajaduse täitmise eest.)

TJT

Ema käed

Mu lähemas tutvuskonnas tervendatakse lapsi enamasti ilma arstirohtudeta. Kes homöopaatia, kes ravimtaimede abil või muude alternatiivsete võtetega. Ainult ühest emast ma tean, et ta paneb haigele lapsele käed peale. Ja tervele lapsele ka, trennist tulnud äravaevatud lihastele pole midagi paremat kui ema käte puudutus.

Minu meelest on see kõige loomulikum tervendamise viis. Ma ju tahan oma kalleid puudutada, olgu siis lohutuseks või hellitamiseks. Proovi järgmine kord, kui häda majas!

Mina panen ka haigele lapsele käed peale. Äsja käis meil oksetõbi. Meie pere oksetõbi näeb välja selline, et öösel laps oksendab, siis ennelõunal magab ja õhtuks saab terveks. Eks ma muidugi pakun juua (nad tavaliselt tahavad kummeliteed ja vett), oksendamisega jääb väga ruttu veepuudusse, lisan sidrunit ja mett ja pärastpoole pakun taldrikul soolakristalle, sest elektrolüüdi puudusel tuleb muidu nõrkusetunne. Laps ise võtab neid soolakristalle nii palju kui tahab, imeb suus ja jõud tuleb kohe tagasi. Ja kui siis nt kõht valutab, siis hoian lihtsalt käsi selles kohas. Kui ma olen öösel vähe maganud, siis magangi ennelõunal koos lapsega, käsi tal kõhu peal. Nad väidavad, et see aitab. Ei pea olema mingit tervendamist õppinud, oletan et see toimib kõigil.

Mõni oht ikka on. Kunagi ammu läksime pundi sõpradega matkama, kui mu tollasel poiss-sõbral tuli öösi hirmus hambavalu. Me olime kolka-Venemaal rongis plaaniga paar nädalat asustamata piirkondades liikuda. Hoidsin siis kätt valutava koha peal ja valu jäi üle. Pärast tagasi ei tulnudki. Aga minu peopessa tuli vastik külm energia, millest ma ei osanud vabaneda. Mõni aeg hiljem lagunes mul endal sama hammas ära. (Tollal räägiti, et Vigala Sass olla saanud üht naist tervendades munasarjapõletiku.) Igal juhul võttis see kogemus ära isu teistele käsi peale panna, aga omadele ikka panen. Pereliikme haigus puudutab ema nagunii.

Hiljem lisatud. Tegelikult ma arvan, et paljud emad panevad oma haigele lapsele käe peale. Haige kõhu peale ikka ju? Me lihtsalt ei räägi sellest, kõige olulisemad asjad on silmale varjatud ja neist ei räägita. Mina tavaliselt ka ei räägi. Ma tahtsin praegu, et oleks normaalne sellest ka rääkida. Ma siis tegin otsa lahti.

TJT

reede, 4. aprill 2014

Eikuhugi teel

Täna hommikul tahtis poeg, et ma talle ühe jutu loeksin. Võtsin „Hakassi muinasjutud”, mis meil parasjagu pooleli on ja alustasin. Esimeses lõigus olid sõnad jurta ja stepp. Ma tahtsin teada, kas laps teab nende tähendust. Ja me läksime jonnima. Tema ütles, et ei oska öelda ja mina jälle ei nõustund edasi lugema. Mulle ei meeldi need ei saad ja ei oskad ja ei suudad. Peab ikka proovima, enne kui alla vanduda. Aga eks ole ka teisi seisukohti. Jäigi siis lugemata.

Sellega läks nüüd natuke rappa, mõtlen takkajärgi. Waldorfpedagoogikas eeldatakse, et laps saab jutust nagunii aru, ka siis, kui mõni sõna võõras, ta võtab otse täiskasvanu pildi vastu ja polegi vaja midagi seletada. Ma oletan, et waldorfpedagoog ei eelda, et kaheksa-aastane laps mingi sõna tähendust seletaks (nagu üks mu tuttav ütles, nad tegelevad seal ikka väga alaarendamisega). Samas ma ise lapsena oleks tahtnud, et mulle keegi selgeks teeks, mis värvi hobune on kõrb ja mis see stepp õieti on. Mul on alati olnud kuidagi vastumeelne selliseid asju sõnaraamatust uurida, kui võiks elava inimese käest kuulda. (Minu lapsepõlvekodus öeldi, et pöördugu ma sõnaraamatu poole.)

Meenub jälle film „Race to nowhere”, kus oli juttu sellest, et täiskasvanud suunavad oma lapsi enam pingutama hirmust, et muidu ei jõua lapsed küllalt haljale oksale. Meie suuname oma lapsi kirjeldama põhjendusega, et kui sa oskad seletada ja kirjeldada, saad paremini probleemolukordi lahendada. Nagu seal filmis, nii juhtus ka minul, et ma rikkusin lapse jutumõnu mingi oma hariduspoliitika ja hirmuga ära. Mõni päev tundub, et elu on nagu vene muinasjutus – lähed vasakule või paremale, ikka läheb midagi nihu.

TJT

Kodutööd



Vaatasin eile filmi „Race to nowhere“ – see on haridusteemaline dokfilm Ameerika koolist ja selle puudustest, sellest, kuidas lapsed maast-madalast pingutavad, et saada mainekasse kõrgkooli, kurnavad end ära ja jõuavad „tööturule” tühjakspigistatud sidrunitena. Selline töötaja pole motiveeritud ega suuda leida loovaid lahendusi, mida igapäevaelu mistahes valdkonnas nõuab.

Pärast 2001. aasta haridusreformi, kui Ameerikas kehtestati hariduses oluliselt kõrgemad standardid, on sealsetes koolides keskendutud testideks õppimisele. Õppija põhiküsimuseks on millised on testi küsimused ja millisesse kasti tuleb linnuke teha. Sisulisi teadmisi ei omandata ja teistsugusel viisil esitatud küsimusele ei oska sellisel viisil treenitud õpilane üldse vastata. Õpetajad lähevad välisel survel lihtsalt vooluga kaasa, sest nende palk sõltub testitulemustest. Inimestena saavad nad muidugi aru, et see süsteem hävitab inimlikkuse, loovuse ja toob tegelikult kaasa puudulikud teadmised. Samuti on sellisest uuendatud koolisüsteemist tulnud töötajatega hädas tööandjad.

Filmis nimetati, et uuringute tulemusel ei toeta palju kodutööd tegelikult õpitulemuste paranemist, lausa vastupidi. Põhikoolis on pärast seitsmetunnist koolipäeva paras teha kuni tund aega kodutöid, keskkooliõpilastel kuni kaks tundi. Nii jääb aega ka elamiseks: harrastusteks ja piisavaks ööuneks. Aega igavleda ja iseennast leida. Aega rõõmu ja armastust kogeda ning jagada. Paljud lapsed armastaks kooli, kui neil poleks kodutöid.

Mõtlesin selle üle. Meie tütar on varasematel aastatel pääsenud üsna vähese kodutööga, esimestel aastatel sai poole tunniga nädala kodutööd tehtud (selle poolest on mitteeliitkoolid head ja küllap on meil ka õpetajaga vedanud, õppimisega üle ei pingutata). Sel aastal, viiendas klassis tekkis äkki rohkem igapäevaseid kodutöid. Ja näen, et see valmistab stressi.

Mõtlesin, et tund päevas kodutöödele tundub mulle mõistlik mõõt – ilmselt aitan edaspidi tal ülejäänu ise ära teha. Igale ainele kuni paarkümmend minutit peaks olema piisav, et olulisim omandada. Peaks mul ainult õnnestuma tütart veenda, et ei ole vaja kõike nii jube hästi teha. Olulisem on püsida tasakaalus, rõõmus ja terve.

Tegelikult mind kurvastab, et pean seetõttu oma last õpetama vähem korralikult töötama, sest korralikult tehtud töö on esimesi rõõmu ja rahu allikaid minu elus. Kui nad viimast aastat lasteaias käisid, õpetasin neile kirjatähti – sest nad ise tahtsid, kirjatähed on ilusad ja nende kirjutamisest saan mina täitsa omamoodi naudingu. Esimese klassi laste vihikud on puhtad ja selged. Mu tütre vihikud enam ei ole. Nüüd on uueks eesmärgiks saanud kiirus, mitte see terviklikkuse tunne, mida annab kauni ja puhta vihiku täitmine.

Elu on selline, iga päev tuleb valida.

Koolist antud kodutööde teemal üks ammune koolilapse artikkel Saarte Hääles ja sajad kommentaarid.

TJT