laupäev, 17. aprill 2021

Väärtuspõhine kasvatus

 - Kas ma võin venna rattaga sõitma minna, kui ta ei lubanud, aga ise seda praegu ei vaja?

- Ei või, sest inimesel peab olema õigus oma asjade ja oma keha üle otsustada. Kui teha midagi vastu kellegi tahtmist, siis see võtab jõu ära, võimetustab, ja sellised asjad mõjuvad kogu elu. Me püüame käituda inimesi jõustaval viisil. Aga hea uudis on see, et sa võid minu ratta võtta.

(Minu ratas lihtsalt pole nii mõnus ja äge, kui poja/venna oma.)


[Mul oli õnne talle rääkida ka sellest, et ma ei valinud nende titapõlves hoidjateks inimesi, kellest võinuks mingit piiravat mõju olla. Näiteks ülekeskealist hoidjakandidaati, kes minu kuuldes mu lapsele esimesel kohtumisel ütles: „Ära kuku!”. Ma ei tahtnud, et mu lapsed väikelapseeas sellist sõnapaari kuuleks, sest minu arvates teeb see inimese araks ja nõrgaks ja saamatuks. Võib kukkuda. Peaasi, et tehtaks. Kusjuures mu lastel pole sugugi eriti palju traumasid olnud (ma pole keelanud neil kõrgele ronida, vaid olen õpetanud, kuidas seda turvaliselt teha jms).]


Tütar jäi selle ja ka teise seletusega täitsa rahule, tegi minu ratta „ülevaatuse”, nagu me kevadist ratta töökorda panekut nimetame ja läks rõõmsa meelega sõitma. Lõpp hea, kõik rahul. Mina veel sellega ka rahul, et nüüd mu ratas tehti sõidukorda. Ma ise üldse ei armasta seda teha, aga 19-aastasele tütrele sobib.


TJT