Teisipäev, 24. november 2015

Lastekaitseseadusest



Ma ei ole nõus kõigega, mis Varro Vooglaid siin objektiivi artiklis kirjutab, aga mõne asjaga küll. Uue lastekaitseseaduse kohta käivad kõlakad on hirmutavad, nagu ka teiste maade praktikate näited (kus laps on arusaamatutel põhjustel vanemate juurest ära viidud). Hirm ei ole hea kaaslane, niisiis tuleb sellega ikka ja jälle tegelda. Hirmuga elamine ega sellega pidevalt tegelemine pole ratsionaalne elamise viis, aga mul tuleb ikka ja jälle tegelda enda hirmuga nt riigi ees. Paremat elamise viisi ka ei tea, kust saaks. Kuidas see asi saaks olla paremini korraldatud?, tuleks küsida. Ja mida saan mina reaalselt selle parema korralduse saavutamiseks ära teha.

Kuidas saada inimlik, kõigi poolte huve arvestav lastekaitseseadus?
 
TJT

Neljapäev, 5. november 2015

Täiuse õppetund

Laisal kassil virgad pojad. Mina ei tee nisuküpsetisi, sest ei hinda seda toorainet, seega tuleb tütrel endal teha, kui soovib neid saada. Viimasel ajal on ta palju küpsiseid teinud, kogub retsepte ja vanaema juures peagu iga nädal küpsetab midagi (see asi käib meil üle põlve, minu lapsepõlves küpsetas mu ema peagu igal laupäeval midagi). Vanaema ostab hea meelega varem juba ained valmis, et kui lapselaps tuleb, siis saab tegema hakata. Ilmselgelt on vanaemaga koos ägedam kui emaga, sest vanaema ise on selle ala inimene. Mina aitasin tütart lihtsalt kohusetundest.

Viimati tehti kakaoküpsiseid. Tütar vormis taignast kenasid pallikesi, asetas pannile ja vajutas need lapikuks (või äkki vastupidi?). Hõredalt asetas. Vanaema vaatas, et ruumi läheb jube palju raisku ja nihutas neid lähemale. Tütar ütles, et las olla hõredamalt, sest nad paisuvad ja võivad servast kokku puutuda. Vanaema arvas, et sellest pole midagi, kui puutuvad, tema on valmis need ära sööma, mis on servapidi kokku läinud. Tütar arvas, et see ei lähe, kõik peavad ilusad olema ja vanaema ei peaks ka kõverikke sööma. Pandi siis ikka hõredalt.

Minu ema ja ka minu jaoks pole sellised asjad nagu küpsise täiuslik kuju kuigi tähtsad, meil on pigem selline praktiline suhtumine, et hoiame panniruumi kokku ja paneme kõik küpsised ühele pannile. Tütar on isaliinist pärinud või üle võtnud suhtumise, et kui midagi teed, tuleb seda teha täiuslikult. Kui tal mõni küpsis tuleb veidi-veidi ebatäiuslik, siis need ta sööb ise ära. Mulle annab ainult kõige ilusamad: tohutu armastusega tehtud väga ilusad küpsised, mis on keskendusega taldrikule asetatud ja pidulikult mulle ulatatud. Endale jäävad need mõned üksikud veidi vähem ilusad, aga ka ikka täiesti korrektsed võrreldes sellega, milliseid muretuid vabakäetooteid mina endale lubaks.

Kui ma varem lugesin raamatutest, et ema annab lastele kõige ilusamad ja paremad söögipalad, siis mulle tundus see mingi haleda eneseohverdusena või enda mitteväärtustamisena, et endale jäävad need äbaramad, lopergused või kandilise servaga või mis see iluviga siis parajasti ka poleks. Umbes, et ei hooli endast. Mina teen ikka vaba käega, nagu juhtub ja võtsin ikka endale ka täitsa ilusaid ja keegi sõi need ebatäiuslikud ka ära. Polnud häda midagi. Nüüd, kui ma olen seda protsessi mõne aasta kõrvalt jälginud ja selle üle mõtisklenud, on mu suhtumine muutunud. Kui mu tütar algusest peale teab, et tema sööb ära kõige koledamad, siis ta teeb algusest peale ainult väga väga ilusaid. See annab erilise keskenduse ja muidugi ka erilise tulemuse. Ma hakkan nüüd ise ka nii tegema. Natuke juba teengi. Palju õnnelikum on alul teha ja pärast kasutada. Just selle keskenduse jagu, taevalikule ilule pühendumine annab õnneliku tunde. Praegu mulle tundub, et just nii saab ennast ja teisi tõeliselt väärtustada.

Hiljem lisatud. Aga ega elu alati nii lill ei ole. Nt valmistasin pühendumusega kalasuppi: tõin turult eriti värske haugi ja pundi värsket maitserohelist, rookisin, valmistasin eriti maitsva supi, serveerisin nii kaunilt kui oskasin ja siis ta leidis sealt midagi, mis meenutas kala silma. Lähemal vaatlusel osutus see miski küll valge pipra teraks, millel väike ümmargune rõngas kaunistuseks peal. Aga suppi enam süüa ei saanud, kui selline mõte on juba peast läbi käinud. Vaarikamoosi ei söödud vist paar aastat, kui sealt kunagi üks väike vaarikauss vastu oli vaadanud ja nüüdki kõlbab see ainult moosijoogi tegemiseks.

TJT

Teisipäev, 3. november 2015

Truud sõbrad Alko ja Narko



Kuulasin vastsete gümnaasiumipoiste emade juttu. Nii ühes kui teises Tallinna kesklinnakoolis tehti tasemetöö laadseid kontrolltöid, mille ülesandeks oli minu arusaamist mööda anda õpetajale aimu uute õpilaste oskustest ja teadmistest. Kahtesid oli palju. Ja mind üllatas, et eri koolide õpetajate seisukoht oli selline, et need õpilased peavad ise kuidagi hakkama saama – õpetaja õigus on jätkata sealt, kus tema kevadel pooleli jäi. Kuulu järgi võtavad ka äärelinnakoolid kesklinnakoolidest eeskuju ja annavad õpilastele kõrgeid nõudmisi esitades teada, et ka nemad on endast heas arvamises koolid, kus niisama juba läbi ei saa. 

Kujutan ette klassitäie õpilaste frustratsiooni ja pinget, kui kehvi hindeid on palju ja kool abi ei paku. Sellises olukorras pole ka uutel teadmistel kuhugi kinnituda ja asi saab minna veelgi hullemaks. Kuhu üldse on 16-aastasel võimalik abi saamiseks pöörduda? Eks mõnel on vanematel tuttav või oma kodus inimene, kes suudab reaalainetes või võõrkeeltes järelaitamistunde anda, mõni saab pöörduda elukutselise järeleaitaja poole. Aga ülejäänud? Kas neil ongi ainult kaks abimeest järel: Alko ja Narko? Nemad aitavad alati, ei vea iial alt: vähemalt korraks on probleem kadunud.

Ma saan aru, et õpetajatel on ka liiga suur koormus ja neil on ka liiga pingeline õppekava ja nemad ka ei jaksa enam inimesed olla. Neil võib ka olla omi probleeme. Kõigest saan aru. Aga ikkagi on sellega halvasti ja seda olukorda tuleb muuta. Vähemalt tuleks selle üle arutleda. Praegu arutlevad selle üle põhiliselt emad kokku saades. Ohkavad ja teha ei olegi midagi. Mina olen ka nõutu. Uudistest siis jälle kuuleme, kui noortega on midagi halvasti läinud. 

Täiskasvanud on kohustatud looma lastele arenguks sobiva toetava keskkonna. Tegelikult on see meie ühistes huvides. Heas keskkonnas kaob ära vajadus igasuguse ennetustegevuse ja lastele psühhiaatrilise abi järele. Elame teadlikult, keskendunult, rahulikult ja nii loome sellise maailma ka kõigile teistele.

TJT

Mida teha hälloviinidega?


... ja kuhu on kadunud mardid ja kadrid?

Viimastel aastatel on meie ukse taha sattunud ainult need teise kultuuri / moodsa aja tegelased. Ma ei teagi kohe, mida sellistest arvata. Ühed küsisid sissejuhatuseks, kas kommi või elu. Teised pakkusid, et laulda nad küll ei viitsi, aga võivad rääkida hälloviini ajaloost.

Ma saan aru, et on tore veidras kostüümis ringi kolada, olen isegi seda teinud (loe siit). Ja võib ju kommi küsida (olen isegi ande vastu võtnud). Aga antud juhul on kuidagi hinna ja kvaliteedi suhe paigast ära läinud.

Kadride ja martide põhitöö oli peret õnnistada vilja- ja karja- ja lasteõnnega. Ja eks nad aja parajaks tegemiseks ajanud muud juttu ka ja laulsid, et end kahe pika käimise vahel soojas toas üles soojendada. Aga mulle tundus see õnnistamise asi põhiline. Oluline. Rituaal, mis tagas õnne. Isegi kui me selle toimimisse ei usu, on ikka hea suhelda kõrgemate ja valgusjõududega, kasvõi selleks, et enda jaoks kinnitada, mis on väärtuslik, kuhu ma püüdlen. Olemise kunstnik saab päris ilma eesmärgita ka õnnelik olla, aga kas ka ilma teadmiseta väärtustest?

Ja kui see hinna ja kvaliteedi suhe kord juba metsa on läinud, kas mina kui hälloviiniteenuse pealesunnitud tarbija pean selle kinni maksma lastele andamit andes või oleks parem kohe loobuda, oletades, et seda lahjat siga seal kotis ma ei vaja? Kuid tuleks ju olla inimlik ja hoolida laste tunnetest?
Selline hamletlik küsimus siis seekord.

Kadrilauludest siin, äkki kellelgi kulub ära. Mulle küll meeldiks, kui meile päris mardid ja kadrid tuleks. Neile annaks oma õnnistuse kaasa. Kommi muidugi ka ikka.

Hiljem lisatud. Aga pole kindel, et martide ja kadride toitmisest ja õnnistamisest piisab, et nad ikka elujõulisteks osutuks. Keegi ikka toidab ju hälloviine ka ja see näikse olevat tulusam äri, mis varjutab ka vana kombe pühaduse.

TJT