Miks rasedad oksendavad?

Päevalehes oli hiljuti pealugu, et ühes sünnitusmajades tasuta jagatavas väljaandes oli kirjas, et  raseda oksendamine võib olla seotud asjaoluga, et keegi ei soovi sündivat last - võib-olla mitte lapse ema, vaid isa või vanaema. Ja et kuidas selliseid väljaandeid võib meditsiiniasutuses jagada, kus midagi nii teaduslikult põhjendamatut kirjas. Päh, ma ütleks, kui seda väidet kasvõi ainult tolles artiklis nii tõsiselt ei võetaks.

Mõtlesin selle üle, et eks minagi omal ajal oksendanud nii umbes sada korda - kolme esimese raseduskuu ajal iga jumala päev alustasin päeva oksendamisega ja nii see oli mõlema lapseootuse algusaegu. Mõlemad lapsed olid väga oodatud ja laste isaga oli ka laste saamine kokku lepitud (vanavanemad ja teised said sellest tõesti hiljem teada, nii et nende ootused minu olukorda kindlasti mõjutada ei saanud). Päevalehes pakutut ma seega endale kasutada ei võtaks. Mina ise leidsin asjale omal ajal targemate abil sellise seletuse, et kuna minu ootused mu emarollile on väga kõrged (siis kohe kindlasti olid, pärastpoole olen pidanud kohanema oma reaalse võimekusega) ja minu arusaamises on igal lapsel täielik õigus saada kõrgeimat, puhtaimat, parimat energiat, mida nende keskkond saab neile pakkuda, siis seda ma tahtsingi neile anda. Aga see, mida minul oli ja on pakkuda, pole sugugi alati nii kõrge ja puhas. Ma olen lihtsalt inimene.

Kui vaadata, millistest solgitorudest on eesti ajalugu ja meie isiklikud esivanemad viimased sada aastat läbi tulnud, siis need roppused elavad meis paratamatult edasi, see rüvedus ja tülgastus aktiveerub igal sünnitusel ema ja lapse vereliinides, DNA-s, edaspidi kasvatuslikes mustrites jne jne. See ka. Kuigi me kavatsused enamasti on ikka need parimad. Ja kuidagi me püüame end ju puhastada. Mina olen tubli oksendaja. Ma oksendan üsna kergesti ka väikeste tervisehäirete korral või emotsionaalsetel põhjustel (alkoholi ma pole nii palju tarvitanud, et see võiks kõne alla tulla), nii et see on minu jaoks tuttav ja turvaline viis end puhastada. Ma arvan, et see oligi minu rasedusaegsete oksendamiste põhjus. Selline seletus mulle sobib. Ja mõnele võib sobida ka päevalehes toodu - igal juhul ma tervitan, et keegi on söandanud sellise võimaluse avalikult välja pakkuda ja sellega algatada mõttevahetuse.

Ja ma loodan, et kõik need tublid maakonnahaiglate õendusjuhid, kes on sellest väljaandest teadlikud olnud ja seda tasuta jaganud, saavad oma tööd ikka issanda rahus edasi teha. Midagi pole ju hullu juhtunud ja vahest ehk sellelgi ajendil mõni noor ema on läinud otsima enda enesetunde probleemide põhjust, leidnud vastuse enda jaoks (mina liiga maiseid ja läbini teaduspõhiseid vastuseid ei usu ja ega ma ainuke selline ole). Kogu maailma ei saa mitte kunagi teaduse meetoditega ära seletada. Teadus on selleks liiga väike. Ja inimene suur. Isegi sündimata inimene on suur nagu terve maailm. Ja meil on lubatud oksendada, kui see õige tundub. Elagu vabadus!

TJT

Ema armastusest

Ma arvasin kaua, et mu ema ei armastanud mind. Vähemalt mitte nii palju kui mu õde. Mitte nii, nagu ma oleksin tahtnud või väärinud. Ma olen olnud oma ema peale vihane ja teda süüdistanud. Valusalt. Ise haiget saades ja emale haiget tehes.

Ma sündisin kohe pärast vanemate kooli lõpetamist, kui neil polnud veel oma kodu (elasime minu vanavanemate pool) ja kui oma kodu pool aastat hiljem saadi, polnud seal peagu ühtegi asja, ainult pulmakingiks saadud voodi ja riiul. Ei külmkappi ega diivanit. Kõike tuli otsast soetama hakata. Mu vanemad on nutikad, hea haridusega, kokkuhoidlikud ja väga töökad, nii et see kodu, mida mina mäletan, oli juba täitsa piisavalt sisustatud ja hubane, puhas ja maitsekas. Aga tööd tuli teha siis ja hiljemgi kõvasti ja lapsed pidid oma kasvamise ja valudega ise hakkama saama.

Viiendas klassi sattusin koolis saadud peapõrutusega nädalaks haiglasse. Mind jäeti seal omapäi, keegi midagi ei kõnelnud, nagu tollal kombeks oli ja vanemad ka vaatamas ei käinud. Toodi lihtsalt nigelat toitu ja pidin seal kuidagi oma päevi veetma. Minuga samas palatis oli veel paariaastane laps, kes väga koduseid igatses ja teise omaealise lapsega arvasime, et ju ta vanemad siis ei hooli, kui kordagi vaatama ei tule. Mul oli sellest väiksest armsast poisist nii kahju. Et ta vanemad teda ei armasta. Endast muidugi ka, hale lugu. Lugesin „Pal tänava poisse” ja veel haledam hakkas, mäletan sellest raamatust lohutamatut vaesuse ja üksiolemise tunnet. Hiljuti sain teada, et mu ema oli kohe samal päeval, kui koolist helistati, et mind kiirabiga haiglasse oli viidud, tahtnud mind vaatama tulla. Ta oli saanud ukse pealt arstiga kõnelda ja pigem hurjutada, et mis ta tülitab, pole ette nähtud. Nii ta siis rohkem ei proovinudki. Ja kui ma koju sain, polnud meil sellest juttu. Küllap ma olin liiga kibe, et midagi selle kohta küsida. (Senimaale ma ei saa Aino Perviku „Paula läheb haiglasse” mõnda kohta lugeda, ilma et nutma hakkaks; armastusest lahutamise kogemus on lihtsalt nii valus ja seda annab tükk aega tervendada.) Mina olin üksi oma mõttedeemonitega ja süvendasin arvamist, et mu vanemad ei armasta mind.

Teismeeas olin kohutav inimene, pikalt ja põhjalikult. Jõudsin oma väga pikaleveninud puberteedi jooksul olla resigneerunud ja mässaja ja depressioonis ja kõiksugu negatiivsete emotsioonide küüsis (ah jaa, seda juhtub praegugi, võib-olla on hoopis iseloomu omapära). Sellise lapsega on raske toime tulla, armastamisest rääkimata. Ma hakkasin arvama, et ma polegi armastust väärt ja mu käitumine oli selle väärikaks tõestuseks.

Hiljem rahunesin maha, leidsin oma elu ja teed ning arvasin, et me oleme emaga lihtsalt liiga erinevad, et üksteist mõista. Käisin gestaltteraapias ja sain paari aasta jooksul kõik oma emaga seotud pahameeled lahti lasta. Alles mõni aeg tagasi arvasin, et vahest ongi hea, et me oleme eelmise põlvkonnaga sidemed katkestanud / läbi lõiganud ja saame vabana minna maailma oma õnne otsima. Kui tore on leida, et see on rumal arvamine. Tegin küll hiljem pingutusi, et emaga lepitust leida ja suhteid soojendada, aga eks tal olnud oma armid ja jahedaks me jäime. Ja ma arvasin, et kõik jääbki nii, sest ega selles eas inimene enam muutu.

Muutus tuli hoopis teistkaudu. Käisin liblikmassaaži kursusel ja tahtsin väga seda harjutada. Mu vanemad olid nõus, et nende peal võib küll. Pikkamisi hakkasid suhted emaga soojenema. Aga enne tuli pikema aja jooksul ikka kümneid kordi talle liblikmassaaži teha (sellel tehnikal on imepärane mõju ka tegijale: ma vabanesin ise ka üha enam oma ema vastu armastust tundma). Saime üha rohkematel teemadel rahulikult rääkida (varem tuli väga paljudes kohtades pinge sisse, sest minu teismeeas oli väga palju haigettegemise ja haigetsaamise kohti, mis iseenesest ära ei tervenenud). Kasvas usaldus ja turvatunne. Tasapisi. Enam ei tee meile iga teise arvamine ja olemine haiget ning saame rääkida ka palju tundlikumatel ja keerulisematel teemadel.

Mõni aeg tagasi lugesin oma lemmikraamatust „The Encyclopedia of Bach Flower Therapy” koer-kibuvitsa (Wild Rose) kohta, et see taim aitab neid, kes on pärast sündi pikka aega üksinduses ema järele nutnud, tundnud end täiesti mahajäetuna ja siis elutahtest loobunud, arvates, et kogu sündimine oli viga ja elu ongi juba läbi. See pilt kirjeldab väga suurt osa praeguse Eesti keskealisi, sest nõukogude meditsiini tingimustes oli laste pärast sündi pikaks ajaks emast lahutamine tavaline praktika. Terved põlvkonnad alates u 1950. aastatest on sündinud kõledates sünnitusmajades, vastsündinud on kohe emast pikaks ajaks eraldatud (mind viidi emale alles mitu päeva hiljem näha, kuidas ema ka ei küsinud ja loomulikult kannatas ka tema valusa teadmatuse all, kas tema lapsega on kõik korras) ja me oleme sellest trauma saanud. Ma hakkasin oma traumast lähtuvalt valesid järeldusi tegema – ja lumepall läks veerema. Kusjuures – kuivõrd need otsused olid ilmselt tehtud varsti pärast sündi, kõne eelsel perioodil, siis ma neid niisama lihtsalt ei mäletanud ka.

Võtsin koer-kibuvitsa õietilku kaua. Lisaks olen ma aastaid teinud kurdlehisest roosist endale kehaõlisid ja neid igapäevaselt kasutanud. Pikkamisi, terakesehaaval hakkas tulema mõistmine, et asjad võivad olla ka hoopis teisiti, kui mina olen arvanud. Hakkasin nägema, kui palju on mittemõistmise kihte ja arusaamise vigasid minu ja ema suhetes. Kui palju ülekohut ja piiratust. Ja kui palju on selle jama all armastust.

Praegu ma olen veendunud, et armastavad suhted ema ja isaga on üliolulised, sest nende kaudu tuleb terve suguvõsa jõud ja armastus, mis saab läbi minu mu lastele edasi voolata (seda teades punnitasin aastaid, hambad ristis, oma vanematega suhteid parandada, aga kasutegur oli tibatilluke). Kui ma oma laste käest kuulen, et ma ei armasta neid (jumal tänatud, et nad selle välja ütlevad!), siis uurin kohe, millest selline järeldus. Arutame kohe või veidi aja pärast rahulikult, kus keegi teisest valesti aru sai ja ma räägin, miks mina asjadest nii aru saan, nagu ma saan (ja mu lapsed teavad, et neil on lubatud kõike omamoodi mõista) ja miks ma nii teen, nagu ma teen (vahel juhtub jah, et kukub kehvasti välja). Kui nad mind ja mu piiratust mõistavad, siis nad enam ei arva, et ma ei armasta. Inimeste vahel on vahel arusaamatused ja see on normaalne. Kõnelda tuleb. (Bachi õietilkade raamatu järgi peaks alõtša õietilku vajavaid inimesi julgustama oma tunnetest kõnelema kohe, kui need endast märku annavad, et edasisi pingeid vältida.)

Mul on natuke kurblik kuulda, kui kurdetakse Eesti halli tänavapildi üle. Mitte porine ilm ega hallid jopid pole selles süüdi (vaata porisel ajal autosid, sellised on jopid ka). See hallus tuleb inimeste seest, nendest vanadest traumadest, mis me suurelt jaolt juba sündides meditsiini käest kaasa saime. See on vana kurja süsteemi hallus, mis otsib väljapääsu. Ma arvan, et meie endi sisemine valgus lükkab seda välja, sest tegelikult me tahame elada armastuses.

Nojah. Selle talve seitsmes esimene lumi muudab mu meeleolu pühalikuks ja see väljendub kõiges, mis meeles mõlgub.

Hiljem lisatud. Mul on neist meditsiinitöötajatest ka väga kahju, kes pidid aastakümneid nägema ema järele nutvaid vastsündinuid ega tohtinud nende heaks midagi teha. Selline olukord teeb inimesed tuimaks ja kaledaks, sest kuidas muidu on üldse võimalik seda välja kannatada? Ma arvan, et ükski inimene ei lähe meditsiiniõeks õppima selleks, et inimvihkajalikku režiimi toetada, kuid tolles olukorras toimimiseks vajalike eeskirjade järgimiseks tuli oma süda kivistada ja nad tegid sellega endale palju kurja. Totalitaarsed režiimid on kõigis oma avaldustes saatanast. 

2022 juulis e viis aastat hiljem lisatud. Nüüd on ilmunud selline raamat ja ma kirjutasin sellest väikse jutu ka. https://lapseestis.blogspot.com/2022/07/kuidas-pariselt-on.html

(2021 lõpus jõudsin minagi sellesse punkti, kus võin öelda, et mul on emaga suhetes peagu ainult armastus ja mõistmine. Võttis aega ja kerge ei olnud, aga vist olen kohale jõudnud. See on võimalik.)

TJT

Sündimuse piiraja

Lugesin tänasest Postimehest pikka ja sisukat intervjuud rahvastikuteadlasega ja ohkasin, et jälle nad räägivad ainult rahast. Raha on kahtlemata oluline, aga peale selle on veel hulk olulisi asju, mis mh ka sündimust määravad. Jäin mõtlema, et mis meie peres sündimust piirab. Jah, eks olen minagi mõelnud, kuidas oleks kolmandaga. Ja selget vastust ei ole. Ma oleksin ehk nõus selle lapse ilmalekandmise ja varaste aastate hoolitsemise töö enda kanda võtma, mehe mõningasel toetusel. Aga mis saab edasi?
Intervjuus oli mainitud, et oluline teema on laste ja perede elu kvaliteet ning jõukamad inimesed ja rahvad valivad pigem vähem lapsi, aga kvaliteetsema lastekasvatamise. See peab minu kohta ka paika. Elukvaliteedist ma tõesti ei tahaks loobuda. Ma olen kirjutanud, et meie oleme valinud oma laste jaoks vormilt perepäevahoiusüsteemis toimiva, sisult waldorflasteaia, kus ma olen veendunud, et laste jaoks on optimaalsed arengutingimused, vähemalt kombinatsioonis haritud ja hoolivate vanematega, nagu me seal kõik oleme.
Kui ma olen tavalasteaias kuulnud ja näinud, et lapsi koheldakse vägivaldsel viisil, siis ma ei julge oma lapsi sinna viia. Või ei taha, vähemalt seni, kui mu oma laps ise ei soovi sinna mingil põhjusel minna. Ja nad kumbki pole soovinud. Kui lasteaiaõpetaja käitub lastega näägutavalt või üleolevalt lapsevanema juuresolekul, siis mida ta teeb veel siis, kui lapsevanemaid ligi pole? Mina ei taha seda teada. Ma ei taha siinjuures süüdistada õpetajaid. Õpetaja töökoormus on suur ja palk väike, nõudmistel ja soovidel piire pole ja tänu kuuleb vist ka harva. Eks nad kustuvad ja kibestuvad selliste töötingimuste juures, saan aru ja tunnen kaasa.
Ma soovin, et mu lastesse suhtutaks täie lugupidamisega, mida me kõik minu arusaamise järgi väärt oleme (kindlasti on selliseid õpetajaid tavalasteaedades ka, aga töötingimused e laste arv on ikkagi lootusetult üle mõistliku piiri).
Ja selline koht maksab. Sest lapsi on õpetaja kohta vähem ja õpetaja tööaeg on lühem, aga söönuks tahavad ju nemadki saada. Pealegi toetavad riik ja linn perepäevahoiusüsteemi u kaks korda vähem kui lasteaiasüsteemi (litsentsitud perepäevahoius käiva lapse vanemad saavad taotleda linnalt tagasi raha, mis on võrdne munitsipaallasteaia pearahaga, aga lisaks teeb linn ka keskeltläbi samas suurusjärgus investeeringuid munitsipaallasteaedade rajatistesse ja korrashoidu, sedasorti tuge perepäevahoidudel kui tavaliselt MTÜ-dena töötavatel asutustel pole).

Ja koolis pole asi parem, kooliskäivate laste vanematel on palju muresid kooli kvaliteediga, just sellesama vägivalla osas näiteks. Need on asjad, mida mina elukvaliteedi all mõistan: et suhted on hoolivad ja arengut toetavad igal pool.
Ma oleksin nõus kasvatama ka kolme last meie alla 100 ruutmeetri suuruses korteris, ja imetabaseid tehnikavidinaid ega muid edevaid asju ma ei vaja, kuid ma ei taha, et mu laste peale karjutakse, et kellelgi pole nende jaoks aega ega tähelepanu, mida nad vajavad. Sedasorti elukvaliteeti ma tõesti ei taha alla lasta ja ma ei tea, kas meil jagub jõudu, et kõigi nende esilekerkivate probleemidega toime tulla, kui meid rohkem saab. Sest ühiskonda ja haridussüsteemi muuta pole minu võimuses. Või on siiski? Ainult enda jagu?
(Selles blogis samal teemal sünnituse teemasildi all.)
Tipp Ja Täpp

Lapseootusest

Eelmine teema ajendas mind seda lugu kirja panema. Meie ühiskonnas tundub olevat normiks, et lapsed tulevad ise. Täisväärtuslik on ikka see inimene, kes hästi teenib, teeb head karjääri või muul viisil palju ühiskonnale annab (õpetajat ega arsti vist karjääritegemine ei ahvatle, siiski peetakse nii heast õpetajast kui heast arstist omade ringis väga lugu; olgu siis ameti reputatsioon pealegi olematu).
Emadust tikutakse nägema pigem ajutise töövõimetusena. Mitte asjana iseeneses. Tubli naistöötaja püüab lapsed saada lühikese vahega, et mitte töölt liiga kauaks ära jääda ja mitte kahe lapse sünni vahelt tööl "tilgutamas" käia. Ja tööandjad ikka kahtlustavad, et nende noored naised võivad ka mingi aja pärast koju jääda ning eelistavad pigem noort isa, kes on kindlasti lojaalsem oma tööandjale. Aga tubli eesti naine tahab ikka olla tublim kui mees. Ka palgatööl. Kasvõi oma peret ja (sündimatagi) lapsi ohvriks tuues.
Eks see näitab, kuidas me tegelikult väärtustame elu. Ja kuidas raha ja tööd.
Mina olen kogenud, et lapseootuses on kõik eriline. Juba ootuseootus on eriline. Mina olen kogenud ka seda, et ootus on väga jõumahukas ettevõtmine. Algul on suur väsimus (vahel ka halb enesetunne), pärast ei jaksa oma suure koguga kergejalgsetega sammu pidada. Aga ikka väga üldiselt peetakse enesestmõistetavaks, et kuni raseduspuhkusele jäämiseni tuleb naine kõigega toime nii, nagu varem. Mõni ilmselt tulebki, aga neid teisi saab iga aastaga üha rohkem, sest linnastunud ebatervislik elu on ka naised nõrgemaks teinud. Ning töökohustused on pigem raskemaks läinud, pinge ja kiirus kasvab.
Mulle tundub õige, et lapseootuse ajal on võimalik lubada endale kõike vajalikku. Eelkõige on vaja puhkust ja rahu, et oma olukorraga harjuda. Ema kohtub lapsega ju ammu enne sündi juba. Mina tahtsin kogu aeg oma kõhutitaga koos olla. Muu maailm lihtsalt ei huvitanud (jah, teise lapse ootuse ajal sai esimene ülekohtuselt vähe tähelepanu). Seda last kanda saab ema ainult siis ja praegu. Mitte ükski hetk ei kordu. Kõik on eriline.
Iseasi, et kuidas need tööandjad siis saavad oma asjad aetud. Ja kuidas pere end rahastab, kui ema terve ootusaja rahulikult võtab ega pinguta endist viisi palgatööd teha. Minu meelest on need praegu ka kõrvalised küsimused. Kuidagi ikka saab.
Põhiline on anda lapsele, mis lapse jagu. Ja emale, mis ema jagu.
Tipp Ja Täpp

Esimene või kolmas laps?

Mis oleks riigist üllam: kas osta kahelapselisse perre kolmas laps (kolmanda lapse sündi toetades) või esimene laps sellisesse perre, kus neid ise pole sündinud (toetada katseklaasilaste tegemist)? Sedasorti raha-asju ei jaga mina sugugi, hinna ja kvaliteedi suhte analüüs jääb seega teistele. Mulle pakkus sellest vestlusest huvi väide, et katseklaasilastel on nõrgem tervis ja nad vajavad edaspidi rohkem arstiabi. Küllap see nii on, sest selle lapse vanematel juba ei olnud kõik tervisega korras.
Ma arvan, et kui paar loomulikul viisil lapsi ei saa, on selleks mingi põhjus. Ja tegelda tuleks põhjusega, mitte tagajärjega (lastetus).
Meie lapsed ei ole ka päris ise tulnud, kuigi meditsiini abi pole me vajanud. Ma ravin oma nohu ka ise, põhjusest alustades. Ravimid mõjuvad ainult tagajärjele. Ja põhjustavad uusi tagajärgi, sest põhjus jäi ju alles.
Põhjused on kusagil mujal. Mina arvan, et nähtamatus maailmas. Meie tunnetes ja mõtetes ja karmas ("Alguses oli sõna = mõte"). Nendest asjadest alustades võib heal juhul jõuda mistahes olukorra algpõhjuseni ning selle ära lahendada.
Katseklaasilapsed tulevad perre olukorras, kus ema ja/või isa hinge arengu probleemid on lükatud eest ära, ning lapsed hakkavad ise neid probleeme läbi oma keha lahendama. Teisisõnu on haiged.
See ei ole hea valik, lükata oma probleemide lahendamine oma järeltulijate õrnadele õlgadele. Aga ilmselt ka mina oleksin valinud saada katseklaasilapse, kui muud viisi ei oleks õnnestunud. Oma laps on sageli see, kes just oma valude ja vaevadega lükkab vanema isikliku arengu teele. Muidu need vanemad sageli sinna oma jalga ei tõstaks. Nii et selle uue lapse läbi sünnib ka teine uus inimene: ema, võibla kolmaski: isa. Varasemast materialistlikust täiskasvanust võib välja kasvada hoopis teisel viisil oma elu eest vastutust võttev ning terviklikkust otsiv inimene. Sellest võidab pere ning kõik, kellesse nende tegevus puutub. Kogu rahvas, kogu maailm.
Samas toob just kolmanda lapse sünd väga paljud Eesti pered vaesuse piirile. Ja vaesusest kaotavad kõik: kõik selle pere liikmed, sest nende vajadused jäävad rahuldamata, mistõttu nende potentsiaal jääb avamata ja rakendamata. Sellest kaotab ka terve rahvas ja terve maailm.
Küll on hea, et mina ei pea riigi rahaasju otsustama. Aga ma soovin suurt suurt südametarkust neile, kes selliseid otsuseid vastu võtavad!
Tipp Ja Täpp

Õigus mitte aborti teha

Lugesin perekoolist üleskutset koguda kokku naiste kogemused abordist. Ma olen ise ka mõne naise kogemustega kokku puutunud (endal see õnneks puudub). Abordi tegemisest räägitakse väga pealiskaudselt, vahel ei räägita üldse. Aga seda valusamad on need ärapööratud pilgud ja pikad vaikusehetked.
Olen mõelnud, kui hirmus, et naisi süüdistatakse mittesünnitamises ja aborditegemises. Justkui oleks see nende vaba valik ja isiklik tahe. Ja kui hea on lükata kogu vastutus laste ilmaletoomises naiste õlule. Just nende sünnitusealiste naiste õlule, kes võiks oma eluga ka kõike muud teha. Enne on mõneks muuks asjaks vara ja pärast, kui lapsed suured, jälle hilja. Selle parima aja oma elust annab suur osa naisi suurelt osalt oma lastele ja kuuleb harval vabal hetkel kõrvalt nö ühiskonna tänitamist, et miks nii vähe.
Samal ajal kui lasteta suguõed karjääri teevad või vaheldusrikast eraelu naudivad.
Mulle tundub, et võibla just naiste asi oleks naisi rohkem toetada. Lapse saamisel, kuid mitte ainult. Võibla me üldse võiks üksteist rohkem toetada.
Nojah, mehed ju ka. Võiks toetada naisi ja üksteist. Miks ma küll kahtlen, et meestele sellise toetuse mõtte ja vajaduse selgitamine käib suurele osale meist üle jõu? Tipp Ja Täpp

Helena Vooglaiu pikk lugu abordist ja naise eneseväärikuse kaitsmisest.

Sõber või vaenlane?

Kas lapsi saada või mittesaada sõltub minu meelest palju enamast kui lihtsalt enda soovist ja valmisolekust. Minu meelest pole võimalik laste kasvatamisega üksi hakkama saada. Laste saamisel võib määravaks saada abi kättesaadavus. Kui liita kokku ema võimed ja võimalused, isa võimed ja võimalused ning muu abi, siis kui palju seda on. Teises ringis on tähtsust ka ühiskonna suhtumisel. Osa ülemusi ja muid inimesi peab ülimaks luuserluseks olla aastase lapsega kodus, kahesest rääkimata. Tallinna liikluses tundub mulle sageli, et minu ja mu laste tervis ja heaolu ei lähe väga paljudele üldse korda. Ja väga väikese kõrvalise abiga last kasvatades võib ema kergesti tunda end mõttetu ja ebavajaliku või lihtsalt kurnatuna. Keskkond tundub vaenulik. Sellisesse keskkonda (rohkem) lapsi ei taha.
Teine pool sellest kurvast loost, et mõni neist lastest ikkagi tuleb, ka siis, kui ei tahetud. Ja võib olla vanematele suurima rõõmu ja armastuse allikaks. Ja võib juhtuda, et asjad sujuvadki üle ootuste hästi. Aga võib juhtuda ka seda, et neid lapsi tõesti ei tulegi.
Postimehe artikkel: Michael Cook: kunstlik viljastamine – kas rahva püsimajäämise võti?
Tipp Ja Täpp

Sünnitamise masinast

Mart Laar ja teisedki meespoliitikud on artiklites arutanud, kuidas naisi sünnitama saada, lausa sünnitamise masinat olen lugenud mainitavat.
Kasutavad ikka viisakamaid sõnu, aga mulle on tundunud, et lugupeetavate arust on meie iibeasja viga naistes. Et nad ei sünnita.
Minul võttis esimene sünnitus 12 tundi, teine poole vähem aega. Väsitav ja valus on sünnitus küll, aga mitte see pole takistuseks laste saamisel. Kui kogu laste saamine sünnitusega piirduks, siis võiks neid ikka teha küll. Kas just masina kombel, aga korra-paar aastas võtaksin ette. Mulle lapsed meeldivad, nad on jube armsad.
„Häda” on selles, et kui laps on valmis sünnitatud, siis suurem töö alles algab. Ja väga sageli peab naine seda tööd tegema üksi. Paremal juhul mehega kaksi, või ehk on keegi kena inimene abiks.
Aga riigi ja ülejäänud ühiskonna silmis on vastne titemamma pigem mingi priileivasööja – öeldakse, et titepuhkusel. Puhkus või asi, ma ütleks. Süüa ja magadagi pole vahel aega, muust lustist rääkimata. Alailma ja vahetpidamata tuleb titenduse tööd teha. Ressurssi kulub sellise inimese peale palju (tuba olgu soe, ema toit kvaliteetne ja titeasjad ka veel), tulu on vähe.
Inimene ei maksa meil ju midagi.
Tipp Ja Täpp