Kolmapäev, 30. märts 2011

Mürgijõgi

Meie poeg armastab maakaarte joonistada. Enamasti on neil mõni peidetud aare, teid, mida mööda liikuda, vahel veekogusid, väravaid ja igasugu muid objekte. Viimastel kaartidel on olnud mürgijõgi. Ja laps lisab üksikasjaliku õpetuse, kuidas ma peaksin selle kaardi järgi minema, et vältida mürgijõkke sattumist. Fukushima?

See seostub sõnumiga, mille ma eile meilile sain: kutse ühispalvele tuumajaamas kasutatud saastunud veele: palun andesta! Me täname sind, me armastame sind!

Vesi ei ole Sinu või minu, Eesti või Jaapani. Vesi on üks igal pool, alatises ringluses. Me oleme ise ka suuremalt jaolt vesi. Ja inimmõttel on võimas loov jõud, ühendatud mõttel veel eriti. Igal täistunnil on kuskil keskpäev...

TJT

Kõikidele inimestele maailmas
Palun saatke oma armastuse ja tänupalved veele, mis on Jaapani Fukushima tuumajaamades.

Suurte üheksanda astme maavärinate ning kaasnevate tsunaamide tagajärel on 10 000 inimest ikka veel kadunud... Õnnetusjuhtumist on kulunud 16 päeva. Mis teeb olukorda hullemaks, on vee leke Fukushima tuumajaamades, mis omakorda saastab ookeani, õhku ning ümbritseva piirkonna vee molekule.

Inimmõistus pole suutnud kuigi palju teha olukorra leevendamiseks, me vaid püüame maha jahutada radioaktiivse materjali raevu reaktorites, kallates neile vett.
Kas polegi rohkem midagi teha?

Arvan, et on. Üle kahekümne aasta kestnud hado mõõtmiste ja veekristallide pildistamise tehnoloogia uurimise tulemusena olen näinud vett muutumas positiivseks puhastes inimpalvete võngetes, sõltumata vahemaast.

Albert Einsteini energia valem - E=MC2 tähendab tegelikult -- Energia = inimeste arv korda nende teadvuse ruut.

Nüüd on aeg mõista tõelist tähendust. Ühendame oma palved kui kaaskodanikud Maal. Ma soovin paluda kõigil inimestel, mitte ainult Jaapanil, vaid kõigil inimestel üle Maa aidata meil leida väljapääs kriisist sellel planeedil.

Palve on järgmine.
"Me saadame oma armastuse ja tänulikkuse mõtted kogu veele, mis on Fukushima tuumajaamades".
Kuupäev ja kellaaeg:
31. märts 2011
kell 12:00 (lõunaajal) igas ajavööndis.


Palun korrake järgmist fraasi:
"Vesi Fukushima tuumajaamas, meil on kahju, et oleme sind pannud kannatama.
Palun andesta meile.
Me täname sind,
Me armastame sind.
"

Palun korrake seda häälega või vaikselt oma meeles. Korrake seda kolm korda, hoides käsi palveasendis südamel. Palun olge siirad.
Tänan teid südamest.

Armastuse ja tänulikkusega,
Masaru Emoto
Vee Sõnumitooja

Sarnasel teemal "Koosolemise jõud".

Teisipäev, 29. märts 2011

Roheline

Ma olen üsna rahul kõigi meie kohalike aastaaegadega, aga nüüd märkan endaski poriste lumehangede vahel kevadeootuse märke. Garderoobi talvised tumedad toonid on vahetatud salatirohelise vastu. Küünla valge ka heleroheliseks. Küünla värv märgib minu jaoks seda, millist meeleolu ma parajasti oma ellu kutsun. Novembrist sai selleks valge, kui oli sisemine puhtuseigatsus. Heleroheline tähistab kasvamiseigatsust ja mingit vaikset sisemist rõõmu, mida iga rohuliblegi kuhjaga loob ja hoiab. Ja mis kasvab aegamisi – ja siis päris ühtäkki selliseks suureks ja võimsaks nagu „Tuu-Tiki kevadelaul“ „Muumitrolli“ raamatus.

Aga rohulibledeni on veel aega. Niisiis panime üht-teist potti kasvama ja varsti hakkab aknalaud rohekat ilmet võtma, esimesed rohelised ninad on rõõmuga vastu võetud ja varsti ka pintsli pistetud. Ma kasvatan kevadel idude asemel võrseid, on kuidagi tummisem söök. Seemnetega jännata lastele ikka meeldib. Sel suvel hakkame vist isegi kartulit kasvatama. Eksootika mõttes (laste arust on see jube lahe, et maal elav sugulane ise endale kartulit ja ube jms kasvatab). Nii et tuleb siis ka rohenäpuks hakata, kuigi ma loomu poolest oleks pigem ringilonkija, unistaja ja korilane. Aga jah, mingi tohutu sisemine kirg haarab mu täiesti endasse, kui ma (taas) kuhugi seemneleti ette satun.

Viimati varusin sügisel veel mulla valmis. Mullu kasutasin poemulda – no kust ma hangede alt seda päris mulda oleksin saanud. Ja siis hakkasin mõtlema, et millest see poemuld ongi tehtud. Ma tean nt titemammat, kes korrusmajas elades viskab Moltexi mähkmed kompostimisjäätmete hulka. Moltex võib ju mädaneda ja mõnest teisest geelmähkmest ökom olla, ma olen ise ka neid kasutanud, kui riidemähkmetega jännata ei viitsi. Aga ta on ikka üks geelikäkk, kuigi vast veidi vähem ilge kui Pampers, ja oma aeda ma pole neid iialgi kompostihunnikusse pannud. Ja me ise anname oma tänavalt kogutud puulehed komposteerimisväljakule – autoõli ja jumal teab, mille kõigega immutatud saast. Vat sellist asja ei tahaks küll sisse süüa. Niisiis tuleb ka ökomulda varuda sügisel, et kevadel aknalaual söödavaid taimi kasvatada.

Ka minu tänane odrapuder (nagu eelmisedki) sai roheline: spinati ja rohelise herne ja murulauguga. Mujale pistan ohtrasti supirohelist (vahel odrapudrule ka). Ja spargelkapsas maitseb hää. Toit peab ka praegu olema roheline!

Head rohelist teile ka!

TJT

Igapäevastest õpetajatest

Kas te kannatate laste all? võiks „Pipit” parafraseerides küsida. Ja kui palju neid olekski, kes saaks pipilikult „ei” vastata?

Olen kunagi mõelnud oma naistuttavale, et mismoodi tema titaemapõlv küll välja näeks. Kui tal kulub lastetuna igal õhtul tund, et oma näonahka puhastada ja küüsi poleerida. Ja igal aastal tuleb remonti teha korteris, kus ta korraliku naisterahvana oma kassiga kahekesi elab. Ma arvan, et mul on aidanud titendusega toime tulla paras annus ükskõiksust kodukorra suhtes. Joonistused seintel ja mänguasjad kõikvõimalikes kohtades ei morjenda, peaaegu (autod söögilaual on täiesti keelatud, aga ma siiski ei ole suutnud seda keeldu täielikult pidama saada). Köögist välja ma muide lapsi söögi-joogiga ei lase. Külaliste lapsi ka mitte – kuigi igaüks kahtlemata ei saa sellest aru, miks ma küll nende armsate lapsukeste moosiplekke oma kaltsuvaipadele ei hooli (kui väikelaps jooginõu ümber ajab, on see ju ealine paratamatus, mida ei saa lapsele pahaks panna, küll aga saab hoida seda klaasiga last köögis, kus on lihtsam koristada... vähemalt niikaua, kuni mina olen siin majas perenaine...).

Võtsin kunagi lilleorulase juttu tõsiselt ja tegelesin oma puhtuseteemaliste ingrammidega, vähemalt teadvustamise mõttes. Väidetavalt olla mina olnud puhas laps, kes valgete pükstega mitu päeva õues mänginud. Ja püksid püsinud ikka sama valged. Mida aga ei saa sugugi öelda meie laste kohta. Ma vaatan vahel õudusega, kuidas nad pori pritsivad – ja püüan oma sisemist puhtusefriiki taltsutada. Ma arvan, et pori on tervislikum kui liigne puhtus ja ohtrasti pesuvahendit. Ja lapsed on pestavad. Aga jah, ma ikka kannatan selle all küll. Ja samas teisalt naudin nende vabadust. Vabadust, mida ma ikkagi piirama olen asunud, algul piduriiete teemal ja nüüdseks püüdnud olukorra viia sinnani, et suuremad müttamised käiks trööbariietes,käivad ka, enamvähem.

Lärm on ka kole asi. Lapsed on lärmised. Isegi muidu vaikne natuur võib koduses õe-venna naakluses üllatavalt kõva häält teha. Ja palju ja pidevalt. Üks hea rohi selle vastu on kodunt jalga lasta. Ma arvan, et see on peamisi emade varase tööleruttamise põhjuseid. Oma närv on kõige kallim ja ükski palgatöökoht, mida kümnekonna aasta jooksul olen pidanud, pole võrreldav selle pingega, mida ma kodus olen kogenud (aga nauding pole ka paraku võrreldav). Ja nii keerulisi ja ilmselgelt ülejõukäivaid ülesandeid pole mulle asutustes veel antud kui need, millega oma lapsed igapäevaselt kostitavad. Ega ma teisalt kujutagi ette, millega palgatööl mind annaks motiveerida, et nii keerulisi asju üldse ette võtaksin. Aga lapsed motiveerivad oma olemusega ja sellest piisab.

Kõige hullem on muidugi egoga. Kuni laste sünnini olin ma üsna tark inimene, kes – omamata küll lastega suuremat kogemust, ikka teadis, kuidas asjad peavad käima. Tütar on mulle üha ja üha tõestanud, et tema lahendused ja lähenemised on tunduvalt arenenumad ja poeg tõmbab minu seisukohtadele lihtsalt üheselt vee peale. Mees on suur pealik nagunii ja mina ei saa enam üldse kõige targem olla – kui, siis ainult omaette blogis porisedes (aga siis ka täiega). Kõige hullem on see, et mulle tundub sageli, et neil ongi õigus.

Lisaks on tütar olnud mulle tõeline tundeõpetuse õpetaja: tundliku ja õrnahingelise lapsena saab ta minu kohati karmivõitu käitumistest haiget. Ja on lausa sundinud mind sellega midagi ette võtma - tõesti ebamugav on olla elevant portselanipoes (jah, ma salamisi olen imetlenud nt Liisi Koiksoni vanemaid - et kuidas neil õnnestus see kaunis lilleke nii hapra ja puhtana üles kasvatada, tõesti tunnustan).

Poeg on tõeline tahteõpetuse õpetaja. Ma olen täiesti päri seisukohaga, et kordus ja rütm, nagu ka selgus ja kindlad piirid on lastele vajalikud, aga minusugusel on raske seda pidevalt nii hoida. Ma olen ise vahel hea meelega üsna käest ära, vähemalt puhkuse mõttes. Aga parim oleks lapsed nt õhtuti õigel ajal magama saada. Ja nt poja magusasöömistele kindel piir seada ka kummutitagustes asjades (vt eelmist sissekannet). Aga mina muigan ja löön käega. Eks siis pärast jälle vitsad peksavad ja jama on rohkem kui rubla eest.

Lapsed võivad uskumatult palju ebamugavusi põhjustada ja täit rahu nendega kauaks ei ole. Aga eks jõukam rahvas saab võtta teenijaid majja ja kel see võimalus puudub, eks siis arenegu isiksuslikus plaanis.

Hiljem lisatud: nii, ja nüüd hakkas bioneeris silma enda energiate tugevdamise teemaline kirjutis - mida kõike inimene võiks enda heaks teha. Jah, tunduvad head soovitused tõesti. Aga kui tal on 24/7 lapsed, siis on sellega toimetulek küll uskumatu kübaratrikk (võti on teiste inimeste abi, niisiis aidakem ja võtkem abi vastu; koos on kõik võimalik).

TJT

Kummuti ja kapi taga

Kui meil esimene laps hakkas maanduma, panime akna alla võrevoodi valmis ja selle kõrvale uhiuue kummuti titariietega. Kummuti sai pandud voodiga enam-vähem ühele joonele ja seinast mõnevõrra eemale. Kui võrevoodit enam vaja ei olnud, korjati ta kokku, aga kummut jäi ikka sinna, kus ta oli. Kummuti ja seina vahele jääb selline mõnus väike vahe. Meie poeg peab seda oma toaks.

Ega ma eriti ei julgegi sinna vaadata, see on nii privaatne koht ja seal käiakse sala. Ja muidugi on see tõeline poissmeheelamine ja seapesa pealegi. Sinna nurka poeb ta vahel omaette nahistama. Ja tassib mustade päevade tarbeks magusat, mis ta kuskilt pihta on pannud (ikka mõni komm või šokolaad jääb vahel ripakile, ja pähkleid, rosinaid...). Seal ta siis turgutab end neil kurjadel päevadel, mil ema söögiks midagi liiga tervislikku ja tema maitsest mööda pakub.

Tütar tegi endale samasuguse nurgakese teise tuppa, keegi nihutas madalat kappi seinast eemale ja enam seda kappi oma kohale tagasi panna ei saa, sest kapitagune on mõnusat pesakraami täis – mänguasju, (pudi-)padi, mõni raamat, kannutäis jõulude järel kogutud kuuseokkaid ja muud imetabasust. Vahel käib tütreke seal raamatut lugemas, vähemalt korra on ka uinunud. Ja vahel mängivad lapsed selle teine teisel pool poodi.

Selleks on küll hea variant, kui lastel on paras vanusevahe ja vanem laps on tüdruk. Saab selliseid keerulisemaid rollimänge sisukamalt mängida. (Ja selleks pidada ka hea olema, kui vanem laps on õde, et väiksem vend ei löö nii kõvasti, nagu ütles üks tütre sõbranna, kellel on vanem vend.) Lasteaias mängib poeg seevastu poistega möllukamaid mänge ja põlgab tüdrukute kohvikumängud igavaks.

TJT

Pühapäev, 27. märts 2011

Lilleste lasteraamatutest

Meie tütar on viimasel ajal krimkahuviline olnud. Mika Keräse jalgratta varastamise lugu tegi otsa lahti ja nüüd on neid põnevusraamatuid ridamisi loetud, kogu eestikeelne Lena Lilleste ja mõni Lindgren ka pealekauba.

Lena Lilleste on kaasaegne Rootsi autor. Tema lugude tegelased on 14-aastased koolipoisid kusagil Rootsi väikelinnas. Eesti keeles on ilmunud seitse krimkat, mis kajastavad koolilaste elu ja erinevaid vägivaldseid sündmusi koolivägivallast pettuse ja narkoteemadeni. Sirvisin ühte raamatut ja mees ka sirvis. Et mida me siis sellest arvame, kui neljandale kuni kuuendale klassile suunatud raamatus kasutatakse nt sõna keppima.

Nojah. Mulle meeldiks, kui keppimist olemaski poleks, vaid ainult heledamad (ka kehalise) suhtlemise viisid – aga elu on elu ja osa inimesi muud ei kogegi kui loomulike vajaduste rahuldamist, võimu ja vägivalla suhteid ja mitmesugust ikaldust. Ju siis nii. Ja kui laps nii isukalt loeb, siis on praegu õige aeg tutvuda maailma koledustega. Meie oleme siin püüdnud sellist lindgrenilikku idülli luua, aga kahtlemata pole see kogu maailm. Võibla toimib lugemine vaktsiinina, nagu varem muinasjutud - vähemalt keskkonnas, mis peaks juhtima teiste võimaluste juurde.

Igatahes olid tolles minu sirvitud raamatus hästi realistliku moega suhted poja ja üks last kasvatava uut suhet loova ema ja uue pere loonud isa vahel – kus poeg end täiesti ülearusena tundis. Ja eks siis olnud ka raske maailma koledustega toime tulla, sest polnud kellelegi toetuda ega kuskilt abi küsida. Võibla selles eas laps arvab Eestiski, et peab ise hakkama saama. Ja paljud täiskasvanud kahjuks ka. Mõne asjaga võiks, aga mõnega ei peaks sugugi, on minu arvamus.

Minul tekkis selle sarja järjekordset raamatut kodus nähes tunne, et ma tahaks rohkem isasid laste juurde. Tõelisi isasid, kes toetavad lapsi nende arengus ja aitavad lapsel eluraskustest läbi minna ning samas aidata tal kätte leida enda õige teeots. Mingi idamaise mõtteviisi järgi (vabandust, mu mälu salvestab põhimõtteid ja seisukohti, aga mitte „kataloogiviiteid”) on ema töö kasvatada last hoole ja armastusega kaheksa-aastaseni ja siis isa töö veel kaheksa aastaga toetada ta ühiskonnaküpseks saamist. Mulle tundub, et küpse(ta)mine on tänapäeval veel keerulisem kui vanadel aegadel ja võtab kahtlemata ka kauem aega. Ja isasid on võibla vähem saadaval kui agraarajastul. Aga ehk muutub ka see.

On ju märgata, et viimase kümnekonna (?) aastaga on muutunud paljuski suhtumine mehe rolli laste kasvatusel. Vähemalt sellest räägitakse ja need mehed ise otsivad oma lastega lähemaid suhteid kui võibla nende isad omal ajal. Eks praegused vastsed isad ole suurelt jaolt ka hilisemas vanuses isaks saanud kui varematel aegadel. Küpsemine annab teise perspektiivi.

TJT

Neljapäev, 24. märts 2011

Täielikust vastutusest

Helini blogis on tähelepanuväärne postitus täielikust vastutusest. Ma olen aastaid mõelnud, et kuidas muuta olukordi, mis on justkui teiste taga kinni. Kuidas mitte kannatada olukordade all, mis on väljaspool minu haardeulatust. Sest teisi inimesi muuta pole ju minu võimuses. Minu meelest on see kuldaväärt kirjatükk ajal, mil meediast vaatab mulle sageli vastu virin teemal, kuidas eestlastel on midagi viga. (Ma arvan, et eestlastel ei ole mingit erilist viga, või siis pole vaja sellistega tegemist teha, kellel on. Kõigil see muidugi nii lihtsalt ei toimi, aga paljude jaoks piisaks suhtumise muutusest ja elu saaks kõigi jaoks rõõmsamaks.)

Täieliku vastutuse printsiibis sisaldub, et kõik, mis on, on enda sees. Ja kõik, mida on vaja muuta, on ka endas. Näiteks on mind aasta aega häirinud laste omavahelised suhted, mis sageli on kõike muud, kui kenad. Lugesin seda lugu, mille keegi kena inimene mulle mõni päev tagasi saatis ja uurisin seda asja. Oma laste suhteid enda sees. See ei muutnud veel midagi. Aga kui me vaatasime koos tütrega, mis temas võiks teisiti olla, et vend teda ei kiusaks, leidis muudatus aset. Vähemalt paar päeva on kodus olnud teine meeleolu. Selles loos on võti teistsuguste suhtumiste juurde ja selle kaudu teistsugusesse, meeldivamasse maailma. Kuigi meeldivusel ei peaks tolles teises maailmas enam suurt tähtsust olema.

Sama blogi eelmine sissekanne, Charlie Chaplini 70. sünnipäeval kirjutatud luuletus on vaimustav kokkuvõte sellest, kuidas ennast armastada. Mulle tundub väga õige ja tervendav. Elust tolles teises maailmas.

TJT

Pühapäev, 20. märts 2011

Kelgusõit ja tasakaalukunst

See on vist eriti ebapopulaarne mõtteavaldus, aga minul on tegelikult hea meel, et seekord pole kevadine koolivaheaeg mõttetul poriajal, nagu tavaliselt, vaid saab talvesporti nautida. Ma olen endamisi ikka mõelnud – juba enda kooliajast peale, et miks küll koolivaheajad on ilma poolest nii mõttetutel aegadel, kui õues on suht vähe peale hakata. Parimad ajad on looduses kevade saabumine mais, sügise saabumine septembris ja talve lõpetus veebruaris, vahel ka märtsi algul. No ja suvel ka, kuigi see on mõneti igavam lebo aeg (samas annab soojus võimalusi juurde). Ja jõulude paiku on lihtsalt selline täielik nullpunkt, et on vaja aeg maha võtta. Aga need paremad ajad peavad lapsed suurelt jaolt koolipinki nühkima, selmet loodusega koos hingata.

Niisiis. Käisime hommikul kelgumäel. Ilus suur valge kelgumägi ja enne keskpäeva nagu tavaliselt ka päris või üsna tühi. Täna väga ei libisenud, sest eile tuli uut lund üksjagu peale ja see oli hommikuks veel kinni sõitmata (nii et ka laupäevane päev on möödunud selle Mustamäe nõlva jaoks lastevaikselt – kus neid lapsi siis tänapäeval peetakse, kui mitte kelgumägedel?).

Lapsed tegid mõned kelgusõidud ära ja tükkisid siis kõrvalolevast jäärajast pepuli alla laskma. Vaatasin taas ja mõtlesin. Tütre lumepüksid on teist aastat jalas ja juba natuke kulunud, tagumiku pealt veidi lõhki ka tõmmatud, aga parandus peaks pidama. Aga ma olen ka need talveriided ostnud selle arvestusega, et võiks teisele lapsele ka jääda, sellist unisex värvi (ja meil on palju noori sõpru, kellele nooremast lapsest ülejäävaid asju pakkuda). Ja üldse. No ei ole öko trööbata kalleid naftaprodukte sellisel viisil, kui ometi on kelgud ka olemas.

Teisalt muidugi on vahelduseks jäärajalt lasta huvitavam kui kelguga, mida ju küllalt proovitud. Üks meie laste lasteaia ema kunagi just kiitis seda küllusesuhtumist, mis selles lasteaias valitseb: et lastel lubatakse mulla peal kelkusid vedada. Ikkagi huvitav tunnetada, mismoodi lippab. Mulle see mulla peal kelguvedamine nii väga ei meeldi (aga pole sõna võtnud). Küllusesuhtumine meeldib, aga loodusehoidja minus kääksatab endamisi (tolle emaga ma vaidlema ei hakanud, sest tema seisukoht on mulle ka sümpaatne: küllusesuhtumine on midagi, mida eesti talupojakultuuris vähevõitu ja kui me oma mõtetega oma elu rajame, siis... nojah, mina ka ei tea).

Niisiis see loodusehoidja minus arvab, et võiks asju hoida (ja ammugi loodust, sest mulla peal kelgu vedamine, eriti, kui laps peal, teeb rohulibledele haiget, minu meelest). Eks see ole selline talupoeglik mõtteviis, et hoitagu asju. Mis on mulle paljus sümpaatne, hoida, väärtustada ka materiaalset kultuuri, isegi kui see on plastmassist saritoode. Sest kõik on pärit loodusest. Vähem kulutada tähendab minu jaoks väiksemat jalajälge ja see on sedasorti armastuseavaldus nende hüvede eest, mida me paratamatult iga päev kasutame. Õhu, vee ja toiduta, aga ka riide ja majata ju kuidagi ei saaks. Ja saamahimuline ja kohati lihtsalt rumal inimkond ju aina laieneb. No et vähemalt mina püüan endas selle koha terve ja tasakaalus hoida.

Samas on lastele loomuomane äärmiselt pillav eluviis. Sest nemad tulevad meile kustki piiritu külluse maalt ja alles õpivad, et ka vesi ja toit on väärtused ja Maal tuleb need meie jaoks valmis teha. Kui keegi õpetab. Et on piirid, millest üle võib, aga pole mõistlik minna. Siis me kasvame suureks ja vaatame, et igal pool tulevad piirid vastu. Need, mis me oleme kasvatusega omandanud. Mõned vajalikud ja teised piiravad. Võta siis või jäta.

Et no mis ja kuidas.

Kogu see lapsekasvatus on üks tasakaalukunst. Sedasorti enesearenduskursus.

TJT

Neljapäev, 3. märts 2011

Sünnipäev energiaavastusmuuseumis

Tallinnas Põhja puiesteel on vanast elektrijaamast tehtud energiaavastusmuuseum. Vanast elektrijaamast tähendab mh seda, et seal on külm. Kui õues on +/- null kraadi, siis sees on +12, vaatamata sellele, et rõõmsavärvilised radiaatorid on soojad, kõrge lagi ja silmanähtavad avaused ukse ja piida vahel ei võimalda ruumi külmal ajal soojana hoida.

Meie seltskond koosnes kolme ja poole kuni üheksaaastastest lastest ja ma arvan, et neil tegemist piisas. Õnneks oli seltskonnas ka neli täiskasvanut: sellises vanuses lapsed vajavad seal veel üsna palju juhendamist ja täiskasvanu tuge.

Suures saalis mängiti erinevate ägedate seebimullitajate, liivakeerutajate, magnetiteasjanduste ja fakiirilauaga (proovisin järele, tõesti ei ole valus nõelte peal pikutada). Ja kuuliveeretamise mäng. Kõigel kenasti sildid juures, et mis jõud kuskil mõjub. Ja suurematele elektriasjanduse uurimise vahendeid. Meie kõndisime lihtsalt ringi ja katsusime ja vaatasime. Silte ei lugenud, vara veel. Väikestele on liumägi ja ühe mittetöötava lõbustise juures sai kiikuda.

Alumisel korrusel oli nö muinaskoletiste näitus. Nt põhjakonnamasin, mis puupulki katki hammustas. Ja saba liputav näkk. Ja sookoll, keda seekord esindas roheline tehistuust aurumasinate vahel.

Rohkesti masinaid ja mõnele poisile kindlasti meeldis. Minu mõningaseks üllatuseks meeldis koht ka meie tütrele, kes seni pole mingit tehnikahuvi üles näidanud (välja arvatud muidugi arvuti ja mobla klõpsimine). Tütar pidas seda üheks toredamaks sünnipäevaks, kus ta käinud on, aga asi võib olla ka noortes peoperemeestes, kes on tema head sõbrad. Või siis pakkus uus ja teistmoodi koht põnevust.

Teadusteatrit näidati ka. Valati erineva tihedusega värvilisi vedelikke kihiti, lasti ümmargusi tossurõngaid, tulistati aururakette ja põrgatati varrukal seebimulle. See kõik käis tohutukiire seletuse saatel ja giid ei olnud minu meelest lastega kuigi sisukas kontaktis, aga vormiliselt kahtlemata oli. Aga võibla on see jutukiirus õnnistuseks, mis ei lasknud liiga noortel inimestel teemaga haakuda. Meie lapsed on mingi vanuseni silmnähtavalt alfalainepikkusel elanud ja see tundubki õige ja tervislik (seepärast lasteaednikud räägivadki nii tohutu aeglaselt, mis minu jaoks nendega infovahetust pärsib, kui ma ise ei viitsi samale kiirusele või aeglusele minna). Suured ajavad oma suure inimese asja teistel kiirustel.

Üks tagasihoidlik ruum oli sisustatud paari laua ja toolidega. Seal sai koogi lahti lõigata ja ära süüa. Selles ruumis oli soojem ka. Sisustuse suhtes nõudlikule inimesele võib see teadlaslik askees häiriv olla, aga meile sobis küll.

TJT

Kolmapäev, 2. märts 2011

Lättes avatud uste päev

Praegusel ajal on waldorfkoolides lahtiste uste päevad. Kel huvi, võib kaema minna.
Lätte üritused on toredad olnud, olen vahel käinud. Ka siis, kui pole oma last sinna viimas olnud, lihtsalt huviline võib ka olla. Ja need viltimise töötoad on mõnusad. Kus ma muidu viltida saaks, kui mitte sedasorti üritustel. (Kodus viltimiseks pean käima juhendusi küsimas - ja ikka samadelt inimestelt.)

TJT

Olete oodatud külalisteks Erakooli Läte avatud uste päeval, mis toimub 11. märtsil
aadressil Kruusa tn. 23, Keilas.

Kavas:

15.00 Laste loomingu näituse avamine
15.30 Tutvustav ringkäik koolimajas
16.00-17.30 Kevadet ootav viltimise töötuba
17.00 Tutvustav ringkäik koolimajas
18.00-18.30 Erakooli Läte õpilaste kontsert
19.00-20.30 Loeng lastevanematele „Kool kogukonna südameks“
15.00 -21.00 Avatud kohvik vanemate küpsetatud hõrgutistega ja lastehoid.

Keila lehes ilmus selle kohta selline lugu.

Lahtiste uste päev Erakoolis Läte

Pea kõik külastajad lahtiste uste päeval olid lapsevanemad, kelle lastel seisab ees kooliminek või kooli vahetus. Huvilisi oli Keilast ja Keila ümbruskonnast Tallinnani. Sissetulekuaulast sai kaasa võtta Lätet tutvustavat infot.

Lahtiste uste päeva üritustena korraldas Erakool Läte oma õpilaste loomingut tutvustava näituse, viltimise töötoa, kohviku ja kontserdi. Üritused leidsid aset erakooli ruumides Kruusa tänaval, Rukkilille lasteaia ühes tiivas. Ürituste korraldajateks olid erakooli enda lapsevanemad, kes kandsid kaelas silti kirjaga “Läte”, vastasid külastajate küsimustele ja vahetasid muljeid.

Näitusel oli välja pandud kooliõpilaste joonistusi ja töövihikuid. Erakooli Läte tegevus põhineb waldorfpedagoogikal. Õpilaste joonistused ja vihikud andsid aimu, kuidas õppetöö sellises koolis toimub. Joonistustel oli kujutatud muinasjuttude teemasid ja tähtpäevadel korraldatud üritusi. Mitmed näitust külastanud huvilised märkisid, et pildid on fantastilised. Kohvikus pakuti kehakinnituseks erakooli lapsevanemate valmistatud salateid, võileibu, kooke ja jooke. Einestada sai kohapeal laua taga istudes. Toidul olid juures hinnasildid. Kogutud raha läheb erakooli tegevuse toetuseks.

Viltimise töötoast vaimustusid eelkõige koolieelikud lapsed. Juhendajate käe all valmistasid lapsed villast värvilisi looma- ja linnukujusid, nimetähti ja muid kujundeid. Viltimine köitis lapseeas külastajaid märksa rohkem kui nende vanemaid, mistõttu viltimise töötuba toimis lastehoiuna, kuigi lastehoid oli korraldatud omaette eraldi mänguasjade ja pildiraamatutega varustatud ruumis.

Lahtiste uste päeva külastanud lapsevanemad ja huvilised said Erakooli Läte ruume ja üritusi uudistada erakoolis ringi jalutades. Haridus- ja kultuuriselts Läte juhatuse esimees Urmas Keller tegi külalistele ringkäiku ning tutvustas waldorfkooli toimimispõhimõtteid. Külastajad said ülevaate kooli ajaloost, tulevikuplaanidest ja õpilaste koolipäevast. Lapsevanemad, kes nägid võimalust oma last järgmisel õppeaastal siia kooli panna, täitsid kohapeal avalduse.

Külastajaid huvitasid väga riikliku üldhariduse ja waldorfhariduse erinevused ja sarnasused. Korduvalt küsiti erinevate koolituspõhimõtete omavahelise sobivuse kohta, et kui kerge või raske on lapsel tavakoolist waldorfkooli minna või vastupidi. Läte juhatuse esimees Urmas Keller vastas, et õppekava on kõigil Eesti koolidel ühtemoodi kinnitatud ja ükski kool ei tegutse koolitusloata. Selles mõttes on erinevatel koolidel ühisosa olemas.

Erakooli Läte lahtiste uste päeva kavasse kuulus kontsert kooli saalis, kus kooli õpilased esinesid laulude, luuletuste, kandle- ja flöödimänguga. Lapsed õpivad esimesest klassist peale mõnda võõrkeelt, mistõttu laulud ja luuletused olid mitmes keeles. Lisaks lastele esines kontserdil kooli lapsevanemate kandlekoor, mis plaksutati koguni lisalugu esitama.

Merejääl

Igal päeva- ja aastaajal on mul looduses oma lemmikud. Märtsialguse lemmik on merejää.

Kõndida vaiksel valgel lagendikul. Ja mitte alati nii vaiksel. Jääl on oma hääled. Lummavad. Ja mitte ka nii valgel. Seal on ütlemata palju varjundeid. Päikselisel päeval valgust ja avarust ja mingit erilist tühjuse väge. Ja see valgus teeb mustrid ühelt poolt ühe-, teiselt poolt teistsuguseks. Kolmandalt poolt kolmandasuguseks. Mustreid, struktuure ja mõni „miks ta siia niukse asja tegi”.

Sellises kohas ma tahan ainult tunda, kompida, haista, kuulda ja näha. Ilma teadusliku kallakuga targutusteta – sellises kohas kogen, kuidas inimlik teadmine on looduse tarkuse kõrval tühine. Vaadata, kuidas veemutid on oma jäämullahunnikuid teinud. Lähedalt on need jääroosid. Ainult teadlashing võiks pidada neid vee alt välja paistvateks kivideks, mis kobrutavate jääpangakestega kaetud. Aga las siis pidagu. Minu jaoks liiga proosa.

Praegu on jää veel paks, nägime, kuidas Rocca al Mare ja Stroomi vahel tehti jääpuuriga auk sisse ja jääpaksus oli vast pool meetrit. Võib lastega käia küll. Täna ja homme ja veel natuke. Kuigi praod on sees. Ja päike kütab. Bioneer hoiatas ka midagi.

Kunagi olen merejää peal uisutanud ka, kuumal märtsi-(või oli see aprilli?)päeval T-särgi väel ringi uhanud. Ja järvejää peal suusatanud. Tolle jää peal oli nii ühte kui teist tehtud, saaks küll. Kõndija sai jalataldadega tunnetada kandvaks jäätunud tiheda lume erinevaid struktuure ja selle kõlasid. Igale oma.

TJT