Pühapäev, 26. aprill 2020

Kallis külaline

Koolivaheajal käis tütar kodus. Lahkudes ütles, et tore oli siin külas käia. Oli jah tore. Üldse ei olnud mingeid emotsionaalseid arvamustevahetusi, mis neil vennaga varem ikka juhtusid. Eks ma olen võtnud seda paratamatusena, et erinevatel inimestel on erinevad arusaamad (meie laste isal ja emal ka, mh ja ma olen korduvalt lastele rõhutanud, et see on pigem tore, et me tohime mõlemad oma arvamuse välja öelda, isegi kui alati nii meeldiv ei tundu, et teine teistmoodi arvab, emotsioonid on ka elu osa) ja meie poeg ja tütar on väga erinevad inimesed algusest peale. See on ka vist paratamatu, et tülitsemise kogemus saadakse eelkõige kodust ja eks meil ka, kuidas siis muidu. Nii hea, kui see erinevatest arusaamistest tekkivate tülide paratamatus on ajutine ja vähemalt praegu vaheajal, kuni tütar teises linnas elab, sest eriolukorra tõttu ei saa nagunii koolis ega kusagil mujal käia. Seekord nad tegutsesid terve päeva rõõmsalt koos ja vist olid kogu aeg samal lainel.

Nii hea, et tütar vahepeal külas käis. Olen end sageli tabanud mõttelt, et nii ihuüksi ei ole hea elada. Vähemalt mitte selles vanuses, 18-aastasena. Normaalne on ikkagi inimestega kohtuda ja selles eas inimese vaimne töö on end teiste inimeste peegelduste najal iseendaks ehitada. Varem oli tütar päevad läbi inimestest ümbritsetud, liigagi palju ja see kurnas ta emotsionaalselt ära. Nii et üksiolemine oli hea puhkus sellest, aga kui nüüd on üksinduses puhatud juba küllalt, siis kuskilt maalt see noore inimese üksiolemine ei ole enam hea. Mina ka ei tahaks kogu aeg üksi olla, kuigi ma vajan väga palju üksiolemist, et end hästi tunda. Liigne üksindus võib kuidagi vaimse tervise peale hakata või mingid arenguvõimalused jäävad kängu. Mina nt jään oma mõtetesse kinni, teise inimesega kohtumine aitab sellest ketramisest välja.

Huvitav oli näha, kuidas meie suhted tütrega on muutunud. Kui ma varem arvasin, et ta võiks kodustesse olmetegevustesse rohkem panustada, siis nüüd on ta seda saanud omajagu. Ja panustas praegugi kodus käies, tegi perele kotlette ja rullbiskviiti ja koristas köögi selle järelt ära (enda küpsetamiste järelt ta on küll alati koristanud) ja veel midagi. Aga meie suhted on muutunud üldse ka, mingil peenemal tasandil. Ja see teeb mulle rõõmu. Kunagi ma arvasin, et kui täiskasvanuks saanud lapsed lähevad kaugele maale elama ja neid on kodus vähe ja harva näha, siis küll see ema võib igatseda oma kallite järele. Praegu ma näen, et mingis eas see igatsus ja soov palju koos olla lõpeb. Eks me muidugi ole üsna pikalt telefoniga rääkinud, olmelised jutud mh, aga mingit ebamugavat igatsust ei ole. Lihtsalt ema ja lapse suhe on mingit otsa pidi läbi saanud. Ja ta sageli enam ei ütle mulle emme, vaid kõnetab nimepidi. See nagu annaks mulle mingi osa minust tagasi ja ma võtan tänuga vastu.

Nüüd siis nii. Kui laps tuleb koju käima, on ta kallis külaline. Panen paremat toitu lauale ja käime väljas, nagu ju ikka viiakse külalisi, kes vähe kauemaks jäävad, kuhugi ägedasse kohta. Meie pere on nagunii eelistanud looduses käia ja hoiduda teistest pigem 20 või 200 meetri kaugusele, nii et siin me mingeid piiranguid ei koge. Käisime Keila-Joal, mis on üks siitkandi ilusamaid kohti ja ma tahan sinna mitu korda aastas minna neid võrratuid puid ja jõge nautima. Madala päikesega on ka raagus Põhja-Eesti maastik imekaunis, loodushäältest ja värskest õhust rääkimata. Olen märganud, et mida vanemaks ma saan, seda peenemaks läheb mu värvivarjundite taju või oskus neid nautida. Nooremana olid lihtsalt puud, nüüd on vaimustav vormide ja värvitoonide sümfoonia. Ma olen metsaskäimist küll eluaeg armastanud. Lihtsalt praegu on tajud erksamad, näen ja kogen rohkem kui varem. Tütar on ka eluaeg armastanud looduses olla ja leiab endale tegevust, sellal kui mina lihtsalt vaatan ja kuulan ja olen. Me oleme omas vaikuses.

Ja siis me jõime teed ja istusime küdeva ahju ees ja lugesime luuletusi ette (Ave Alavainu "Koondatud" on võrratu, meenutab kohati Marie Underit, keda ma noorena armastasin). Tütrega meil on üsna sarnane maitse mõnes asjas ja saame samu asju nautida. Mul oli hea meel jagada. Tore, et ta koolis on kirjanduse tundides saanud oma sisemistele arengutele toitu ja toetust ja uusi huvisid. Ja viimati ta laenutas mulle raamatukogust ühe Mikita.

Vahel ma olen mõelnud, kui raske võib mõnel perel praegu olla. Neil, kes armastavad teistsuguseid, ekstravertsemaid asju, milleks on vaja palju teisi inimesi. Või kes on sunnitud liiga väiksel pinnal liiga paljukesi koos olema. Või kelle omavahelised suhted on liiga halvad (meil ka ju aasta tagasi veel olid, mäletan hästi, mis tunne see on). Või kellel on liiga palju tööd ja muudatusi asjakorralduses. Või kellel on valusad rahaprobleemid (mina olen tänulik, kui süüa ja sooja tuba saab ja minu meelelahutus ei maksa vahel üldse midagi, isegi käsitöötarbeid sain kuskilt, sest kellelgi jäi üle). Ja kui raske võib olla üksi elavatel inimestel. Siis ma lihtsalt palvetan. Ja tänan kõiki, kelle tegevuse tagajärjed meid on toetanud. Heaolu ei ole iseenesest mõistetav ja ilma heade inimesteta poleks elu kaugeltki see. Eestis on väga palju häid inimesi, kes pidevalt loovad meile kõigile paremat elu ja mh on loonud minusse usalduse, et kuidagi ikka saab.
Ma tänan, ma tänan, ma tänan!

TJT

Reede, 10. aprill 2020

Tunnete vastuvõtmisest

Praegusel suurte muutuste ajal on paljudel raske. Osa inimesi on juba jäänud tööta ja paljudel on teadmata, kuidas edaspidi leiva lauale saab. Praegu on koroona võtnud vähe inimesi ja peamiselt vanade ja haigete hulgast, kelle lahkumine on looduslik paratamatus, aga ükskord me oleme mingis suuremate raskuste kogemuses kõik, sest kõik olud ümberringi muutuvad kiiresti ja sellega kohanemine on pingutus ka neile, kel tervis hea ja sissetulekud püsivad.

Ma usun, et paljud meist pääsevad isiklikest kannatustest, sest paljude jaoks see ongi lihtsalt üks haigus, mille saab läbi põdeda (ka kõige nõrgematest vanusegruppidest jääb enamik haigestunuid senise statistika põhjal ellu, kuigi me ei tea, millise elukvaliteediga), aga ümbritsev olukord ikka mingil moel puudutab meid kõiki. Ka need, kes praegu saavad kodus end mõnusasti tunda, võivad ühel päeval kohtuda vana tuttavaga, kel pole muutuste keerises nii hästi läinud. Ja tegelikult võivad end mitmel moel halvasti tunda kõik inimesed, ka need, kel objektiivselt on asjad hästi. Sest lihtsalt ja puhtinimlikult ei meeldi see, kuhu me oleme sattunud ja tahaks midagi muud. Nii on see isegi rahulikel aegadel, saati siis eriolukorras.

Ma tundsin end aastaid tagasi ebamugavalt, kohtudes inimesega, kes oli elus teinud läbi raske kogemuse. Kuidas temaga nüüd edasi suhelda? Kas rääkida ilmast või enda elust või üldse mitte rääkida? Ja piinlik tunnistada, aga ma valisin selle inimesega suhtluse vältimise, sest ma kartsin tema tundeid või pigem enda piiratust tema tunnetega toime tulla. Kuna ma ei osanud teha midagi, mida ma ise oleks heaks pidanud, siis ma hoidusin selle inimesega suhtlemast, et mitte tunda end nii küündimatuna ja samas, et mitte oma sobimatute sõnadega asja hullemaks ajada kui see niigi oli. Ma mäletan seda ebamugavust paljude aastate taha, sest see oli nagu lahenduseta mõistatus: kuidas sellises olukorras käituda?

Hiljuti oli mul kogemus, kus ma ütlesin oma vaimse elustiiliga tuttavale, et ma ärritusin ühe olukorra peale ja sain vastuseks kuulda, miks ma poleks pidanud ärrituma (no umbes, et vaimsed inimesed ju ei ärritu). Ma olen nõus, et ei peaks ärrituma, sest teistel asjaosalistel olid oma põhjused nii teha, nagu nad tegid, aga mõnes olukorras mina ikkagi ärritun ja võib juhtuda, et ma niipea veel nirvaanasse ei sukeldu. Ma luban endal olla täiesti maine inimene ja negatiivsete tunnete kogemine on osa sellest. Mida ma ise sellises olukorras sooviksin? Kuidas mina sooviksin olla vastu võetud, kui ma ütlen kellelegi, et minul oli selline negatiivse tunde kogemus? Ma ju soovin ehedalt oma kogemust jagada ja pole kellegi asi, mis kell ma arenen. Võibla pärastlõunal, võibla mõni teine kord.

Nüüd ma sattusin lugema Tuuli Vahtra artiklit tunnete valideerimisest ja seal on vastused mu uutele ja vanadele küsimustele olemas. Tuuli Vahtra kirjutab, kuidas toime tulla suhtlusolukorras, kus kellelgi on hingelised üleelamised ja ta soovib neid jagada. Mingil moel saab seda mõistmist ja hoidmist pakkuda ka endale, igatahes mingi selline lähenemine, mida ma endale tegin, aitas minu meelerahule tagasi.

Hiljem lisatud. Vaimses mõttes ei saa vist edasi minna ilma oma varjuga kohtumata. Ja koos teiste inimestega on minu meelest kõik palju kergem, nii edasiminek kui läbiminek. Kergem on, kui saab rääkida (õnneks on suhtlemiseks ju aparaadid kõigil olemas!). Teiste inimeste kaudu tulevad mulle taipamised ja edasiminekud ja info, mis leevendab pingeid ja annab rahu.
Ma soovin, et meil kõigil oleks jõudu ja tarkust olla koos nendega, kellel on päriselt raske. Et keegi ei peaks olema oma raskustes üksi. Ma soovin, et me saaksime olla koos ka siis, kui oleme oma üleelamiste tõttu mõnevõrra eraldatud. Ma mõtlen selle artikli üle järele.

11. mail lisatud. Vahepeal ma olen näinud, kui palju ma ise olen jätnud teiste tunded kinnitamata, kui mu jutukaaslased seda on vast ehk soovinud, püüdes paanikameistreid rahustada või jutu mujale viinud. Ikka tuleb neid olukordi meelde omajagu. Ma olen valinud tõrjumise ja eemalehoidmise, sest enda üleskerkinud tunnetega on sellises olukorras vahel raske toime tulla. Kui lihtsalt kinnitaks teise tundeid, siis vast läheks enda tunnetega ka ladusamalt. Seda tuleb muidugi enne praktikas järele proovida. Pigem palju.

Rõõmu ja meelerahu ja üksteisemõistmist meile kõigile!
TJT