Laupäev, 26. oktoober 2013

Koduõppekooli koosolekust

Lisan veel ühe inspireeriva kirja loodava üleeestilise koduõppekooli kohta, edaspidine info listis.
TJT

Aitäh kõigile, kes eelmisel nädalal Waldorfkoolis uue kooli teemadel oma mõtteid ja teadmisi jagasid.

Teen allpool väikese ülevaate sellest, mida räägiti, mida teada saadi ja millised mõtted tekkisid.

Kohal oli meid umbes 20. Lisaks 4-5 uue kooli tulevast õpilast, kes täna veel peamiselt suu ja kätega maailma kogevad :). Olijate seas oli inimesi erinevatest linnadest ja küladest, kõige kaugemalt kandist - Malmöst ja Sännast - oldi skype teel ühenduses.

Juturingi käigus selgus, et meie grupi kokkupuude koduõppega ja koolidega on väga erinev. Meie seas on nii inimesi, kes otsivad oma eelkooliealistele sobivat kooli, on ka neid, kes on otsustanud ise koduõpet läbi viima hakata, kui ka neid, kes ise seda ei teeks, aga liituksid heameelega mõne koduõppegrupiga. On ka neid, kes täna juba koduõppel.  Samuti on meie seas vanemaid, õpetajaid, ajakirjanikke ja teisi (vaba)mõtlejaid, kes ei soovi otseselt last kooli panna, kuid on huvitatud alternatiivsetest haridussuundadest ning valmis ka ise nende arengule kaasa aitama.

Eestis on täna olemas 38 erakooli, neist 8 on waldorfkoolid, 12 soovisid alustada õppetööga sel aastal. Enamik neist on asutatud lastevanemate poolt ja tegutsevad MTÜdena. Koduõppel on täna ametlikult 88 last. Koduõppe lapsed on registreeritud erinevate (reeglina waldorf)koolide juurde ning käivad korra poolaastas koolis vahepeal õpitut näitamas. Ainukese Eesti koolina on eraldi koduõppele spetsialiseerunud inimene tööl Rakvere Vanalinna koolis. See kool on koduõppe suhtes hästi positiivselt meelestatud ning kui kellelgi on täna kiire vajadus koduõppele jääda, siis võiks võtta ühendust Liisiga. Tema telefon on kooli kodulehel.

Rääkisime veel palju kooli seostest kogukonnaga ja tervislikust toidust ja looduskasvatusest. Toodi näiteid erinevate heade koolide kohta Taanis ja Indias ja Rootsis. Räägiti ka Sikupilli koolis toimunud Uue Kooli liikumisest ja seal välja töötatud Hariduse Hartast. Arutasime kuidas võiks välja näha see, kui igaüks õpib seda, mida tahab. Samuti arvasime, et pole erilist põhjust , et lapsed peaksid õppima toas, pigem võiksid nad viibida suurema osa päevast õues, keset elu. Lisaks arvati ,et ühes heas koolis võiks olla palju praktikat nii, et lapsed saavad õppida meistrite käe all otse tööpaigas ehk kojas. Samuti unistati, et oleks tore, kui igas Eesti nurgas tegutseksid koduõppegrupid ning neid ühendaks võrgustik, mille abil saaks teha ühiseid väljasõite, matkasid, metsaskäike jms.

Jutu- ja mõtlemisainet oleks pikemaltki jätkunud, viimased lahkusid kell 22, kui koolimaja väravaid sulgema hakati :).

Kokkuvõtvalt võib öelda, et KoosOleku lõppedes olid kõigi osalejate näod mõtlikud ning tõdeti, et oleks vaja selle teema kohta veel palju lugeda ja rääkida ja läbi mõelda. Viisaastaku plaani me veel ei püstitanud, aga mõned jalajäljed said siiki tehtud.

Esiteks kutsume kõik, kes seda veel ei ole teinud , liituma koduiõppe facebooki seltskonnaga. Seal on teema kohta palju häid mõtteid leida.
Teiseks on käesolevale kirjale lisatud Sikupilli kooli kohtumiste raames välja töötatud Hariduse Harta. Palun lugege ja tunnetage, kas see vastab meie nägemusele tuleviku koolist. Harta on hetkel küll veel selle loojate poolt "ametlikult" heakskiitmata nii, et ta on esialgu mõeldud lihtsalt meile tutvumiseks.
Ja kolmandaks sai kokku lepitud, et katsume lähiajal koondada erinevad huvitavad materjalid alternatiivsete koolide ja haridussüsteemide kohta kokku ühele lehele http://haridusuuendus.wordpress.com/, et oleks koht, kust kõik kooliotsijad saaksid infot ning ei peaks igaüks internetis jalgratast leiutama. Päris palju huvitavat on seal ka juba täna leida.

Tore on teada, et uue kooli ideega on tänaseks liitunud juba 61 inimest. Igal juhul jäi kokkusaamiselt selge tunne, et igas Eestimaa nurgas rajavad väiksed ojakesed uue haridussüsteemi poole teed. Praegu on küll igaüks oma voolusängis ja ei tea ka veel täpselt , kuidas ja kuhu voolata, aga selge on, et seda voolamist ei saa kuidagi takistada. Kõigi loodusseaduste kohaselt hakkavad ojakesed tasapisi liituma ja üheks suureks jõeks kasvama. Nõnda see siis sündigu :)

Kui mõni osaleja tahaks jagada veel omi kogemusi või häid mõtteid, mis mu kirjas ehk kajastamata jäid,siis olge lahked seda tegema ja kõik saavad rikkamaks. Samuti on teretulnud kõik muud mõtted, ettepanekud ja algatused. Ise uurin võimalust meie ideede toetuseks projekti kirjutamiseks..

Kulgeme siis rahulikult ja järjekindlalt edasi ning järgmiste kohtumisteni.

Marit

Reede, 25. oktoober 2013

Koolivaheaeg kinos 2



Teisel päeval läksime mõlema lapsega eesti multikaid vaatama ja saime jälle tõelise kinoelamuse. Kaks toredat nukufilmi ja üks joonisfilm. Eriti need nukufilmid meeldisid, „Limonaadilugu” ja „Liivamees” on just sellised fantaasialood, mida mina tahan oma lastele näidata – rahulikud, ilusad, pakuvad ka täiskasvanule üllatusi ja kujutlusvõimele ruumi. Natuke kurba või tõsist, aga põhiliselt ikka helged ja loovad. „Liivamehe” helitaust on ka oma lihtsuses ääretult võluv. See oli meie lemmikmultikas. Mulle nad meeldisid rohkem kui „Lotted”, kuigi „Lotted” on ka toredad, lihtsalt minu eelistus on sügavam vaimsus ja rahulikum tasakaalustatum karakter. Joonisfilmil polnud ka viga, urbanistliku stiili (pole minu eelistus) kohta tubli tulemus. Fantaasia lendab ja ka üsna positiivne sisu (tavalise välismaa animega võrreldes väga vähe vägivalda). Kui tore, kui kõik Eesti lapsed neid näeksid ja kõigi teiste maade lapsed ka, universaalsed lood. Kasvõi palju kordi. Armsad õpetajad! Viige oma algklassilapsed ja suuremad lasteaialapsed kinno! „Multivant” on seda väärt.

Pärast läksime Loodusmuuseumi trilobiite vaatama. Minu jaoks suur elamus. Mulle meeldib, et lapsed saavad muuseumis telekast vaadata, kuidas nutitelefoni ja mikroskoobiga poiss trilobiitide kohta kõiksugu asju uurib ja avastab. Ja teises ruumis loodusfoto võistluse võidutööd läbi aegade. Ilus näitus. Fotonäituse saalis tehti nukuetenduse proove, seekord rändab Austraaliast pärit päkapikk trilobiitide riigis. Paistab, et tuleb parem lugu kui mullune lastelavastus kristallide teemal (aga mis mu mulluseid kommentaare puudutab, siis on ikka arenguruumi jätkuvalt). Esietendus on laupäeval, 26. oktoobril.

TJT

Koolivaheaeg kinos


Kui ma laste käest küsisin, mis nende soovid on koolivaheaja veetmisel, vastasid mõlemad ühekaupa, et kinno minna. Niisiis läksin kinokavu vaatama. Kinod ei paistnud teadvat, et lastel on koolivaheaeg, sest enamik filme oli lastele keelatud või mittesoovitavad. Mõned olid minu jaoks liiga Disneyd ja nii jäigi esimese klassi lapsele valikuks „Multivant” ja viienda klassi lapsele „Ainult aja küsimus”. Viimane on ka märgitud alla 12 mittesoovitavaks, aga eks see 12 tal paistab juba ja teiseks, treileris ei paistnud midagi kahtlast, filmis oli natuke paljast pinda (naine selja tagant) ja põgus arutelu suuseksi üle (noored räägivad, et vanematele ei peaks selles kõnelema). Ei midagi üle minu piiride.


Film ise oligi tore, meile tütrega meeldis väga – sisu meenutas veidi „Lõputut küünlapäeva” (peategelasel on võime minna tagasi minevikku ja seal teistmoodi talitada kui esimesel korral spontaanselt juhtus), aga on palju helgem ja kaasajas kõnetavam. Sedasorti liikuv pilt kõneleb rohkem kui tuhat sõna. Ja nii tore on tütrega kaksi kusagil käia. Pärast läksime natukeseks raamatupoodi jõulukinke vaatama ja valisime ühed kalendrid välja.

Tagasiteel bussis jäin veidi toppama ja tütar oli kohtunud oma klassikaaslasega. Istusid kõrvuti. Läksin ka nende juurde. Tütre armas sõbranna, kes ka meil on käinud, vaatas pingsalt mujale, ju ei tahtnud teretada, ammugi tädile istet pakkuda. Ma siis vahetasin tütrega paar sõna ja läksin paar peatust hiljem maha. Ja andsin talle pika linnaskäigu lõpetuseks ilusa suure õuna. Tal veel pikk maa bussis sõita. Sõbrannale ei andnud. Kuigi mul oli kotis veel õuna. Pärast mõtlesin, et kuidas ma selle stseeni ümber teeksin, kui oleks selline võimalus.

TJT

Esmaspäev, 14. oktoober 2013

Üle-eestiline koduõppekool

Selline kiri leidis tee minu postkasti....
TJT

Üpris mitme inimese peas on viimaste aastate jooksul küpsenud mõte (veel) ühest uuest koolist. Eks ikka sellisest, kuhu hea meele ja kerge südamega last hommikuti saata ja kuhu laps ise hea meele ja kerge südamega läheb. Kuidas õppetöö seal täpsemalt toimuma saab, on pikem jutt. Aga märksõnad on sedasorti:  Gaia, looming, vabadus, õuesõpe, inspiratsioon, kogukond, loodus,  mäng, harmooniline isiksus, praktika, õnnelikkus ja veel palju teisi väärtuseid, mis on järgmiste juttude teemad.

Uue kooli mõte on sündinud vajadusest pakkuda lastele võimalikult head haridust võimalikult kodu lähedal. Kooli üheks eripäraks on täna kujunenud idee koolist, mis põhineb koduõppegruppidel.

See toimib nii, et kool registreerib (kõigi koostöös kujundatud) õppekava ning vormistab  kooli asutamiseks vajalikud dokumendid. Koolis õppimiseks võib moodustada koduõppegrupi ükskõik millises linnas või külas. Nõnda hakkab kool tegutsema just seal, kus on selle jaoks vajadus - rühm lapsi ja vanemad, kes on valmis kooli kohapeal juhtima, leidma õpetaja ja ruumi. Juriidiline asjaajamine, raamatupidamine, õppekava ja teised toimetused, mis võtaksid ühes väikeses koolis ebapropotsionaalselt palju aega, on ühiselt korraldatud. Selline koduõppegruppide põhine õpe sobib kõige paremini algklassides, millest kool ka algaks. Suuremate õpilaste jaoks, kes tahavadki rohkem sotsialiseeruda ja on valmis pikemat kooliteed ette võtma, on plaanis tulevikus leida koolihooned sobivatesse linnadesse.

Juhul, kui sul on varsti kooli minevaid lapsi, või kui soovid aidata kaasa Eesti haridussüsteemi mitmekesistamisele, siis tule ja saame kokku ja vaatame, kuidas kooli mõte edasi areneb. Esimese kokkusaamise eesmärk on saada selgust, kui palju huvilisi on – kes me oleme ja mida vajame, sest Kool saab tekkida ikka vaid inimeste ühisel väel.

Koos Olek leiab aset 17. oktoobril kl 18.00 Tallinnas. Koht täpsustub vastavalt osalejate arvule.

Teeme väikese sissejuhatuse sellest, kuidas kooli mõte on kujunenud, jagame kohaletulnute vahel omi soove ja ootuseid. Kohale on lubanud tulla ka Tallinna Waldorfkooli rahvast, kes saavad vajadusel jagada erakooliks olemise valusid ja võlusid. Arutame kas ja kuidas edasi areneda.

Kaugema kandi inimesed saavad osaleda läbi Skype'i.


Palun anna oma tulemisest teada marit@bucha.ee. Märgi ka juurde kas tuled ise kohale või tahad skaipida. Juhul, kui sa tulla ei saa, aga soovid kooli mõtte edasise arenguga kursis olla, siis anna ka sellest teada. Lisame su aadressi listi.

Kohtumiseni

Marit
Üks kooli mõtte kandjatest

Nädalavahetus Riias



Seekord juhtusime Riias käima. Mina olen üsna väikeste reisimisvajadustega, aga kui perekond soovib, siis ikka aitan ja reisin kaasa. Hästi õnnestunud reis on kahtlemata tore asi, ja see reis õnnestus tõesti kenasti.
Reede hommikul läksime neljakesi  bussi peale ja pärastlõunaks jõudsime kohale. Viisime asjad vanalinnas asuvasse hostelisse ja läksime linna peale. Tütar oli koolinädalast nii väsinud, et täitsa kaalusin, kas jätta ta tuppa unele, aga ta pidas isaga aru ja otsustas ikka kaasa tulla. (Ja mina tundsin  süütunnet, et olin mitmel õhtul  olnud tema magamamineku ajal muus toimetuses ja lasknud ta üleväsimusel tekkida.)

Kõigepealt ostsime õhtuks tsirkusepiletid. Siis läksime parki. Tütar oli nii väsinud, et ei tahtnud õieti  midagi, mängis vaikselt tammetõrudega. Tammetõrud olid teistsugused kui  kodus. Isa vaatas pojaga malemängu. Seal pargis mängisid mehed malet. Ja muist vaatasid pealt. See oli tõesti ilus vaatepilt, süvenemine ja vaimne pingutus. Ja siis mängis meie laste isa ise ka välkmalet ja sai kaela ja oli kangesti rahul, et oli hea mäng. Nad olid seal kõik head mängijad.
Siis sõime Lidos kõhud täis. Mulle meeldib Lido. Ma võtsin peagu kõiki salateid ja tänasin mõttes, kes selle söögikoha välja mõtles ja teoks tegi. Kodus ei saa ma ilmaski nii palju erinevaid köögivilju ühe söögikorraga, sest lihtsalt ei tasu nii palju jännata. Ma naudin sellist küllust ja seda enesetunnet. Siis tegime enne etenduse algust veel pargis pilgukese aega parajaks, mina vaatasin, mis naistel seljas on (huvitavaid riideid hakkas silma) ja lapsed mängisid isaga luurekat ja kulli.

Ma olen lapsest saati unistanud tsirkuses käimisest. Mullune Cirque du Soleil´ etendus Tallinnas oli  kahtlemata haarav, aga see polnud päris see, millest ma olin unistanud. Saku suurhall on ikka laadaplats ja muidu ürituste korraldamispaik, mitte see õige tsirkus. Riia cirks on 125 aastat vana. Üsna räämas ja lagunenud, aga ehe. Sisse astudes lööb ninna loomahigi  ja maiustuste  lõhn, tõesti  omapärane segu. Ja etendusega jäime kõik väga rahule. Šõud alustas viiekümnendates žonglööripaar (mulle meeldis, et vanainimesi ka veel sellises ametis peetakse), siis igati kobedad klounid (parimad, mida mina olen elus näinud, ja ma üldiselt klounikunsti ei hinda), täiesti fantastilised jõu- ja ilunumbrid trapetsil ja kõrgel lae all. Akrobaadid. Kõik julgestamata, väikese ümmarguse areeni kohal. Väikeste viperustega esitused, mis minu meelest just sellepärast tundusid armsad ja kodused. Loomanumbrid ka. Pärast lapsena kuuldud Mati Kaalu seisukohta, et tsirkuses loomi piinatakse ma ei suuda vist kunagi enam loomanumbreid nautida, aga lastele meeldisid nii hobused kui  koerad. Ja ma ei öeld midagi piinamise kohta. Enne etenduse algust ja vaheajal oli võimalik end loomadega pildistada. Üks väike taltsas ahvike, boamadu ja aara oli valikus. Aga see tundus nukker lugu. Ahvike pandi pildistamiseks lapsukesele sülle, paluti kaamerasse vaadata, tehti  pilt, korjati viis latti ja järgmine. Loom oleks nagu mingi aine mõju all olnud või siis lihtsalt tajus oma olukorra väljapääsmatust. Aga muus osas – etendus oli haarav ja emotsioon oli vägev.  Ma sain selle, mille järele lapsena igatsesin ja etendus ületas mu ootusi.

Teisel päeval jalutasime veidi linna peal. Mina vaatasin merevaiku. Imeilusaid  ehteid  ja ehedat merevaiku. Kunstnik rääkis meiega hea meelega pikalt juttu. Mh näitas, kuidas kindlaks teha, kas merevaik on ehe: kui põlema süüdata, tuleb vaigu lõhna, mitte plastmassivingu. Ja Daugava jõe ääres käisime. Ja väiksemas Lidos söömas. Sealt lippasime rongi peale ja Livu veeparki. Mul polnud  kohe üldse isu  sinna veeparki minna, aga võtsin end ikka kokku ja käisime ära. Ega mul niisama midagi targemat olnuks teha, mulle ei jätnud väike jalutuskäik Jurmalas rongijaamast veeparki ka erilist muljet. Lapsed olid suuremalt jaolt isaga torudes, noorem osa aega minuga, ta pole nii adrenaliinifriik. Omapäi olles käisin saunades. Ja siis rongiga tagasi. Taksoga oleks saanud 12 latiga (17 eurot), aga rongiga tundus ka täitsa ok (5 latti e 7 eurot).

Kolmandal päeval läksime trammiga loomaaeda. Riia loomaaiast olin ka kuulnud juba lapsena. Et kaelkirjakud ja puha. Kaelkirjakuid olen nüüdseks mujal näinud, aga Riia loomaaed ületas samuti kuhjaga mu ootusi. Nii palju isiklikku ja erilist kontakti loomadega pole mul kunagi olnud, tulevad ligi ja vaatavad otse silma. See tuleb vist sellest, et hooldajad suhtlevad loomadega, nägime, kuidas üks linnutalitaja papagoiga pikalt õrnalt suhtles ja lind suhtles vastu. Loomad ise tundusid ka kuidagi väga ärksad, puhtad, ilusad, erinevalt Tallinna loomaaia loomadest, kes tunduvad depressioonis olevat. Täiesti õnnistusrikas meeleolu ja erilised elamused. Loomaaed on hästi väike ja seetõttu jõuab ka paari tunniga päris palju näha ja kogeda, soojal suvepäeval läheb seal ilmselt kitsaks. Samas on nt troopikamaja ka lihtsalt hästi lahendatud (nt pimedas osas saab pimedas aktiivseid loomi jälgida) ja hästi lahendatud huvitavad ideed panevad minul ka alati silmad särama.

Tagasiteel oli trammis kontroll. Ja üks vindine läti noormees küsis hollandi üliõpilastelt, kuidas neile Lätis meeldib ja hollandlane vastas, et see on parim maa, kus ta on olnud. Lätlane küsis selle peale, kas see on esimene maa, kus ta viibib. Minu meelest olid riialased nendel kolmel päeval hästi sõbralikud ja abivalmid ja toredad ja mõnikord lihtsalt asjad sujuvad.
Siis lippasime toidupoest läbi, ostsime karbiga toitu  kaasa ja võtsime hostelist oma asjad ning tagasi bussi  peale ja koju. Õnnelik ja energiarikas tunne on sellest kõigest.

TJT

Aja juhtimisest ja muust


Nad nimetavad seda aja juhtimiseks. Umbes et võtad aja ja juhid selle sinna, kuhu endale vaja. Ma ei ole selle ajaasjandusega tükil ajal nii hädas olnud kui viimased poolteist kuud kooliaasta algust. Aga ma loodan, et laste jaoks on asjad ikka sujunud. Ma pean hästi oluliseks, et lapsel oleks alati aega oma tegevuse ja selle läbitunnetamise jaoks, kiirustamise sõnagi ei taha kuulda (kiirustamisest kõnelev meedia tuleb enda jaoks välja lülitada ja juba saabki aega juurde). Ja aeg-ajalt peaks keegi ju inimest kuulama ka, last nt ema. See võiks juhtuda sageli, enamasti siis, kui vaja. Ma tahaks ise ka alfasagedusel ajuvõngetega elada (väidetavalt ainult siis on võimalik maaga kontaktis olla), ammugi on see oluline lapse esimesel kuuel eluaastal - ja ka kogu ülejäänud elu. Täiskasvanu teab, kui palju miski aega võtab, milliseid üllatusi lastega võib ette tulla ja varub kõige jaoks aega. Piisavalt aega, et jõuaks rahulikult õigeks ajaks valmis. Mõnikord juhtub minuga seepeale, et mul enda jaoks enam aega ei jää, sest kogu aeg on lastele ära antud (nt passides, kas ta ise märkab mõne olulise asja kaasa võtta vms, ja ma liiga vara ei ütle ega suuna, sest aeg on juba ise mõelda, teha ja toime tulla).


Tütar käib hommikuses vahetuses ja poeg õhtuses. Hommikupoolikul peale tütre koolisaatmist (selle aja ma tõesti soovin olla temaga, hoida teda oma tähelepanus)  ma tahaksin siis olla pojaga koos ja teha ära kõik kodused toimetused ja need asjad, mida saab temaga koos teha. Siis saata poja kooli ja alaku minu aeg. Aga siis saabub varsti tütar ja lahkub igal päeval erineval ajal erinevas suunas, kord trenni, kord muusikakooli. Ja tal on alatihti kiire ja palju pakke. Nt trennikott ja viiul. Ja muusikakooli teooriaainete kott. Sinna lisandub ka koolivihikuid tegemist vajavate kodutöödega, et need trenni ja muusikakooli vahel ära teha.

Kuu aega vaatasin seda pealt, siis sain aru, et ma pean maha panema oma varasemad põhimõtted sellest, kui tore on lastel ise oma elu korraldada ja kõiki vahemaid ise läbida ja tuleb hakata ema-taksojuhiks. Muidu laps lihtsalt ei jaksa (ülitäpse planeerimise tagajärjel võiks ta aja poolest jõuda, aga see oleks talle siiski äärmiselt pingutav ja väiksema viivituse tagajärjel lendaks kogu süsteem uppi, nii et ainuüksi see teadmine teeb stressi... pealegi hoolitseb nende väikeste viivituste eest elu ise, inimene selle vastu ei saa). Suvi otsa punnisin vastu, et võetagu endale vähem kohustusi, aga nüüd olen leppinud, saan ju aru, et on tore, kui  saab igal pool käia. Ja tänan võimaluse eest oma tütart tema valikutes toetada.

Pojaga on nagu ikka vastupidised lood. Käis minu ja isaga üht ja teist trenni proovimas, aga ükski ei meeldinud. Džuudotrennid on kõik paraku pärastlõunal keset tema koolipäeva ega tule sellepärast kõne alla. Nüüd siis aitab poeg mind kodutöödes ja vahel läheb ise, vahel ajan mina teda välja mängima (arvutimängu aegu nurub ka, loomulikult, ja multikaid, nagu lapsed ikka). Vahel teeme koos batuuditrenni või sõidame jalgrattaga. Selline waldorfidüllike, kui mul poleks vanematekodust kaasa võetud arusaama, et laps võiks lisaks koolile ikka mingi huvialaga tegelda ja trennis peaks ka ju käima, eriti veel poisslaps (kust küll selline soostereotüüp pärit, aga on). Niisiis harjutan olukorraga tõtt vaatamist ja püüan oma vananenud, antud olukorras takistavad arusaamad jätta seljataha ja rõõmustada selle üle, mis on. Igaüks on erinev ja tema vajadused on erinevad. Laps teab ise, mida ta vajab ja ma püüan talle selle juures toeks olla. 

Samas kehtestasin pojale multikavaatamiseks lugemismaksu. Klassijuhataja arvas kooliaasta algul, et iga laps peaks umbes kolm korda nädalas ikka kodus lugema ja ega meie raamatutest mitte eriti huvituv poeg ju vabatahtlikult loeks midagi. Niisiis saab ta nüüd multikaid vaadata, kui on ise endale huvipakkuvast raamatust lehekülje jagu lugenud. Praegu talle meeldib üks mereraamat, mille lehekülje lugemine võtab aega viis minutit. Vähemalt pole ma teda kooliraamatutega kiusanud (kes neid lugemiku tekste ikka mitu korda lugeda viitsib, tõesti tüütu ju) ja ta ise valib, millal ja mida.

See olekski kõik väga tore ja ma jõuaks kõigi koduste toimetustega hiilgavalt valmis, kui mu vajadused piirduks pere eest hoolitsemisega. Häda on selles, et ma olin harjunud, et mul on oma aeg ka ja oma toimetused väljaspool kodu. Ja mulle väga meeldis, mida ma selle ajaga tegin. Aga nüüd on mu päev kõik ära hakitud ja pole ühtki suurt tükki aega, mil üksi süvenenult oma asju planeerida ja nendega tegelda. See muutus vahepeal juba kaunis ahistavaks. Ühtlasi on selline olukord hea võimalus arendada endas kaastunnet kõikide nende suhtes, kel pole valikuid, on ainult kohustused ja paratamatus. Nojah. Minusugustele vist ei sünnigi rohkem lapsi kui heal juhul kaks. Ma tänan selle eest, mis on.

TJT

Pilli harjutamisest



Pillimängus täitsa võhikki teab, et mänguoskuse alus on harjutamine. Iga päev peaks harjutama. Samas on siin oma konksud. Kooli ajal kulub üksjagu auru kooliskäimisele, vaheajal jälle pole viiulitunde ja laps üksi, ilma juhendamiseta kaua ei mängi. Suvevaheaeg kestab kolm kuud, see on mitteharjutamiseks ikka väga pikk aeg. Keerulisemate paladega jääb laps hätta, lihtsamad lood saavad ruttu selgeks ja muutuvad siis tüütuks. Mõni asi ikka hoiab pillimänguharjutusi üleval, aga neid võiks alati rohkem olla.

Meie last on motiveerinud uus viiul.  Isa ostis talle suve hakul Hiinast käsitsi valmistatud pilli, see teeb head häält ja näeb kena välja. Sama raha eest saaks Eestis osta Euroopas valmistatud pilli, mis nii väga silma ega kõrva ei rõõmustaks, aga parem vast ikka kui mõned nendest, mida muusikakoolist rentida saab (väikeste laste väiksed pillid teevad ikka üsna õudsat häält; kui juba minu kõrva kriipis, siis ma last harjutama ei  sundinud, aga nendest väikestest pillidest on meie tütar juba välja kasvanud, õnneks). Armas muusikariist hoidis mõnda aega mängutuju üleval.

Isa leidis talle filmi „Punane viiul“. See oli väljamaa keeles ja keegi  lapsevanem pidi tõlkimisel abiks olema, aga haarav sisu ja Joshua Belli mängitud  imelised soolod aitasid jälle edasi sammukese harjutamise pikal teel.

Eks ma ole karm lapsevanem ka nii mõnegi meelest:  mõnda sorti arvutilõbusid olen lubanud ainult siis, kui pilliharjutused tehtud. Meil on arvutitel salasõnad peal, nii et ilma vanema abita laps arvutisse ei saa. Telekat vaadata ka mitte, telekavaatamine käib ka läbi arvuti ja siis, kui... Selline elu on mõnel, vahel jääbki üle ainult käbidega mängida... sest pillimänguks peab see õige tunne ka olema.

Kõige  paremini aitas kodustele pilliharjutustele kaasa aga ikka see üks asi, kui koolivaheaeg läbi sai ja regulaarsed pillitunnid pihta hakkasid. Aga kooliajal on kohe platsis ka ajapuudus. Nokk kinni, saba lahti.

Kuidas teie oma lapsi  pilli harjutama motiveerite?

Tükk aega hiljem lisatud: lugesin novembris "Postimehe" artiklit suusatajate treeningutest. Seal oli mh juttu ületreenimisest ja puhkuse tähtsusest peale hooaja lõppu. Sain lõpuks aru, et osa suvekuudest ongi viiuldamisest puhkamise aeg (pimedal ajal sujub harjutamine palju kergemalt ja sisukamalt). Ja tütre jutust mõistan ka, kui oluline roll on viiuliõpetaja toel. Ega muusikud asjata oma lastele pillimänguabiks professionaalseid harjutajaid palka, laps pole valmis üksi harjutama, tal puuduvad selleks vajalikud oskused.
Ja seda ka, et kui ma oleks varem aru saanud, kui olulised on muusikute jaoks esinemised, oleksin hoolikam olnud ja vast mõne lohakusvea tegemata jätnud. Aga vanemad ka õpivad, mis parata või jumal tänatud. Aitäh anonüümsele kommentaatorile, kes aitas kaasa mõelda ja mõista.

TJT