Pühapäev, 31. jaanuar 2010

Lapse sünnipäev

Seekord jälle seljataga. Suurema lapse sünnipäev. Tütar tahtis seekord oma sünnipäeva pidada liikumismängudega. Ta rääkis sellest juba sügisel. Meil üldse hakkab sünnipäevapidamisele mõtlemine vahel juba septembris pihta. Otsisin siis sobiva tühja ruumi, panime koos paika kava, mida teha. Laps ise tegi kutsed, kutsutud olid tema klassiõed (teised külalised olid teisel päeval).

Minu jaoks oli see idee hea võimalus tihendada sidemeid ja luua harmooniat sõprade vahel - koos midagi tehes. Aga nii oli see muidugi eelkõige unistustes, kus kõik innustuvad just nendest samadest asjadest. Mulle hirmsasti meeldib lastega seonduvat idealiseerida, eks siis tegelik elu lööb vahel sõrmede pihta.

Sünnipäevapidamine on mh hea võimalus õppida teostama oma unistusi. Kõigepealt on soov, siis kindlad tegevused selle saavutamiseks. Ma muidugi aitan omalt poolt kõrvalt, millega laps ise hakkama ei saa. Nt näitasin, kuidas vähese vaevaga kümme kutset teha (lõikab põhjad välja, kleebib pildid peale ja arvutiga tehtud teksti sisse). Pilte sai mh ka vanadest akvarellidest välja lõigata. Ma jätan osad poolõnnestunud kuntstükid sedasorti asjanduste toormaterjaliks alles. Osa tegi õlipastellidega siuhti juurde.

Koogid tegime ka ise. Punasesõstra plaadikoogi koos pojaga, kirju koera tütre ja pojaga, lisaks hommikust jäänud minu tehtud õunapirukad.

Mängudega oli mõnes mõttes kõige keerulisem. Meie tütar on väga liikuv ja kehaliselt osavam kui temaealised tüdrukud. Sellised mängud, mis talle meeldivad, mõnele teisele väga ei meeldinud. Ja ma siis ei käinud peale ega meelitanud ka, austades inimese õigust mitte osaleda. Ja keegi teine ei tahtnud võistlusi - mida me siis ka ei teinud. Mulle meeldis kõige rohkem laulumäng "Need haldjad tulevad kaugelt maalt", tütrele naermaajamismäng "Vaene väike kiisu", üldiselt meeldis lastele "Heeringas, heeringas, üks-kaks-kolm" ja lihtsalt õhupallidega mürada. Sedasorti võistluslikuma elemendiga mängus nagu "Heeringas..." tuli väga teraselt kohtunikuametit pidada, et kellegi õiglusmeel riivatud ei saaks. Natuke ikka sai. Vähese vilumuse viga - ei oska kõiki ohukohti ette näha ja ära hoida. Aga palgalist mängujuhti ma ka ei tahtnud. Need Pipid ja muud, keda mina kunagi kusagil olen näinud, pole eriti meeldinud. Aga see kindlasti ei ole kerge amet, võõraste lastega kõigile meeldivaid lõbusaid mänge korraldada.

Veidi mind üllatas, et osa lapsi tahtis lauas istuda ja süüa. Et juba nii vanad. Või oli see sellepärast, et need lapsed ei tahtnud liikuda ja muud meil kavas polnud? Tänapäeval on seitsme-kaheksaaastased ju täiesti isiksused oma eelistustega. Ma arvan, et üldiselt oli tore üritus. Meie tütar sai, mis oli soovinud, ja mina rõõmustasin, et sain tal aidata seda teoks teha.

Poja sünnipäeva pidasime Skypargis. See oli tal esimene tema valitud sõpradega sünnipäev. Kuna peagu kõik lapsed olid omavahel tuttavad, mängiti lastelinnakus koos kulli ja see oli ka tore.

TJT

Varem:

Esimesed sünnipäevad möödusid kodus lähemate sugulastega, lisaks on lisaks olnud teine pidu lapse kutsutud külalistega.

Tütre nelja aasta sünnipäev möödus vastsündinud vennakese imetlemise tähe all, kutsutud olid ainult lähimad sugulased.

Viie aasta sünnipäeval kehastusid tüdrukud neljaks haldjaks ja tantsisid "Nelja helde haldja" plaadi järgi (Liina Olmaru loeb "12 kuu" muinasjuttu ja vahel on klaveripalad). Ainuke poiss sel peol oli aastane väikevend, kes istus keset põrandat maas nagu päkapikk ja imestas ümberringi hõljuvat haldjate tantsu.

Kuue aasta sünnipäeva pidasime mängujaamas ja tegime ise näidendit (mh valmistasime martsipanist tegelaskujud).

Seitsme aasta sünnipäev oli NNM loodusmajas (võimalus ainult omainimestele).

Külluse masin

Mul ei tulnud kook nii välja nagu ma oleksin tahtnud, põhja ja täidise vahekord ei meeldinud. Poeg ütles selle peale, et aga temal on võlumasin. Paned koogi sisse, ütled puulum-saalum-miilum, siis käib plahvatus ja ongi kook selline, nagu ma tahan. Praktilise meelega õde arvas selle peale, et mis sellest koogist järele jääb, kui plahvatus käib, aga poega see muidugi ei heidutanud, igatahes peab ema saama, mis tahab. Ja see kahtlemata lohutab. (Kuigi kook tuli sellisena ära süüa nagu ta oli, eks ta ikka kõlbas.)
Meie pojal on üldse lõpmata palju masinaid. Meil on kogu aed neid täis. Kui ma üritan mingit defitsiidijuttu ajada, no et hommikusöögihelbeid pole selleks, et neid lihtsalt songerdada ja ära visata, siis teatab tema, et tal on õues lumehanges üks masin, mis neid teeb. Ja kui ta midagi katki teeb, siis on tal masin, mis ära parandab või uue teeb - ja just seda värvi, mis mina tahan. Veel on tal masin, mis teeb veetakistust terve Läänemere jaoks (mõtle, terve Läänemere jaoks teeb veetakistust - seda on ju hästi palju, eks, teatab ta ise seejuures säravi silmi). Ja muidugi õhupallimasin ja ega mul ei seisagi meeles, mis kõik veel. Bensiinimasin ja ajamasin on tal ka. Igati väärt leiutised, kust me muidu aega saaksime?
Poeg räägib meile oma liigutaval moel küllusest. Sellest, et kõike on piisavalt ja alati saab juurde teha. Ma juba hakkangi uskuma, et nii ongi.
TJT

Neljapäev, 21. jaanuar 2010

Iluuisutamisest ja probleemidest

Meile tütrega meeldib iluuisutamist vaadata. Mäletan, kuidas ma ise väikse tüdrukuna harjutasin ütlema tollaste tippude Irina Rodnina ja Saša Zaitsevi nimesid - eesti lapsele paras pingutus ja keeleharjutus. Nüüd vaatame uisutamist koos ja see on hariv nagu mistahes asi, mida keskendusega ja avatult teha.
Esiotsa rõõmustasin, et ETV teeb palju ülekandeid ja loodetavasti on neis pädev eestikeelne kommentaar (vast ongi), et saan sellest ilusast spordialast rohkem teada. Aga kaua ma seda juttu kuulata ka ei taha. Mulle tundus, et meie kommentaatorid räägivad mitu korda enam sellest, mis on halvasti (milline tõste ebaõnnestus või kuidas just mingit vigurit peaks tegema). Ja palju vähem sellest, mis hästi - minu meelest võiks vaatajat harida heade soorituste kirjeldamise kaudu. Ja Anu Säärits armastas toodest nimetada surmasõlmeks - tore küll, kui võõramaistele terminitele omamaiseid püütakse leida, aga see surmasõna mulle seal ikka ei meeldinud. Nagu ihaldaks noorte andekate inimeste verd.
Ja eile õhtuks sai mulle juba küllalt sellest, et need Euroopa parimad paarid kogu aeg kukuvad. Valus vaadata. Pirisesin natuke, et miks nad ei võiks teha ilusaid kavasid, mis hästi välja tulevad, et mul oleks kena vaadata (jah, ma tõesti pole spordimeelne inimene, endas tegelikult ei tunneta, mis mõte oleks olla kellestki parem). Nemad seal teevad just viimase peal keerulised kavad, mida keegi ei suuda koperdamata esitada.
Siis tütar ütles, et talle just meeldib, et nad kukuvad. Et kui nemad, kes nad ometi on aastaid harjutanud, võivad eksida, siis see annab talle ka eksimiseks loa. See on nüüd minu poolt kokku võetud tema arvamus.
Ahah. Olen vist liiga range teiste suhtes. Endale ma ju luban mõningast ebaõnnestumist (aga avalikult areenile kukkuma pigem ei läheks ikka). Et siis lapsele ka. Rohkem ebatäiuslikkust! Ja oma negatiivsete mõtetega peaks ilmselt ka midagi ette võtma, siis teiste omad ehk enam ei häiri.
TJT

Reede, 15. jaanuar 2010

Armastuse jutud

Olen vahel mõelnud, et kust need lapsed meil need armastuse jutud on võtnud, kui me vanad siin sellised vanaaegsed põhjamaalased oleme. Tütre esimesi lauseid oli kaheaastaselt "ema on armastus". Ma siiralt imestasin, et kus ta sellist sõna üldse on kuulnud või selle tähendust teab. Siiamaale ei oska arvata. Ja nüüd poja "armujutud". Üks tuttav lapsevanem ütles, et tema lasteaialaps oli emale öelnud, et armastagu ennast, muidu ta ei saa elada vms. Ahah. Et siis selles on asja mõte. Et tuleb ennast armastada. Kohe ja päriselt. Minu taustaga inimesele - no et elu mõte on umbes et hästi tööd teha, õpetas mu isa - mõni aeg tagasi veel suhteliselt uudne, aga kaalumistväärt idee.
Hästi töötamise poolt hääletan ka, aga elu mõtteks jääb sellest natuke väheks.
TJT

Sotsiaalsetest töökohtadest

Käisin eile bussiga sõitmas (asja pärast ikka) ja nautisin imetabaseid härmas puuokste vaateid, mis isegi Tallinna kesklinnas silma rõõmustasid. Reisisaatja kurvastavalt mõttetut tööd nähes (kuigi mina olen selles ametis seni ainult suht püüdlike ja meeldivate inimestega kokku puutunud) meenus tuttavate jutt.
Tuttavad jagasid oma lasteaiakogemust: palju väikseid lapsi ja üleväsinud õpetaja, kes muidu küll igati kena inimene, kuid ei tule nendes oludes oma tööga hästi toime. Ja arvasid, et selle 100 000 töötu hulgast võiks ju ometi leida kenasid puhtaid korralikke hoolivaid ja armastavaid inimesi, kes saaks rühmas õpetajal abiks olla. Ja meenus ka ühe tuttava (noore ja energilise) lasteaedniku jutt, kes rääkis, et tal on rühmas paar last, kellega tuleks 15 korda päevas omavahel tegelda. Aga tal ei ole seda võimalust, sest ta ei saa ju rühma kogu aeg omapäi jätta. Nii ei ole tal võimalik tegelda nende probleemidega laste olukordade sisulise lahendamisega, kuigi ta tahaks ja tal ilmselt oleks selleks ka annet. Kujutan ette, kui frustreeriv võib olla töötada aastaid sellises olukorras. Pidevalt näha lapse probleemide süvenemist ja pidevalt tunda enda jõuetust selle olukorraga tegelda. Mina vist kaotaksin töörõõmu ja see mõjutaks tublisti töö kvaliteeti. Ma vist natuke mõistan seda esimeses näites toodud õpetajat, keda ma pole ise kunagi näinud.
Ma usun, et sel sotsiaalse töökoha täitjal oleks ka selles ametis hea olla - kui talle lapsed meeldivad nagu suurele osale naistest. Ta saaks iga hetk olla kasulik ja kedagi aidata ja jagada armastust ja vastu võtta laste oma. See võiks olla paljudele rõõmus kogemus: lastele, õpetajatele, vanematele ja abidele.
Iseasi, et kindlasti on palju eeskirju, mis seda ei luba ega võimalda. Aga unistada ikka võib, vähemalt omaette enda blogis.
TJT

Esmaspäev, 11. jaanuar 2010

Sa oled armas

Ma just kirjutasin, kuidas meie väike poeg on mh natuke õpetaja ka. Ja vahel veel otsesemalt. Viimasel ajal on tal kombeks küsida minult: "Kas ma pole siis armas?" ja "Kas ma pole siis kallis?" ja sama õe ja isa kohta. Ja muidugi ma vastan ikka jaatavalt. Ja mu süda sulab iga kord. Vahel kümneid kordi päevas (on ikka, mida sulatada). Ja tema omakorda kinnitab, et mina olen talle ka väga-väga kallis ja armas.
Siis ka, kui ta on just lõhkunud ära mu lapsepõlvest pärit armsa kuuseehte ja see on mu meelt kurvastanud. Kui ta ronib mu sülle ja teatab, et on ju ta ikka armas, kuigi ta vahel lõhub asju, siis ma tunnen tõesti, et nii see on.
Ma hakkan juba ise ka sellest aru saama. Ja uskuma. Et meie oleme armsad.
(Praegu ta teatab isale, et ta lubab endal raamatusse joonistada. Ja nad vaidlevad selle üle. Poeg väidab, et sinna on kirjutatud, et võib sinna teha, ja kui ei taha, siis ei pea tegema. Ja isa vaidleb vastu. Aga me oleme ikka armsad.)
TJT

Kojuminekud

Jäin oma eelmise postituse üle järele mõtlema (nagu seda vahel ikka juhtub, pärast kirjutamist saan ise ka millestki aru). Et kas ma olen rahul selle meeleoluga, milles ma elan ja lapsi kasvatan. Ja vastus on, et ega ei ole küll. Ma mõtlen sellest palju ja kirjutan sellest palju - sest see on probleemiks.
Pühad läksid suht lepselt, ei saa väga kurta, aga siis oli ka üks toreüritus teise otsa ja lastel kogu aeg mingi präänik nina ees. Ja endal oli seekord aega. Aga argielu võiks ju sama tore olla? (Kuigi mis mõte siis pühadel enam oleks.)
Mõnel päeval tundub, et kõik teised vanemad lähevad oma lapsukesele lasteaeda järele, saavad kojumineku osas kokkuleppele ja lahkuvad sõbralikult. Mõnel võtab see kõik ka kauem aega, aga vanem ei kaota kannatust ja kõik laheneb ikkagi sõbralikult. Laps ise otsustab riietumise ja kojumineku kasuks. Ainult mitte meil.
Ma ei viitsi sellest kirjutadagi, kui tüdinud ma sellest olen. Ja ma ei viitsi kannatlik kah olla. Proovin äri ajada (et lähme koju, saad juustu riivida) ja meelitada jms. Aga üldiselt vahet pole, üks läbikukkumine kõik.
Mulle absoluutselt ei meeldi selline jauramine ja jonn. Siiamaale tassisin vääniku sageli lihtsalt autosse ja minek. Aga nüüd on sellest ka kõrini. Jopp seljas on kombekas last ka tülikas tassida (koos varustusega u 20 kg). Lubasin, et edaspidi hakkan teda autos ootama ja käin vahepeal vaatamas, kas ta juba on nõus koju tulema (seekord ei julgenud, sest lapsel oli pissihäda, aga ta ei nõustunud lasteaias ka ära käima).
Lihtsalt kodus olles hakkab jälle igavusest mingi jama peale, kuigi alguses on kõik väga tore. Ja kui ta/nad omapäi toimetavad, siis kaasneb sellega ka suurem koristamine. Suurem kui nad ise toime tulevad.
Kes tahab läbikukkumise tunnet kogeda, võiks proovida lapsevanema ametit (õpetaja ja arsti ametis on ka mõningane läbikukkumine vist paratamatu). Ma ei kujuta ette last, kes ühtegi sellist kogemust ei pakuks. Aga meie omad ikka hulgi. Ainus hea asi, mis mulle praegu selle juures pähe tuleb, on see, et kui ma just pean kannatlikkust ja eiteamida veel õppima, siis vähemalt on mul õpetajaks kenad, terved ja normintellektiga lapsed. Mõnel ei lähe niigi hästi.
TJT

Esmaspäev, 4. jaanuar 2010

Pühadeaeg

Pühadeaeg veel kestab, kuigi suuremad sündmused on möödas. Aga kuusk seisab veel toas ja suuremal lapsel on koolivaheaeg.
Mul on hea meel, et see pühadeaeg on olnud selline nagu minu meelest üks pühadeaeg võiks olla. Minu jaoks on tähtsaim meeleolu, kõik muud asjad on teed selle saavutamiseks.
Oma lapsepõlvest mäletan, et rõhk oli välistel atribuutidel. Et söögid saaks uhkemad kui muidu (kuigi meil söögiga liialdamist pole kunagi olnud) ja kingid hangitud-pakitud. See on pereemale raske koorem, kui tuleb pingelise täisajalise töö kõrvalt teha. Isegi, kui kaasa on toeks, nagu minu isa on minu emale alati olnud - kuuske toomas ja ehtimas ja sööke ostmas ja tegemas ja laste järele vaatamas. Sellele vaatamata mäletan oma ema ikka stressis ja ma ei tundnud pühadest suuremat rõõmu. Asjade suhtes olen alati üsna ükskõikne olnud, nii olid ka jõulukingid lihtsalt mingid asjad, mida ma suuremat ei oodanud (aga eks oli ikka tore neid saada).
Meenus, et ma oleksin igatsenud meie pühadeaega rohkem soojust ja lähedust. Ja vähemalt oma praeguses elus olen püüdnud nii teha. Vähemalt sel aastal, kui mul pühadeajal koduväliseid kohustusi polnud (eelmisel aastal oli teisiti, siis lohistasin end lihtsalt väliseid kontrollpunkte pidi pühadeajast läbi - ja polnud suurem asi kogemus).
Hiljem lisatud. Omamoodi pingutav on pühadepidamine ikka. Kui lapsed kahekesi kuuske ehivad, siis mulle on keskendumist nõudev ülesanne leppida sellega, mis välja tuleb – ja et tulemus üldse minu maitse järele ei ole. Meie kolmene arvab, et parim viis kuuske ehtida on tekitada kuulipesasid e laduda ühte kohta nii palju kuule kui mahub. Ja meie seitsmesel on teine kontseptsioon. Minul mingi kolmas, aga ma ei üritanud seda ellu viia. Ehtimise ajal olin lihtsalt ligi ja hoidsin meeleolu, mh tegin „ämma harjutust”, et las noored teevad ja mina lihtsalt lepin sellega. (Kui poeg ei saa oma mänguasju kuuse külge riputatud, siis ta ühel hetkel loobub ise ka. Ja mina pühin okkad kokku ja lohutan teda pettumuses ja tutvustan oma vaatenurka, et ongi ilma ilusam.) Peaasi, et teevad. Ja kui nad omapäi piparkooke küpsetasid, pani väiksem taignapätsi pähe ja tegi sellest endale mütsi. Ja nagu kuulda oli, pani suurem ka omale väikse pätsi pähe. Väiksemalt sai üsna palju kuivanud tainast juustest välja lõigata.
(Täiendatud. Ega see meeleolu hoidmine ole minusuguse emotsionaalse inimese jaoks nii kerge midagi kui selle kirjapandu järgi võiks arvata. Nii sugulastega kohtumised kui kodused toimetused toovad vahel esile pingeid, millega tegelemine ei ole kuigi meeldiv. Aga seda vajalikum. Nii et pühad on minu jaoks ka omamoodi tervendamise aeg - kui seda sellena võtta.)
Eks pühade teevad ka traditsioonilised toidud ja ehtimised ja kingid. Nendega tegelen ka, ja võimalikult aegsasti: kingid valmis enne novembri lõppu ja esimesed kaunistused seekord juba enne advendiaja algust. Ühel päeval kuusk sisse, siis tasapisi ja jõudumööda ehime. Iga päev midagi, sedamööda, kuidas tuju ja jaksu on. Et lapsed saaks kõigega kaasas olla ja kõike saaks teha õiges meeleolus. Sest meeleolu teeb pühad.
Kena pühadeaja lõppu ja toredat uut aastat! Rõõmu ja rahu!
TJT