Reede, 21. veebruar 2014

Tütre sünnipäevapidu



Tütre sünnipäevapidu on üks minu aasta kõrghetkedest ikka olnud. Sest meie arusaamad toredast peost lähevad kokku. Seekord võtsin kõike selle peoga seonduvat aga hästi ettevaatlikult, sest mäletan, et eelmisel aastal pakkusin oma arvamusi liiga jõuliselt. Nüüd on aeg end tagasi tõmmata, 12. sünnipäev juba. Sarnases vanuses jõuab mitmeski peres kätte see iga, kus vanemate osaks jääb ainult pidu kinni maksta. Aga mina väga naudin lähedasi suhteid oma lastega. Niisiis tasub mõistlik olla, et neid mitte eemale peletada.


Alul arvas meie ülitoimekas tütreke, et tahab lihtsalt rahulikku kinosünnipäeva väikse kohvikuskäimisega, aga kui kutsete saatmise aeg hakkas kätte jõudma, mõtles ümber. Et ikka pidu võiks olla. Seekord siis kunstiteemaline. Pakkusin välja ühiselt suure pildi tegemise (mis tütrele alul hea mõte tundus) ja ühe joone lisamise ja siis pildi edasiandmise järgmisele joonetõmbajale, aga need pärast kasutusele ei tulnud. Põhitegevuseks kujunes hoopis spagettidest ja vahukommidest ehitiste valmistamine ning martsipanloomade meisterdamine.

See sünnipäev algas imetoredasti. Kolm tüdrukut jõudsid enne teisi otse laulukoorist ja meil läks kohe kolmehäälseks laulupeoks. Olge te kõik õnnistatud, kes te oma lapse muusikaharidust toetate! See on nii ilus! Minu jaoks võib laps mööda ka laulda, aga see jäägitu püüdlus puhtaima ilu poole võtab mul sageli silmast vee välja. Ma olen viimse kui keharakuni õnnelik ja arvan, et asjaosalised ise ka. Pingutasin siis oma peoettevalmistusi tehes tublisti, et mitte väga vesistama hakata. Aga lapsukesed olid pomelo puhastamise ja iseendaga ametis. Seekord jätsin neile peale pomelote puhastamise ka võileivad ise teha. Ja neid pomeloid oleks rohkemgi võinud olla. Rääkimata kurgist – talvel ei jõua nii palju värsket eesti kurki osta kui lapsed süüa jaksavad. Aga ka roheline salat ja muu värske läks hästi. Samas pähkleid ja rosinaid see seltskond ei söönud. Hea, kui on mitu valikut.

Pääle sööki hakkasid tüdrukud naljaküsimusi vastama. Tütar oli neid mitu lehekülge internetist välja printinud. Ja siis tuli vahukommidest meisterdamine. Märkasin, et tüdrukud olid üsna murelikud, et kas nad ikka pimesikku jõuavad mängida või peaks kohe pihta hakkama. Aga see oli ka väga emotsionaalne (õumaigaadi ja issand, kui nunnu iga on mõnel juba käes) ja kõik tegid ikka oma meisterdused lõpuni. Siis mängiti hämardatud toas pimesikku, mis oli mitme lapse lemmikmäng ja pärast tuli kummikeks. Sellega sai mitmesugust sporti teha – lisaks tavalisele keksimisele, mis enamikule külalistest uus ja huvitav oli, ka alt läbi pugeda ja kordamööda üle hüpata.

Sellele järgnes vaiksem juturing, kust üks külaline meie poja kui ainsa poisi tema suureks meelehärmiks välja ajas ja tort. Olin varasemast õppust võtnud ega pingutanud enam magusakogusega üle, kui nagunii on osa martsipani ja vahukomme juba tee kõhtu leidnud. Ilus mälestus jäi.

Eelmistest pidudest peo teemasildi all.

TJT