pühapäev, 17. oktoober 2021

Vaikuses üksi

Küllap ma olen teinud mingi taotluse olla üksi. Võimalik, et paljugi kordi. 

Kindlasti ma olen palju unistanud vaikusest ja rahust ja seda võimalusi mööda endale luua püüdnud. Ma olen unistanud vaiksest kodust, mida häirib ainult toalillede õitsemise müha ja vahel ehk ahjutule hääl.

Vaikus on minu jaoks õdus aeg iseenda või targemate inimeste mõtete seltsis.


See nüüd ei tähenda kuidagimoodi, et minus alati vaikus ja rahu valitseks. Pigem mitte. Minu meel on pigem nagu eesti ilm: sageli jahe, tuuline, sombune, vahel ka tormine; juhtub ka äikest, rahet, lörtsi ja tuiske, eks te ise tea. Seepärast mulle meeldibki Eestis elada, et mulle meeldib see ilm, see on minu sisemiste ilmade peegeldus ja ma tunnen end selles peegelduses koduselt. Jah, ma ei püüagi olla päikseline. Ma sobin endale sellisena nagu ma olen. Vähemalt täna, kui madal sügisene päike pehmelt aknast sisse paistab ja kõik on sulnis rahus. 

(Kas on võimalik, et Eesti Maa oleks kunagi oma ilmaga rahulolematu? Ma arvan, et mul on temalt seda endaks olemise rahu õppida.)

Kuivõrd Eesti ilm pole sageli inimeksistentsiks mugav, oleme rajanud endale kodud ja õppinud seda välise ilma eest hoidma: meie seinad peavad tuult ja vihma ning inimese käega loodud soojendussüsteemid hoiavad toatemperatuuri mõnusa. 

Vaikne kodu on minu jaoks ka kaitse enda sisemise ilma eest. Ma saan selles lõõgastuda ja endast puhata. See on väga oluline, et endaga heades suhetes olla. 

Samavõrd, kui mitte rohkemgi olen ma tahtnud lapsi. Inimene vajab teist inimest, kust tema meeli käivitavad ilmad lähtuvad. Mina vajasin ka kellegi eest hoolitsemise võimalust. Niisiis lapsed.

Mu tütar on professionaalne muusik (kuigi peamiselt veel õpilane sel teel) ja poeg on suur sõjamees (arvutimängudes muidugi). See ei kõla just vaikuse moodi, aga siiski. Neil on kõrvaklapid peas. Peagu kogu aeg. Üks kuulab muusikat ja teine muid asju.

Ma ei saa kunagi möödaminnes nendega suhelda, ei saa neilt midagi küsida. Tuleb minna silmaulatusse ja näiteks käega lehvitada, et nad korraks oma maailmast väljuks minu omaga kokku puutuma. Ilmselgelt on ka minul ebamugav neid nende olemistes tülitada ja ilmselgelt ma kaalun üsna iga kord, kas tõesti on põhjust seda teha. See lakkamatu kohanemise püüd väsitab. Ma tunnen ühenduse võimalust kadumas. Nokk kinni, saba lahti. 

Kuidas hoida ühendust lastega ja hoolitseda enda baasvajaduste eest, kui need kipuvad vastuollu minema?

Ma vajan vaikuses üksi olemist ja ühenduse tunnet. Kahte korraga ei saa. Nagu ei saa korraga sisse ja välja hingata. Aga kordamööda see on võimalik ja kõik on hästi.

On nagu on.

Sarnasel teemal Tühja pesa igatsus. Ja Lõputu väljahingus.

TJT

laupäev, 2. oktoober 2021

Seksikad valimislubadused vs mida tegelikult vaja on

Õnnelikud pered on igal pool üsna ühesugused, 

õnnetud on hädas igaüks enda ainulaadsel viisil.

(Kellegi targema ütlemine)

Jälle sain ühest valimisreklaamist lugeda, et nemad ka kaotavad lasteaia kohatasu. Tore küll, kui rohkem raha jääb meelelahutuseks, aga minu meelest enamiku Tallinna perede mureks ei ole lasteaia kohatasu. Kui peres on kaks tööl käivat vanemat, siis paari lapse kohatasuga saab keskmine pere hakkama. Tavalised pered saavad üldse enam-vähem kõigega hakkama.

Probleemid tulevad siis, kui midagi on ebatavalist ja halvasti, nt keegi kaotab töö või laps on erivajadusega. Isegi väikse probleemiga on suur jama, kui lahendust ei paista ja olukord läheb hullemaks, sest üks jama kutsub ligi järgmise. Nt last ei saa eripära tõttu sobiva koha puudusel lasteaeda viia või logopeede on liiga vähe (esimesel juhul peab keegi selle eripärase lapsega kodus olema, logopeedi puudusel võib tekkida ka vaimne mahajäämus, kui laps ei õpi õiges vanuses kõnelema ja see saab koormaks kogu ühiskonnale). Ma arvan, et kõik need olukorrad on kuidagi rahaga seotud (võib-olla tõesti ka planeerimise veaga, nt liiga väikse riikliku tellimusega, ehk et on spetsialiste vähem ette valmistatud kui vaja oleks ja üldised arusaamad keskenduvad pigem tavalise inimese vajadusele, samas on tavalisi inimesi üha vähem ja erilisi üha rohkem). Selliste probleemidega võib ka täitsa tavaline tubli pere hätta jääda. See on koht, kus KOV saaks aidata ja kus ta lausa oleks kohustatud seda tegema, kui ainult määrusepunktid või otsustajate eelistused ei võimaldaks kõrvale nihverdada. Ja selliseid kohti, mis puudutavad spetsiifilisi laste ja noortega seotud probleeme, paljulapselisi peresid, üksikvanemaga või toitja kaotanud peresid on palju. Aga kõik need olukorrad on erinevad, neid inimesi ei saa ühe liigutusega korraga aidata ega saa ka kõlavat loosungit kokku.

Tõsises hädas peredel pole muidugi aegagi valimisreklaame lugeda. Nemad võitlevad iga päev oma tagasihoidliku toimetuleku nimel. Võib-olla pole hädas lapsevanematel aega valimas ka käia. Võib-olla nad ei teagi, et valimised on tulemas, sest kogu jõud ja tähelepanu on tähtsamal: kuidas tänase päevaga õhtusse saada. Selliste peale pole ju mõtet valimisreklaamide auru raisata, kui küünilisena see ka ei tunduks.

Ilmselge, et valimislubadusena "rohkem raha logopeedidele" ei müü, võib-olla isegi tekitab pingeid juurde, et miks kõneprobleemiga lapse pere saab abi ja teine sama raskes olukorras või raskemas ei saa. Suur osa peresid neid muresid õnneks ei tea. Lasteaia kohatasu kaotamine puudutab oluliselt suuremat hulka valijaid ja on reklaamina ilmselgelt kulutõhusam. Seksikas ja võimalik, et toimib. Mina ohkan ja panen selle reklaami kõrvale. Mida ma muud teha saangi, kui siin omaette natuke targutada.

Palju õnne meile igaks elujuhtumiks, hoolivust ja toetust ja tähelepanu olulistele asjadele!

TJT


laupäev, 25. september 2021

Mul on savi

Ma olin vihane, nördinud, segaduses. Pole üldse oluline, kust need emotsioonid tulid või miks nad tulid. Võib-olla keegi tegi või ütles midagi, mis mulle ei meeldi. Võib-olla mulle meenus midagi. Jah, täitsa võimalik, et ma ise tõmbasin enda seest ühed vanad silma alt ära paigutatud emotsioonid lahti. Igatahes mul olid tugevad ebameeldivad emotsioonid, häirivad tunded ja mõtted, mis üha paisusid, kuni mulle tundus, et nüüd kohe ma plahvatan, lähen lihtsalt tükkideks, sest nii palju häirivaid mõtteid ja tundeid ei mahu selle väikse keha sisse ära. Hetk enne lõhkiminemist meenus päästev abimees: savi.

Võtsin tüki savi ja voolisin seda mõttetuteks ussikesteks, kuulikesteks, siis jälle kokku üheks suureks palliks, vahepeal jälle lapikuks jne. Voolisin üha ja üha ja lasin oma negatiivseid mõtteid ja tundeid sinna sisse. Kui ma oleks selgeltnägija, siis ma ütleks, et võis vaadelda, kuidas savi minu mõtted ja tunded endasse võttis ja neist lausa paisus. Pool tundi hiljem oli rahu maa peal, lisandus selgust, vabadust ja kergust. 

Olin sellest intensiivsest protsessist päris väsinud. Märkasin endas tänutunnet, et olin lasteaias palju voolinud, nii et voolimise kaudu oma keha pingetest vabastamine on mulle tuttav ja kuidagi loomuomane väiksest saati. Olen sedasorti asju ka täiesti ebateadlikult oma täiskasvanuelus teinud, samuti kriitidega joonistanud, guaši ja soola jm plökerdanud. Kunagi ma arvasin, et tahan kunstnikuks saada, sest nii tore on joonistada, maalida, voolida... Armen Tõugu* ja tema loengutel käinud inimeste abil mõistsin, et ma tegelen nende kunstiliste tegevuste kaudu tegelikult ikka oma emotsioonide puhastamisega ja sellega kaasnes taipamine, et sellist kunsti** mina ei taha teha. Või eks ma voolin-joonistan-maalin ikka, aga ei nimeta seda enam loominguks, vaid teraapiaks või eneseabiks.

Selle korra suur taipamine on, et savi abil saab suhteliselt kergesti oma emotsionaalse protsessi tõhusalt peatada. Ma arvan, et väga oluline on mitte pidevalt olla rasketes emotsioonides, see kurnab lihtsalt pika peale ära. Vahepeal on vaja puhata ja elust rõõmu tunda, muidugi ka maiste asjadega tegelda. 24/7 ei saa keegi ühtki tööd teha ja raskete tunnete protsessimine on ka töö. See on sisemine töö ja seda tööd tõesti ei saa kellelegi teisele delegeerida. Aga abi saab paluda ja lisaks terapeutidele on abiks ka looduse väed. 

Varem ma voolisin tavalise lastele mõeldud plastiliiniga ja see toimis teraapia mõttes täitsa hästi, aga savi meeldib mulle rohkem. Plastiliiniga võrreldes on savi täiesti imeline abimees, sest ta absorbeerib lisaks toksiinidele ka mürgiseid mõtteid ja tundeid ja tunne on saviga töötades siiski kuidagi elusam. Savi on käte vahel tuntavalt elus. Ära voolitud savi, mis on palju mu mürke sisse imanud, panen lugupidamise ja tänuga peenrasse.

Savi võib kasutada ka väikeses koguses sisse võetuna, savi imelise tervendava toime kohta saab lugeda internetist, otsi nt saviravi.

Ühe kena noore vanaemaga suheldes meenus, kui oluline on, et väikelast*** ümbritsevad inimesed töötaksid võimalikult teadlikult ja pidevalt oma emotsioonidega, puhastaks ja tasakaalustaks neid. Eks me ole kõik põlvkondade viisi kogutud hingejama täis ja aeg-ajalt tuleb seda jama välja lasta, et lapsel oleks emotsionaalselt võimalikult puhtad inimesed ümber. Ma arvan, et tasakaalus täiskasvanute eeskuju on küpse harmoonilise isiksuse kujunemiseks sama oluline kui tervislik toit. Olen kohanud ka arvamust, et lapsel on kasuks näha pealt täiskasvanu protsesse, et õppida, kuidas nt oma vihaga toime tulla. See on hästi mitmetasandiline ja igati keeruline teema ja ma siin seda ei lahka.

Muidugi on voolimine hea ka lastele (minu jaoks see oli ülivajalik). Meie tütar käis väiksena kogu aeg ringi, mängutaigna tükk käes, tal on kätele pidevalt tegevust vaja, pealegi aktiveerib sõrmede töö aju. Ma olen aru saanud, et waldorfpedagoogid soovitavad lastele savi asemel mesilasvaha. Savi on väiksele lapsele külm ja raske materjal, lapse energeetiline keha**** pole veel nii tugev, et saviga tulemuslikult tegelda ja lapsel ehk pole ka nii raskeid emotsioone, et oleks vajadust savitöö järele. Mesilasvaha sedavastu annab mesilaste töökuse energiat, paindlikkust, see on lapsele sobivalt kerge ja soe.

* Armen Tõugu oli Tallinnas Kristlaste Ühenduse kiriku preester (kuni 2016. nimetati Kristlaste Osaduse Kirikuks), viis läbi inimpühitsustalitusi, aga pidas ka  kõigile asjahuvilistele loenguid vaimu teemadel; millalgi 2008. a paiku lahkus Saksamaale.

** Tolles ajas ja Armen Tõugu mõjutusel jõudsin järeldusele, et soovin ainult sellist kunsti, millel on harmooniliseks muutev toime; käin vahel moodsat kunsti ka piilumas, aga suhestun sellega ainult nii vähe, kui suudan endas ära tasakaalustada ehk üldiselt pigem mitte (oma jama, mille tasakaalustamisega töötada, on niigi piisavalt, ei saa kogu maailma kannatusi enam lisaks võtta, sest puhata ja taastuda on ka vaja).

*** Väidetavalt imab laps esimesed kuus aastat ümbritsevate inimeste mõtteid ja tundeid endasse nagu käsn, üldse vahet tegemata, mis tema tulevase elu seisukohalt võiks olla hea või halb ning selle varase aja eeskujud mõjutavad teda kogu elu. Eriti oluline on kõne eelses eas kogetu, sest neid kogemusi inimene pärast isegi ei mäleta enam, samas kui nt viieaastasena kogetut on hilisemas vanuses kergem lahti harutada, sest need pildid on mällu salvestatud kergemini ligipääsetaval kujul.

**** Waldorfpedagoogid kõnelevad eeterkehast, see on sama mis energeetiline keha.

Ma tänan südamest kõiki, kes mind selle postituse tegemiseks on inspireerinud! Tänan saviringi hoidjat, kes müüs mulle oma imelist savi. Tänan inimest, kes jagas saviravi teemalist teksti. Tänan kõiki, kes on juhatanud märkama ja mõistma peeni üksikasju lapse kasvamise juures. Tänan inimesi, kes on aastate jooksul jaganud oma teadmisi emotsioonide puhastamise ja tasakaalustamise kohta ning toetanud ka praktiliste teadmistega sedalaadi loovteraapilist tegevust. Tänan loo peategelast savi ja Maaema. Olge te kõik tänatud!

Puhtust, valgust ja hingerahu meile kõigile!

teisipäev, 24. august 2021

Tühja pesa igatsus

Tulin poest, tuju paha. Poega oli kõik hästi, nagu alati. Poeg oli tuju pahaks ajanud. Nii pahaks, et nagu ei jaksa talle süüagi anda. Teoreetiliselt ma saan aru, et alaealisi lapsi peab toitma*, aga lihtsalt käsi ei tõuse. Selline emotsionaalne blokk.

Üldiselt ma olen seda meelt, et teismeeas peab noor saama kõike katsetada ja teha, nagu õigeks peab / sel hetkel tundub ja vanemad võiks oma sekkumist vähendada**. Mingist hetkest peab inimene ju kõigega ise hakkama saama ja teismeiga on selle harjutamise aeg. Kui see sünnib turvalises vanematekodus, saavad suurema kogemusega inimesed vajadusel nõu ja muu asjaga appi minna. Kui on vaja. Samas tähendab see vähenenud energiavõimekusega vanemate inimeste jaoks kohati tülikalt suurt energiakulu. Korduvalt olen tundnud, et ma tahaks oma elu teisel viisil kasutada.

Me oleme pojaga üsna erinevad inimesed. Praegu ei juhtunudki mingit erilist pahandust või maitea mida, jumal tänatud. Tavaline arusaamade lahknemine. Nagu neid iga päev, iga tund on juhtunud juba tükk aega. Ilmselgelt ta on algusest peale sündinud teede ja radade jaoks, mida mina ei mõista. Selle võrra on keerulisem toetada ka. Ja alati jääb küsimus ka minu suhtlemisvõimekusest ja kõikidest muudest vanemlikest ja inimlikest võimekustest, mis üldse olemas on. Lapselt ja noorelt ei saa ju eiteamida eeldada. Vanematelt ka tegelikult mitte. Tavaliselt ma ikka püüan oma piire avardada, aga täna tuli piiride avardamise võimekusele piir ette.

Tütar on minuga sarnasem oma väärtustemaailmalt ja elustiililt, aga ega tema pesast eraldumine mõni aeg tagasi ka tore ei olnud (eks ta mõnevõrra elab ikka siin meie leibkonna liikmena edasi, aga kuivõrd  ta liigub palju ringi ja hoolitseb oma asjade eest ise, siis mingis hingelises plaanis ma olen tütre poolt vabadust juurde saanud, võimalik, et tema elu eest vastutust ära andes; sest nüüd on tema aeg oma elu eest vastutada). Kehval päeval mul on siiski üsna paljude asjadega raske leppida, mida tütrega kooselu minu jaoks kaasa toob, ja siis need tulvavad mulle kõik korraga peale. Raske on oma piire hoida ja ennast kehtestada. Mulle tundub, et mina olen siin kõige väiksem ja nõrgem ja pean tegema kõige rohkem tööd ja see pole minu suhtes õige, aga erinevatel põhjustel on seda väga keeruline muuta. Eks mingist küljest ole ju iga olukord nagunii juba parim, mis ta antud asjaoludel olla saab. Parem siis olla selle eest tänulik. (Aga täna olen vihane jms ikkagi. Vahel võib.)

Võimalik, et ma ise olen endale liiga kõrged nõudmised seadnud: olla lastega lähedastes suhetes, neid mõista ja toetada ja lasta neil selle kõige juures oma teed minna, saada selleks, kelleks nad on sündinud. Sellesse olukorda on konflikt sisse programmeeritud. Ma ise programmeerisin ja saan seda muuta. Ma  lihtsalt praegu veel ei oska veel selle kõigega toime tulla. Frustratsioon murrab maha (aga juba on parem, sõrmed klaviatuuril liiguvad juba päris nobedasti, varsti saab käsi ka mitmel muul moel kasutama hakata: kui see siin on välja sõnastatud).

Seda ma mõtlesin poest kodu poole kõndides, et jõuaks nad juba oma elu peale, saaks sellega ilusti hakkama, ja jätaks nad minu enda elu elama. Siis meenus loetu: ma tänan, et mu unistused on saanud reaalsuseks. Ma muudan selle siinkohal selliseks: ma tänan, et mu unistused saavad reaalsuseks õigel ajal ja kõigile sobival viisil.

Panin poekotid kööki (käsi parasjagu ei tõusnud asju ära panema) ja läksin oma tuppa kirjutama. Kass sai aru, kui paha tuju mul on ja tuli mulle nurruma ja mind silitama. Mõtlesin, kui mõnus võiks olla rahulik vanainimeseelu paari kassiga. Ma tänan selle võimaluse eest.


* Nii hull ka pole, et laps näljas peaks olema, meil kodus mingit sööki alati on ja kui see ei sobi, saab 15-aastane inimene ise olukordi lahendada.

** Vahel on keeruline aru saada, milline on sobiv toetamise/sekkumise määr ja kus on paras koht lasta inimesel oma vigu enda moodi teha, sest millest ta muidu õpiks. 

TJT

pühapäev, 22. august 2021

Pärnu reisijutt

/See reisijutt on tugevalt tsenseeritud, kuna olen oma meessoost pereliikmetele lubanud nende tegemisi avalikult mitte kajastada ja üldse on igal õigus oma isikliku elu privaatsusele, niisiis harjutan kolmandatest isikutest mitte kirjutamist. Võib-olla kellegi jaoks mõni tera leidub./


Otsustasime kolmekesi Pärnu minna: mina, 15-aastane poeg ja laste isa. 19-aastane tütar leidis muid tegemisi.

Reede öö oli mul kõrvalistel põhjustel napivõitu, nii et vaevaliselt kulges, aga kuidagi ikka sain. Ajasime poja kl 10 üles, saime oma asjad pakitud ja heitsime veel koos kiire pilgu visit Pärnu lehele. Järgmisel korral tuleb see pilk paar päeva varem heita. Südapäeval asusime lõpuks Pärnu poole teele.

Esimese peatuse tegime veidi enne Pärnut Alpakafarmis. Alpakasid on seal umbes 70 looma: eraldi karjamaadel on emad alla aastaste lastega, aasta kuni neljased noored isased, täisealised isased, nendest alfad* eraldi emastele kõige lähemal karjamaal, lisaks laamad, merisead, kitsed. Müügil on täiesti imelised eesti ja peruu päritolu alpaka lõngad (hinnad u 240 ja 100...120 eurot kilo e hinnalised võrreldes tavalise lambalõngaga, mis maksab u 40 eurot kilo) ja kudumid. Noored giidid kõnelesid meile väga mõnusasti nende elust**. Kuulasime-vaatasime vist üle tunni.

Siis läksime Valgeranda võileibu sööma. Otse rannal kasvasid hiigelsuured tammed (suurema ümbermõõt vist u 2,2 täisinimese siruulatust) ja nende all on pingid ja laud. Seal on vaatetorn ka, aga mina sinna ei jõudnud, magasin sellal, kui teised käisid. Keegi meist käis vees ja teadis õnneks ette, et vee sees on seal mingid betoonjurakad, võib end vigastada. Valgerannas on seikluspark ka, aga poeg ei tahtnud sinna ilma kaaslaseta minna. Üksi polevat huvitav ja isa seltskond ei tulnud arvesse. Mina poleks ronima läinudki.

Jalutasime natuke Pärnus, ostsime jäätised, käisime muuli juures. Poeg tegeles pildistamise ja aegluubis filmimise võimaluste uurimisega.

Pimeda hakul jõudsime 60 km kaugusele turismitallu. Mina olin väsinud ja läksin kohe magama. Jõudsin veel märgata üle metsa tõusvat täiskuud ja lopsakat Mulgimaa aeda Halliste jõe kaldal. Lõuna-Eesti vaade on ikka teistsugune.

Laupäeval ärkasin kella kuue ajal ja läksin jõe äärde. Päike paistis madalalt ja vikerkaar säras taevas. Varsti hakkas sadama. Ilus oli kuulata, kuidas veetilgad jõevette kukuvad ja vaadata neid säravaid triipe ja ringikesi. Siis läksin sauna räästa alla varju, sest muidu oleks päris märjaks saanud. Nüüd oli ainult puulehtedele sadamise häält kuulda. Nägin uuesti vikerkaart. Vaatasin heinamaal askeldavaid lehmi. Nemad märkasid mind ja jäid kambakesi uurima, astusid mõne sammu lähemale, seisime nii vastakutti, kuni ma tüdisin. Tegin tiiru aias, vaatasin kõiki lilli ja maitsesin tikreid, hiliseid vaarikaid, puu alt leitud õuna. Täitsa teistmoodi Lõuna-Eesti maitse.

Vahepeal ärkas laste isa üles, tegin talle putru ja sõin kaasa võetud suhkruvaba õunamoosi.

Siis läksin jõe äärde mõlgutama. Istusin mõnusal vette minemise trepil, jalad vees, vaatasin väikseid kalakesi. Millalgi hakkas jahe, tuli pikutamise isu. Mõtlesin just, et toon autost endale lebomati, aga märkasin, et tähelepanelik peremees oli mulle sauna kõrvale varikatuse alla lamamistooli pannud ja läksin sinna. Jäin peagi päikese käes magama, soe ja hea oli. Ärkasin kerge ehmatusega, et keegi on mu jala peal. Keegi väga suur (tavaliselt on ju kärbes vm). Oli väike lind, ja ma tundsin ta tiivapuudutust oma jalal. Jala liigutamise peale ta lendas kõrval oleva kase alumisele oksale ja jäi mind tükiks ajaks ainiti vaatama. Mina vaatasin teda. Väike hallikas-rohekas värvuline. Mul pole varem linnuga sellist kohtumist olnud. Siis tulid kiilid. Maandusid mu oranžile dressipluusile, kätele, kaelale ja pähe. See oli väga mõnus, nad surisesid seal vaikselt, mõni lendas vahepeal ära ja tuli varsti tagasi. Mõnda sain vaadata ka, oli punase kehaga. Mu pikutamispaigast avanes vaade jõele ja vihmajärgne lopsakas taimestik. Tundsin end üsna looduslikuna. Täielik paradiis.

Siis hakkas kõht tühjaks saama. Ajasime poja voodist välja ja tegin pudru soojaks, kell hakkas üks saama. Pärast nõudepesu läksime kanuuga jõe peale. Mina istusin keskmisel pingil ilma aerudeta, vaatasin niisama. Vihma enam ei sadanud, vahepeal oli päikest, aga mitte ülearu. Poeg ilmselgelt ei tahtnud allavoolu kuigi kaugele minna (sest mis allavoolu mindud, tuleb pärast tagasi sõuda, elementaarne) ja pöörasime siis varsti suuna tagasi. Keegi käis ujumas, vesi oli üsna jahe. Korjasin tagasiteel mõne jõemündi ja võitlesime end jälle läbi roostiku. Kokku vast poolteist tundi kopikatega.

Turismitalu peremees oli vahepeal lahkunud ja saabunud oli tema ema, kes mind oma uudishimu ja hoolitsusega nii kangesti tüütas, et see oli juba huvitav ja sai järgneva päevaosa enesearengu teemaks (kui miski teises häirib, siis see inimene ilmselgelt peegeldab midagi minu kohta, teisalt tuleb ebaõnnestunud suhtlusolukord üle vaadata ja panna paika strateegiad, et järgmine kord võiks sarnane asi paremini õnnestuda; mõnetunnise mõtlemise pääle leidsin paar sobivat lauset, mis järgmisel päeval ka kirja said).

Pääle kerget kehakinnitust panime kiiresti asjad kokku ja läksime tagasi Pärnusse. Mind viidi Pärnu muuseumi kleidinäitusele, teised läksid discgolfi mängima. Jõudsin kohale üsna viimasel hetkel, et Vassiljevi kogu vanu ja veidi uuemaid rannakleite ja kübaraid*** vaadata. Vaatamist ja lugemist oleks jagunud kauemakski, aga kell seitse pandi muuseum kinni. Seda intensiivsemalt ja kontsentreeritumalt tuli mul tegutseda, et vaimuvara kaasa ahmida. Näitus meeldis väga, hea on midagi vaadata täiesti teisest vaatenurgast kui tavaliselt: riie kui ilu-, mitte tarbeasi. Uute vaatenurkade leidmises reisimise mõte minu jaoks seisnebki (no ja muidu mind mood ju üldse eriti ei huvitagi). Tänan selle ilu ja inspiratsiooni eest!

Siis seadsin sammud Koidula muuseumi, kus tol päeval toimus Pärnu esimene kirjandusfestival (palju tänu info eest). Jõudsin kohale just selleks etteasteks, mille olin enne kava vaadates kindlasti kavatsenud vahele jätta. Pärnu luuletajate etteasteid kuulata oli tõesti mage, aga eks kõht oli jälle tühi, istusin pingil ja sõin kodust kaasa võetud õunu. Kui väga ära tüütas, läksin raamatulette kaema ja lugesin natuke siit-sealt.

Siis hakkas mu selja taga keegi ruuporist hüüdma, tuli välja, et üks vaktsimata luuletaja soovis tähelepanu. Ta suhtumine aias olevatesse vaktsitud kuulajatesse oli nii ebameeldiv****, et lahkusin majja (olgu too mulle teadmata luuletaja selle eest südamest tänatud!). Õnneks. Ma polnudki märganud, et vahepeal oli kell kaheksa saanud ja alanud oli kirjandusperekond Leelo Tungla ja Maarja Kangro tund, millest olin soovinud osa saada. Leelo Tungal on mu lemmik. See oli absoluutselt vaimustav ülepooltund, kuigi ma istusin tihedalt täis tuubitud klassiruumi põrandal ega näinud esinejat, eesruumis oli veel tubli kümmekond kuulajat tihedasti ukseava ümber. Lähen ostan endale mõne Tungla täiskasvanutele kirjutatud kogu (lugesin natuke tema lasteluuletusi, need on väga head tõesti, aga ikkagi). Maarja Kangro seevastu pole mulle kunagi meeldinud ega olnud ka seekord parem, vaatasin siis põgusalt Lydia Koidula ekspositsiooni, see oli tavaline igav muusjomivärk ja läksin aeda. Aed on seal tore ja praegu on tahvlikestel Koidula nunnusid taimeluuletusi.

Dagö oli peagi alustamas. Teised said ka oma discgolfiga ühele poole, aga neid kontsert ei huvitanud ja eks kõht oli ka tühi. Mulle kontsert meeldis. Saatpalu oli vaatamata kõrgele eale (sündinud u 1966) väga heas vormis, kuigi piiripealselt meesšovinistlik (aga see on juba hiljutiste #metoo lugude taustal ka omamoodi museaalne kogemus ja hästi leebe ikka). Kontsert oli meeleolukas nagu ennevanasti. Siis sai see kümne ajal läbi ja sõitsime koju. Olin jube väsinud, aga oma reisiga täitsa rahul.




* Alfad on need, kes võitlevad välja emastele kõige lähema koha ja siis passivad neid hommikuvarast õhtuloojanguni, emased käivad vahel neile sabaalust näitamas, kõigil on väga põnev. Vabas looduses hammustavad alfad teised isased viljatuks, aga farmis neil saetakse hammustamise hambad ära, et oleks võimalik saada ka teiste isaste järeltulijaid, olgu siis ilusa karva vm pärast. Sugutung on vist põhiline, mis alfasuse määrab ja teatav agressiivsus: kes on võimeline välja võitlema oma koha ja õiguse emaseid vaadata (sigitamise õiguse määrab siiski pererahvas ja lõppotsus on emasloomal).

** Alpakaemad kasvatavad oma järeltulevat põlve koos. Nad on väga suure seltsi vajadusega, üksi jäädes hukkuvad aasta-paariga ja veel rutem siis, kui lähedased kaaslased lahutatakse, aga sõpradega koos elavad need armsad kameliidid kuni 25-aastaseks. Eestis peagu pole veterinaare, kes kaameli sugu looma haigusi oskab ravida. Et hunt alpakaid kardab, sest nad võtsid end ringis niimoodi punti, et oleks koos hundi ära tapnud ja hunt käib nüüd teise talu lambaid piiramas, see on talle turvalisem valik. Lugusid loomadega sõpruse loomisest ja näiteid nende treenimisest, mis on oluliselt aeganõudvam kui koerte treenimine jpm. Ja et selle farmi rahvas ei tapa oma loomi, vaid nad surevad loomulikku surma nagu nende sugulased kodumaal Andides. Kõik see meenutas hiljuti loetud raamatut "Lehmade salajasest elust". Huvitav oli märgata, kui sarnased olid meile kõnelnud noor naine ja noor mees oma olemuselt / kõnemaneerilt alpakatele: hästi mahedad, sõbralikud, pehmed. Eks nad ole sellist olemise viisi pidanud harjutama, et õrnatundeliste alpakate südant võita. Giidide seltskond oli sama nauditav kui armsate karvaloomade oma.

*** Või lugeda... linnutopis kübarakaunistuseks... see viib „naine linnukesega” kujundi ikka täiesti uuele tasemele.

**** Kui nii edasi läheb, pole varsti enam eluvaldkonda, mis koroonateemalisest võitlusest puutumata oleks.

TJT

neljapäev, 15. juuli 2021

Aegluse kiituseks

Ma olen väga tublide vanemate laps. Neil on kodu alati korras, tööd õigel ajal piisavalt hästi tehtud, tervislik toit õigel ajal laual ja nad jõuavad igale poole õigeks ajaks kohale, teadlikult on leitud ruumi ka suhtluse, mängu ja meelelahutuse jaoks. Mu isal ja emal on oma elu planeerimise anne ning vastavad oskused on täiuse lähedale lihvitud. Elu igapidi vinks-vonks.

Mina olen tunduvalt kaootilisem olnud, olen siiani. Kui mind miski haarab, siis ma üsna unustan oma kohustused, töö pole ju jänes, et ära jookseb (praeguseks olen küll õppinud, kuidas rahulikult õigeks ajaks kokkulepitud kohta jõuda ja enamasti see õnnestubki, aga ainult selle arvelt, kui jagub otsustavust need teised ahvatlused kõrvale lükata). Kuidagi nüüd saab ikka kohustustega ka, aga ilmselgelt mu anded avalduvad teistes valdkondades.

Loomulikult oli sellistel vanematel sellise lapsega raskusi (ja vastupidi). Minu lapsepõlves meie peres autot ei olnud, lasteaeda ja tööle käidi bussiga ja kogu hommikune liikumine oli täpselt välja arvestatud. Mul oli keeruline sellesse graafikusse lülituda. Ja ikka juhtus, et hakkasin jutustama ja unustasin samal ajal kingapaelu siduda või salli kaela panna. Eks sellised asjad ikka ajanud vanemaid närvi, sest nende graafikus polnud arvestatud aega minu kõrvalise jorutamise jaoks. Eks ma siis saanud pahandada. Igal juhul õppisin, et hea on olla kiire. Vaja on teha kohe kõik ära nii nagu vaja (kellel vaja, milleks vaja, selleks pole aega mõelda, nii ei tohi küsida). Tegelikult ma õppisin selle kõrvale, et minuga on midagi pahasti, sest mul ei tulnud see "kohe, kiiresti ja korralikult" välja, unistama jään senimaale iga nurga peal ja praktilised asjad ei edene (või no edenevad, aga mõni teine päev ja seda ei juhtu liiga sageli). Nüüd siis jagan seda endale sobimatut õpetust edasi oma lastele, nähes selle ebasoovitavaid tagajärgi.

Mihhail Borodjanski "Teie kehaõõnsuste psühholoogia" raamatust lugesin, et sellised omadused nagu asjalik tegutsemine või kalduvus unistada on sünnipärased. Oskusi saab muidugi õppida, aga mingid kalduvused on kaasa võetud ja parem on sellise endaga leppida. Sellise lapsega on ka parem leppida, missugune ta ka ei oleks, sest pahandamine kedagi paremaks ei tee. Midagi ehk õnnestub ajapikku sisse kasvatada (jõudu ja kannatlikku meelt!), midagi selgitada (mina näiteks olen vaatluste jm abil saanud aru, et kord on hea ja vajalik maailma koos hoidev asi, puhtus on lihtsalt mõnus ja see aitab mingit järge hoida). Üldiselt on, nagu on.

Kunagi u seitse aastat tagasi ütles mu sõber "Ava ja avasta" mängus, et tema positiivne omadus on aeglus. Ma endamisi pungitasin silmi, et mis mõttes. Kuidas saab aeglus olla positiivne? Kiire peab ju olema (jah, see kõlab minu jaoks umbes nagu "plaani peab täitma" või "tubli peab olema", aga ma aktsepteerisin neid seisukohti kui ühiskondlikke norme). Palju peab tegema ja jõudma, siis oled õige mees või naine. Meie ühiskonnas on ikka tegijad lugupidamise ära teeninud ja eks see külmas kliimas peabki nii olema. Ma tahan ka lugupeetud olla ja siis olen endasse aastakümneid kiirusi sisse harjutanud (küsimata, mis on selle hind). 

Mõni kiirus on kohe väga ebatervislik, nt kiiresti söömine. See on võimaliku naudingu ärajäämise mõttes veel kurb ka. Igal juhul ma olen aastaid keskendunud sellele, kuidas midagi kiiresti teha, nt ka võtan käsitööd tehes aega, kui palju mingi töölõigu peale kulub. Ja siis märkan, et püüan tempot hoida ja pinge on sees. Mis on täiesti mõttetu asi juba. Mina ei tee ju käsitööd raha pärast, ka selleks mitte, et oleks midagi selga panna (nagunii on). Käsitöö on mulle peamiselt naudinguks ja loovuse väljendamise kohaks (kas ma olen käsitööd tehes vastu võtnud ühiskondliku kokkuleppe, et  tegevusel peab mingi tulemus olema? niisama joonistamine, mis ka ju tore, oleks justkui vähem väärt...). Mis mõte on siis mõnueesmärgilist käsitööd teha kiiresti, nagu oleks tõhususe kontrollid kuklasse hingamas? (Jah, ma vaatan sageli seda ka, kui kaua mul mingi teksti koostamine aega võtab.)

Kui lapsed sündisid, sai selgeks, mis on minu jaoks tegelikult oluline: endaga olemise aeg. Ja selles on ausalt öelda äärmiselt vähe mistahes maiseid tulemusi. Samas sellest sõltub mu õnnetunne ja nagu vanasõna ütleb: happy wife, happy life e kogu perel on hea olla, kui pereema on õnnelik. Ma hakkasin hommikuti väga varaseks, et saaks enne lastega tegelemist tunnikse või paar enda ette olla. Ideaalis tunnikese omaette mõlgutada ja siis tunnikese omaette hommikusi toimetusi teha. Siis alles sobib nt oma lastega kohtuda ja alustada avalikku päeva. Esimese hommikuse tunni mõlgutused on päevas määrava tähtsusega, ma seda püha aega ei taha kellegagi jagada. Sageli vaatan üle varasemate päevade kohtumisi ja võtan vastu öö jooksul tulnud uued taipamised, mõnikord kirjutan üles (vahel jagan ka teistega). Minu jaoks on see hommikune tunnike targemaks saamise võimalus. Teisalt panen ka uue päeva tegemisi ritta, et need parimal moel (mh vähima aja- ja energiakuluga) saaks õnnestuda.

Päeva jooksul on mul ka vaja peatuda ja aega võtta. Endale aega anda, vahel ka teistele. Vaatamiseks, tunnetamiseks, mõistmiseks, mis nüüd juhtus ja mida mina millestki arvan. Kuulatamiseks. Hingamiseks. Keha märkamiseks. Need on kõige vajalikumad ajad minu jaoks. Ja õhtune aeg oma tagasivaadetes. Tegemiste aeg jääb kõige selle vahtimise jagu väiksemaks, aga mul on sellest üsna ükstapuha. Tegemised on sageli teiste jaoks. Tunnetamised on endale.

Sellelt vaatekohalt saan aru, et aeg on parim asi, mis mul on. Ja AEGlus on minu elu parim osa (fragmente sellest on jõudnud ka sellesse blogisse). AEGlus annab minu inimeseks olemisele mõtte, ja ideed, kuidas kasutada seda aega, mis meile kingitud.

Kaunist AEGA meile kõigile!

TJT


esmaspäev, 12. juuli 2021

Laste ja noorte enesetapp: üks surmaigatsuse võitmise lugu

Küllap mõne lugeja jaoks see blogi siin on liiga lilled ja liblikad, elus on tumedad värvid ka. Ma olen aastaid selles blogis hoidunud tumedama poole väljendamisest, valides siia kirja panna peamiselt heledamad varjundid. Praegu, aasta heledaimal ajal võib teha erandi. Mälestus ühest ennejaanisest ERR-i uudisest ei anna rahu ja ma panen siia oma teemaarenduse kirja. Niisiis, laste ja noorte enesetappudest*, enda kogetust lähtudes.

See teema kõnetab mind isiklikult, sest üle 30 aasta oli kohati väga intensiivne surmaigatsus mu lahutamatuks kaaslaseks.

Tuuli Roosma ja tema pere tegid kunagi sarja oma pere tegemistest Siberis. Mind Siberi teema kõnetas ja vaatasin kõik osad ära, mõnus oli. Ühes osas ütleb Tuuli selles väga harmooniliselt toimivas Siberi külas elava teismelise tütarlapse kohta, et kuidas saab inimesel olla depressioon, kui tal on oma hobune. Mina saan vabalt aru, kuidas. Inimese siseelul on oma teed ja rajad. Ma olen isegi mõelnud, et võib-olla ma sündisin selleks ühte maailma ilusamasse kanti, et oma rasked teed ja rajad siinse looduse armastavas rüpes läbi käia.

Väliselt on mu elu kenasti sujunud. Mul on olnud heatahtlikud kaaslased ja toredad sõbrad. Eestis on väga palju ilusaid inimesi ja mitmesugust toetust ka raskeid aegu läbi elavatele inimestele, hea meditsiinisüsteem, ma olen ise seda kõike kohanud. Mul on armsad lapsed (see on ka meeletu kingitus, et nad on terved ja andekad). Mul on kodu, mis mind parimal moel toetab. Mul on alati olnud vähemalt minimaalselt piisav sissetulek, et katta mu põhivajadused (ka  majanduslikult rasketel aegadel 1990. aastate alul, mil olin üliõpilane, leidus sobivaid tööotsi). Mul on võime näha elu olukordi läbi nalja, kah väga abiks omadus, peenendab, helendab, keerab uue külje... Vahest mu elu suurim õnn on olnud leida inimesi, kes on aidanud mul läbi minna mu hinge tumedamatest kihtidest. Tee oli pikk ja raske. Üksi ei suudaks. Ma olen jätkuvalt tänulik iga toetuse eest, kuigi ma ilmselgelt olen õnnesärgis sündinud.

Niisiis ma tahtsin siia kirja panna, mis mind on aidanud kõigele vaatamata elus püsida ja leida tee välja oma hinge pimedatest koridoridest. 15-aastaselt ma tegin otsuse, et ma mitte kunagi ei tee seda (mul on tänini keelatud suitsiidist mõelda, mina ise keelan, sest mõte ongi ühest otsast tegu; siin nüüd korraks tegin selguse huvides selle erandi). Veidi pärast seda ma palusin endale õpetajat inimeste hulgast ja leidsingi. Tema kõneles mulle, miks enesetappu ei tohi teha. Saatuse tahtel leidsin hiljuti selle video ja seal on suurelt jaolt need samad asjad kümne minutiga ära öeldud (Elu õppetunnid tuleb nagunii läbida; kui mitte selles kehastuses, siis järgmises, aga suitsiidi teinud inimesel on järgmises kehastuses õppetükkide lahendamist raskendavaid asjaolusid). Ma uskusin siis ja usun praegugi reinkarnatsiooni ja kuigi ma praeguseks tean, et on erinevaid viise möödunud elude eksimustega tegelda, siis oma kogemusest arvan, et parem on varasemate kehastuste emotsionaalset taaka puhastada nii palju kui võimalik. Sellel on tuntavad tagajärjed praeguses elus. Ma olen tänulik, et mul on siiamaale juhendajaid, kuidas seda teha. Ma tegin 15-aastaselt otsuse oma rasketest teemadest läbi minna ja olen senimaale sellel teel. Üle 30 aasta juba, ja kergemaks läheb iga tööga. Ma olen tänulik ka igale tuulehoole ja rohuliblele, kes aitasid mind jõuda teisele kaldale. 

(Ei, ma ei arva, et oleksin kuidagi eriliselt midagi head ära teeninud. Kõik on seda ühepalju väärt. Ma vajasin väga palju ilu ja headust, et omadega välja tulla. Ma imestasin teiste inimeste elutahet, kui enda oma ei paistnud kusagilt. Palju aastaid. Elu kandis hoolt, et muutus tuli ja ma ise andsin oma panuse. Ma tean, mis tunne see on, et Elu kandis, kui ma ise ei suutnud kõndida.)

Hiljuti lugesin Mihhail Borodjanski "Teie kehaõõnsuste psühholoogiat". Autor kirjeldab erinevaid inimtüüpe, lähtudes sellest, millise kehaosa tundlikkus on loomupäraselt enim väljendunud. Iga tundlikkusega kaasneb erinev iseloomuomaduste komplekt. Raske on nendel lastel, kelle vanemad on loomulaadilt erinevad ega mõista oma last ning püüavad teda kasvatusega suunata kuhugi, kuhu sellel lapsel poleks vaja minna. Selle raamatu lugemine aitas minul mingite teemadega rahu teha, mõista paremini ennast ja oma vanemaid ning nende parimaid kavatsusi. Kõigil erinevatel on raske. Paljud erinevused on silma eest varjatud. Samas püüd kellegi erinevusi normaalsemaks kasvatada viib vahel kohutavate tagajärgedeni. Las inimene olla see, kelleks ta on sündinud. Kui meil on see anne, oskus ja võimekus, siis aitame inimesel saada selleks, kelleks tal on vaja saada. Kui me seda ei oska, siis astume kõrvale ja las tulla keegi, kes seda tööd paremini mõistab. Hoidume kahjustamast. Vahel on parim mõjutus see, mis jäi tegemata. 

Eelkõige on minu meelest vaja tunnistada, et erinevad raskused on päriselt olemas, ka siis, kui meie teiste elu väljakutseid ei mõista. Hoidume negatiivsest suhtumisest, see ei muuda midagi paremaks. Neid inimesi, kelle elu ripub juuksekarva otsas, on niigi väga palju. Kuigi nad enamasti ei näita seda välja. Mina ei näidanud peagu kunagi. Ei kõnelnud oma rasketest asjadest peagu kellegagi, ainult selle isikuga, kellest uskusin ja lootsin, et tema saab mind aidata. Ma praeguseni näitan maailmale enamasti rõõmsamat ja rahulikumat palet, osalt ka hirmust veel rohkem valu tunda.

Ma arvan, et me võime endale lubada kõike head ja ilusat, mis Elul on pakkuda. Rõõmu ja rahu!

Ja veel on mind aidanud mõte teha oma eluga midagi head teiste jaoks. Või teha oma piiratuses neid häid asju nii targalt kui võimalik. Kuni kellegi teise jaoks heade asjade tegemine muutubki elu põhiliseks sisuks, nii et enam ei jää kohta sellele, mis on raske. Ma usun, et see on võimalik. Me saame teha midagi ilusat (see võib olla väike asi, kasvõi hea söök või kootud kindad). Me saame teha nalja, näidata elu koomilises valguses (kasvõi endale, keegi teine ei peagi sellest teadma). Me saame hoolitseda kellegi eest (valides endale jõukohase tüki, ei pea kohe ookeanist alustama, tavalised lapsed meie ümber vajavad ka märkamist, mõttes kellelegi hea soovimine ka juba muudab enda olukorda, seda tean kindlalt). Me saame leiutada uusi häid asju (kui palju vajalikke asju on veel leiutamata!). Me saame harjutada lahkust, eetilist eluviisi. Kellelgi on võimalik luua uusi institutsioone, parandada seadusi jne jne. Maailm on täis seni loomata ilu, headust ja armastust, see on igaühe võimalus. Ükski töö pole liiga väike. Hea mõte ja lahke sõna või naeratus on ka abiks, endale vähemalt. Seda me saame valida, kuigi vahel on ka selleks kellegi abi vaja. Mind on aidanud usk, et ilus ja hea on maailmas olemas (minu elu on seda kinnitanud ka miljoneid kordi, raskel ajal harjutame märkamist!). Väärtuslikke asju saab õppida ka majahoidjalt või riidehoiutädilt. Märkame teiste inimeste väärtusi! Kui lähtuda ainult enda väärtustest ja baasvajadustest, siis mulle on praeguseks enesestmõistetav, et õnn on võimalik ka minu jaoks.

(Praegu seda kirjutades mul on meeleolu hea ja asjad üldiselt hästi. Nõrgast eluhetkest ma ei jagaks midagi võõrastega, siis ma varjun isegi omade eest, sest kunagi ei tea, mis võib tulla ka parima kavatsusega inimeselt ja kui taluvuse mõõt on juba nt sisemistel põhjustel täis, siis on iga suhtlus  potentsiaalselt ohtlik. Ma tänan, et minu inimesed mõistavad seda ja on minuga õrnad, leebed ja kannatlikud. Ma loodan, et ükspäev ma muutun ise ka selliseks. Fake it until you make it.)


* Mõne aasta jooksul on see juhtunud ka mitme mu tuttava alla-30-aastase poja või lähisugulasega. Kirjutan, mõeldes teile kõigile, keda mu kirjutamine ehk veel saab aidata. Jääge ellu, armsad inimesed! Jätke end ellu, armsad ja kallid! Võib-olla pärast selgub, et sellel oli siiski mingi mõte. Mina usun teisse. Isegi kui ma teid ei tea. Mingil tasandil me oleme nagunii koos, nüüd ja edaspidi, kogu aeg. Armastust ja Valgust meile kõigile!


Hiljem lisatud. Üks töömesilane elab väidetavalt alla 40 päeva ja suudab selle ajaga kokku kanda väikse teelusikatäie mett, külmal ja vihmasel ajal ilmselt vähem. See panus võib inimesele tunduda väike ja väheoluline, kuid meetoomise kõrvalsaadusena tolmeldavad mesilased kõik meie taimed. Nende tööst sõltub ka õuna ja kaalika käekäik (nimetamata kõiki neid taimi, kelle nimesid ma ei tea, aga kes sellegipoolest on suure terviku olulised osad). Inimese elus on ka nähtav osa väiksem kui nähtamatu osa. Meie ise ei näe, mis on oluline, ja teised ka ei pruugi näha, aga see ei tähenda, et see poleks oluline.

TJT


laupäev, 17. aprill 2021

Väärtuspõhine kasvatus

 - Kas ma võin venna rattaga sõitma minna, kui ta ei lubanud, aga ise seda praegu ei vaja?

- Ei või, sest inimesel peab olema õigus oma asjade ja oma keha üle otsustada. Kui teha midagi vastu kellegi tahtmist, siis see võtab jõu ära, võimetustab, ja sellised asjad mõjuvad kogu elu. Me püüame käituda inimesi jõustaval viisil. Aga hea uudis on see, et sa võid minu ratta võtta.

(Minu ratas lihtsalt pole nii mõnus ja äge, kui poja/venna oma.)


[Mul oli õnne talle rääkida ka sellest, et ma ei valinud nende titapõlves hoidjateks inimesi, kellest võinuks mingit piiravat mõju olla. Näiteks ülekeskealist hoidjakandidaati, kes minu kuuldes mu lapsele esimesel kohtumisel ütles: „Ära kuku!”. Ma ei tahtnud, et mu lapsed väikelapseeas sellist sõnapaari kuuleks, sest minu arvates teeb see inimese araks ja nõrgaks ja saamatuks. Võib kukkuda. Peaasi, et tehtaks. Kusjuures mu lastel pole sugugi eriti palju traumasid olnud (ma pole keelanud neil kõrgele ronida, vaid olen õpetanud, kuidas seda turvaliselt teha jms).]


Tütar jäi selle ja ka teise seletusega täitsa rahule, tegi minu ratta „ülevaatuse”, nagu me kevadist ratta töökorda panekut nimetame ja läks rõõmsa meelega sõitma. Lõpp hea, kõik rahul. Mina veel sellega ka rahul, et nüüd mu ratas tehti sõidukorda. Ma ise üldse ei armasta seda teha, aga 19-aastasele tütrele sobib.


TJT