Ilusad/koledad raamatud

Ma võtsin raamatukogust tütrele mh Aidi Valliku „Kuidas elad, Anni?”. Ise lugesin läbi ja lapsele ütlesin tema küsimise peale esimese hooga, et mulle see raamat ei meeldi. Siis viisin raamatu tagasi ja ütlesin, et tegelikult on see kirjanduslikus mõttes hea raamat ja omal ajal on see omajagu meediakajastust ka leidnud. Aga teemad on karmid. 14-aastase peategelase (sisemised, mitte tegelikud) probleemid kodus viivad probleemideni koolis, suitsetamise, alkoholi tarvitamise ja peagu et ka narkomaanini. Sekka kurvavõitu juhusekssuhe  ja segased rasked tunded. Rääkisin sellest kõigest tütrele vähe pikemalt ja soovitasin lõpetuseks, et loe seda siis, kui Sulle tundub, et maailm on väga nõme ja ema täitsa mööda (ikka tuleb ette). Ta arvas, et praegu on tal kõik piisavalt hästi ja ta ei pea seda raamatut lugema. Mingit otsa pidi ma sooviks, et tal seda vajadust ei tulekski. Maailm on täis ilgust, mida ise ei tahaks kogeda ja lapsele ka ei sooviks. Kõik ei vajagi selliseid kogemusi.

Samas teeb mind veidi nõutuks ja kurvaks, et eesti noortekirjanduses on kerge leida rasket, samas raske leida sügava ja targa sisuga raamatut. Meie laste oluline info maailma kohta tulebki minult. Ma võin tunde pajatada, mida ma asjadest arvan ja nemad on tänulikud kuulajad. Aga see on ikkagi väga ühekülgne, sest minul on ainult minu piiratud elukogemus. Ja minu head ja targad sõbrad räägivad ka üsna sarnaseid jutte. Ma sooviksin neile avaramat maailma ja rikkalikke teadmisi elust, ilust ja armastusest, aga paljud headki raamatud on ikka nii koleda sisuga. Trööstitud. Kus need ilusad raamatud on, mida me soovime ja vajame?

Väga tänan, kui tead juhatada mõnd mõnusa sisuga 13-aastasele tüdrukule või 9-aastasele poisile sobivat raamatut! (Ise olen siin blogis soovitanud Tomuskit ja Priilinna, Helga Nõud ja veel mõnda, kõik leitav raamatu teemasildi alt.)

TJT

Poja 9. sünnipäeva pidu

Nagu paljudes peredes, nii juhtub sageli ka meil, et noorem laps teeb oma valikud vanema järgi. Poja sünnipäeva tuli siis pidada samal moel kui õegi oma, koduse kino ja quiche´iga.

Põhiliselt tahtis aktiivsem noorus ikkagi mürada, poisid olid maru rahul, et said õhupalle lõhkuda: panid täispuhutud õhupallid ukse vahele ja pauk käis. Pimesikk oli ka pop mäng. Ja veel mängiti õhupalli õhushoidmise mängu: laste järjekord oli paigas ja siis kordamööda pidi hoidma seda maha kukkumast. Rahulikumad lapsed mängisid samal ajal lauamänge ja ajasid juttu või nosisid süüa. 

Selle pallide lõhkumise üle ma mõtlesin järele, et kas nad peavad just seda tegema. Mõnele rahulikumale see ei  meeldinud ja kas lõhkumine üleüldse on hea mõte. Aga siis mõtlesin, et hea küll. Kui see on nende jaoks nii äge (mõned poisid ikka armastavad pauku), siis las olla pealegi. Sünnipäev ju (meie peres on sel päeval kõik sünnipäevalapse soovid pühad, see üks päev aastas saab nii menüüd kui tegevust ja kohta valida) ja kogemus seegi, ohutu ju iseenesest. Ja teised said väheke eemal olla. Õhupallidega sai veel seda nalja ka teha, et puhuda õhku täis ja teha peeru häält või lasta see käest lahti ja lasta ta sinka-vonka tühjaks lennata. Kui vähegi võimalik, siis las nad teha, mis tahavad.

Filmi valimisega oli ka keeruline. Ägedamad eestikeelsemad filmid on nähtud ja kust neid teisi, tundmata ägedaid leida. Panime siis sünnipäevalapse soovil „Üksi kodus 2”, mis temal oli nägemata (meie lapsed saavad vähe telekat vaadata, me otsime ja pakume neile pidevalt muud tegevust). Enamikul külalistest oli see film nähtud ja liiga pikk oli see ka (üle kahe tunni, millest koos vaadati ainult pool). Samas ei kõõlutud sel ajal trepi käsipuul (pidasin tõsise loengu teemal „Ma ei saa nii ohtlikku asja oma poja sünnipäeval lubada, sest õnnetus rikuks kõigi jaoks peo ära”) ega kaalutud muid lollusi (nagu õhupalli sisse pähklite panemine ja selle siis katki puhumine, mis eelmisel peol juba ära prooviti). Poiste sünnipäevad on ikka isevärki üritused, kus nii noorusel kui mul kogu aeg nupp nokib, et mis ja kuidas. Nemad mõtlevad, mida tavapäratut veel võiks teha ja mina mõtlen, et mida ma võin neil teha lasta ja mida mitte. Jumal tänatud, et mul veel on võimalust valida ja sekkuda.

Tütar plaanis kõigile mustkunsti kaarditrikke teha, aga need jäid tegemata, sest lapsed olid kogu aja millegiga intensiivselt hõivatud. Poja sünnipäevad on alati väga intensiivsed olnud. Ja kui viimane külaline lahkus, uinus ta hetkega. Nii intensiivne kogemus tuleb sügavas rahus vastu võtta.

(Ja mis söögisse puutub, siis quiche´i ei söönud sel peol ükski külaline. Tütre peol ka osa ei proovinudki, kuigi meie pere arvates on see väga maitsev. Võileib on laste jaoks ikka kindel valik. Eriti kui saab ise valida leiva ja mida sinna peale panna. Teise klassi lastele ma pakkusin oma abi, aga kõik oskasid ise võileiba teha ja mulle sobis see suurepäraselt. Poeg soovis ka smuutit, mis läks hästi, ja küpsisetorti, mis on laste pidudel alati kindel valik. Nagu ka vesi ja kodune õunamahl, mida pooljoostes joomas käiakse. Poja peol söödi ka porgandit, tütre peol pomelot. Võileiva tegemiseks oli värsket salatit ja paprikat ja kurki, mis ka hästi läksid.)

Varasemate pidude kohta peo teemasildi alt ja eelmisest postitusest.

TJT

Tütre sünnipäevapidu

Tütar on käinud mõnel kinosünnipäeval ja juurdles juba mullu, kas mitte endalegi kinosünnipäeva tahta (enne kino, siis kohvik). Mind võttis see esimese hooga ohkama. Et mis filmi küll kinos sobival ajal näidatakse ja kuidas end küll anonüümses ja rahvarikkas kohvikus mõnusalt tunda (rahakotihoidjana ma peaks ju ikka kaasas olema). Ja et mis mõnu neil noortel siis on oma jutte ajada, kui üks tädi minu näol juures passib. Ma üldse ei naudi Tallinna kesklinnas olemist, see õhustik ei ole lõõgastav ega mõnus. Tegelikult tütar ka ei naudi.

Tegime siis nii, et laenasime projektori ja lasime filmi suurelt seina peale. Ja kogu see muu lugu. Filmiga läks ikka nii ja naa. Mõtlesin, et mis oleks hea ja sobiv... (tunnistan, et filmikunstides olengi võhik ja õigelt inimeselt ei juhtund küsima ka). Esimese hooga mõtlesin „Jane Eyre´i” peale. See on pealegi mõnel pool seitsmenda klassi kodulugemine. Siis valisini „Amelie”. Seda ma olin näinud, mulle väga meeldis ja mulle tundus kerge ja rõõmsa filmina. Sünnipäevafilm peaks eelkõige kerge ja rõõmus (aga siiski mitte sisutu) olema. Kui vaatama hakkasime, meenus, et täitsa filmi alguses saab peategelase ema surma. Vaatajate seast käis kahin läbi (üks tüdruk oli just küsinud mu käes, et kas seal on midagi kurba ka ja mina olin jõudnud kinnitada, et ei ole). Ja siis avastasin sealt seksistseene (need olid sündmustikus väheolulised, ülilühikesed ja siivsad, mis 12-aastasele minu arust lubatud, aga mine tea, mida teised emad arvavad; kahin käis läbi ikka ja keegi peitis silmad), pealegi selgus, et meespeategelane töötab seksipoes (oh, ma hakkasin juba tõesti mõtlema, et oleks pidanud hoolsamalt filmi valima, kuigi ka see oli süžee seisukohalt ebaoluline). Ja seal oli palju kõrvalisi tähenduskihte, milleni noor vaataja ei küündind ja film kestis ligi kaks tundi, mis oli mõne jaoks liiga palju. Keegi ütles, et ega meie ju kinos eriti käi. Mõnele meeldis ka ja meie lapsele enam-vähem. Aga noh, saab ka paremini minna. (Aga alati saab ka hullemini minna, õnneks.)

Ülejäänud aja tüdrukud jutustasid ja mängisid pimesikku ja tundsid end mõnusalt. Ja pidu algas uistutamisega. Olgu nad kiidetud, kes tehisliuvälju teevad. Selle ilmaga on kasutajaid palju.

Muidu on kangesti mõnus suure tütre ema olla (juba 13). Temast oli olulist abi ettevalmistuste juures, ise tegi valge šokolaadi külmtordi (ma oleks muidu poest ostnud, sest tordindus minuga ikka eriti ei haaku, v.a söömine muidugi). Venna sünnipäevaks tegi külma koera – see oli poja sünnipäevakoogisoov. Et siis on temal ka midagi kinkida. Kõik olid rahul. Pohlamahlaga külm koer on võrratu.

Veel meie pere sünnipäevapidudest siit (ja tolle teksti alt jälle varasemate lugude juurde) või peo teemasildi alt.

TJT