Kolmapäev, 11. juuni 2014

Ideaalne mees



„Ma ostsin ühe ajakirja, siin on jutt sellest, milline võiks ideaalne mees naiste arvates olla.”
„Palun loe mulle.”

Lugesingi ja rääkisin vahele, mis mina nendest asjadest arvan. See oli viimane Nipiraamat, mis mulle söögipoes silma jäi, lugesin selle artiklikese läbi ja tõin kohe pojale kaeda. Et teda rahustada, et pole see miljonite tagaajamine nii tähtis ühti (meheks kasvamise teema läks lahti paar lugu tagasi, kui kirjutasin ”Kättemaksukontori” mõjust ja see teema – nagu ka paljud teised on minu elus päev-päevalt edasi elanud; blogi kirjutamisel suur rõõm on see, et kui pealmised kihid on avanenud, tulevad nende alt välja üha uued ja huvitavamad; iseasi, et ma neid sügavaid sageli ei söanda siia kirja panna kui liiga isiklikke ja hapraid ja nii need protsessid seisma jäävad jälle). Ja ühtlasi siis sooviga laiendada tema arusaama mehelikkusest. Kuivõrd see paistab kaheksaaastasele pojale huvi pakkuvat.

Lugesime siis Daki jutukest, mille allikaks on paarkümmend naist, kes avaldasid arvamust 30-aastasele mehele vajalike omaduste kohta. Seal polnud kirjas silpigi selle kohta, et ideaalne mees peaks olema miljonär. Oli hoopis, et pigem kuldsete kätega torujüri kui andetu juristihakatis – ideaalne mees oskab midagi ja teeb rõõmuga oma igapäevast tööd. Kas ma kujutan ette või tõesti oli pojas tunda oluline pingelangus?

Ja et kõige olulisem, et mees julgeb oma emale öelda, et ta teda armastab. Selle seletasin lahti nii, et ühel päeval jätab mees oma ema ja isa ja läheb naise juurde. Kui ta armastab oma ema, oskab ta armastada ka oma naist ja see on väga oluline. Mehe töö on toetada naist, siis naine saab oma töödega nagu laste kasvatamine ja kodu hoidmine hästi hakkama. Võibla see viimane on väga vanamoodne arusaam, aga meie peres nii on ja ma kõnelen ilmselt kõige veenvamalt sellest, mis enda jaoks õige tundub. Eks lapsed suureks saades ise vaata, milliseid soorolle nad enda ellu valivad, minugipärast ka mingi muu elu (võibla ma oleks isegi õnnelik kellegi koduvanaema olles – kui noored peaks valima tööl käimise ja minu senine meelepärane elu lihtsalt jätkuks uues vormis, lapselapsi hoides; praegu kujutan ette, kuidas ma siiralt püüan ikka kvalifitseeruda lastehoiuvanaemaks ja noorte kõrgetele ootustele vastata).

Eks seal Nipiraamatu jutukeses olnud mõni imelikum asi ka, nagu et mees peaks olema mähet vahetanud... no mina ei olnud enne enda lapsi kellelgi mähkmeid vahetanud ja sain hakkama ikka. Nagu ka kõik teised saavad hakkama. Ja ma ei annaks oma beebit suvalisele võõrale mehele mähkmevahetuse harjutamiseks.

Ja mõni tore asi oli, et see ideaalne mees võiks teha mõne isetu teo või olla 30. eluaastaks üle elanud põneva seikluse, mida annaks meenutada kaua aega. Üldjoontes täitsa hea arengukava ja me jäime pojaga rahule, et selline mees võiks täitsa olla. Mingit ulmet seal ideaalse mehe nimekirjas minu meelest polnud (ma omalt poolt lisaks mõne asja hoopis juurde, et huumorisoon võiks olla ja võiks naisele anda vabaduse oma elu elada – minu kogemuse järgi ei ole see siiski päris tavaline ja üldlevinud omadus).

TJT

Laupäev, 7. juuni 2014

Külaskäimised



Vahel juhtub, et tütrele tuleb külalisi ja pojale tuleb külalisi. Suvel mahub õue palju lapsi ja vahel on eri seltskonnad koos täitsa sõbralikud. Samas jäävad nad vahel  terveks päevaks. Ja tahavad süüa. Kui ma õigel ajal sobivat sööki ei paku, minnakse poodi rämpstoitu tooma (pigem lahke pererahva rahakotist, sest lapskülalistel ei pruugi raha kaasas ollagi ja ikka parem enne noorema venna moonakott tühjaks süüa, teadis juba vanarahvas). Ja kui rahvast rohkem, võib juhtuda, et hakkavad üksteist kiusama. Seda viimast võib muidugi ka väikses seltskonnas juhtuda, aga suuremas on erimeelsuste võimalus suurem. Ja muu jama võimalus ka. Siis ma igaks juhuks passin ligi, kodust ära ei lähe. Vahepeal pakun suhtlemisabi.

Ükskord sooja ilmaga arvati, et tore oleks veesõda teha, kõigile leiti rannariided ja puha. See tegevus nägi paraku välja selline, et paljajalu joosti üle mulla tuppa ämbreid täitma. Põrand sai väga poriseks. Vaiba jõudsin veel ära päästa, seda küll ei oleks viitsind pesta. Ja põrandat nad pesid vahepeal ise ka, aga pori muudkui tuli ja tuli juurde ja pesemist jagus mullegi. Tuppa jooma ja kempsu minek toob sama palju pori sisse, kui paljajalu liigutakse.

Teisel korral läks asi suuremaks kiuslemiseks, kuni sülitamiseni välja. Ja keegi viskas kedagi võtmetega. Ja koledad sõnad. Ja enam kunagi ma teda külla ei kutsu. Ütlesin siis külalisele, et meie kodus ei ole sellised sõnad lubatud ega inimese pihta sülitamine ka, isegi oma lastele mitte. Ja kodu algab väravast. Kuulas ja sai aru küll. Ja helistas teisel päeval lapsele ja nad leppisid ära jälle.  Mõtisklesin omaette, kas peaks teise lapse perega suhtlema, aga siis otsustasin, et mitte. Ma väga ei taha teada, kas see on neil perekondlik arusaam või on vanemad ka üllatunud, et nii tehakse. Ma vist väga ei taha seda ka teada, mida mu oma lapsed mujal võivad korda saata (tean küll, et minu ligiolus ollakse kukud, ja muidu vahel mitte). Eks mulle endale ju ka meeldib nõmedalt käituda („Iga laps teab, et olla paha on palju toredam kui olla hea.”). Ei saa siis teistele ka seda lõbu keelata.

Igal juhul on see üks omamoodi kohaloleku harjutus, piire panna ja mitte emotsioonidega kaasa minna. Üks selge mõistusega inimene kulub alati ära. Keetmise ja koristamise harjutus on koduema töö nagunii.

Selles mõttes ma olen rahul, et ma vähemalt tean, mis toimub ja mul on võimalus olukordadesse sekkuda. Seni ma ei ole kellegi kohta öelnud, et seda last külla kutsuda ei või (ühe lapse kohta olen öelnud, et mõtle järele, kas see on hea plaan, kui ta tuleb ja siis pärast kõigi ees räägib, kui vaene sa oled – nii on tema tavaline käitumine koolis, kui kellelgi pole raha nt puhvetis müüdava hamburgeri jaoks). Eks nad vajavad ka neid kogemusi. Ja ilmselt on ka minu jaoks arenguvõimalus sellistes olukordades enda tunnetega töötada. Ma tänan selle eest.

Söögi teemal on meil tore kogemus ka. Tütre klassiõde kutsus kuus klassikaaslast ööpäevaks külla, jagas ise ära, kes mida võtab ja siis nad koos keetsid ja küpsetasid. Ja magasid telkides, niivõrd-kuivõrd. Selles vanuses on küla peal magamine ju nii äge, et ei magatagi.

TJT