Mu eelmiste postituste järelmaik on ülbus. Rahulolu, et meie laps ehk saab ülekeskmise kooli. Ja et neil on tore lasteaed. Ja et me ise oleme sellised tublikesed siin ja mõnikord teeme mõnda asja paremini kui häda pärast vaja. Ja et me tahamegi sellised olla ja elada oma mõnusas kogukonnas, kus inimene on inimese parim sõber, toetaja ja kaaslane.
Ja kusagil on need teised, kes viivad oma vastupuiklevaid lapsi lasteaeda, kus nad peavad päeva veetma kahekümne omavanusega koos ja tegelema asjadega, mis neile ei meeldi. Ja kusagil on inimesed, kes ise teevad asju, mis neile tegelikult ei meeldi, aga äraelamiseks teist võimalust ka nagu ei paista. Ja paljudel on materiaalsed võimalused väga head, aga nad kasutavad seda ainult materiaalsuse suurendamiseks, vaimsete ja hingeliste võimaluste arvelt. Ja mina tean, kuidas on "õige".
Jah, ma tajun endas ülbust ja isegi mingit etteheidet, et miks te ometi elate nii ja teete neid asju, mis isegi teie enda meelest on valed. Kuigi see pole minu asi midagi arvata. Vähemalt mitte teiste inimeste valikute kohta. Arvan ikka. Ilmselt on mul ka vaja midagi, et enda identiteeti koos hoida.
Ma näen, et sedasorti ülbus lahutab, mitte ei ühenda inimesi. Ma näen, kuidas ma sulgun oma väiksesse mõnusasse ringi, kuni see mulle endale ka ahtaks jääb. Välja tahaks, õhku tahaks, liikuda tahaks. Kevad on käes!
Kõiki kihistusi ületavast ja ühtsustunnet otsivast üle-Eestilisest üritusest Minu Eesti vaata siit ja siit: tule ja osale! Koos on palju parem.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar