Reede, 17. oktoober 2014

Habemega naine



Sattusin koju jõudma parajasti siis, kui lapsed vaatasid näosaate Marjut habemega naist esitamas. Jäin huviga vaatama.  Kevadel keegi küsis, mida ma lastele ütlesin selle Eurovisiooni artisti kohta. Mul polnud midagi  vastata – ei huvita mind Eurovisioon ega habemega naised. Nüüd siis vaatasin, et mida ma arvan.

Mulle meeldis see esitus. Ilus naine ja ilus habe ka. Kokku oli väga omapärane. Siis sain aru, miks see mulle meeldis: mina olen tema kõrval ju  täiesti tavaline. Ma olen eluaeg tahtnud olla tavaline ja kui mitte olla, siis vähemalt näida. See on vahel olnud pingutav ja igal juhul  tähendanud osa endast varjamist. Ma arvan, et paljud on midagi sellist tundnud, sest tavalisuse piirid on meil üsna kitsukesed. Ja teistsuguste suhtes on kuidagi nagu seltskondlik hea toon olla üleolev, irooniline, sarkastiline – aga ikka mingil viisil negatiivne (näosaate asjaosaliste kommentaarid olid viisakad ja korrektsed, aga viitasid ikkagi ka artisti teistsugususele ja tunda oli mõistmatust, et miks üks mees peaks tahtma olla naine).

Teistsugune olla tähendab olla mingil määral väljatõugatu või mitteomaksvõetu. Habemega naise kõrval ma OLENgi täiesti tavaline. See on vabastav ja hea tunne. Nüüd äkki oskan ma olla tänulik kõigile  erinevatele inimestele, kes oma erinevust kappi ei peida. See annab teistele ka võimaluse olla armastatud või vähemalt heaks kiidetud sellistena nagu nad on. See teeb elu tohutult rikkamaks, kui me kõik saame väljendada oma täit potentsiaali.

Paljud inimesed ju ei julge end üleni armastada, ikka ootavad teiste heakskiitu. Mida nõndaviisi pole kustki tulemas. Praegu (kevadel) said suured inimhulgad võimaluse teha sammukese avardumise, mõistmisele avanemise poole. See on imeline. Ja tore, et see vabastus mulle ka lõpuks kohale jõudis.

Vastuseks kevadisele küsimusel: me ei rääkinud lastega sellest midagi. Tütre küsimusele kes mulle sellest saatest meeldis vastasin ausalt, et Marju esitatud habemega naine ja Mardi esitatud Nancy Sinatra olid minu lemmikud. (Aga natuke imelik ikka, et see saade oma naisest meheks muutumistega ja vastupidi on kuidagi  normaalne meelelahutus, aga päriselus me seda võõrastame.)

TJT

Neljapäev, 9. oktoober 2014

Koolivimm



Meie noorema lapse klassijuhataja lahkus kevadel teise kooli ja sügisel tuli uus. Ja see tõi kaasa igasugu muudatusi. Uued õpetajad, uued klassiruumid. Meile ei meeldi need muudatused, sest enne oli parem. Ja mina võin ju veel aru saada objektiivsetest asjaoludest (õpetaja lahkumine), aga poeg sellega juba nii lihtsalt leppinud ei ole. Eks teda need muidugi puudutavad ka otse ja isiklikult.

See, mis enne läks ladusalt või vähemalt kuidagi ikka, tekitab nüüd küsimus, miks. Ja ma ei oska neile sageli midagi mõistlikku vastata. „Õpetaja ütles, et nii on vaja teha” ei ole ju mõistlikule inimesele antud seletus. See on lihtsalt olukorra järjekordne tsementeerimine. Mina ka ei saa aru, miks nii on. Õpetaja ei mõelnud asja hästi läbi või ta ei oska paremini on seletused, mida mina parem lapsele ei ütleks. Algklassilaps peaks saama elada usus, et täiskasvanu teab, miks asjad nii on – et sellel on seletus ja põhjus. Täiskasvanu seab mõtestatud piirid ja lapsel on neis turvaline kasvada.

See on ideaalpilt, aga esimese lapsega meil neid probleeme eriti pole olnud. Eks ta ole leplikuma loomuga ka. Ja käib ka kuuendas klassis rõõmsa meelega. Ma vahel ikka tahan selle välja öelda, et kinnitada – mõnel lapsel on koolirõõm ikka täitsa olemas ka, et negatiivne pilt ei jääks nii domineerivaks.
Oma praeguse olukorraga ei oska ma mitte midagi peale hakata. Õpetajale märku anda, mis seekord halvasti läks? Samas on see ka signaal selle kohta, et me ei ole tema tegevusega rahul. Seda võidakse kuulda kui etteheidet, süüdistust... Kui palju kordi saab märku anda, enne kui kiusliku lapsevanema pitser otsa ette lüüakse? Ma ei taha proovida, sest minus puudub usk ja usaldus. Ja mida see lapse jaoks kaasa toob. Tema peab selle inimesega igas tunnis koos olema.

Nii ma siis marineerin oma tülikates tunnetes, kõrvaltoast kostab rahulolematuse häälitsusi kolinate ja plärtsatustega. Ma saan lapsest aru, aga aidata ei oska. Püha Frantsiskuse palvet (armas jumal, palun anna mulle jõudu muuta asju, mida ma muuta saan ja meelekindlust leppida nende asjadega, mida ma muuta ei saa ning tarkust nende vahel vahet teha) tuleb nendes olukordades sageli korrata. Aga ikka on puudust nii ühest, teisest kui kolmandast.

Hiljem lisatud. Nüüd ajalisest perspektiivist ja mõneti ka kaasamõtleja toel (aitäh!) näen, et see on tavaline emotsionaalne reaktsioon, millele lisandus minu negatiivne mõtlemine. Kuigi ma püüan kooli suhtes heatahtlik olla, siis mõnes kohas ma seda ikka ei ole (ja palun tarkust, mida siis sellega teha?). Objektiivne tõde on see, et mõnele perele sobib uus olukord paremini kui vana. Eks meil tuleb ka lihtsalt kohaneda. Mille vastu mina õieti tõrgun?

TJT

Kolmapäev, 8. oktoober 2014

Lasteaialapsele lühem töönädal!



Rääkisime ühe emaga lasteaialaste töönädalast. Leidsime, et kui laps saab mõne päeva vahel kodus olla, on ta palju tervem. Kolmapäeval kodus olles on lapsel kaks kahepäevast töönädalat ja vahepeal kodus kollektiivi stressist puhates on tal palju kergem end maandada ja rahus hoida, mistõttu haigust lihtsalt ei tule. Omalt poolt veel lisaksin, et kui laps on kodus rahulikus keskkonnas ja tegeleb millegagi süvenenult, on see teine pluss tema arengule. Ei peagi kogu aeg laulma või raamatutarkusi õppima, ka tihe kontakt oma vanemaga on hea arengukeskkond, nt emaga koos toa koristamine ja söögi tegemine on suurepärane viis maailma terviklikku toimimist tunnetada ja eluks vajalikke oskusi harjutada. See võikski olla normaalne olukord. Vanas eesti külas ei pandud alla seitsmeaastasi mingi koormuse alla (väike kodutööde abi ainult). Las ikka kõigepealt harjub eluga ja kogub rammu. Meil oleks vaja mõista ja teadvustada, et lasteaias käimine pole lapsele mingi lebo. See on selles vanuses tõsine töö.

Kuidas lapsele lühemat (hõrdamat) lasteaia- e töönädalat päriselus normaalseks saada? Lasteaialapse emale ja isale kolme-neljapäevane töönädal tundub üsna suure muutusena ühiskondlikus elus (Hollandis vist seaduse järgi juba nii ongi). Tööandjad ei taha ju enamasti kuuldagi, et laste emad oleks päeva või paar nädalast kodus, sest töö tahab tegemist ja kõigil oleks esialgu tülikas, kui mõnel päeval ei saakski kohe töötajaga asju ajada, mõni tööasi jääks sellest lohisema (meil on ettekujutus, et kõike peab saama kohe ja see teeb ka stressi; tegelikult võtavad maised asjad aega ja küps inimene arvestab sellega algusest peale).  Tegelikult sellega harjuks nagu ka suitsetajad on praeguseks harjunud, et suitsu teha paljudes kohtades ei tohi. Kui me kollektiivselt nii otsustame, siis tähendaks see kõigest muutusi arusaamades ja töökorralduses. (Mh tuleks mõnel alal rohkem töötajaid palgata, tänu millele saaks rohkemad väikeste laste emad osa-ajaga tööd ja see aitaks paljusid peresid.) Aga ei midagi ületamatut.

Võib ju küsida, et mis see riigi asi on või mis see võõra lapse arenguvõimalus ikka tööandjasse puutub. Riigi asi on see vägagi. Terve ja hea arengukeskkonnaga laps on tulevane terve oma andeid tundev ja rakendav kodanik. See tuleb palju odavam ja edukam, kui olla kehva tervisega viriseva kodanikkonnaga riik. Kodanike kehv tervis läheb riigile ikka väga palju maksma. Arendamata annetest rääkimata.

Võib-olla ei saa usin tööandja arugi, mis mõte sel oleks. Et millise vahe see väikese lapse jaoks teeb, sest usinatel töötajatel pole alati aega ka oma lastega sügavas ühenduses olla ja nende vajadusi tunnetada). Ja kust see teadmine peaks tulema? Kas nende oma naised peaks sellest neile rääkima? Või nende naisalluvad, kes on oma laste sagedase haigestumisega hädas? Või pere- ja lastearstid? (No viimase peale ei saa küll loota – tervete laste emad ju oma lastega perearstil ei käi, sest pole vaja. Arstid näevad ikka ainult haigeid lapsi.) Selge, et hirmus on minna oma tööandja juurde ja öelda, et meie laps oleks tervem, kui ma saaksin ühe päeva nädalas kodus olla. Selle pärast seda ei tehtagi. Ühekaupa on hirmus ja ohtlik.

Kust see teadvustamine peaks tulema? Tuttav pakkus, et kui oleks mingi naistepartei. Mulle tundub, et ka naised ise ei usaldaks seda naisteparteid. Ka naised ise ei taha sageli naiste poolt hääletada, sest naine poliitikas pole ikka õige naine, vaid mingi feminist või muu kahtlane. Poliitikas olemine pole naiselik, olgu kostüümid ja käekott milline tahes. Meil on alateadlik hirm, et mehelikuks peetud rollis nagu poliitikas kaotab naine sideme oma naiseliku tarkusega. Meis on uskumus, et õige poliitik on ikka mees. Nii, kust see olukord siis muutuda saaks?

Kuidas saaks olla parem?

Hetk hiljem lisatud. Ja emadel oleks ka seda iganädalast lisapuhkepäeva vaja. Praegu paljud emad salamisi rõõmustavad, kui neil on lapse kergema haiguse näol sobiv ettekääne tööle mitte minemiseks. (No ega me ju mingi väikse palaviku pärast ei muretse, tavaline viirus ei ohusta last laiemalt.) Et saab ise ka veidi rahus kodus olla ja kasvõi kuhjunud kodutöid teha. Palgatööl ja kodus rakkes olevad emad on meil ka sageli liiga väsinud. Naistel saab ka jõud otsa, kui pole võimalust end taastada. See teeb meele kibedaks. Murrab tiivad. Kuidas see olukord saaks olla palju parem?
TJT

Sõjamäng



„Võta see lusikatäis köhasiirupit, see tapab kõik pisikud kurgus ära!”

„Aga sulle ei meeldi ju sõda?”

Nojah. Sõjamäng on praegu meie poja põhiteema. Nutiseadmetes muidugi. Selline sund ja kohustus siis minul vastukaaluks rahu harjutada. Kuigi vahel ma ärritun nende sõjamängujuttude peale tõesti. Vaja veel rohkem harjutada.

TJT

Pühapäev, 5. oktoober 2014

Digifoto koolis



Juba kolmat korda sel sügisel on meil sama häda majas: kool tahab, et laps teeks looduses digipilte ja sellega seoses on ka väike õppeülesanne. Kellegi jaoks võib see ju toregi olla, et põnev pildistada vms Meie jaoks on häda kahekordne: meil pole selleks sobivat aparaati ja me ei taha ka, et looduseskäik kujuneks läbi augu vahtimiseks.

Sobiv aparaat oleks väike fotoaparaat. Sellist pole. Tütrel on küll pilti tegev nutikas, aga selle kaasaskandmisega looduses on oma häda. See piirab olemise vabadust. Minu jaoks on ok, kui laps peaks nt aprillis kõige riietega ojja kukkuma. Seda on juhtunud, laps oskas tollal juba piisavalt ujuda, et veest ise välja saada ja kõik oli korras. Isegi vanaema auto oli lähedal metsa servas, nii et sai ruttu minema ja sooja-kuiva kohta. Ainult mantli taskus olnud telefoni ei õnnestunud päästa. Seepeale  me pigem ei annaks neile kalleid seadmeid loodusse kaasa, sest sellega võib midagi juhtuda. Mul on ka midagi juhtunud, looduses lihtsalt juhtubki. Kui kogu aeg ei keskendu hoolas olemisele – nii kaoks ju ka looduses käimise mõte.

Ja teiseks piirab elektroonika kasutamine olulisel määral inimese loodustunnetust. Kui see tehnika juba kaasas on, kui ta on lausa kooliülesandeks tehtud, siis lihtsam on olla ühenduses tehnika kui looduse energiatega. See viimane hakkab eesti lastel juba puudeks kujunema. Ja me teeme näo, et kõik ongi hästi. Vähemalt on laps metsa saadud ja tal on seal midagi teha – vahtida elektroonikat. Nii on temast ehk õpetajale vähem tüli. Ei vingu, ei kao ära, ei roni puu otsa, ehk ei kuku isegi ojja (saan aru, et eriti see viimane oleks kooli väljasõidul tülikas ja õpetaja püüab sellist olukorda iga hinna eest vältida).

Ma saan ju aru küll, et ka lihtsalt tavalise klassiga loodusse minnes see laps seal loodust nii väga ei tunneta midagi, ümber on kolmkümmend klassikaaslast, kes tõmbavad tähelepanu endale. Ja ma ilmselt peaks olema tänulik, et nad ikka looduses käivad, kasvõi korra aastaski. Ja ma ise olen ka ju lubanud lastel maal käies rohkem elektroonikamänge mängida (ja rohima üldse ei sunni). Aga see tehnikaorientatsioon on siiski üle minu mõistuse. Meie lastel on sellega häda (et pole sobivat aparaati) ja siis ka minul. Mulle meeldiks, kui nad seal jooksumänge mängiksid (meie  lastele meeldiks, kuigi saan aru, et see oleks harjumatu ja vastumeelt paljudele vähese liikuvusega lastele) või looduseasjadega mängiksid (milles taaskord paljud tehnikaga harjunud lapsed lihtsalt aru ei saaks). Kuidagi on tekkinud olukord, justkui oleks meie oma holistiliseks pürgiva kasvatusega kuskil vea teinud, sest ei saa ju olla, et terve rügement kõnnib valet jalga ja ainult mina õiget.

TJT