Reede, 30. mai 2008

Toidust ja kasvatusest

Valasin kanakoibade praadimisest pannile jäänud rasva prügikasti ja pühkisin paberiga panni puhtaks. Meenus, kuidas mu vanaema sõi vist surmani pannilt leivatükiga praadimisest üle jäänud searasva, kuigi tema arst olid tal selle vähemalt 30 aastat tagasi ära keelanud. Vahel ta käis haiglas ravil ka. Aga praadimisrasva noolis ikka, kuidas nooremad ka ei püüdnud keelata, et tema tervist säästa. Ma arvan, et ta oli vaestel aegadel selle kombe külge saanud - kui miski muu ei aidanud kõhtu täis saada, siis searasv ikka.
Mäletan enda suhtumise muutumist ka. Minu lapsepõlves tundus see tegu iseenesestmõistetav - ei saa ju toitu raisku lasta, kõik tuli alati ära süüa. Kuigi meie peres just toidupuudust polnud, siis üle ei olnud ka midagi. Ja imestusega räägiti hulle jutte väljamaa inimestest, kel olla kummaline komme panna praetud lihatükk paberi peale ja sealt nõrguv rasv ära kuivatada. Vanaema jaoks kindlasti valusalt kohutav raiskamine.
Ma ise tegin ka varematel aegadel nii süüa, et panin sinna rasva sisse nt riisi või köögivilju hauduma (ja vee peale) ning sõin selle rasva toiduga ära. Eks ole endalgi vaesemaid aegu olnud. Huh, kole küll. Vaesus on ebatervislik. Praegu ma ei pruugi sealiha süüagi. Saan taimedest ning linnu- ja loomalihast ja kalast toitu valmistada. Vanasti ju polnudki eriti mingeid köögivilju osta (kartul, kapsas, porgand ja kaalikas ainult).

Ja avastasin, et laste kasvatamises on suhtumised muutunud üsna samamoodi. Minu lapsepõlves oli karistamine iseenesestmõistetav ja vajalik. Lapsi pandi nurka, keelati maiust, põlastati nende eksimuste pärast ning mõnel pool ka vitsutati või anti rihma. Siis oli see tavaline ja kellelgi ei tulnud pähe isegi imestada, et üldse teistmoodi oleks võimalik. Nii vähemalt mina seda mäletan.
Õnneks on praegu kasvatuses samavõrd uusi tuuli nagu toiduvalmistamises. Psühholoogiaalased ja alternatiivpedagoogilised teadmised on sama levinud kui arusaamad toiduainete terviseomaduste kohta. Huvilistele on kättesaadavad paljud erinevad lähenemisviisid ning paljud katsetavad kasvatuses nii nagu ka toiduvalmistamises.
Aga põhiküsimus jääb ikka samaks. Kui tervislikku toitu saab pere endale lubada on paljus pere eelarveküsimus. Kartuli ja sealihaga on oluliselt odavam end ära toita kui tervislikumat lõhet ja spargelkapsast süües.
Ja sama lugu on kasvatuses. Kui ema peab väikse lapse kõrvalt tööle minema, et peret majandada, siis tal lihtsalt ei piisa jõudu last "tervislikumalt" kasvatada. Kaheksatunnisest tööpäevast kurnatud ema, kes ruttab kodus süüa tegema ja koristama, lihtsalt ei jaksa enam oma lastele tähelepanu pöörata. Selline tavaliste jõuvarudega tavaline ema nagu mina näiteks ei jaksaks. Klantsajakirjade veergudel tegutsevad mingid supernaised, kes jõuavad kõike, aga neil on enamasti ka suuremad kui eelkooliealised lapsed. Või suur kõrvaline tugi oma vanemate või palgaliste aitajate näol. Tavaline õhukese tugivõrgustikuga ema ei jõua võibla piisavalt puhatagi. Et ise inimene olla. Ammugi siis hooliv ja tähelepanelik ema oma lastele.
Mul on alati kahju, kui emasid sõimatakse. Alailma neid milleski ikka süüdistatakse. Ühiskond süüdistab naisi väheses sünnitamises ning õnnetusjuhtude rohkuses, kool selles, et peredest tulevad lahendamata probleemidega lapsed. Ja lastel on paha nii ehk teisiti. Väidetavalt on Eesti lapsed kõige õnnetumad terves Euroopas. Sest head kasvatuspõhimõtted ja tervislik toit võivad kusagil või ka siinsamas olemas olla, kuid kõigini need kahjuks ei jõua.
Aga ma usun, et nii nagu meie toidulaud on oluliselt tervislikum kui 25 aastat tagasi, on ka meie kasvatuspõhimõtted praegu liikunud terviklikumate suunas. Ja ükskord hakatakse meil ka praetud lihatükki paberiga kuivatama ja last ära kuulama, kui midagi on halvasti läinud. Selleks on vaja lihtsalt natuke rohkem jõudu kui meil praegu on.
Tipp Ja Täpp

Teisipäev, 27. mai 2008

Unistuste sajamiilisaapad

Lugesin tütrele muinasjuttu, kus noormees sai endale sajamiilisaapad ja astus nende abil kiiresti kaugetele maadele ning jõudis lõpuks ka oma armastatu juurde. Ja mõtlesin oma piiratud mõtlemises, et kuidas see küll alati juhtus, et ta igasse vajalikku kohta tõesti kohale jõudis - et ta ühestki tarvilisest teadjamoorist kuuekümne miili võrra üle või mööda ei astunud?
Siis sain aru, et see on täiesti põhjendamatu negatiivne mõtlemine. Muinasjutud on meie looks vormistatud unistused ja oleks asjaks õppida unistama ilma muretsemata. Võibla oli lihtsalt kunstilistel kaalutlustel jäetud ütlemata, et mõnikord ta astus mõne kahekümne- või kuuekümnemiilise sammu ka... Et ikka õigeks ajaks õigesse kohta jõuda. Sest tema pühendumus oma sihile oli täiuslik.
Ma arvan, et pärisunistustes ma olen sama ebatäiuslik nagu seda muinaslugu lugedes - kuna suur osa mu unistustest on täide läinud ja sugugi ei saa öelda, et elaksin nagu muinasjutus. Ikka nagu tavaline inimene tavalises elus, kus on olemas raskused, takistused, arusaamatud kõrvalepõiked või pealtnäha mõttetuna tunduvad olukorrad. Tagantjärele olukorra ja oma kunagise unistuse üle järele mõeldes olen korduvalt taibanud, et mu unistus oligi poolik ja ebatäiuslik ning teostuse kohta pole muud öelda, kui et töö on tellija materjalist.
Ma usun, et tee paremasse ellu viib läbi puhtamate unistuste. Aga neid leida pole mitte kerge. Ja miks ma juba kaldun arvama, et minul ju sajamiilisaapaid pole?
Tipp Ja Täpp

Pühapäev, 25. mai 2008

Arenemise valik

Mõnda aega olen juba mõelnud, et peaks selle eneseabi teema siin ära lõpetama enne kui liiga isiklikuks läheb. Aga huvitaval kombel on blogimisega nagu elugagi, et teemad justkui tulevad. Midagi saame ise valida, miski tuleb justkui väljastpoolt ja tahab tegelemist.
Nt hingasin kergendatult, kui oma viha teemaga (selleks korraks?) ühele poole sain ning laps oma tülikad tembud jättis (senimaale pole need enam mureks olnud; nagu ta enam ei jända ka riidepanekul nagu talvel ega tao oma pead vastu maad nagu mõni aeg tagasi).
Umbes järgmisel päeval pärast minu maharahunemist ja oma toiduloopimisega lõpetamist leidis ta muidugi uue tülika tembu. Lausa ohtliku kallakuga lugu oli selline, et laps hakkas kõiki kättepuutuvaid nööre omale kaela ümber keerutama. Nt minu jopi allääres on üks nöör ja kui see viimseni pingule tõmmata, saab sellega ikka üle kahe tiiru teha ümber lapse kaela. Keerutab siis selle endale külge ja hüüab mind rõõmsalt appi. Eks jopid saanud muidugi mujale tõsta (meil on ikka terve kodutäis kraami juba mujale tõstetud: kõik väiksed vidinad ja õrnad asjad ja mürgised asjad ja üldse üldse). Aga siis ta võttis oma kingadelt paelad ära ja hakkas end nendega pooma - ikka armsalt rõõmsalt titalikult naerdes, aga mingis variandis võib see mäng halvasti lõppeda. Kui need kingapaelad ära võtsime, leidis ta kohe uue paeltega kingapaari ja võttis uued paelad. Oh. Meil on pere peale ikka päris palju paeltega kingi ja ei ole võimalik kõiki kuhugi lae alla panna. Väga tülikas igatahes. Pealegi saab end kägistada ka nt sukapükstega.
Eks ma küsinud jälle targematelt nõu ja abi ja muutsin enda juures veel midagi. Ühtlasi muutus midagi ka minu ema juures. Ja laps jättis oma ohtliku kallakuga lolluse järele. Aga ma pole veel joppi vanale kohale tagasi pannud. Kuidagi tülikas on see mälestus titapoisist seal kaelapidi paela otsas.
Kurtsin pooleputamisi oma targale nõuandjale ka, et jälle ma pean arenema hakkama. Sest mine tea, kas ma jõuan poisi järele nii hästi valvata, et ta end kuidagi ohustada ei suudaks. Ajalehes alles tänitati jälle hooletute Eesti vanemate kallal, kes oma lapsi lasevad ära surra, aga no vahel tõesti on toss nii väljas ja tahaks lihtsalt natuke omaette olla, et ei jaksa. Tänitada on lihtne, aga katsu ise kogu aeg olümpiavormis olla. Nojah, tark vastas mulle, et ega ma ei pea arenema sugugi. Võin ju kannatada ka. Kohe rõõmuga kannatada, kui areneda ei taha. See valik on ikka enda teha.
Sarnasel teemal: kas jonn on olemas? (või on see loomulik reaktsioon keskkonna puudustele)
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 24. mai 2008

Eneseabi õppetunnid

Kui ema isiklik tundeprobleemidega toimetulek on siin viimasel ajal saanud keskseks teemaks, siis oleks vist asjaks ja ehk ka lõpetuseks panna kirja need tehnikajupid, mis mind on aegade jooksul aidanud. Vähemalt lähtekoha ja selguse mõttes. Kuidas tegelda enda või teise inimese probleemidega nii, et ikka kergem hakkaks. Ja mitte kellelgi ei hakkaks raskem (koorma üleandmise tähenduses). Sest tegelikult pole ju vahet, kas paha on Sinul või Su sõbral või Su lapsel. Kellelgi on ikka paha ja see ei peaks nii olema.

* Vägivallatu suhtlemise tehnika soovitab teraselt tähele panna enda või teise tunnet ning vajadust, millele see viitab. (Nt tunnen viha, sest ma vajaksin rahulikku unistamise aega, aga pean tegema...) Kui vajadus on teada, ehk on siis võimalik seda vajadust ka kuidagi kõigile sobival viisil rahuldada. Ning teise tundeid lahti harutada aidates ikka pidada meeles, et see on tema kurbus või koosolemise vajadus, mitte minu oma. Selle kohta on ilmunud raamat "Vägivallatu suhtlemine". Tegutsevad ka empaatia õpigrupid, osa neist e-õppena. vt vägivallatu suhtlemise kodulehte.
* Sageli paistab, et mured haakuvad külge mures inimestelt. Üks võimalus on murelike inimestega mitte suhelda, aga mulle see ei sobi. Mulle on soovitatud hoida enda ja mures inimese vahel nö valgusepalli. Et võõras mure mulle krae vahele ei trügiks. Kui keskenduda tollele suurele valgusele, siis saab valida selleks korraks võõrast muret mitte enda kanda võtta. [Aga kui minu sees on sama laadi mure, siis võib juhtuda, et trügib ikka, kuidas ka ei püüaks end sellest puhtana hoida ja võõrast muret empaatia kanalisse suunata. Et ma mõneti nagu tahan (kuigi ei tunnista) oma murega ka tegelda ja siis võtan veel jupi võõrast muret kanda. Kokku saab paras ports, et seda marineerima hakata. Ja siis hakkangi sellega tegelema, aga juba oma murega.]
* Saab luua justkui suure valgusekanali, kuhu saab mõttes suunata oma või teise inimese tülika tunde. Lasta sel sinna voolata nagu jõel. Mõni kujustab näiteks, et suur jõgi voolab pealaelt sisse ja südamest välja või muul sarnasel viisil. Igatahes on veel alati puhastav toime, ka siis, kui ta on ainult kujustatud.
* Kõik looduses aitab meelt tasakaalustada, puu ühte, vesi teist ja maa kolmandat moodi, neilt kõigilt saab abi paluda ja vastu võtta. Samuti on tuul ja tuli suured puhastajad. Võibla see on veel kõige võimsamat sorti abi, koos järgmisega.
* Palvetada saab ka. Paluda, et Looja võtaks kanda selle, mida ise kanda ei jaksa. Ja läbi palve on võimalik muuta enda sisemist olukorda, selle kaudu muutub kohe ka väline olukord. Karmat on võimalik palve läbi lunastada. Karma vabaneb minu arusaamist mööda siis, kui inimene on oma eksimusest aru saanud ning seda tunnistab. Andestus korrastab inimestevahelisi suhteid, lunastus inimese ja jumala vahelisi suhteid.
* Mingi jagu tülikat tunnet on vist vaja tõesti lõpuni läbi tunnetada, olles pealaest varbaotsteni üks suur tülikas või õnnetu tunne. Aga ikka mingites mõistlikes piirides. Mingil hetkel oleks asjaks see mingil viisil ära lõpetada ja jälle rahulikult elama hakata. Mina nt ei viitsi suhelda inimestega, kes suudavad tunde ringiratast viriseda - milleks ma peaks oma elu selliste peale kulutama? Või miks peaks keegi minuga tegemist tegema, kui mina selline olen? Samal ajal jäävad ju kõik head asjad tegemata ja muu elu elamata.
* Veel olen proovinud nt homöopaatiliste teradega ärritusele vastu astuda ning pean seda sama tõhusaks kui mistahes meditsiinilist sekkumist. Selleks korraks aitab, ja homöopaatia puhul on kõrvalmõju väiksem või olematu, aga üldiselt see siiski ei lahenda probleemi, vaid topib selle sügavamale sisse ära. Viimse hetkeni ma püüan muul viisil endaga toime tulla.
* Jooga ja tai massaaži kaudu saab ka oma hingelist seisukorda tublisti mõjutada ning väiksemaid pingeid lahendada. Jooga kaudu olen näinud selgelt oma keha ja hingelise seisukorra seost. Sellevõrra on seos lapse hingelise olukorraga ka mulle eriti mõistetav ja seletatav kasvõi jäljendamisena. Igasugune muu kehasse leebelt suhtuv liigutamine peaks ka aitama, kasvõi tugevama hingamise tõttu tekkiva efekti tõttu, mis vist on üsna sarnane vabastavale hingamisele (seda ma pole proovinud). Aga tähelepanu peab vist ikka tundel olema, mitte nt sellel, et saaks palli korvi. Ja keha kaudu meeleoluprobleemile lähenemisi on teisigi, akupunktuur, nõelravi ja refleksoloogia nt.
* Hingamistehnikad on hea kodune ja alati käepärane võte. Ma olen kuulnud, et vabastava hingamise mõte on nö toetada inimest oma tugevasse kogemusse sisse minema ja sealt hingamise kaudu läbi minema. Aga igasugune teadvustatud hingamine aitab. Väga abiks on lihtsalt mistahes rütmiline liigutamine (ujumine, suusatamine, jooksmine, kõndimine), kusjuures tähelepanu on tunnetel ja hingamisel. Või ka kehal, kui mingi kehaosa on eriti pinges. Kõike lihtsam meelt puhastav hingamistehnika on hingata loomulikult sisse ja siis suu kaudu kõhulihaseid pingutades kolme kuni üheksa jao kaudu välja (lõpuks on kõhunahk nii vastu selgroogu kui annab). Mõne minutiga on meel oluliselt rahulikum. Tähelepanu on kogu aeg kõhulihastel. Peaks kõhule ka hästi mõjuma.
* Eckhart Tolle on oma raamatutes kirjeldanud erinevaid harjutusi, mille eesmärgiks on tuua meel praegusse hetke. Kui mistahes olukorda rahulikult vaadelda, siis probleemi pole. On ainult olukord. Ja sellega on võimalik toime tulla. Ka budistid on minu meelest sama liini peal. Selles blogis on nt ühe mõtlusõpiku põhjal kirjutatud sissekanded "Viha vastu" ja "Uimasuse vastu", mis neid seisukohti üksikasjalikumalt valgustavad.
* Armen Tõugu "Indigolaste" raamatus on lk 160 kirjeldatud meetodit, kuidas tasakaalustada oma meeleolu näiteks joonistamise, kirjutamise või voolimise läbi. Kõigepealt tuleb nt maalides väljendada oma ebapuhast meeleolu. Seejärel vaadata enda sisse, sinna kohta, kus enne oli see ebapuhas meeleolu - mis seal nüüd on. Ja siis maalida lõpuni välja ka see teine meeleolu. Alles peaks jääma neutraalne rahulik meeleolu. Sedagi võib teha lihtsalt kujustamise kaudu, kui elu ei anna võimalust maalimiseks aega leida. Mõningase harjutamise järel mingites olukordades töötab. Samas on Tõugu raamatus ka viide, kuidas seda laste aitamiseks kasutada.
* Kunagi olen kohtunud päris psühholoogi ja psühhiaatriga ning käinud gestaltteraapias. Sellest tean, et tavapsühholoogid pigem lõhuvad katkist inimest katkisemaks ja ma ise neid teid käia ei soovi ega soovita. Mina olen sellelaadilist abi saanud hoopis Jure Biechonski kooli õpilaselt. Jure koolis õpib praegu kolmes rühmas 120 õpilast terapeudiks (enamik ilmselt jääb küll ainult enda ja oma perega tegelema). Olen ise Jurega kohtunud ja temalt väärtuslikku nõu saanud ja sageli on mulle abiks olnud ka suhelda ühe tema kooli õpilasega - neil seal on muide päris suur praktika, mida nad oma tutvuskonnas tasuta teevad. Veel olen head nõu ja ideid oma pereelu edendamiseks saanud Lilleoru inimeselt, Ülle Liivamäe kooli õpilastelt, holistilise teraapia kooli õpilaselt jt. Eestis on praegu väga palju alternatiivseid suundi, millest kõigist vast kellelegi on kasu ka. Vaja ainult see õige üles leida ja proovida. St midagi enda heaks t e h a. Lihtsalt loengu kuulamisest pole tõenäoselt mingit kasu.
* Hingerännakust olen siinsamas hiljuti kirjutanud.

Kõigi nende tehnikate juures on hea vähemalt alguses kasutada asjatundjate abi. Aga asjatundjaid on väga igasuguseid. Ilmselt paljud neist suudavad oma kunsti kaudu aidata suurt hulka inimesi, aga mõni tehnika mõjub mõnes olukorras oluliselt tugevamalt kui teine. Aitajate seas on suur hulk ka selliseid inimesi, kes vajavad veel ise tublisti abi ja üldiselt ei ole abi sellisest aitajast, kes seda muret ei ole ise kogenud. Eelkõige on oluline valida oma aitajaks inimene, kelles on suur südameheadus ning armastuse ja valguse vägi. Pimeduse teed pidi võib tulemus olla kiirem ja mugavam, aga see abi on näiline. Kurjuse inglid on kõige ilusamad, kuid nende tee viib rappa.
Ja määrav on inimese enda tahe. Olen palju näinud eneseabituriste ja eneseabipuhkajaid. Esimesed käivad ühelt eneseabi kursuselt teisele ja tutvuvad kõigi maailma huvitavate tehnikatega (samas on neist sageli teistele infoabi). Aga enda peal nad neid tehnikaid pigem ei proovi, äkki on liiga valus või vaevaline. Eneseabipuhkajad püüavad leida mõne kaastundliku inimese, heidavad siis piltlikult öeldes pikali ja ütlevad kogu oma olekuga, et tehtagu minu heaks midagi. Suured targad neile inimestele sageli midagi ei ütlegi. Pole mõtet isegi teeotsa kätte näidata, kui inimesest endast minejat pole.
Aga seda, kes on valmis end ise aitama, aitab ka Jumal.
Armastust ja valgust!
Tipp Ja Täpp

Ema mured, lapse mured

Äsja oli Postimehes lugu küberkiusamisest. Mh oli kirjas, et kiusamisest teatab oma vanematele marginaalne osa kiusatuist ja et lapsed ise ei oska end kiusajate vastu kaitsta (nt kiusajat rate'is blokeerides). Miks need lapsed siis abi ei otsi, kui nad ise end aidata ei oska?
See on jälle üks koht, mil ma mõtlen, et hädasti oleks vaja, et vanem tuleks oma muredega toime. Ma arvan, et laps ei suuda taluda seda pinget, et tema on n-ö tekitanud oma vanemale probleemi (juurde). Hästi tavaline on ju abipalvesse suhtuda viisil "Mul on isegi raha vähe ja tööl raske, nüüd sina ka veel oma jutuga...". Kui lapsevanemal on muresid ikka palju, siis pole mingi ime, kui ta lausa vihaselt reageerib sellele, et tema töökoorem suureneb - sest kui laps palub abi, on ju tema töö last aidata. Ja kui inimese häda juba niigi ajab üle ääre, siis võib üks piisk ajada karika üle serva. Laps tunneb selle ära ja hoidub abi palumast - uurimusest selgus, et valdav enamik lapsi talub nt küberkiusamist ilma et täiskasvanu, sealhulgas vanema käest abi paluks. Kas pole kurb või vähemalt mõtlemapanev?
Mina nt palusin oma ema käest üsna viimati abi neljandas klassis, kui üks suurem poiss mind oma kehaliste lähenemiskatsetega ahistas. Praeguse aja mõistes oli see täitsa tühiasi (pealegi oli ta pigem heatahtlik), aga mitte tollal minu jaoks.
Hilisemas elus olen püüdnud teda oma elu piinarikaste asjaolude teadmisest säästa; kui muidu ei ole saanud, siis teatanud ainult fakte ja neidki pigem tagantjärele. Tegelikult olen püüdnud muidugi eelkõige ennast säästa sellest, et tema minu pärast abitult kannatab. Eks tal tõesti ole muresid minutagi. Ja minul ka. Muret ema kannatuste pärast ma ei tahaks enam kanda.
Tipp Ja Täpp

Reede, 23. mai 2008

Koorma jagamisest

Ühes seltskonnas juhtus, et äkki keset murelikku vestlust puhkes üks ema nutma. Tundis sellist valu, et lihtsalt nuttis ja me teised seal ümber olime üsna kohmetud. Minu jaoks on küll ebamugav näha kedagi nutmas. Ja veel sellises lootusetus valus. Mina tahaks nutta nii, et keegi ei näe, või kui, siis ainult oma kodused. Ülejäänutele tahaks ikka mingi eduka ning enese ja emotsioonidega toimetuleva inimese mulje jätta. Teiste nähes nutta on kuidagi väga piinlik. Seepärast on ka teist nutmas näha mulle väga piinlik. Keerasin natuke selja ja mõtlesin, et mis siis nüüd. Peaks nagu aitama inimest, aga mina tahaks sellisel hetkel pigem üksi ja rahus olla. Ja et keegi ei näeks - mis praegu oli küll võimatu.
Ta täiskasvanud tütar läks tema juurde ja võttis tema ümbert kinni. Hingasin kergendatult, et ometi keegi on tema juures. Ja mulle tuli meelde palju kordi, mil minu väike õrnuke tütar on tulnud minu juurde, pannud mulle käe lohutavalt ümber ja hinganud minu juures oma vaikses rahus. See on uskumatult toetav ja armas ja liigutav. Mul läheb alati kohe paremaks. Kuigi nii lohutamatult nutmas ta polegi mind näinud. Ta teeb seda lihtsalt siis, kui ütlen, et olen kurb või pahur või natuke õnnetu.
Teisel päeval küsisin tollelt emalt, mida tema oleks sel hetkel vajanud. Ta ütles, et tahtis lihtsalt selle valuga silmitsi seista. Ja et sel hetkel oli tal piisavalt jõudu sellega kohtuda ning ta ei vajanud kõrvalistelt midagi, ainult seda, et tal lastaks nii olla. Ja veel ütles ta, et vaata, mida lapsed teevad: kui nad näevad, et emal on raske, siis nad lähevad ja võtavad tema koorma enda kanda.
See ehmatas mind tõesti. Ja tundus õige: minul on ka ju kergem hakanud, kui mu tütar on mu juures ja paneb käe ümber, kui mul on raske. Ja ma tundsin suurt tänu lapse ees, aga ka vastutust oma tunnetega ise toime tulla. Miks peaks laps seda kandma. Ja küsimus pole mitte lapse nähes mittenutmises - minu meelest saab lähedane inimene, ammugi laps, alati aru, kui midagi on valesti, vaid ikka selles, et ma võtan oma mured enda kanda ja püüan oma koorma maha panna mujale kui oma lapse õlule. Eks temal ole oma koormaidki küllalt kanda.
Tipp Ja Täpp

Esmaspäev, 19. mai 2008

EFT e emotsioonide vabastamise tehnika

Keegi hea inimene tutvustas mulle võimalust, mille nimi on Emotional Freedom Technique e EFT. Mõte seisneb selles, et teatud kehapunkte õrnalt patsutades saab vabaneda haigustest, liigsest kehakaalust, valust, depressioonist, sundmõtetest, hirmudest jms. Minu soovitaja on seda oma väikeste laste aitamiseks, nt võõrutamise juures kasutanud ja kiidab. Ise ma pole veel proovinud, sest pole pealehakkamist ingliskeelsete tekstidega maadelda. Aga siis selgus, et samal teemal on ka palju videolõigukesi.
Vaata videot. See video on liigse viha teemal. Nagu õpetaja kohe video algul ütleb, saame me mõnikord vihasemaks kui selles olukorras vaja oleks, ning siis on tegu meie alateadvusse salvestunud mustritega, mis mingil põhjusel aktiivseks muutuvad ja panevad meid käituma lähtudes vanast, mitte praegusest olukorrast. EFT videoid on youtube'is hästi palju, vali oma teema. EFT koduleht on ka, sealt saab mh 80leheküljelise raamatu pdf formaadis (pool sellest on erinevate toodete reklaam). See on siis meetodi tutvustus algajale. Võibla ma ükskord proovin seda lugeda ja ilmselt ka rakendada. Mul oleks hea meel, kui keegi jagaks oma kogemusi või tõlget.
Tipp Ja Täpp

Pühapäev, 18. mai 2008

Loomale haiget

Üks seni minu jaoks ületamatult keeruline põhjuse ja tagajärje seaduse avaldumiskoht on "katsed" väikeloomadega. Tüdrukule on olnud loomuomaselt selge, et ka putukatele haiget ei tehta. Poiss marssis alles eile rehaga relvastatult rõõmsalt naabri kassi poole, teatades, et läheb talle haiget tegema. Seda ma tal teha ei lasknud - kui poiss keeldu ei kuulanud, võtsin rahulikult reha ära. Selle peale laps nuttis nagu ikka, kui hea pahandus untsu keeratakse, aga leppis oma kehva saatusega.
Kunagi rääkis üks loomanurga õpetaja, et parem, kui laps saab vägivalla toimepanemise kogemuse kätte näiteks rotti surnuks pigistades kui teist last pitsitades. Võibla tundub ebahumaanne, et kuidas siis nii, justkui lubame looma piinata. Aga kuidas teistmoodi saaks selle tunde kätte, mis siis juhtub, kui nii teed? Mõne lapse sees elab see tunne, et looma peab hoidma, aga mõne sees mitte. Vastutustundelised ja ümbritsevatega arvestavad täiskasvanud peaksid kasvama neist kõigist. See loomanurga õpetaja ütles, et tema teada on roti või hiire surnuks pigistanud kaks last, kes pärast olid kõige hoolsamad loomade eest hoolitsejad. Sest selline tegu on lapse jaoks ikka šokk.
Waldorfpedagoogid räägivad, et ka noores lapses on tõemeel olemas. Kui tal lastakse kohtuda oma teo tagajärjega (mitte selle eest mõõdetud karistusega), siis on suurem tõenäosus, et ta oma tegu ei korda (karistuse hirmus õpib ta pigem asja ilmsikstulekut vältima, petma ja varjama). Mina olen ka kunagi ühe hamstri ära lõpetanud - ettevaatamatuse või hooletuse läbi, aga mitte ainult. See tegu jäi oma lõplikkuses mulle sügavale meelde. Mina rohkem ei taha nii teha.
Päris elu on alati palju keerulisem. Kuidas ma saavutan olukorra, et mu väike patsaan jätab putukad rahule - nende valu on lapsele vist raskesti mõistetav? Mina räägin, et sajajalgne saab haiget, kui ta teda torgib, ja tema vastab, et sitikas ju liigutab - järelikult pole surnud. Kuidas ma saavutaksin, et ta hoiab kõike elavat mitte karistuse hirmus, vaid pärast jõudmist äratundmisele, et elu on elamist väärt ka putukale?
Tipp Ja Täpp

Põhjusest ja tagajärjest

Selle postituse inspiratsiooni eest tänan Nipitirit, kes eelmisele postitusele kaks kommentaari kirjutas ja esitas mitu küsimust, mis panid mind põhjuse ja tagajärje seose üle sügavamalt järele mõtlema.
Ma pean põhjuse ja tagajärje seadust alustrajavaks vaimseks seaduseks ning selle tundmaõppimist tõesti väga oluliseks ka lapse jaoks. Ma olen Nipitiriga nõus, et oma ihu kaudu on kõige kindlam viis õppida enda tegude eest vastutama, aga see ei pea tähendama kehalist karistamist, mis on lihtsalt vägivald. Väikelaps on nagunii pidevalt ametis millegi sellisega, et võib haiget saada, kui eksib.
Laste varasest titapõlvest peale olen lasknud neil enda tegude tagajärgedega kohtuda. Ma arvan, et esimesi sõnu, mis mu poeg ütles, oli "Emme, appi!" ja seda tõenäoselt juba enne aastaseks saamist. Minu lapsed hakkasid ronima umbes kaheksakuuselt ja algusest peale lasin ma neil proovida ja eksida, st natuke haiget saada. Kõvad asjad võtsin põrandalt eest ära, võibla panin ka padjad alla ja lasin neil ise nt madala kapi serval turnida - ammu enne, kui nad ise käima hakkasid. Mõlemad said minu mälu järgi umbes ühe korra natuke haiget, kui valest kohast valel viisil alla tulid. Edaspidi kuulasid minu soovitusi või kutsusid mind apppi, kui paistis, et liiga keeruline on mingist olukorrast üksi välja tulla.
Palju haiget saada ma muidugi pole neil lasknud. Ronimist kartma ei ole neist kumbki õppinud, kuigi tüdruk on väga õrn valu ja ebamugavuste suhtes. Küll on nad mõlemad õppinud väga hästi ronima - sest ma pole kunagi kummalegi öelnud, et alla kukud ega tagasi hoidnud, ikka vastupidi, võimalusi pakkunud; lihtsalt õpetanud, kuidas õigesti ronida. Ja nõudnud, et nad roniks alla ka ise, kui üles ronisid. Sest kui ülesminek on ronija lõbu, siis allatulek on ronija töö, mis tuleb ka ära teha, ka üheaastasel.
Kui poiss lõikas hiljuti oma sõrmkindal kõik viis sõrme poole pealt maha, siis nüüd käib sügise suurte külmadeni selle sõrmikuga. Selleks, et oma teo tagajärgedega tutvuda. Me ei pahandanud ega karistanud teda üldse mingil viisil (käärid võtsime ära, et muud sarnast ei juhtuks). Iseasi, et veel pole teada, mida ta valib sellest juhtumist õppida. Võibla ta noor pungi/rokimees nüüd hakkabki nii käima, sest see on normaalne. Aga siis olgu nii.
Minu ega õe ega kellegi teise asjadega ta nii teha ei või. Kui teeb, me ei karista ei sõna, pilgu ega teoga, küll aga räägin, et mulle see ei sobi. Ja võtan relvad ära.

See kõik on mulle ka suur ja ilus õppetükk ning ega algus kerge olnud. Mind on kasvatatud teistmoodi (mitte küll vitsaga, aga karistades siiski) ja uusi kombeid õppida on suur töö. Aga mul on olnud õnne sattuda kokku targemate emade ja õpetajatega, kelle pealt ma olen näinud, et selline kasvatus võib täiesti töötada, ning ise ka proovima hakanud. Ausõna, ma olen oma lastega enda meelest kaugelt üle keskmise hädas olnud. Kuigi nad pole löönud, on neil olnud muid tülikaid käitumisi - tegelikult mulle üldse väikelaste puhul see käitumise sõna ei meeldi. Nad pigem reageerivad elule. Ja vahel kohutavalt tülikal viisil. Aga võibla on siis viga elus, mitte lapses. Minu jaoks on oluline hoida väikelapse keskkond selline, mis toetab nende kasvamist õiges suunas. Ja väikelapse keskkond algab emast.
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 17. mai 2008

Piirid

Sattusin ühe emaga piiridest rääkima. Ja sain selgeks, et hea, kui lapsele seatakse võimalikult vähe väliseid piire. Aga ema ise on enda piirides kindel. Siis tulevad lapsele vastu teise täiskasvanu isiklikud piirid, mitte talle seatud piirid ning laps peab ise pingutama, et oma piirid leida ja paika panna.
Olen kohanud seisukohta, et tuleks saavutada olukord, et last ei peagi käskima. Laps läheb ise magama ja paneb ise riide, kui on nt õuemineku aeg. Tükk aega mõistatasin, et kuidas see on üldse võimalik. Nad ei lähe ju. Kui palju on lapsi, kes tahaks magama minna? Meie lapsed kukuks enne väsimusest pikali kui vabatahtlikult voodi läheks.
Praegu ma mõistan seda nii, et kui vanema kese on puhas ja tasakaalus, siis ta saab luua oma keskmesse selle tunde, et nüüd läheme magama. Ja sellest keskmest kõneldes, kui kõne on suunatud otse lapse keskmesse, nad tõesti kuulavad paremini. Kui suudan luua olukorra, et olen mingis tundes lapsega täielikult üks. Aga see on ikka suuremat sorti pingutus nii puhtalt siin ja praegu olla ning igas hinge seisukorras ma sellega ikka toime ei tule. Kes oleks võinud arvata, et lihtne (vägivallatu) laste magamapanek võib olla nii suur pingutus?
Mind inspireeris kunagi Marianne Mikko artikkel Postimehes. Praegu kommentaare vaadates sain aru, et u 90% vastanuist on pigem vägivalla poolt või plämab niisama. Ega see vist lapsevanemate seas ka teisiti pole. Vägivald on kiirem ja nö mugavam tee, aga mina arvan, et vägivallatu tee on parem. Seepärast ma ikka proovin. Otsin ja katsetan ning vahel juhtub, et leian ka.
Tipp Ja Täpp

Reede, 16. mai 2008

OSHO: Kui oled õnnetu, ole õnnetu!

Keegi saatis mulle selle teksti, pärit vist Anastasia listist. Sobib mh rännaku ja tülikate tunnete teemadega hästi. Ja täiustab minu arusaamu neist.

Küsija: Ma olen rahutu ja õnnetu. Mis ma peaksin tegema?

Osho: Kui sa oled rahutu, ole rahutu ja kui sa oled õnnetu, ole õnnetu! Need asjad tuleb alla neelata. Tuleb õppida elama ka koos oma olemise negatiivsete külgedega, vaid siis saadakse terviklikuks.
Kõik me tahame elada ainult koos positiivse osaga. Kui te olete õnnelik, võtate end omaks; kui te olete õnnetu, hülgate end. Teie aga olete mõlemad. Kui kõik asjad sujuvad, tunnete end suurepäraselt; kui kõik on seiskunud, tunnete põrgupiinu. Vastu tuleb aga võtta mõlemad. Niisugune on elu, ta koosneb taevast ja põrgust üheskoos. Jagamine, kus taevas ja põrgu on eraldi, on vale jagamine. Taevas ei ole üleval ja põrgu ei ole all, nad mõlemad on siin. Ühel hetkel te olete taevas, järgmisel hetkel te olete põrgus.
Tuleb tundma õppida ka oma negatiivset külge ja lõdvestuda koos sellega. Siis olete ühel päeval üllatunud sellest, kuidas negatiivne osa lisandub teie elu maitsele. Ta ei ole tarbetu, ta annab elule vürtsi. Vastasel korral muutub elu igavaks, üksluiseks. Mõelge vaid – aina õnnelik, õnnelik, õnnelik – mis te siis tegema hakkate? Õnnetud hetked toovad jälle särtsakust, otsingut, seiklust. Te saate jälle tagasi isu.
Olla koos minaga, tähendab, et sa pead olema koos oma olemuse täielikkusega. Kõik hea ja halva tahud tuleb vastu võtta. Pole võimalik millestki lahti saada. Mitte keegi mitte kunagi ei saa millestki lahti, küll aga õpitakse kõike tasapisi vastu võtma. Siis tekib pimeduse ja valguse vahel harmoonia ja see on kaunis. Kontrasti tõttu muutub elu harmooniliseks.
Niisiis, proovi läbi elada ka neid hetki. Ära tee neist endale probleemi. Ära hakka mõtlema: mida teha, et ma poleks enam rahutu? Kui oled rahutu, ole rahutu. See on mu sõnum. Kui oled õnnetu, ole õnnetu. Ära selle pärast liialt muretse – ole lihtsalt õnnetu, mida muud sa saad teha.
See on just nagu ilmastik: on suvi ja on palav, mis saad sa sinna parata. Kui on palav, ole kuum ja higista, kui on külm, siis lõdise ja naudi seda. Tasahilju hakkad nägema vastaspooluste omavahelisi suhteid, ja päev, mil taipad, et see polaarsus oled sina ise, on suure mõistmise ja ilmutuse päev.

Osho raamatust "Olematuse 99 nime"

Teisipäev, 13. mai 2008

Koogijagamishäda

Käisime perega ämmal tähtpäevaüritusel külas. Ämm oli meisterdanud oma firmakoogi, mis on meie perele alati maitsenud. Mina võtsin soolaseks ampsuks poest pitsat kaasa. No plusspunkte sellise asjaga muidugi ei teeni, aga ajas asja ära. Kõhud said kõigil täis. Tubli minia punkte tuleb kusagilt mujalt teenida.
Meie neljakesi pistsime kooki ka üsna isukalt. Äi võttis väikse tüki, kuigi temagi on vahel suur koogisööja. Ämm pajatas vaoshoitud dramatismiga juurde, kuidas tema jääb vahel päris ilma. Ja ise ei võtnud tükkigi. Kui lahkuma hakkasime, oli tublisti üle poole koogist söödud. Meie pere kõhus. Ja ämm pakkus ülejäänut kaasa. Mina siis ütlesin, et me ei võta, et saad ise ka kooki. Ja äi ei olnud ju ka peagu üldse kooki söönud. Selle peale kurvastas ämm, et nüüd ei kõlbavat tema kook kah enam.
Ja selle peale polnud jälle minul enam midagi kosta. Kui võtad kooki, on halb. Kui ei võta, veel halvem. Häda inimestega, kes ise oma tunnetega toime ei tule. Mis need teised siis tegema peavad? Kas keegi teab mõnda head nippi?
Tipp Ja Täpp

Esmaspäev, 12. mai 2008

Söön sõnu

Juba ma peangi hakkama oma äsja kirja pandud sõnu sööma (väitsin, et ma polevat kadedust ammu tundnud).
Täna vaatasin Postimehest aasta ema lugu ja tundsin põgusat kadedust. Et viis last ja karjäär ja ei mingeid probleeme. Mees ka selline, kes tütre sõnul on lastega sama palju tööd teinud kui ema. (Siis peaks talle ju aasta isa autasu andma, paljukest meil selliseid mehi ikka on?) Ma arvan, et 99,9% naisi eelistaks sellist meest, kui oleks valida, kas lapsi hoidev ja kodutöid tegev mees või aasta ema tiitel. Ülejäänud 0,1% naistest võibla oleks seda aasta ema tiitlit väärt ka ilma sellise meheta. Selline libamatemaatika seekord.
Jäin mõtlema, et kuidas siis nii. Et mul oli kaks aastat tüdrukuga ikka mudaraske elu. Mees tuli koju umbes üheksaks, kui mul juba pilt taskus, sest päevad algasid vara. Ja kui poiss tuli, tulid teised probleemid. Meil on alailma mingi jama, kuigi ükski jama pole liiga kaua kestnud. Ometi on meil põhimõtteliselt terved ja tublid lapsed. Ja mees põhimõtteliselt kogu aeg olemas olnud.
Mõtlesin siis, et võibla ma võtan oma ematööd liiga tõsiselt. Võibla ma ise ka 15 aasta pärast mõtlen, et tühjagi need titeema probleemid või asjad. No ei saa last riidesse - see inimene ei tea, mis on raskus, kui niisugune asi võib peavalu valmistada. Kellelgi mees peksab ja kellelgi pole raha, et piima osta, ja kellegi laps on narkomaan. Ja mina siin kurdan, et titt teeb oma eakohaseid titetükke. Elu on tegelikult lill ja kadedust tunda pole vaja.
Hiljem mõtlin järele ja leidsin, et seekord oli kadedus pigem hea sõber, kes juhtis mu tähelepanu mu liigsele tõsidusele. Jah, nalja olgu ka ikka parasjagu, täitsa nõus. Ja pole vaja nii ära uppuda oma praeguse hetke negatiivse kallakuga kirjeldusse.
Hiljem lisatud: Päeval märkasin teistki kadedusesähvatust popimate blogijate suunas. Vabalt saan aru, et minu teemadel on huvilisi lugejaid vähem kui mõnel teisel ja võibla ei sobi osale ka minu veidi ehk keerulisevõitu stiil. Aga ikkagi väike kadedusesähvatus oli. Siis sain aru, et ilmselt mul on neid pooleminutisi kadedusesähvatusi ikka pidevalt. Aga vahe võrreldes varase noorusega on selles, et ma ei kannata enam nende all ega tee vist kuigi suuri ringe, et sellest mööda manööverdada. Ehk siis teen suhteliselt vähe tegusid oma kadeduse pärast.
Ilmselt jääb väike kogus ärrituvust minusse ka veel jupiks ajaks, võibla elu lõpuni. Aga ma usun, et see ei paisu enam kunagi nii suureks, et tahaks midagi või kedagi purustada. Ja vabaneb tohutu jõud, mis enne pidi selliseid käitumisi vaos hoidma. Sest oma viha teo kahjulikku mõju on mul elu jooksul olnud küllalt võimalust ja ka põhjust näha ning ammu enam ei pidanud ma seda õigeks. Püüdsin teadlikult kõigist viha tegudest hoiduda ja end vaos hoida ja teisiti maandada. Paremini ma lihtsalt ei osanud – kui viha on suur, ei ole mõtet rääkida enda lõputust vaoshoidmisest – viha otsib alati väljapääsu. Ja vahel ikka leiab ka.
Loodan, et edaspidi saan toimida puhtamaist tunnetest lähtudes. Ja võibla olen ma nüüd ka palju enam valmis tõesti toimima – sedamööda, kuidas vanust ja kogemusi lisandub, näen uusi teid ja võimalusi seal, kus enne paistis olevat tühi väli. Jah, mul on enam pealehakkamist sellele tühjale kohale teed rajada. Ma arvan, et see on töö, mida ma tulin siia tegema.
Tipp Ja Täpp

Pühapäev, 11. mai 2008

Elu andja

Ema on elu andja, kuid mitte ainult kehalise elu andja. Inimesel on pääle keha ka elujõud, vaim ja hing. Ja peale selle pole elu ju mitte ainult ühes inimeses, vaid kogu maailmas. Ema suhtumine maailma asjusse on väikese lapse side eluga. Selle kaudu saab avalduda lapse elujõud ja hing ja vaim. Ema suhtumise kvaliteet on seega eluliselt oluline. Kui ema põlastab midagi, mis on lapse jaoks oluline, siis see nagu lõikaks lapsel läbi sideme tema eluga. Kui ema armastab lapses midagi, siis sellega loob ta tunde, et ta on vastuvõetav kogu maailmale.
Eks me suurest peast siis teeme ümber neid asju, mis meie vanemad omal ajal valesti tegid (või kanname seda seljas või kaelas). Aga oma laste lapsepõlve alustame ise algusest peale. Parimaga, mis meil on. Või ka mitte. Andke meile andeks meie võlad, nagu ka meie andeks anname oma võlglastele!
Head emadepäeva!
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 10. mai 2008

Reisimõttejutt

Sugulane kutsus meid perega suguvõsa kokkutulekule Lõuna-Eestisse. Mõtlesin järele ja otsustasin, et me ei lähe, sest mees on sel ajal ära. Sugulane pakkus siis, et keegi viib meid Tallinnast lastega kohale, aga ma tänasin ja ütlesin ikka ära.
Põhjusi on palju.
* Laste turvatoolid võtavad autos rohkem ruumi kui täiskasvanud inimene, tavalisse autosse oleks väga hull end tunnikski kahe turvatooli vahele toppida. Ja ilma ju ka ei saa.
* Mul oli hirm, et see lasteta abielupaar, kes meid peale võtaks, ei talu meie laste pidevaid soove ja nendega kaasnevaid vajadusi ning see rikuks nende autosõidu mõnu. Ja võibla ka meie suhteid.
* Titapoisi järele vaatamine on pidev päevatöö, meie usin meesterahvas ikka korraldab pidevalt. Võõras kohas on tegemist veel rohkem, sest see koht ise pole nii lapsekindel nagu meie kodu. Ma ei naudiks seda üritust, kui peaksin kogu aeg poisi sabas jooksma ja kellegiga juttu ajada ei jõuakski.
* Ja ma ei tahaks, et mind nähtaks kui üht äravaevatud pahurat ema, kes ma seal nõnda üksinda oleksin. Tõesti-tõesti. Enesega rahuloluks on mul vaja oma aega.
(Siinkohal mõtlesin jälle sügava kaastundega kõigi üksikemade peale, kes on 12 kuud aastas ilma mehe toeta. No mis elu see on. Ja no mis elu see veel pidi olema, mille eest nad sellisesse ellu pidid põgenema?)

Niisiis jõudsin äratundmisele, et ilma meheta ma ei hakka sellist reisi ette võtma. Aga temaga koos ehk läheme suvel mõneks päevaks või nädalaks kuhugi. See on teine lugu, sest siis on teine täiskasvanu veel, kellega töid jagada. Ja saab ikka natuke puhata ja reisist mõnu ka tunda. Ehk. Kindel ei tasu küll olla. Lapsed suudavad alati enamat kui täiskasvanu suudab kujutella.
Tipp Ja Täpp

Muinasjutt ja muusika

Käisime lastega ERSO lastekontserdil. Pidi olema üks muinasjutt muusikaga ja tore oli. Meile meeldis. Muusika oli ilus ja lavastus oli minu jaoks talutav, positiivse järelmaitsega, mõeldud oli üsna muusikakaugete mootorihuviliste noormeeste peale ka. Tutvustati pille ja aeti natuke harivat juttu. "Mitteinstrumentalistideks" olid kolm põrsakest ja hunt (Mait Trink), kes hakkab ooperilauljaks ja pälvib põrsaste lugupidamise. No täitsa tore lugu minu meelest. Ja omamoodi huvitav see klassikalise kallakuga orkestrimuusika ja röhkivate maatõugu sigade vastandus.
Tüdruk jälgis huviga. Poiss ka algul jälgis, nõksutas peaga natuke kaasa, siis tükkis rõdu rinnatisele ronima ja lõpuks läksime enne lõppu saalist välja. Aga üldiselt pidas ta end suht ontlikult üleval, nagu väljaspool kodu ikka.
Kui ma pärast küsisin tütrelt, mis talle kõige rohkem sel päeval meeldis, siis ta vastas, et bussiga linnasõit. Ja kontsert ka. Nojah. Võib-olla peaks hoopis sagedamini bussiga linnas käima.
Õhtul ta laulis ilusaid omatehtud laulukesi ja tantsis sinna juurde nagu õrn haldjas. Ja iga fraasi lõpetas kohutav krooksatus, mis meenutas nende ooperisigade krooksuvaid röhitsusi. Ma ei teadnudki, et ta sellist üldse teha oskab, aga tuleb välja, et oli lasteaias ühe poisi käest õppinud ja nüüd see etendus tuletas meelde. Pean vist lootma, et see varsti ununeb.
Tipp Ja Täpp

Miks? - Miks?

Mõni aeg tagasi sai meie titapoiss miksiküsimise selgeks ja miksid hakkasid käima iga asja kohta. Miks nii ja miks naa ja miks auto on auto. Ühelt poolt on miksitamine muidugi hea võimalus lapsega suhelda. Teisalt hea võimalus harjutada kannatlikkust ja kolmandat pidi on see umbes nagu aliase mäng. Iga asja kohta saab kuidagi öelda. Auto on selle pärast auto, et tal on neli ratast all. Ma usun, et see on nii emale kui lapsele igati arendav ja lõbus tegevus, kuni ära ei tüüta. Ja tüütab muidugi ema, mitte väikelast. Aga selle arendavuse nimel ma ikka püüdsin paar kuud. Eks ma ole üsna jutulemb ju ise ka, nii et mõningane lõbu sellega kindlasti kaasneb.
Aga iga lause peale, no tõesti iga lause peale on võimalik küsida, et miks. Miks me magama läheme või püksid jalga paneme, miks päike paistab või ei paista ja üldse kõik maailma asjad - miks nad nii on, nagu ma väidan olevat.
Ükskord meie issi nägi, kuidas ma tülpinult silmi pööritasin selle päeva sajanda miksi peale ja tuli mulle appi. Küsis poisilt vastu, et miks. Poiss üritas midagi vastata. Ja siis isa jälle, et miks. Nõnda oma seitse korda. Laps vaatas endasse, mõtles järele ja jäi vait. See nipp töötab siis ka, kui mina seda rakendan. Küll on ikka hea, et meie lastel on isa olemas, mis ma küll oma aruga oskaks peale hakata.
Tipp Ja Täpp

Rahulik laps

Kui me lastega külas käime või kusagil oleme, siis imetlevad inimesed meie titapoissi, eks ta ole ka parajas eas selleks oma titaliku ümaruse ja mitmekülgsete askeldustega. Ja hurmab inimesi oma üleeakohase kõne ja ülevoolava viisakusega (ise ka imestan, et kuidas väiksel on tere ja täna ja palun ja kõik see muu nii enesestmõistetav, samas kui suur laps parema meelega neid sõnu üldse ei kasutaks). Selline mõnus suhtleja ja küll on mõnus rahulik ja päikseline laps. Ja vahel inimesed ikka küsivad, et kas ta ongi kogu aeg nii rahulik.
Võiks tõesti öelda, et on. Harva, kui tal on teistsugune meeleolu, ja siis ka vaid korraks. Toimetab kogu aeg omaette. Võtab ronida kummuti peale ja pillub riiulilt kõik väikesed asjad maha, mis said sinna kunagi pandud tema eest kõrgele ära. Paneb õuekinga minu voodisse. Lõikab, joonistab ja kui saab, ka kleebib kõike, mis ette puutub. Praegu nt pätsas õe tagant käärid ja lõikas vaikselt ja väga rahulikult oma sõrmkinda sõrmeotsad maha. Kui söögilauas nälg järele annab, siis uurib toidu füüsikalisi omadusi. Ikka rahulikult, süsteemselt ja väga järjekindlalt. Kui ma üritan talle öelda, et mulle meeldiks, kui asjad püsiks oma kohal, toit kausis või taldrikul jne, siis sellest ta paraku sugugi aru ei saa. Ilmses mõistmatuses vaatab mulle otsa ja küsib: miks? Vastan iga kord, et mulle meeldib, et on puhas ja korras. Ja ta küsib ikka et miks. No ilmselgelt on viga minus, mitte temas.
Alalõpmata tõstan teda ühe "pahanduse" pealt ära, ta noogutab mõistvalt (eks ta ole oma ema veidrustega juba harjunud) ja siirdub rahulikult järgmise juurde.
Ainus paha asi selle juures ongi see, et ema ei püsi selle juures alati rahulikuna. Mulle meeldiks kord ja puhtus nii, et ma lakkamatult sellega jändama ei peaks. Tegelikult on mul veel mõni huvi elus peale koristamise. Ütlen talle seda mitu korda päevas, aga ta veel ei usu.
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 3. mai 2008

Õhukoogid ja nähtamatu pilt

Üks tore mäng on õhukookide tegemine. Muidu tehakse nagu liivakooke, ainult ilma liivata. Ja käbisid ega männiokkaid pole ka kaunistuseks vaja. Lihtsalt võtad heledat õhku, segad natukese tumedamaga, lisad veel ühte ja teist, mätsid kõvasti vormi kinni, keerad selle tagurpidi, paar patsu peale ja ongi kook valmis. Kaunistada võib nähtamatute õunapuuõitega. Või kuldmunadega. Kõigega, mis parajasti pähe tuleb.
Nähtamatu pildi maalimine on teine tore mäng. Võtad kuiva pintsli, "kastad" selle nt kaltsuvaiba triibu sisse ja maalid lapse käele või paljale kõhule täpid, triibud või kutsu.
Oh, mulle meeldib, kui mõni mäng käib suurema sodiajamiseta.
Hiljem: veel oli tore mäng, kui tita tõstis minu käega mängult liiva põrandalt nähtamatust liivaaugust nähtamatule veoautole. Kõik oli tal selge, kuhu ta tohib astuda ja kuhu mitte. Et mitte oma ekskavaatorit segada. Ja minu käsi oli ka palju kuulekam kui ükski mängutraktor, mida tal seni on olnud juhust kasutada.
Tipp Ja Täpp