Esmaspäev, 11. mai 2020

Emadepäevane

"Emake muuuud ei soooovi, kui ainult teaaateid saaaaks, lastelt, kus neeeed ka viiiiibiiiiks, ooootab neid iiiikka taaa". Selline kohutav ennemuistne laul kummitab praegu peas. Vaestest emakestest, kes on abitud ja võimetud ja lapsed on kuskil eemal. Emadepäeviti kunagi vanasti seda lauldi, ma ei tea, kas nüüd ka veel, sest ma olen meediapausil juba ammu. Ja ma olen siiralt tänulik, et tänapäevaste sidevahendite olemasolul on üsna lihtne saada lastest teateid, kus iganes need ka viibiks.

Igatahes tunnen südamest kaasa kõigile, keda selle laulu sisu päriselt kõnetab. Mind ajab vihaseks see abituse tunne, mida see väljendab. Parem muidugi, kui võtaks rahulikult. Nii et kõnetab mind ka. Ja ma ei taha sellega sugugi märku anda, nagu laulusõnad õigust ei teeks. Omal ajal istusin aastaid liivakasti serval või selle kõrval ja korduvalt on juhtunud, et põlvkonna jagu minust vanem naine on ligi astunud ja jaganud, kui hea meel tal on, et meie põlvkond sai oma lastega koos olla, samas kui tema pidi oma väikse hoida andma ja kohe tööle minema. Seda on minu ema ka rääkinud, see on suur tervendamata haav praeguste pensioniealiste emade hinges. Ja pärast viidi selle põlvkonna emade poegi Afganistani ja muudesse koledatesse kohtadesse ja mõni neist toodi tagasi tinakirstus, mida ei tohtinud avada. Nii et tegelikult ma saan aru, et see laulu asi oli tõsine, lastest ei olnud teateid ja võis tulla ka väga halbu teateid. Ja ma olen tänulik, et sellest olukorrast ehk võib jäädavas minevikus rääkida. (Saaks veel selle laulu ka peast välja, oleks täitsa tore. Keskendun nt õues sadavale lumele. Aga ikka ei aita.)

Mis minu seekordsesse emadepäeva puutub, siis hommik kulges linnast väljas metsas (tütar helistas kohe pärast ärkamist, kuulasime läbi minu telefoni koos linnulaulu) ja pärastlõunal läksin nurmenukkude ja omatehtud küpsetisega oma emale külla. Kui see tütre telefonikõne välja arvata, siis minu emadepäevahommik oli täiesti lastevaba, ühtlasi ka ilma selle stressita, mida lapsed paratamatult kaasa toovad. Sain omas rütmis minna sinna metsa, süüa seda toitu, olla nii, kuis tahtsin. Ja natuke armsa lapsega koos ka, kuuldel. Lastega koos minek tähendab ikka igasugu arvestamisi, nt noorte inimeste päev algab oluliselt hiljem kui minul. Nii et ma olin täitsa rahul, et tütar jäi ka selleks nädalavahetuseks teise linna, kus ta praegu omaette elab. Oli imeilus ilm ja imeilus mets ja mul oli hea olla ja lastel ka kõik hästi seal, kus nemad olid.

Paar nädalat tagasi sättisin riiulile kenasti nähtavale selle vineerist emadepäevakaardi, mille poeg paar (kolm?) aastat tagasi koolis meisterdas. Armas ja liigutav siiamaale ja meenutab mulle neid parimaid omadusi, mida ma temas näen. Nii et poeg mingil kaudsel moel oli ka olemas. Ja soovis pärastlõunal head emadepäeva, kui ma küsisin, kas ta tuleb kaasa vanaemale külla ja ta küsis, et miks ja ma ütlesin, et emadepäeva puhul. Ta vabandas, et tal ei seisa need tähtpäevad üldse meeles (aga kaasa muidugi ei tulnud, sest see oleks igav). Meil see nii käib. Meeste värk, ei ole vaja solvuda ega isiklikult võtta, tähistamised on naiste meelelahutus ja vähemalt täitsa lubatud meelelahutus. Nõud pesin ka ikka ise ära. Ma tean küll, et saaks ka paremini, aga hea, et niigi on.

Minu emadepäeva ideaalid nt on pärit sellest suurepärasest nõukaaegsest lastejutust, kus Lenini emal on sünnipäev ja kõik kuus lapsukest tulevad talle hommikul õnne soovima ja kingitusi üle andma. Volodjakesel* on keerdus saepurulaast kuldsetes juustes, kui ta oma armastatud emale linnu pesakasti ulatab ja suur õde oli tikkinud mooniõitega padja (üks õieleht tagurpidi, sest väike õde oli kääridega sinna kohta augu lõiganud ja siis nutma hakanud ja suur õde öeld selle peale leebelt, et pole viga ja tikkinud sinna õielehe peale, justkui oleks tuul selle niimoodi ajanud**) ja teine õde küpsetab kakukese jms. Ja kuigi ma mõtlesin, et kui palju sel emal pärast neid pesakaste ja patju võis olla, läks selline matrooni austamine mulle hinge ja tekitas igatsust*** sellise väikekodanliku idülli järele. Sarnaseid lastelugusid avaldati omal ajal "Tähekeses" jm ka, aga Lenini ema sünnipäeva jutuni need oma emotsionaalse sisu poolest ei küündinud.

Ja lapsena ma vähemalt proovisin seda emadepäeva asja kodus ise järele teha (ja üheks jõuluks ma tegin ägedad padjakatted meie vanadele diivanipatjadele, siiamaale need teevad mulle rõõmu). Tegime alati emale mingi söödava asja ja korjasime lilli ja soovisime hommikul õnne. Koolis ja lasteaias tegime kaarte ja kingitusi ka, mis sai siis pidulikult üle antud. Minu ema on hilisem ärkaja ka, temaga oligi lihtsam neid asju ajada kui minuga. Ja ma üldiselt kingitustest eriti ei hooligi. Küll aga kaartidest, kui on nõnda hoole ja armastusega tehtud.

Samas meie lapsed pole mulle ilmaski sellist emadepäeva korraldanud, kuigi poeg on ilusa pesakasti teinud küll tööõpetuse tunnis (aga see pole senimaale üles saanud). Ju nad pole õigesti välja õpetatud. Ma ise ei saa ju neile rääkida, et tehtagu mulle nii. Kaudselt ja vihjamisi võibla, aga ju siis mitte piisavalt selgelt ja otse. Aga eks ma tegelikult ju tahangi ilusal kevadhommikul end looduses hästi tunda ja olen tänulik, et saan seda endale võimaldada.
Ja nii ma soovin igale just seda, mida tema hing ihkab.

Ühtlasi ma olen jõudnud selgele äratundmisele, et teismeliste mässumeelne käitumine on väga abiks emale, et teda lastest võõrutada ja viimaks ometi enda elu peale suunata. Viimane aeg, kui seni veel pole seda juhtunud. Küll ikka looduses on kõik asjad hästi korraldatud.

* Hm, kas selle blogi lugejaskond on kõik küpses keskeas ja teab, et Volodjakene on meie toonane Vladimir Iljitš Lenin-kallis, kellest mina olen küll lasteaias ja koolis palju laulma pidanud ja veel rohkem neid laulukesi kuulma.
** Selle koha peal ma juba lapsena küll kahtlesin, kuidas üks laps suudab nii hästi õmmelda ja tikkida, et augu parandust üldse näha ei jää, ma olen ise käsitööd teinud u viieaastasest saadik ja ikka üsna hea mõnes asjas, aga see käiks mulle praegu ka üle jõu. Samas kirjutava inimesena antud kujundiloomet ma imetlen praegu ka.
*** ...ja pärast kunagi mõningast üllatust, kui selgus, et Lenini päritoluga olid asjad hoopis teistmoodi (ja tema emaga ka, midagi oli üsna pahasti, aga täpselt ei mäleta).

Reede, 1. mai 2020

Kingseppadest ja arenguvõimest

Järgmises elus ma lapsi saada ei kavatse, selline kas just otsus, aga mõte küll käib peas ringi. Ühtäkki saavad lähedaseks kõik need kingsepad, kelle pojad on aegade jooksul otsustanud hakata reisisellideks või maamõõtjateks või põllumeesteks või jumal teab kelleks veel (ja oleks siis, et sadulsepaks, sellest võiks veel kuidagi aru saada). Liiga erinevate eluvaadetega on nii lootusetult raske kohaneda. Mu avardumise võimekusele tulevad piirid ette.

Mõnikord tundub, et meie poja elusihid on üsna vastupidised minu omadele ja kui ma sellise inimese arengut toetan, siis justkui töötaksin endale vastu, sest see toetus kulub mulle täiesti mõistetamatusse kohta. Tükk aega juurdlesin, mida selles olukorras teha. Siis meenus, et ma ise olen ju sarnasel viisil üsna erinev oma vanematest ja ikka saanud oma vanematelt arvestataval hulgal tuge, üldsegi hoolimata sellest, kui keeruline oli neil sellise lapse ema või isa olla. Ikka me kõik* tahame endasugust maailma juurde luua ja loodame salamisi, et meie järelpõlv astub meie jälgedes. Oma vanematele mõeldes olen arvanud, et iga järgmine põlv peabki eelmist ületama, selle nimi on progress ja et mina olen lihtsalt üks näide arengust. Ja et küll mina ikka hakkan kunagi avarameelseks mutikeseks, kui Jumal päevi annab.

Oma poja puhul mul on küll raske aru saada, kus see areng siin on (sama võiks öelda tegelikult suure osa ühiskonna kohta, aga ma jätan ütlemata, niivõrd-kuivõrd, sest ma üritan ju endale tulevase avarameelse mutikese moodi näida). Aga teisalt on selge, et puu otsa tagasi ta ka ei lähe. Ta ei vaata metsa poolegi, ei otse ega ülekantud tähenduses. Nii et siis ikka mingi mulle seni mõistetamatu edasiminek? Ja minu arenguvõimalus on seda mõista? Pigem arenguvõimetus?

Praegu tundub, et ma panustan sellele, et mu järgmine elu saabub mõne aasta pärast, kui poeg on kord oma elu peale saanud.

* No võibla mitte just Sina, armas lugeja, kes Sa praegu neid ridu loed, aga mina ja minu vanemad küll ja suur osa eelnimetatud kingseppi ka.

TJT