pühapäev, 29. märts 2020

Püsime kodus

Mõni rida populaarse haiguse teemal, sest selle mõju ei jäta praegu kedagi puudutamata. Me kõik oleme selles kogemuses, igaüks omal kombel.

Enne arvutisse asumist ma desinfitseerin 80%-se viinaga arvutihiirt ja klaviatuuri. Poest tulles pärast kätepesu desinfitseerin muid asju ka. Viin on mul kodus alati olemas. Kevadsuvisel aastaajal teen sellega tinktuure, talvisel ajal siis tarvitan, hooti ja vähehaaval. Ma arvan, et see aitab terve püsida. Üldiselt võtan rahulikult, sest minu ja laste immuunsüsteem on alati viirustega hästi toime tulnud, me keegi pole eriti kunagi lasteaiast-koolist haiguste pärast puuduma pidanud. Vanavanemate pärast ikka püsime karantiinis ja hoidume kontaktidest, igaks juhuks. Ja mõtleme positiivselt (Kui 70+ elanikkonnast sureb 10-20%, siis ülejäänud, suurem osa jääb ju ellu. Surrakse pigem vähi või diabeedi vms tõtu. Ja ükskord me sureme kõik nagunii. Siis, kui on aeg. Peaasi on ikka ülejäänud aeg sisukalt elada.)

Ma arvan, et meie lapsed võidavad selliselt korraldatud koduõppest. Poja kool annab esmaspäeva hommikul nädala tööd koos tähtaegadega korraga kätte ja nii ta omas rütmis neid asju teeb (magab lõunani, siis natuke töötab, käib ehk õueski ja õhtupooliku veedab pigem arvutis mängides, öösi vaatab allalaetud filme, selline unistuste elu ühel teismelisel poisil). Aeg-ajalt me natuke kontrollime ka, et kas on tehtud ja esitatud. Tööde kvaliteeti kontrollivad õpetajad, 14-aastased oma vanemaid koolitöö ligi pigem ei lase (meil on selline kogemus, kuigi mina hea meelega tikuks nt vene keelt õpetama vms). Mõnda tööd on tulnud teha ka koos lapsevanemaga (ökoloogilise jalajälje arvutamiseks on vaja nt kulutatud veekoguseid). Põnevaid ülesandeid jagatakse ka, nt teha Goldbergi masin. Ma arvan, et mõnda sellist on iga laps kunagi põnevusega teinud ja "Raket 69" hooaegade lõputööna on see alati kõige vaatemängulisem osa olnud (mulle meeldib mh sellepärast, et telepildil on keskne rühma meeskonnatöö, mitte võit). Või kunstitöö kujutada abstraktses laadis oma emotsioone. Poeg vaatas ja uuris internetist tükk aega, mida see abstraktne kunst endast kujutab. Ükski loeng poleks sellist olukorda saavutanud. Ilmselgelt saab koolis mõnda teist asja paremini omandada, aga eks seda saab kunagi jälle, kui Jumal annab.

Tütar kolis teise linna elama, sest seal oli üks vaba korter, mida oli võimalik ajutiselt kasutada, ja on selle võimaluse üle väga rõõmus. Saab nüüd omaette elamist harjutada, see on ju iga 18-aastase suur unistus. Mina läksin ka selles eas vanematest eraldi elama, tundub normaalne elu käik ja meie ka rõõmustame selle üle (mina olen arvanud, et vanema töö on toetada last eluküpseks saamisel ja ta suurele elule üle anda, mina panen muidugi kõik võimalikud kingitused kaasa). Praegu on tal just parim aeg saada endas selgusele, et kes ta olla tahab ja millega tegelda ja kuidas seda saab, keskkooli lõpetamiseni on veel aasta aega. Tütar käib pikkadel jalutuskäikudel ja õppetööst vabal ajal tegeleb muusika ja käsitöö ja lugemisega. Tavaelus on tal nagunii ebatervislikult palju kohustusi, tegelemisi ja suhtlemisi, nüüd oskab nautida üksindust ja omaette olemise aega ja ei paista sinnapoolegi, et ta sellest lähiajal tüdiks. Viisime talle kastitäie raamatuid ja pilli ja käsitöömaterjale ka, lisaks kodutarvetele. No ja muidugi 80%-list viina desinfitseerimiseks, ise ta seda ju poest veel kätte ei saa. Ikka tuleb lapsele abiks olla.

Peamine on püsida rõõmus ja rahulik. Mina hoian end hirmutavatest ja stressi tekitavatest uudistest eemal (ja siis pigem loen, autoraadiost sattusin kuulma väga mureliku häälega diktorit ja panin kinni, sest see emotsioon tikkus haakuma, nii et pidin sellega tegelema). Surm on alati olnud elu osa ja nii see jääb ka tulevikus. Surm on ka inimese parim õpetaja, osutades, mis tegelikult on väärtuslik. Rõõmustame elu väikeste imede üle ja tegeleme oma tavaliste asjadega. Mida suurem jama, seda rohkem on vaja rahu ja tasakaalu, et kuulda oma sisehäält ja teha arukaid tegusid. Jama just seda näitabki, mille kõige eest mul on põhjust otsatult tänulik olla.

PS. Ikka on oma raskused meil ka; kui midagi on kord põhjani läbi töötatud ja lahenduse leidnud ja see võib olla kellelegi toeks, siis võibla jagan kunagi, aga seni on parem keskenduda sellele, mis toob rõõmu ja rahu.

PPS. Lugesin nädalajagu hiljem Kätlin Konstabeli artiklit Tartu Postimehes ja palun vabandust kõigilt, keda mu empaatiapuudeline kirjutis on muserdanud, kurvastanud vms. Ühtlasi kinnitan, et kui armas lugeja oleks minu isiklike kannatustega lähemalt tuttav, siis ta tõenäoselt valiks ikka enda omad (nagu väidetavalt me kõik, mina tuletan seda anekdootlikku tähendamissõna endale aeg-ajalt meelde). Aga kannatused ei peaks olema põhjus, miks meelt heita ja mina nt hoian oma tuju üleval kirjutamisega. Rõõmsatest asjadest kirjutatut jagan teistega ja ülejäänud hoian endale või jagan tuleleekidega. Kõik, mis ei meeldi, on ümber tegemiseks (praegu on suurepärane aeg kõiksugu asjade uuendamiseks, alustades ikka ja alati sellest, mis on enda sees). Mulle endale nt ei meeldi lugeda tublide emade kaebekirju nende meeletutest kannatustest laste kasvatamisel, sestap ma ise ka selliseid lugusid ei tooda -- milleks jamale jõudu juurde anda? See ei tähenda, et mul lastega raskusi poleks -- kuivõrd lapsed on mulle vahest ehk olulisemadki kui paljudele teistele, kes emadust kergemalt võtavad ja end pigem teistes sfäärides teostavad, siis ma reageerin lastega seotud probleemidele pigem üksjagu tugevalt. Lausa nii tugevalt, et ma ei piirdu reageerimisega, vaid leian lahenduse. Kaebluskirjade kirjutamata jätmise arvelt saab selleks hulka jõuvarusid säästa. Mulle tundub laste vm olukorra üle kaeblemine ikkagi vingumisena ja ma ei soovi nii teha. Nii et ma palun vabandust, kui ma jätkan siin blogis nii, nagu ma seni olen teinud, pigem rõõmsas ja rahulikus toonis või siis kusagil mujal omaette hädas olles ja vahel ka lihtsalt norutades. Selline eesti värk, et muret jaga metsaga ja rõõmu terve ilmaga sobib mulle paremini.
Ja soovin ikka kõike kaunist, üha ja üha meile kõigile!

Rõõmu ja meelerahu meile kõigile!
TJT

reede, 20. märts 2020

Laiskusest

"Mis vitamiine te täna söönud olete?" küsisin ma täna õhtusöögilauas.
Tülpind pilgul...: "Emme, miks sa meie eest nii palju hoolitsed kogu aeg?"
"Lihtsalt laiskusest ja mugavusest. Palju kergem on hoida end tervena kui pärast ravida. Ma ei viitsi seda teha."
Selle argumendiga meil ei vaielda: kui ei viitsi haigusega jamada, tuleb terve olla. Ja võetakse vitamiine.
Ikka head tervist meile kõigile!

TJT

reede, 13. märts 2020

Tänulikkusest

Üks naine küsis midagi tänulikkuse kohta. Ma ei osanudki nii paukselt kuigi sisukalt vastata, jäin mõtlema ja vastus jõuab alles siia (ja tõenäoselt järjejutuna, nagu mul ikka siis mitu päeva hiljem veel meenub neid olulisi asju). Mu pikad juhtmed on ilmselt üks põhjus, miks ma seda blogi pean: vaja on endas teemad ära lõpetada ja vahel ma saadan asjaosalistele siis kirjaliku vastuse, kui suuline jäi poolikuks.

Ma arvan, et tänamine on õnne alus. Alati on põhjust tänada. Kõige mustematel aegadel ma olen näiteks tänanud võimaluse eest tänaval kõndida: et on jalad, mis mind kannavad, ja ma olen vaba ja et see kõik on turvaline. Tänava eest võib ka muidugi tänada, paljud on selle ehitamiseks ja korrashoiuks tööd teinud.

Ja kui miski ei meeldi, on ka põhjust tänada. Sest augu kõrvalt on ju terve, nagu üks vana mees armastas kantud riiete kohta öelda: kui üks asi on halvasti, siis see torkab silma, aga selle kõrval on tõenäoselt kümme asja hästi. Ma ei kiru kunagi valitsust ega poliitikuid. Vahel ma küll palvetan, et asjad saaks olla paremini, aga alati on põhjust tänada, et on nt selline meditsiinisüsteem ja et politsei sai keerulistel 1990. aastatel mõne aastaga Eestis suures plaanis korra majja ja on senimaale edasi arenenud sõbralikumaks ja toetavamaks. Nõukaaegse inimesema ma mäletan varasemaid aegu ka. Minu meelest ka teenindussfäär areneb, inimesed on sisemiselt lahkemad ja hoolivamad ja vabamad. See kõlab küll sovjetlikult, aga tegelikult on häid asju palju. Palju rohkem, kui jaksaks siia kirja panna.

Vahel tundub tõesti, et jama majas. Aga eks see on ka millekski vajalik. Enamik inimesi areneb läbi kriiside (mina kindlasti) ja jama on võimalus areneda. See on ikka põnev ka, kuigi vahel tüütu ja ebamugav ja võibla isegi ohtlik. Kui ma luban endal läbi kukkuda, siis vast see asi nii hull ei ole ja kuidagi ikka saab. Jälle on põhjust tänada. Seda enam, kui see kriis kord läbi on ja kõik on kogemuse võrra rikkamad. Eks minagi ju ajan vaikselt väikselt siin rikkusi taga ja tänan, kui miskit koguneb.

Enne päevatoimetustele asumist palun päevale õnnistusi ja konkreetsetele ettevõtmistele edu. Ja kui ma palvetan, siis ma ka tänan, et on võimalik, et asjad lähevadki nii hästi kui ma ette kujutan ja isegi veel paremini. On ju põhjust tänulik olla.

Puhas vesi ja puhas õhk on luksused, mida suurem osa maailma elanikkonnast ei koge. Ujulas ma vahel tänan ja õnnistan vett selle abi eest, mis ta inimesele igakülgselt annab, ja looduses ka, seda enam. Vahel mulle tuleb meelde ka toitu tänada ja neid, kes selle minuni tõid, alates kasvatajatest ja transportijatest. Ja meie koduplaneeti, ja päikest, kes on kõige elu aluseks. Tänutunne on lihtsalt hea.

Kõigi oma elu heade asjade eest mul kindlasti ei tule meelde tänada, aga mõne väikse asja leiab ikka pidevalt. Ja kõik hea, mis tuleb läbi teiste inimeste, on eraldi tänu väärt. Kuigi ma elan subkultuuris, kus inimesed ongi armastavad ja head, siis see ei ole iseenesestmõistetav, et nad sellised on. Nad kõik on pidanud selleks pingutusi tegema, sest iga lapski teab, et olla paha on palju toredam kui olla hea. No vaata kasvõi nt netikommentaariumi. Nii hullusti käituvaid inimesi ju tavaelust ei leia ja jälle on põhjust tänulik olla. Ja kui keegi ärritab, siis on põhjust tänulikkuseks, sest see inimene näitab midagi minus, mille mina saan ära muuta ja jälle on maailmas üks asi parem. Kui aus olla, siis neid erineval viisil häirivaid ja ärritavaid inimesi ma ikka kohtan ka, nii et palju-palju tänu teile kõigile.

Eriti palju põhjust on tänada muidugi siis, kui mõni suurem asi korda läheb: iga väiksegi õnnestumise taga on tegelikult paljude inimeste panus, tunnetus ja armastus. Minu arvates muidugi ka kõrgem juhatus ja abi. Ja ma tänan, et kõik need panustajad on usutunnistusest sõltumata selle juhatuse vastu võtnud ja selle järgi talitanud (või no siis omaenese piiritust tarkusest midagi hästi teinud). Kuigi võibla oleks olnud mugavam kõik see tegemata jätta. Eks ole ju põhjust tänada nüüd ja alati.

Ennast on põhjust tänada nt siis, kui olen teinud pingutuse, mille võinuks ka tegemata jätta, aga parem ikka, et tegin. Või siis, kui jätsin tegemata midagi kahjustavat. Ja võibla ka sellest sõltumata.

Eestis on üsna kombeks tänada inimesi mingite tegude ja saavutuste eest, aga tegelikult võib inimesi tänada ka lihtsalt niisama, aitäh olemast! Vahel on kellegi olemasolu just see, mis päeva paremaks teeb. Ei peagi midagi tegema. Tegemine on üldiselt seotud ka kuludega ja see on mõneti ebaökoloogiline, ülerahvastatud maailmas on sageli parem vähem teha. Vähem tegemine annab võimaluse ettevaateks, tunnetamiseks, läbimõtlemiseks, tasakaaluks, iluks ja armastuseks. Nii et ka olemise eest võib tänada. Vahel see olemine võib ju tunduda väheväärtuslik, aga mida tean mina teise inimese sees toimuvast ja väärtusi on ju erinevaid (me ei peaks olema kohtumõistjad!). See praeguse olemise kogemus on tema jaoks sellisena vajalik ja sellisena väärtuslik.

Ma tänan, ma tänan, ma tänan, armas lugeja, et oled siia välja jõudnud. Ilma lugejata ei oleks ka seda blogi ja vahel ma tõesti tahan oma mõtteid ja olemisi kellegagi jagada. Sa oled väärtuslik sellisena nagu sa oled, aitäh sulle!

TJT

esmaspäev, 9. märts 2020

Vaikuseminutid

Vaatasime tütrega soisel metsaalusel õitsevaid lumikellukesi. Tütar ütles, et näe, seisavad seal jalgupidi vees, ema pole neile öelnud, et nii pole hea kasvada. Ja siis lisas, et oma ema ükski lill ei ole näinud, kust nad saaksidki teada, et vee sees pole hea kasvukoht. See "oma ema ükski lill ei ole näinud" on reake meie armsast laulust, mida me tütre lapsepõlves sageli laulsime.

Kõndisime ja nautisime ilusat ilma ja algavat kevadet. Ja vaatasime neid looduseasju, mida seal näha oli. Ma rõõmustasin, et me saaame oma 18-aastase tütrega nüüd niimoodi käia ja loodust vaadata. 14-aastane poeg sellises mõttes üldse loodusest ei huvitu, aga kui juhtume koos olema, siis ta ikka talub mu imetlemised ja rõõmustamised viisakalt ära, nagu ikka mõistlikud inimesed oma vanemate veidrusi taluvad. Ma olen eluaeg neile osutanud, et vaata, kui palju rohelise varjundeid siin on või et milline tore samblikumuster kivil, kõver puu.... Ja poeg on rõõmustanud oma lillede käekäigu üle ja jaganud minuga oma tähelepanekuid, muidu ikka tulevane jõrm eesti mees kõigi asjakohaste hoiakutega (selles ühiskonnas toimetulekuks peab mees vähemalt välja näitama, et tal sellised hoiakud on, et mitte olla mingi kahtlane).

Kui mina olin laps, elasin suveti maal vanaema juures ja vanaemal oli kombeks päikesele lauldes kõnelda. Ta kooris kartuleid alati õues ja kui päike juhtus pilve taha minema, hüüdis nt et Päike, ära jäta meid maha! Mina olin materialistliku kasvatusega lapsena selle suhtes umbusklik, aga praegu olen sisimas samasugune. Räägin rohulibledega ka, kui nii tundub. Aga mina räägin ikka vaikselt, enda sees. Liiga friik ei ole julenud olla. Igatahes sellest vanaema kombest sain endale praeguseks enesestmõistetava harjumuse suhestuda ja suhelda kogu loodusega nagu hingega elusolenditega. Mingil kombel ma ikka jagan seda endast väljapoole ka, kuigi argselt. Palju olen lasknud hingetul materialismil oma olemist dikteerida, vähemalt väliselt, ma ka ju liiga kahtlane ei taha näida.

Teise vanaemaga me elasime koos ja temaga me pidasime videvikku. Kui oli liiga hämar, et lugeda enam ei näinud ja lampi ka ei tahtnud veel põlema panna, istusime lihtsalt vaikselt. Vahel vist kõnelesime ka, aga meelde on jäänud just vaikuses istumine ja aknast loojangukuma nautimine. Seda ma teen ka siiamaale. Ja ka see komme on avardunud igas suunas, nagu kõik ikka kasvab, millele me jõu ja tähelepanu anname.

Mu vanemad polnud üldse joogainimesed, aga meil oli kodus joogaraamat. Nõuka ajal ostsid inimesed igaks juhuks igasugu kraami ja raamatuid igatahes pidi korralikus kodus palju olema. Minu vanemad igatahes tunnevad standardeid. Niiisiis oli ka see joogaraamat ja mina kasutasin seda: pikkadel igavatel üksiolemise tundidel tegin raamatu järgi omaette joogaharjutusi ja rõõmustasin oma painduvuse üle (eks varateismelisel ongi ju kondid lahti), et sain ka end niimoodi sõlme keerata, nagu profid raamatu piltidel ja ma tõesti nautisin seda. Naudin siiamaale. Oma keha tunnetada, sirutada, venitada, pingutada on mõnus. Tollest joogaraamatust leidsin ka tasakaalustava hingamise õpetuse ja sain oma esimese teadliku hingamise kogemuse, mis mind elus on palju aidanud.

Nüüd siis käisin vaikuseminutite kursusel ja vaatasin, mida kõike veel oma tähelepanuga teha saab. Tasakaalu leidmise võimalused avardusid veelgi. Ja kui ma enne arvasin, et meie lapsed on selle kõige edasiandmiseks liiga vanad, no ma tõesti ei kujuta ette, et paluksin neil neid harjutusi enda etteütlemise järgi kaasa teha... üks on ikkagi juba täiskasvanu ja teine ikkagi võitlev teismeline, kes kogu täiskasvanute maailma ja arusaamised kahtluse alla paneb, siis neid väikseid asju me ikkagi saame teha ja teeme ka. Me saame koos vaadata ja kuulata. Ojavulinat ja loodusehääli tütrega igatahes küll. Ja pojaga õhtuseid linnahelisid. Kes teab, kunagi ehk teeme ka hingamisharjutusi ja keha tunnetamise harjutusi. Võibla isegi mõttebusside või maaühenduse tunnetamise harjutust või hoolimise kujutlusharjutust. Ja ärme kunagi unusta tänulikkust! Alati on, mille eest tänada ja see võiks olla enesestmõistetav ka meie laste jaoks. Eeskuju nakkab ja oma käitumist saab teadlikult suunata. Mõte sellest, et lapsed oskavad märgata oma ümbrust ja seda, mis nende sees toimub ja vajadusel pausi võtta igatahes tundub mulle väga oluline ja iga viide sellele teeb mulle rõõmu.
Aitäh, Vaikuseminutid!

Tänulikkusest ma olen kirjutanud siin.

TJT