Pühapäev, 27. aprill 2008

Täiuslikud inimesed

Vahel ma kohtun täiuslike inimestega. Neil on kõik hästi. Isegi väga hästi. Ja nad ise on ka täiuslikud, mis ongi selle täiuslikkuse ülim väljendus.
Küllap nad ongi toredad inimesed, aga minu jaoks on üks häda. Nendega pole suurt millestki rääkida. Vähemalt minul.
Vahel ma kohtun inimesega, kellel on mõni ilmne puudus. Kaugele näha, et ta mõtleb või teeb midagi valesti. Igatahes täiesti ebatäiuslikult.
Võibla ta on isegi täiesti ebasümpaatne inimene, aga tõenäoselt ka mulle huvitav. Miski hakkab minus kohe kaasa kõlama. Võibla vastu vaidlema, võibla kaasa tundma, võibla ma kurvastan või ärritun, aga tõenäoselt see puudutab mind kuidagi. Võibla pean veel jupi aega selle üle järele mõtlema. Et mis siis minus õieti selle teemaga kaasa kõlas ja miks ja kuidas.
Eks ma tahaks ise ka täiuslik inimene olla. Vähemalt näida, kui muidu ei saa. Siin ma ka peagu ei kirjuta sellest, kuidas ma oma laste peale ärritun ja koleda häälega räägin ja mõnest kiusuasjast ja sellest, kuidas mul on tuba kogu aeg segamini. Tahan vähemalt endale parem paista ja teie ju mu kodukorda kontrollima ei tule :-)
Aga tõmbab ikka ebatäiuslikuma poole. Sarnane otsib sarnast.
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 26. aprill 2008

Mõtlen. Tunnen

Esimesed paarkümmend aastat ma põhiliselt mõtlesin, üha paremini sedamööda, kuidas vanust ja oskusi lisandus. Nii oli mind õpetatud kodus ja koolis. Mõtlemine on üks info töötlemise protsess. Võtan mingid lähteandmed, võibla üritan kontrollida nende tõeväärtust, siis liidan ja lahutan, korrutan ja jagan. Eriti heal päeval logaritmin ja siis panen selle maatriksisse. Tulemuse loen vasakult paremale või alt üles või diagonaalis, kuidas just tuju on. See ongi mõtlemise tulemus ja selle kuulutan õigeks. Selle päeva mõte on sündinud. Teisel päeval jälle teisiti.
Kodust lahkudes ja keskkoolist ellu astudes hakkasin märkama, et on ka teisi enesetunnetuse viise. Mul on alati kaasas minu keha. Vähemalt peaks olema. Juhtub seda ka, et lendan oma mõtetega kaugele minema. Siis lähen jälle keha juurde tagasi ja vaatan, mida ta tunneb. Algul märkan õrna tundevirvendust. Seda lähemalt vaadates-tajudes tundevirve justkui kasvaks ja omandaks üha uusi värve, varjundeid ja pooltoone. Tundesse võib ülepeakaela sisse sumatada, selles ujuda ja kui hoolsust minetada, siis sinna natukeseks uppudagi. Aga kehatunne annab otsese vastuse. Nii varjundirikka, kui just parasjagu on jaksu hoomata.
Tundmist eelistan mõtlemisele. Sest see minu kehaga seotud tunne on rohkem minu oma. Aga kelle omad on minu mõtted? Lendavad siin ringi igasugused...
Tipp Ja Täpp
Samal teemal: Sisehääl ja nõuandjad

Reede, 25. aprill 2008

Õnneliku kooli unistus

Äsja oli Krissu ja Mirri blogis eliit- ja muidukoolidest juttu. Lugesin ja mõtlesin. Et nii palju auru ja vilet lastakse selle nimel, et väliselt asjad head paistaks. Pop kool, viiekirja tunnistus, edukas karjäär. Küllap see on ka tore nende jaoks, kes seda hindavad, aga osa inimesi ju ei taotlegi välist edu.
Minu jaoks on palju olulisem ise endaga rahul olla ja väikestviisi õnnelikult elada. Mis see siis ka parajasti ei oleks. Ja minu jaoks seisab see õnnetunne eelkõige enda sisemise seisukorra najal. Mida vanemaks ma saan, seda paremini ma oskan seda endale korraldada. Aga oma õnneõpingutega alustasin väga hilja, ikka täiskasvanueas alles. Sinnamaale püüdsin enda keskkonna mõjul olla tubli välistes asjades, mis mulle tegelikult sugugi korda ei läinud.
Praegune kool vist eriti kedagi õnnelikumaks ei tee. Ja iga kodu ei oska ka seda lapsele pakkuda. Aga kas poleks asjaks, kui juba algkoolist saaks laps tuge oma loomulikele sisemistele õnneotsingutele? Minu meelest õnnetunne toetub sellele, et inimene tunneb oma kohta elus, oskab näha tervikut ja selle edenemisse oma panuse anda, mis tähendab mh ka koostöövõimet ning vastastikust lugupidamist ja hoolimist. Ja igasugu muid selliseid asju. Mida kõike meie ühiskonnas napib. Ja eesti koolis ka. Agnes Kuus kirjutas eile Postimehes, et inimesed ei julge oma nime all oma muredest rääkida, sest tõenäoselt keegi tuleb neid materdama. Miks küll? Aga nii see on tõesti. Enamik blogijaid eelistab ka anonüümsust.
Koolile ei saa muidugi liiga suuri lootusi panna, kuid laps veedab seal siiski 12 aastat oma kujunemiseast. Ja kooli suhtumine ei jäta mõju avaldamata. Kui iga õpetaja oskaks olla õnnelik ja seda lastega jagada, siis oleks lastel positiivne eeskuju. Praegu on Pisa jt uuringute järgi eesti õpetaja maailma kõige rahulolematum ning eesti kooliõpilane peagu kõige koolirõõmutum. Õnnetunde puudumine jätab valusa jälje kogu inimese isiksusele. Kibestunud inimene tahab kibestunud inimesi juurde luua. Samas kui õnnelikust keskkonnast pärit õnnelik inimene püüab juurde luua õnnelikke inimesi. Me kõik tahame endasugusi rohkem enda ümber näha.
Kas poleks siis õige alustada sellest, et kool oleks üks õnnetoov või lausa õnneloov koht?
Tipp Ja Täpp

Kolmapäev, 23. aprill 2008

Elukunstioskused

Skidikantti blogist leidsin sellise teema.
"Sügisesel jätkukursusel mängisime läbi olukorra, kus tulvavesi hävitas küla ning inimesed olid sunnitud sealt paljakäsi lahkuma ja rajama oma kodu uues kohas tühjalt kohalt alustades. Uurisime, mida on vaja, et üksikisik tuleks uues keskkonnas toime ja oleks selle täisväärtuslik rajaja. Lastel puudub sageli arusaam enda elu mõttest ja suunast. Nad saavad kõik valmiskujul kätte, olgu see siis hea või halb. Selline rollimängu kogemus annab lapsele suuna ja soovi omandada valmisolek iseseisvaks toimetulekuks. Elu sisu oleks hea rajada sellisele põhjale, mida ei saa kergesti ära võtta. Kevadisel jätkukursusel on võimalus keskenduda hingelisele ja kehalisele arengule idamaise mõtlemise kaudu. Harjutatakse kehavalitsemise oskusi ning otsitakse oma kohta tervikus. Tundub, et tänapäeval on igaühel hea peatuda ning teha inventuur oma elu sisust ja suunast."
Soome programmi Skidikantti™ eesmärk on aidata lastel ja täiskasvanutel õppida oma eluga toime tulema. Koolitustel harjutatakse erinevate sotsiaalsete olukordadega (sõprus, rühmana toimimine) ja kriisidega (eksimine, tulekahju, kiusamine, seksuaalne ärakasutamine) toimetulekut. Professionaalide teemad on vastastikune mõju, agressiooniga toimetulek, juhtimine ja sotsiaalsete oskuste õpetamine lastele.
Selle programmi oskusi kasutavad erinevad lastega töötavad inimesed koolis, lasteaias, lastelaagris, teraapiates, noorsootöös ja huviharrastustes.
Hädasti oleks Eestisse ka kõike seda vaja.
Tipp Ja Täpp

Teisipäev, 22. aprill 2008

Vanaematus

Turul kõneleb viisakas riides kübaraga daam juustumüüjaga sellest, kuidas lapselaps on jälle haige, lasteaiast kodus ja midagi pole parata, peab teda hoidma. Tuleb ju neid aidata! Sellise kurbliku ohkega see väärikas daam lõpetab ja lahkub.
Minu tutvuskonda on viimase poole aastaga juurde tulnud ja tulemas kümmekond titat. Mulle meeldib tulevaste ja vastsete emmede seltskond. Aga midagi on nende juttudes väga ühist. Noortel (enamasti ikka julgelt üle kolmekümnestel emadel) pole kõrval oma ema, kes toetaks või julgustaks või aitaks last/lapsi hoida. Mõni vanaema elab eemal, mõni on surnud, aga suur osa lihtsalt ei taha oma lastelaste peale jõudu ja aega kulutada. Eks suur osa ole töölkäijad ja teine osa väsinud pensionärid. Abi pole eriti kellestki. Kahe vastse vanaemaga (mõlemad said sellelt lapselt kolmanda lapselapse) olen ise ka rääkinud. Kaeblevad, et küll on hirmus ja kuidas need lapsed küll oma titekarjaga hakkama saavad, peagu et pahaselt, et miks nad üldse enam lapsi saavad, kui kaks juba on. Kolm last on ikka üle mõistuse palju. Sest vanaemadel on ju oma töö ja oma elu.
Lapsehoidmine on kahetsusväärselt paljudele tänapäeva vanaemadele pigem karistus kui õnnistus või rõõm. Ja emad on kahetsusväärselt üksi, paremal juhul ehk mehe või hoidjaga kaksi.
Tipp Ja Täpp

Abordivastasuse vastasusest

Alustuseks pean vist ütlema, et ma olen kahe lapse kodune ema ning armastan oma lapsi väga. Üldse meeldivad lapsed mulle väga ning nende olukord läheb mulle korda. Ma pole kunagi aborti teinud - tõenäoselt oleksin sünnitanud ka juhuslikust kirehoost alguse saanud lapse. Õnneks mul vedas. Ma sain oma lapsed mehelt, kes oli selleks nö välja valitud. Ja seni on see valik end õigustanud. Ma olin ise emaks saades emaduseks valmis nii ühte- kui teistpidi.
Kõigil naistel ei lähe nii hästi. Mõni naine väidab, et jääb rasedaks juba mehe aluspükste nägemisest (ma kahtlustan küll, et ta on ka sisuga lähemalt tutvunud). Mõni jääb rasedaks väga üksildases olukorras. Mõne majanduslik olukord on allpool igasugust arvestust. Mõni igatseb palavalt mõnda muud eneseteostust. Paljud neist naistest teevad aborti. See on kahetsusväärne ja kurb, eelkõige neile endale. Aga ükski sõimamine neid ka ei aita.
Seepärast mulle abordivastaste liikumine ka ei meeldi. Sõditakse abordi kui nähtuse vastu, mitte inimelu kaitseks. abort.ee -st ei leidnud mina põgusal sirvimisel mõistmist, kaastunnet ega armastust, mida see valus olukord kõige esmalt vajaks. Mina leidsin sealt ainult väga jõulist propagandat, mis mulle tundus vägivaldne ja sellisena vastu hakkas. Mulle isegi tundus, et aborti peetakse üksnes naise süüks ja koormaks, samas kui lapse hakatuse juures oli ju mees samavõrd asjaliseks. Ja kui nad kahekesi otsustaks selle lapse vastu võtta, küllap saaks ehk hakkama ka.

Mina olen oikuisageli tundnud, et ei jaksaks lastekasvatamise koormat üksi kanda, ammugi rahatuna. Emaksolemise töö on pingutav ja selle edukaks läbiviimiseks peaks olema täidetud rida eeldusi. Kui keegi arvab, et piisab naise valmisolekust, siis mina kahtlen, kas minu jõust jätkuks, et seda tööd pidevalt üksi teha. Ma kuhtuksin kehalt ja vaimult, kõik hinge vajadused jääksid rahuldamata ja selle tagajärjel muutuksin algul inimesena ja siis kohe ka emana kõlbmatuks. Kas sel oleks mõtet - tõmmata kriips peale oma elule selle nimel, et veel üks inimene saaks siia ilma tulla? Kui nii sisemised kui välised olud on selle vastu, kas siis on ikka õige oma elu maha kanda? Miks peab täies elujõus naine oma elu ohvriks tooma? See tundub mulle kohutavalt ebaõiglane.
Kui puhtalt majanduslikku külge vaadata, siis kas on ikka õige muudkui sigitada, kui meil pole jõudu oma lapsi kvaliteetselt üles kasvatada? Pakkuda neile lisaks söögile ja soojale toale ka armastust ja tähelepanu ning võimalust areneda selles, mis on neile kutsumuseks. Kui kellegi kutsumus on saada viiuldajaks, siis see on kulukas. Ja ei hakkagi eriti midagi sisse tooma. Samas kui jätta need kulutused lapse õrnas eas tegemata, siis on tõenäoseks tulemuseks õnnetu täiskasvanu, kes ehk teeb oma tagumikutunnid kusagil büroos täis, aga uut väärtust ei suuda luua. Ja oma eluga ka rahul pole. Kas sellisest saab õnnetu töötaja, oma eluga kimpus oleva saamatu lapsevanema või ehk lihtsalt joodiku?
Oma kogemusest ütlen, et isegi lapse inimeseks kasvatamine võib võtta väga palju hingejõudu. Lihtsalt see elementaarne tähelepanu, mida kasvatuseks nimetatakse, et nad tuleksid toime oma tungide ja puuduste ohjeldamisega ning tugevate külgede arendamisega. Kui inimesed sigiks sama tublilt nagu loomad, jääks kasvatuseks kahetsusväärselt vähe jõudu järele. Mulle tundus, et abort.ee on igasuguse raseduse ärahoidmise vastu. Ainult seksist hoidumine tuleb kõne alla (mõnel juhul vast hea soovitus, aga kahetsusväärselt sageli on sellest hilja kõnelda).
Loodusrahvaste liikmed on alati arvestanud, mitu last nad suudavad üles kasvatada. Eestis on ka hallil ajal vastsündinud lapsi metsa ja sohu viidud. Maakeral on meid niigi juba üle kuue miljardi ehk umbes kuus korda rohkem, kui Maa toita ja katta jõuab. Kui elusolendi hind on meile nii kõrge, siis me peaksime ju hoolima ka kogu ülejäänud elavast loodusest enda ümber.

Samas on mul siiski ääretult kahju neist tublidest naistest, kes oleksid oma last tahtnud, kuid loobusid temast mistahes kaalutlustel. Ma arvan, et väga paljud abordid jääks tegemata, kui naist toetataks. Kui ema toetataks. Kui see oleks ühiskondlik norm. Iga ema teab, et Eesti ühiskond tallub nõrgad jalge alla. Mina olen kogenud, et olen lapseootuse või lapse titapõlve ajal oluliselt vähemvõimekas, et enda või oma järelpõlve eest seista. Siis lükatakse naine kõrvale poe järjekorras ja bussi sisenedes. Sest on näha, et ta ei suuda enda eest seista. Kui see olukord muutub, siis muutub ka abortide sagedus.
Mida teha abortide vähendamiseks? Ma arvan, et rohkem armastust on vastus. Rohkem hoolivust nii lapse, naise kui ka mehe vastu. Kui inimene muutub väärtuseks, siis hakkab neid ka rohkem sündima. Hoolime kõigist inimestest ja nad hakkavad ise tahtma lisanduda! Tipp Ja Täpp

Vestlus Vooglaiuga

Ülo Vooglaiu loengut käisin ka kuulamas. Sellest ma siia emotsioonitut ülevaadet ei kirjuta. Sest tema esinemine tekitas minus emotsioone ja ma panen need ka siia kirja. Saab selline dialoogi moodi asi.
ÜV: Millest algab elu? Vanemate avalduse esitamisest ja ta sünnib 9k pärast.
Mina: Elu on kogu aeg, ei alga ega lõpe, sünd ja surm on lihtsalt vaheetapid.
ÜV rääkis, kui tähtis on alustada lapsega suhtlemist kohe algusest peale. Eostamisest siis vist.
M: Naisena arvan, et lapse vaimuga saab kõnelda ka enne eostamist, sest ta on ema juures vahel olemas, tutvumas, ehk ka suhtlemas, aga päriselt kõhtu (no oma kehasse ikka) elama tuleb ta kusagil poole raseduse pealt ja siis on kogu aeg olemas, esimestel raseduskuudel lendab veel ringi.
ÜV: ema ja ümbritsevate meeleolu mõjub lapse arengule. Kui ema on masendunud või kehvas emotsionaalses olukorras, siis see mõjub lapsele halvasti. Ja sünnikogemus jätab jälje kogu eluks. Laps tahab alati hellust, õrnust, armastust ja tähelepanu. Turvatunde puudumisel ei jää paljud leidlapsed ellu.
ÜV: Une ajal laps kasvab: las magab, kuigi on aeg kooli või lasteaeda minna!
M: Mis sellest elust nii saab. Magama ei tohi neid ka kindlasti sundida minema, aga kuhu jääb siis lapse arenguks nii vajalik rütm?
ÜV: Liikumine on tähtis: laps ei peaks istuma, koolis see paha asi, et laps ei saa piisavalt liikuda.
Ja las riided lähevad katki, asjad kaovad ja purunevad. Lapsed on lapsed.
M: Nõus.
ÜV: Normaalne, et laps teeb ulakust. Loomine on arengu funktsioon, annab arenguks ruumi. Laps kasvab sedaviisi. Muinasjutt on oluline.

ÜV: Suhtlemise kolm teed:
* siiralt aus sõprus,
* käsu, keelu ja karistuse vahendusel toimiv sundus ja
* ükskõiksus, mis veel hullem.
ÜV jagas lapsevanema ja lapse suhted suhtlemiseks (last võetakse subjektina) ja kohtlemiseks (laps on objekt). Tänitamine on kohtlemine. Ja tema hinnangul lapsi Eestis põhiliselt koheldakse, sest tema on seda näinud.
M: Kui mulle tuleb külaline, keda ma harva näen, siis sel ajal ma oma lastega tõesti rohkem ei tegele, kui et neil süüa oleks ja muu hädapärane. Sest mina tahan suhelda selle külalisega ja ma arvan, et oleks imelik sel ajal väga sügavuti oma lastega suhelda, jättes külalise tähelepanuta. Aga ma arvan, et enamasti emad ikka suhtlevad oma lastega mingil ajal päeva jooksul, kui nad on omavahel. Kui see nii ei ole, siis on ema lihtsalt üleväsinud ja vajaks mingit turgutust või puhkust.

ÜV: Antipaatia on alati vastastikune ja sel on tendents süveneda. Kui lapse vastu on antipaatia, tuleb kohe midagi ette võtta.
Poisile ei või öelda, et ta on nõrk, tüdrukule, et inetu.
Laste hellitamise oht on teist sugu lapse korral. Kui ema võtab poisi kaissu, siis lükkab poiss isa eemale ja hiljem võtab emaliku naise. Kui isa lubab tütrele kõik, siis tekib tollel mehest vale ettekujutus. Omasoolist last ei tükita nii ära hellitama.
M: Väikeste laste turvavajadus on väga kehalist laadi. Mina pigem arvan, et kui väikelapseeas on armastuse ja turvavajadus täidetud, on ta suurena vaba valima tõelist armastust. Mitte mingit hooldussuhet (kas ei viita sellise suhte valimine sellele, et see on lapse ettekujutus partnerlusest?)

ÜV: Pole otstarbekas öelda lapsele, mida teha (pühi põrand ära), vaid mida on vaja saavutada (teeme puhtaks!). Ehk ära räägi lapsele seda, mida ta võiks avastada ise. Pole võimalik kõike elus vajalikku ära õppida, aga võimalik on luua mõtlemisvõime. Nt asjade sortimise kaudu, kõike saab liigitada mingi tunnuse alusel (koduasju materjali või kasutuse, linde noka kuju järgi).
M: Õrnas eas on mäng veel olulisem kui mõtlemisvõime arendamine, aga sortimismängud on ka toredad.

Oluline on anda koormust mõlemale ajupoolkerale, et need õpiks koostööd (klaverimäng, näpumäng).

Võta last tõsiselt, ära mängi riidepanemist ega mängimist, vaid tee seda kogu oma olemusega.

Hirm kangestab ja muudab jõuetuks. Karistus on kahjulik ja seda võib ainult nelja silma all.
Imestamisel on hea mõju. Kaheaastase lapse negativismi ei tohi murda, see võib anda valusa tagasilöögi.
Lapse halva teo korral on viis teed.
1. valetamine
2. eneseõigustus
3. karistamine
4. põgenemine
5. kolmeosaline tee: tunnista viga, palu andeks ja luba, et enam ei tee.

Lapsele jätab tõese jälje see, mis on tehtud tõeses olukorras. Mängulises olukorras kasvatuslikku mõju pole (nagu pioneerinduses nt, ei jätnud enamasti sügavat jälge).

Koolis peab põhiprotsessiks olema lapse areng, mitte arengukava täitmine. Harituseks on vaja vaimset keskkonda. Targemaks saab mõteldes, õppides saab teadmisi.

Veel soovitas ta huvilistel tutvuda portaalidega http://www.abort.ee/ ja http://www.elukultuur.ee/

Mina vaatasin korraks neid aborditeemalisi lugusid ja mulle mõjusid nad väga peletavalt. Peagu et võiks öelda, et abordiisu tuli peale (selline emotsionaalne vastureaktsioon siis, mingi kaitse abordivastaste otsesele rünnakule või nii). Nii lahmivalt lammutav kogu käsitlus, et lihtsalt valus lugeda. Võibla Vooglaidude stiil mulle lihtsalt ei sobi.
Oma südames pean aborti väga kurvaks ja valeks asjaks. Lihtsalt see kodulehekülg ei meeldinud mulle sisult ega vormilt. Riiklik portaal peaks olema taktitundeline, viisakas ja vaoshoitud, arvestades kõigi osapoolte tunnetega. Ammugi ei tohi sõnalabidaga näkku virutada lapseootel naisele, kellele see vist on suunatud.
(Tipp Ja Täpp)

Esmaspäev, 21. aprill 2008

Puhata ja mängida

Osalesin pildidraamas*. Esindasin ühte last, kelle ema suri varakult ja isa jäigi kurvastama ega suutnud selle tõttu oma perepea kohuseid täita ega lapsi kasvatada. Ja too laps, vanim tütar, keda mina esindasin, pidi paljus üle võtma nii ema kui isa rolli. Need kohustused olid tema jaoks kaugelt liiga rasked. Selle tagajärjel oli ta sunnitud loobuma oma unistusest ega saanud kasvada isiksuseks, vaid justkui puitus, kaotas empaatiavõime ja oskuse armastada. Suureks saades ei osanud ta nii näha oma lapse vajadusi ja sellest sai kurb lugu alguse.
Mind pani see töö mõtlema. Et kui palju kohustusi lapsele on õige peale panna. Koolieelik peaks saama palju mängida, see on selge. Aga koolilaps? Kas meie koolilastel ei ole ka mitte liiga suured kohustused, mistõttu nende tegelik Mina ei saa kasvada ja nad puituvad liiga vara? Hing jääb kuivaks ja rabedaks. Ja seda, et eestlane ei oska puhata ega nalja heita, teame me kõik. Aga lastele laome ikka sama suure ja veelgi suurema koorma peale. Puhata ja mängida oleks vaja. Rohkem. Meil kõigil.
Tipp Ja Täpp
* Üks inimene otsis lahendust oma pereprobleemidele ja terapeudi juhendamisel pandi kohale tulnud inimestest kokku tema suguvõsa mudel. Osalejad võtsid endale pärisinimeste rollid ja me vaatasime igaüks oma keha kaudu, millised tunded ja kujutluspildid selle inimese rolli kaudu tekivad.

Kolmapäev, 16. aprill 2008

Pissimanipulatsioonid

Meie sitikas teatas mulle rõõmsalt, et pissis minu teki sisse. Olin lasknud ta pärast pesu paljalt ringi kargama ja tema kasutas juhust ja sortsutas minu suletekki. Olin ikka nõutu küll. Hea meelega oleks lausa vihastanud, aga rohkem nagu ajas naerma. Tal oli lihtsalt nii õnnelik ja uhke nägu peas. Nagu me poleks aasta kaupa talle seletanud kuhu ja miks pissitakse. Siiralt imestab, et miks ei või.
Tema õde samas vanuses teadis väga ammu juba väga hästi, kuhu pissida. Aga kui me vahel mõne arusaamatuse käigus piirides kokkuleppele ei jõudnud, siis tema viis mulle ära teha oli lasta jalad harki ja pissida vaiba peale. Ja vahel ta püüdis ka minu voodisse hüpata. Karistuseks või nii. Vahel õnnestus ka see, kuigi ma enamasti jõudsin ta ikka lageda põranda peale tõsta. See oli meil ikka üsna tavaline lugu, kestis mitu kuud.
Ja nüüd see väike poiss siin ei näi üldse aru saavat, mis kord kehtib. Kas üks meesterahvas võibki nii rumal olla või see ainult näib nii ja ma olen langenud manipulatsiooni ohvriks?
Tipp Ja Täpp

Esmaspäev, 14. aprill 2008

Raisatud aeg või õnnistus?

Üks keskealine meesterahvas arvas kord, et see on õnnetus, et täies tööjõus spetsialistid jäävad mitmeks aastaks titega koju. Et titevalvuri ametisse kõlbab ju mõni vanamammi või kes iganes. Ja üldse on lapsesaamine üks kangesti mõttetu värk. Ei saa lõbutseda ega ringi liikuda, korralikust töötegemisest rääkimata. (Justkui titenduse töö oleks üks pidev puhkus ja meelakkumine, ei ole sugugi. Vana ja väeti ei jaksagi seda teha.)
Ega olegi mõtet vaielda. Mulle pole palgatööd seni hingele nii olulised tundunud. Ja ma ei usu, et maailm midagi kaotas selle läbi, et mina neid enam ei tee. Las keegi teine teha, kui ta tunneb end selle koha peal õnnelik olevat. Mina tundsin end vales kohas mõttetult paigal seisvat.
Titenduses mulle just see meeldib, et ma tunnen, et ma arenen. Ilma eriliste koolitusteta. Raamatuid lugeda ma ka ei viitsi (no võiks muidugi, tore, kes loevad). Ma kohtun iga päev uute olukordadega ja kõik on pidevas muutuses.
Ja eelkõige meeldib see töö mulle selle armastuse pärast, mida iga päev nii ohtrasti pakub. Mulle tundub, et lapsed tulevad kusagilt, kus on väga palju armastust, ja toovad seda endaga kaasa ja jagavad kõigile enda ümber. Titenduse töö on õnnistuseks neile, kes tahavad armastust vastu võtta ja jagada.
(Lisaväärtuseks saavad lapsed sirguda keskkonnas, mis neile ehk parim.)
Tipp Ja Täpp

Pühapäev, 13. aprill 2008

Kas jonn on olemas?

Vaatan oma võrratut kahest. Ta on kaks päeva käitunud nagu maailma kõige kuldsem laps. Sõbralik ja armas. Kui ma panen mõne asja nt riiulile ära ja ta küsib, miks ma selle sinna panin, siis ma vastan, et see on minu asi ja selle koht on seal. Tema vastab selle peale mõistvalt ja arusaavalt: aa (vaata neljapäevast sissekannet, siis ta tagus minu taose käitumise peale omale muhu otsaette). Tahab pai ja kaissu pugeda. Ei karju, ei kisu, ei kiusa õde.
Kas te arvate, et ma mõtlesin selle välja? Ei mõelnud. Nii ongi.
Pärast seda, kui ma reede õhtul saunas käisin ja oma elust kõnelesin ja mõne suure avastusega koju tulin, ongi mu laps nagu ära vahetatud. Väga ilmselt tundub, et kogu tema viimase aja võimatu käitumine oli minu sisemise hoiaku peegeldus. Mina lihtsalt ei saanud sellest aru. Arvasin, et olen end koduväliste tegevustega ära väsitanud ja seetõttu lastega suheldes pinnapealne ning mõne väikse asjaga lihtsalt rahulolematu. Aga muidu täitsa tip-top tüdruk. Kahene ei oska ju nii keerulist asja öelda. Tõtt öelda oli sellest aru saamine ka mulle paras pingutus ja võibla ma poleks üksi saanudki, mul oli toeks empaatiline kuulaja.
Praegu ma mõtlen, et võibla ongi kaheaastaste mäss, mida ego või Mina arenguga seostatakse, hoopis suuremalt seotud neid ümbritseva keskkonna probleemidega. Meie suurem laps nt käitus kolmveerand kaheselt ka kohutavalt. Keegi tark inimene juhatas mu tema terviseprobleemi jälile ja kõikvõimalike alternatiivsete ravimeetoditega õnnestus ta sellest kolme kuuga välja aidata, aga ilmne nihe paremuse poole oli näha juba kuu ajaga. Kaheselt käitus ta juba nagu noor ingel, peagu et ei tunne last äragi. Tookord oli asja tuum ebapuhtuses minu ja mehe vahelistes suhetes. Nii et ikkagi väljaspool last.
Ma ei tea, kas see arusaam nüüd nii rõõmustav ongi, sest selle kaudu on justkui öeldud, et tehes tööd enda meele puhtusega me aitame oma lapsi. Ja kes meist viitsiks nii väga seda tööd teha. Mina küll parema meelega lesiksin diivanil ja vaataksin aknast välja :-)
Igatahes olgu tuhandeks tänatud need armastavad inimesed, kes soovitasid mul palves pöörduda abi saamiseks Looja poole ja andsid kasutada oma kaastundliku südame. Sest midagi suurt ja kaunist on juhtunud, ja otsekui sõrmenipsu vältel. Meil on täiesti teine olukord, minu hinges muide ka. Ja olge õnnistatud te kõik, kes te kellelegi tema hädas toeks olete!
Tipp Ja Täpp
PS Lapse pahandusesoolikas pole sugugi kokku kuivanud. Ikka ta proovib mahlaklaasiga tuppa hiilida ja seda diivanile valada, vildikaga ukse peale joonistada või minu kreemipurki kätte saada või muud taolist. Vahe on selles, et kui need pahandusetegemise tarbed käest ära võtta ja miksile vastata selgituseks, et ma ei taha nii palju koristada või et olgu see siin puhas, siis ta noogutab mõistvalt ja läheb rõõmsalt ja rahulikult uut pahandust välja mõtlema. Äärmisel juhul heidab korraks kummuli maha ja nutab natuke, et nii hea pahandus lörri aeti. Ma saan tema pettumusest täiesti aru, aga see ei häiri mind mitte üks põrm. Teda ka mitte oluliselt. Elu on selline.

Laupäev, 12. aprill 2008

Moraalilugemine või empaatia?

Pajatasin saunas pikka ja keerulist lugu oma elust ja märkasin, et olen mõne koha peal kehvasti käitunud. Enne nagu ei saanud arugi, justkui muudest asjadest kõnelemise käigus koorus selline tõsiasi välja. Ja ilmselgelt lahke kuulaja kaasabil. Selle abi eest olen väga tänulik. Sain oma viga näha ja võibla saan teinekord midagi paremini teha.
Selle üle järele mõeldes jäi kummitama küsimus, mis oleks õige lapse puhul. Kas lihtsalt osavõtlikult empaatiliselt kuulata, lastes lapsel oma lugu rääkida, või peaks ikka suunama tema tähelepanu selle äratundmisele, mis on hea ja mis mitte? Ja kuidas teda üldse sellest asjakohaselt rääkima saada? Kui mina sain oma eksimusest lihtsalt jutustamise käigus aru, kas siis võib loota, et laps ka saab? Waldorfpedagoogika üldiselt ju usub lapse sisemisse hea ja kurja tundmise meelde. Ja mulle on jäänud mulje, et moraali lugemist ei peeta vajalikuks. Teisalt räägib waldorfpedagoogika ka sellest, et inimese Mina sünnib tema 21. eluaastaks. Mis siis enne on?
Mina küll lapsena mingit moraalilugemist ei sallinud. Sulgusin endasse ega kuulanud üldse. Ilmselt halvenes sellevõrra ka minu soov oma teo tagajärgedega silmitsi seista. Üksi, ilma kuulaja armastava toeta, võib see liiga raske olla. Arvan, et olin võimeline oma eksimusi mõistma - lapse pahateod on ju väiksemad kui täiskasvanu omad.
Aga mõte oma lapse eksimuse korral mitte oma seisukohta väljendada tundub mulle minu kasvukeskkonna taustalt lähtudes ka üle mõistuse vägitegu olevat. Ja kahtlane. Usaldust lapse sisemisse tarkusse napib. Kust kõik need pätid ja hoolimatud inimesed üldse tulevad?
Tipp Ja Täpp

Neljapäev, 10. aprill 2008

Vägikaikavedu

Hakkasin hommikuputru poja kaussi panema. Ütles, et tahab ise panna. Panin siis pudru ja kausi tema madalale lauale, et pangu ise pealegi. Tema hakkas kisama, et tahab putru oma kaussi panna pliidi juures, kus see enne oli. Ja oligi meil jälle see pereidüll siin otsas.
Titt läheb ema sellise käitumise peale ikka väga vihaseks. Heidab põrandale maha ja hakkab otsaesist vastu maad taguma. Korjasin siis targu pudrud-kausid tema käeulatusest ära, et ta neid laiali ei pilluks ja see ajas teda veel rohkem vihale. Mina panin ta kempsu ja läksin ise ära. Kempsus ei oska ta väga suurt segadust korraldada ja mina ei talu seda pea tagumist vaadata, kopsu tuleb nagu tükk, mis ei lase hingata. Selline tavaline lugu.
Mõne aja pärast tuli kempsust välja, suur punetav muhk otsaees. Varsti tekkis meil arvamuste lahknemine asjade loopimise ja siis mänguasja lõhkumise pärast. Ja see lõppes jälle pea vastu maad tagumisega, mis pidi juba üsna valus olema, sest muhk ju otsaees. Taob pea ära ja on jälle armas titapoiss edasi. Laulab hommikulaulu või teeb midagi armsat ja hoolivat. Ja siis jälle teistpidi. Nagu ameerika mäed. Vahel teeb tähelepanu saamiseks ohtlikke tükke ka, ise hästi õnnelik, kui teda siis kusagilt kõrgelt ära korjatakse.
See olukord on mu üsna ära väsitanud. Märkan, et ärritun asja ees teist taga tütre peale või nähvan mehele. Olen andeks ka palunud, aga pahane sõna on lausutud. Püüan keskenduda valgusele ja rahule ja anda oma pahameele ära, aga pole vist nii hästi õnnestunud kui vaja oleks. Kõrvitsa pannitoitu tegin ka. Keegi arvas, et see peaks aitama maksa puhastada, mis peaks aitama oma vihaga paremini toime tulla. No igatahes kõrvits mulle maitseb, olgu sellest siis abi või mitte. Söön hea meelega :-)
Pidasin targema inimesega poisi asjas nõu. Ta arvas, et kui seda ego nüüd ei taltsuta, siis läheb asi päris käest ära. Las siis taob oma pead vastu põrandat, järele anda ka ei saa, muidu hakkab ei tea mida tegema. Ja veel soovitas ta teha lunastuspalve sellele põhjusele, mille tagajärjeks on praegune käitumine. Kas keegi ehk teab veel midagi, mis aitaks? Mul on ikka väga siiber ees, vabandage väljendust.
Kui mul selles loos üldse millegi üle hea meel on, siis ehk selle üle, et ta on hoolivas ja armastavas keskkonnas. Keegi ei alanda ega halvusta teda tema sobimatu käitumise pärast. Aga me kannatame selle all kõik.
Tipp Ja Täpp

Teisipäev, 8. aprill 2008

Halli ilma jutt

Sellisel hallil päeval nagu täna tundub, et kõik teised on tublid ja teevad miskeid vajalikke asju, aga mina seisan kuidagi jõude. Päev läbi toimetan justkui, aga midagi valmis ei saa. Tuba on ikka alailma segamini, sahvrist rääkimata. Ja eks vähemaid puudusi ole veel mitmest sordist, aga ma parem ei hakka loetlema.
Võibla peaks vaatama paremat poolt. Et lapsed on peagu kogu aeg terved ja rõõmsad ja muidu ka tublid. Muidu ka mitu asja hästi. Aga see tundub kuidagi liiga tavaline ja enesestmõistetav. Et nii ju peakski olema ja mida selles siis nii erilist on, et sellest rõõmu tunda?
Aga mis olümpiavõitu ma siis õieti igatsengi?
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 5. aprill 2008

Lind lubas!

Viimasel ajal õigustab meie kahene iga oma pahategu, teatades, et lind lubas! Varem ta proovis emmele öelda, et issi lubas tal vett diivani peale valada, põrandale pissida, toitu seina külge määrida või ohtlikes kõrgustes turnida, aga nüüdseks on ta aru saanud, et ma nagunii seda ei usu. Issile ta püüdis ennemini teatada, et emme lubas. Aga praeguseks on ta valinud kindlama ja toekama argumendi. Lind lubas! Üks väike roheline plastmassist linnujupats, vist kusagilt üllatusmunast välja karanud. Aga hea vähemalt, et tal on keegi mütoloogiline olend toeks selles kurjas maailmas, kus isegi oma vanemad ei luba teha, mida tahaks.
Aga jah, elu edeneb. Riidesaamise häda on vajunud aegade hämarusse :-)
Tipp Ja Täpp

Kooliküpsus

Viie lapse ema, neuroloog ja waldorfmeditsiini arst dr. Anne Silbaum pidas Keila kultuurikeskuses loengu kooliküpsusest. Rohkete näidete varal kirjeldas ta põhilisi kooliküpsuse tunnuseid.
1. Kooliküpse lapse keha, eriti jäsemed alates jala- ja käelabast on veninud pikemaks, käsi ulatub üle pea kõrvani. Kolmanda-viienda eluaasta paiku on elujõud ametis keha siseorganite ehitamisega, mis "nähtavalt" väljendub mh ka lapse suures loovuses ja kujutlusvõime rikkuses.
2. Hambad on hakanud vahetuma (lapsel on tulnud esimesed jäävhambad: tagumised purihambad ja/või lõikehambad). See on oluline näitaja, sest hammaste tulekuga vabaneb suur osa elujõude keha ülesehitamise tööst ning see jõud läheb abstraktse mõtlemise käsutusse. Nüüd on paras aeg hakata last lugema õpetama. Varasem lugemaõpetamine kulutab liigselt elujõude ja see kajastub elu teise poole tervises või selle vähesuses.
3. Koolilaps on võimeline abstraktselt mõtlema ja mäletama.
4. Sotsiaalne kooliküpsus väljendub laste omavahelistes suhetes, võimes õpetajaga arvestada ning suutlikkuses vaikselt koha peal istuda. Paigalistumise võime ei pea päris valmis olema kooli mineval lapsel, vaid teise kooliaasta lõpuks - kolmanda alguseks. Esimesel kolmel kooliaastal on üsna tugev veel kehaline intelligentsus, mis väljendub jäljendamises. Waldorfkoolides õpetatakse mh ka kõnet kehalise tegevuse kaudu. Dr Silbaum kirjeldas, kuidas Tartu waldorfkoolis käivad teise klassi lapsed kevadel vilja külvamas, hilissuvel võetakse see käsitsi üles, pekstakse, jahvatatakse käsikivil ja tehakse leivaks. Selliselt "mõistab" tegevust kõigepealt keha, siis tõstetakse see teadmine kehast keelde. Selline orgaaniline õpe on inimesele terviklikku arengut silmas pidades parim ja waldorfkoolis käivad lapsed ei närtsi varakult liigse intellektualiseerimise tagajärjel, nagu see on tavaline tavakoolis käivate laste puhul. Närviarst näeb ju kooliga äravaevatud lapsi teise pilguga kui meie ülejäänud. Tavakool teebki nii mõnegi lapse haigeks, olgu siis vaimselt, hingeliselt või kehaliselt.
5. Osavus ja keeleline väljendusvõime. Esimesel seitsmel eluaastal on lapse põhitööks keha kasvatamine ja seetõttu oleks eriti oluline pakkuda talle keha arenguks sobivat keskkonda: käia lapsega looduses, turnida palkidel, lasta ronida jms. Looduses on ka silmale sobivat tööd - vaadata lähedale ja kaugele, üksikut ja üldist, nii nagu ise tahad, mitte nagu tv-operaator ette paneb. Palju tervislikum kui telekavaatamine. Koolimineja peaks suutma ühel jalal ja hüppenööriga hüpata, poomil tasakaalu hoida ka tagurpidi käies jms. Keha tasakaaluoskus on aluseks hilisemale hingelisele tasakaalule. Kõnes peaks laps olema suuteline kuuldud jutukest uuesti jutustama ja häälikuid õigesti ütlema.
(Tipp Ja Täpp)

Järgmine waldorfpedagoogika loeng toimub Keilas neljapäeval, 10. aprillil:
kell 18-20 loeng „Lapse ja lapsevanema suhted", lektor prof. Ülo Vooglaid
kell 20-21 kunstilis-praktiline töötuba: „Musitseerimine väikekanneldel", juhendab Helle Suurlaht

Neljapäev, 3. aprill 2008

Miks waldorfpedagoogika?2

Miks ma oma lastele olen valinud lasteaia, mis järgib waldorfpedagoogika põhimõtteid? Enda üldistest eelistustest on siin juttu olnud. Aga lastest üksikasjalikumalt.
Tütar on õrn empaatiline natuur, armastab väga pühendunult meisterdada ja maalida. Tavalasteaia tegevus on liiga hakitud, tegevusi on palju ja need vahelduvad kiiresti nagu MTV-s. Meie kodune kasvatus soosib pühendumist ja ma ootan sama lasteaialt. Võimalust tegelda ühe asjaga nii kaua, kuni hinges tekib terviklik küllastuse tunne. Oma lasteaias saab tütar joonistada ja voolida nii kaua kui tahab. Neil on ainult üks tegevus päevas koolini välja.
Ja tundliku empaatilise lapsena on talle oluline, et teda koheldaks õrnalt ja tundlikult, tema Mina arvestades, liigsetest piiridest ja hinnangutest hoidudes. (Ego on täiesti teine asi kui Mina! Ego püüab waldorfpedagoogika pigem vähendada, sest see on enesetähtsuse tunne teiste arvelt. Waldorfpedagoogika eesmärgiks on siiski saada erinevad Minad tegutsema ühtse rühmana, mis tähendab, et igaüks tõmbab oma ego koomale. Ja selle kaudu saab iga Mina avaldumisruumi juurde. No mina saan sellest nii aru.)
Samas on rohkelt vaba mängu aega. Vaba mäng on tegevus, mille kaudu koolieelses eas inimene saab ennast leida, järele proovida ja ära tunda. Ma pean seda inimeseks saamise juures ülioluliseks. Ja mulle meeldib väga, kuidas neid vaba mängu juures suunatakse. Lapsi lastakse eksida, kuid kunagi ei halvustata. Hinnanguid ei anta, küll aga juhitakse lapse tähelepanu rahulikult sellele, millised on tema teo tagajärjed. Isegi täiesti koorumata Mina saab oma sisemise moraalikoodeksi abil aru, kus laps on eksinud. Ja sellisest veast soovib laps õppida. Õpetajad tegelevad enesekasvatusega vist pidevalt ja igapäevaselt. See ei ole vist päris enesestmõistetav asi tavalasteaia süsteemis. Lapsi on muidugi vähe ka. Neil on aega ja ruumi inimeseks saada. Ja mulle meeldib see õhustik, mis sealt vastu hoovab, kui avada uks ja sisse astuda. Hulk väga noori meeldivaid isiksusi.
Poja suhtes oli mul mõnda aega tunne, et kuna tema on pigem intellektuaalne tüüp, siis võibla oleks õige panna teda tavalasteaeda, mis pakub intellektuaalsetele võimetele rohkem tuge arenguks. Praegu leian, et seda tuge võime meie kodus ka talle pakkuda. Aga üks kohtumine ühe väikese tüdruku emaga viis mu äratundmisele, et mulle on ülioluline, et tema patsaanikombeid piirataks leebel ja hoidval viisil*. Tavalasteaias on õpetajal 20 last ja karm päevakava kukil, pole aega ega ruumi süveneda iga lapse hingeellu, ammugi sellega sisukalt tegelda. Ja väikesed patsaanid saavad kiiresti paha poisi templi otsaette. Aga see mõjub iga lapse edasisele arengule hävitavalt. "Paha lapse" eneseteadvus hakkab taastootma paha poissi. Samas olen tolles lasteaias korduvalt näinud, kui targal ja kavalal viisil väikseid ulapoisse korrale kutsutakse. Ei kutsutagi. Suunatakse veenvalt õigele rajale. Seda tahan oma pojale ka. Sest sisemine hoiak on päris elus vaat et olulisem kui tippu arendatud võimed. Nii saan mina sellest aru.
Tipp Ja Täpp

* Üks väikse õrna tüdruku ema pidas õigeks, et tema lapse hoidja juures kutsutaks teisi segavad lapsed korrale kasvõi tutistamisega. Ma saan aru tema tunnetest oma lapse suhtes. Mäletan ise ka, kuidas ma õrna tütrekese emana kuulasin kurbusega ühe toimeka väikse poisi uhke ema juttu sellest, kuidas tema laps end liivakastis kehtestab (= teiste mänguasjad ära võtab). Ei tundunud üldse õige. Aga karistada pole ka väikelapsi selles eas vaja. Suunata on. Miks mulle küll tundub, et isegi paljud lasteaiaõpetajad pole endale seda vahet selgeks teinud?

Samal teemal vt: Lühidalt (kommentaarides)

Teisipäev, 1. aprill 2008

Lepatriinu

Meie suurem laps leidis endale kodulooma. Lasteaiast tulles oli koduteel maas üks unine lepatriinu ja see võeti koju kaasa. Pika kodutee jooksul kukkus vaeseke küll mitu korda lumme ja porri, aga korjati iga kord hellalt ja ettevaatlikult üles. Kodus pandi lepatriinu ööseks purki. Teisel hommikul tehti talle klotsidest maja, mööbli ja ronimisvõimalustega ja puha. Vett serveeriti kuivanud kastanimuna lohus. Mitu tundi jändasid putukaga. Kui väikevend kõvemat häält tegi, siis tütar keelas, et ärgu segagu oma lärmiga putuka elu.
Lõpuks mul tekkis juba mure, et kui lepatriinu midagi ei söö, siis kooleb kätte ära. Õnneks oli ilus päikseline päev ja laps lasi ta aknast välja. Mul oli ka hea meel näha, et ta oli veel täitsa lennuvõimeline ja -jõuline ning lahkus omale uut elamist otsima. Aga tita mängis veel mitu päeva takkajärgi lepatriinut: heitis selili ja siputas esimesi jalgu :-)
Nojah, selliseid koduloomi võib ikka pidada, kes on rohkem külalised kui pereliikmed.
Tipp Ja Täpp

Loengusari waldorfpedagoogikast

Reedel, 4. aprillil kell 18.00 jätkub sari "Laps ja kasvukeskkond" teise loenguga teemal "Kooliküpsus. Lapse kasvukeskkond - tervis ja toit" lektoriks dr. Anne Silbaum ja seejärel on võimalus osaleda akvarellimaali töötoas.

Kohtumispaik: Keila Kultuurikeskus, Keskväljak 12, Keila.

Lisainfo: Haridus- ja Kultuuriselts Läte
Tel. 51 93 66 73
waldorf.keila@gmail.com

Esimene loeng oli teemal "Keskkonna nähtavad ja nähtamatud mõjud". Külli Volmer rääkis sellest, kuidas waldorfpedagoogikas inimest mõistetakse ja millised on järeldused õpetuseks. Inimesel on waldorfpedagoogika järgi neli osa: füüsiline keha, elujõud, hing (mille osad on tunded, mõtted ja tahe) ning Mina.
Kuivõrd esimestel aastatel on lapse elujõud ametis keha organite ehitamisega, pole otstarbekas liigselt koormata tema aju, pakkudes intellektuaalseid ülesandeid. Seitsmeaastaselt on laps kooliküps ja siis on selleks paras aeg. Samas on lapse hing veel sündimata (see sünnib 14. eluaasta paiku) ja laps mõistab maailma läbi oma kogemuste, keerulised abstraktsioonid jäävad kaugeks ja tabamatuks. Seepärast õpetatakse 7-14aastaseid lapsi waldorfkoolides läbi lugude ja tegemise. Mida noorem laps, seda rohkem oleks vaja õppimises kaasata keha ja tahet, liikumist.
Inimese Mina sünnib 21. eluaasta paiku ja pärast seda peaks inimene olema küps moraalseteks valikuteks ja enesekasvatuseks, eeldusel, et varasem kasvukeskkond on seda toetanud.
Tavapedagoogika lähtekohad on valdavalt materialistlikud, eitatakse Mina olemasolu, mistõttu peetakse vajalikuks last kasvamise ja arengu juures survestada ja kontrollida. Waldorfpedagoogika usaldab lapse loomulikku arengut ja püüab luua selleks häid tingimusi, pöörates suurt tähelepanu kasvukeskkonna harmoonilisusele ning teades, et suur osa maailmast on nähtamatu. Meie tunded ja mõtted nt on ka nähtamatud, kuid neil on lapse arengule suur mõju.
(Tipp Ja Täpp)

Loodav Keila waldorfkool pakub loengusarja raames veel kolme loengut. Sissepääs tasuta.

Neljapäev, 10. aprill
kell 18-20 loeng „Lapse ja lapsevanema suhted", lektor prof. Ülo Vooglaid
kell 20-21 kunstilis-praktiline töötuba: „Musitseerimine väikekanneldel", juhendab Helle Suurlaht

Reede, 18. aprill
kell 18-20 loeng „Temperamendid", lektor Simone Rödel
kell 20-21 kunstilis-praktiline töötuba: „Helid meie ümber ja sees", juhendab Tiina Tinn

Reede, 25. aprill
kell 18-20 loeng „Kas on mõtet investeerida oma noorusaastaid waldorfkooli ja mis saab edasi?", vilistlased Johannese Koolist Rosmal
kell 20-21 kunstilis-praktiline tegevus: „Eurütmia – liikumise kunst", juhendab Katrin Vaik

Lisainfo:
Haridus- ja Kultuuriselts Läte
51 93 66 73