pühapäev, 28. veebruar 2016

Iseseisvumisest

„Sa ei oska mind üldse kasvatada,” teatas hiljuti mu tütar. Pole vist vaja lisada, et me olime parasjagu natuke tülis. Muidugi on tal õigus. Kesse ikka oskaks esimest last kasvatada, see on vähemalt mulle alati mõistatuseks olnud ja ma olen tõesti päri, et ma paljusid asju pole osanud. Esimesed lapsed pigem ikka kasvatavad oma vanemaid ja siis paremal juhul need vanemad oskavad oma mitmendamaid lapsi kasvatada, kui nad üldse nii kaugele jõuavad. Ja kui nad siis üldse enam peavad vajalikuks lapsi kasvatada. „Kasvata ennast, mitte lapsi, muidu nad kasvavad sinusuguseks,” teavad targemad inimesed.


Igal juhul ma mõtlesin ka selle tütre teadaande üle järele ja hiljem rahulikumal hetkel tunnistasin, et tal on selles asjas õigus. Ja et ta on ühtlasi nii vana, ikkagi 14 juba, et minu kasvatamiste aeg ongi möödas, nüüd tal on aeg hakata ise ennast kasvatama. Ma jätan endale ainult õiguse seada talle mõningaid piiranguid, kuni ta on 18 täis.

See piirangute teema on muidugi väga keeruline, minu jaoks küll. Kord ammu sattusin ühel üritusel harjutusele, kus üks osapool pani oma käe rusikasse ja teine võttis selle oma pihkude vahele. Esimene inimene pidi nüüd oma rusikas käe teise pihkude vahelt välja libistama. Mina hoidsin teise kätt kindlalt oma pihkude vahel. Kuna randme juurest läheb labakäsi laiemaks, siis on võimalik nii hoida, et olulist valu tekitamata teine inimene oma kätt kätte ei saa (hoidmise ajal pole valus, aga kui tahad kätt vabastada, siis on). Teine inimene tükk aega proovis ja nii jäi, ta ei hakanud endale haiget tegema ja mina ei lõdvendanud haaret. Siis ma sain teada, et see harjutus kirjeldab teismeeas lapse ja vanemate vahelist olukorda. Lapse osa on vabastada end vanemate haardest. Vanematel on ka tähtis roll: laps tuleb vabaks lasta. Kui vanem ei teadvusta, et tema töö selles on laps vabaks lasta, siis tal on palju võimalusi last kinni hoidma jäädagi, nii et vabaks saab ainult läbi suure valu või siis üldse mitte. See oli väga mõtlemapanev koht ja jäi mulle hästi meelde, kuigi tollal mu enda laste teismeiga oli vähemalt emotsionaalses mõttes kaugemal kui mu enda oma (võimalik, et poeg polnud veel sündinudki). Ideaalne viis seda harjutust sooritada oleks sujuvalt ja kaunilt, vastastikuses koostöös. See harjutus on mul viimasel ajal jälle meelde tulnud, märgi ja hoiatusena.

Päris paljalt põllu peale ma muidugi ei taha neid jätta. Meenutan aeg-ajalt ka lastele, et mu soov on, et nad saaks N aasta pärast iseseisvalt oma eluga toime (minu jaoks on selleks murdepunktiks Kuusõlmede aeg, need teevad täistiiru 18 a ja 7+ kuuga, siis on aeg jätta seljataha kõik, mis enam ei teeni ja minna vastu uuele ja tõelisemalt enda omale; see on ka iseseisvumise aeg ja oh üllatust, selles eas või tegelikult aasta hiljem nad ju gümnaasiumist ellu astuvadki). Mida siis iseseisvaks toimetulekuks vaja? Minu jaoks on väga tähtis, et nad suudaks ise oma elu korraldada ja ise enda järelt koristada. Ise oma asju pakkida. Reisile nad pakivad oma asju juba aastaid ise (me arutame koos läbi – kui on ikka nädalaks telkima minek, siis uurime koos selle koha ilmateadet ja ma aitan mõelda, et kõik vajalik kaasa saaks). Põhimõtteliselt mulle ei sobi variant, et ema pakib midagi kaasa. Treeningvarustuste jms asjus nad peavad isaga nõu. Ma ei arva, et inimene peaks üksi kogu oma eluga toime tulema. Mina arutan oma küsimusi paljude inimestega ja need suhtlused aitavad mul endas selgusele jõuda ja paremaid valikuid teha. Ja ma ise olen siiralt rõõmus, kui saan kellelgi teisel aidata tema elu küsimuste üle järele mõelda.

Koos me oleme palju nutikamad ja ise teeme oma elu parimad otsused.

TJT

Geesi kulmud

„Kui jumal tahab kedagi karistada, siis ta võtab talt mõistuse,” arvas üks ema Geesi Langovitsi kohta, sest sellised kulmud ei olevat normaalsed. Fotograaf Langovitsi tütar Geesi oli EV aastapäeva sündmusel Kostabi saatjaks ja hiljuti Postimehe Arteris, nii ta meile ette puutus, meedia vahendusel.  

Mõtlesin selle teadaande üle järele. Mitu päeva hiljem märkasin võimalikku seost selle lause ja tolle ema koduste teemade vahel. Selles kõiges oli minu jaoks oluline sõnum. Ka mina kaldun vahel inimeste normaalsust määratlema oma mõõdupuuga, ilmselgelt ka mina edastan selliseid sõnumeid oma lastele ja veel ilmselgemalt teevad nemad sellest oma järeldused. Mh ka selle kohta, millist osa endast minule tasub näidata ja millist osa väljendada võib olla ohtlik, sest ma võin seda mitte sallida. Võib juhtuda, et ma suhtun karmilt ja see teeb lapsele haigelt. Laps peab hakkama oma haiget saanud osa minu eest varjama, et mitte rohkem haiget saada. Võib-olla ta hakkab varjama seda osa ka teiste eest ega saa seetõttu enam end vabalt väljendada. Aastate jooksul ehitavad inimesed nii endasse palju müüre, sisemine elu muutub neis müürides üha kitsamaks ja ebamugavamaks ja välised väljendused paratamatult takerduvad sisemiste ehitiste taha. Minu jaoks on see mõtlemise koht, märkamise koht: milliseid osi mina endas peidan, haiget saamise hirmus, millised on minu piirangud ja takistused... ja kuidas see kõik vabaks anda.

Ma arvan praegu, et kui need kulmud aitavad mind sammukese lähemale minu ja mu laste suuremale vabadusele, siis on nad minu jaoks oma ülesande täitnud ja ma tänan selle eest. Ja ühtlasi tervitan kõiki, kes selliste ohutute eneseväljenduste kaudu meie maailma avardavad.

TJT

reede, 26. veebruar 2016

Iseseisvalt, toidust

Viimasel ajal minu tehtud toidud ei lähe, juba sügisest saati on mingi häda, et lapsed ei taha eriti  köögiviljatoite, eriti poeg, kes titana sõi  köögivilja väga hästi, hea söömaga laps. Tütar on pigem hiljem tervislikumate valikute peale tulnud (titana tal oli nt porganditalumatus ja üldiselt köögiviljad pigem ei maitsenud), ütleb, et on minu mõjutusi vastu võtnud, aga igatahes võib juhtuda, et sööb ja kiidab. Enamjaolt nad tahaks pigem kartulit ja liha süüa (kompromissina kõlbab ka köögiviljaga hakkliha). Heal juhul võtavad ka porgandit krõmpsutada. Viinamari läheb ka, kui on hele ja seemneteta. Üldiselt on neid asju kole vähe, mida nad tahavad. Vanasti kõlbas ikka peagu kõik, mida ma pakkusin. Imelik, et see niipidi on. Sageli just väiksed lapsed ei taha ühte ega teist ja kaunviljad lastele sageli ei meeldi. Meil on vastupidi. Söögi valimine tuli koos arusaamisega, et olen nüüd suur ja elan ise, nagu tahan.


Tundub, et olen kodukoka ametist lahti saanud. Vahel keedan kondipuljongit ja sellest saab ikka ilmatu kaua söönuks (osa puljongit panen kohe sügavkülma). Hea kerge elu, nii vähe peab süüa tegema. Korra päevas söön magustoitu. Tavaliselt vahukoor külmutatud marjade ja moosiga, lisaks röstitud leivapudi või kuivatatud tatraidandeid. Lapsed ei taha seda ka (nad saaks ikka ise valida, millist marja ja mida veel oma magustoidule panna, mina selliseid asju pole kunagi peale surunud, ikka ise igaüks komplekteerib oma toidu). Kunagi neile vahukoorega üle valatud külmutatud marjad meeldisid ja (eriti vähese suhkrusisaldusega) kodumoosi võib kah rivitult süüa.

Mingeid piire saan ainult toidu varumisel seada. Hommikuks ikka pudru- ja smuutiained, muud toiduained võimalikult naturaalsed ja lisaainetevabad ja mingil määral ökod.

Ma päris hästi ei oska seda vabadust nautida, sest kõiksugu muud toiduvalikud sisaldavad naatriumglutamaati ja muid ebasoovitavaid lisaaineid ja paljast leiba närida ka ju ühekülgne (poeleivas on ka jahuseenetõrjeks kasutatav mürk sees, nimetavad seda jahuparandajaks). Õnneks on tänapäeval jälle ka E621-vaba sinki olemas. Üks lugu naatriumglutamaadist on siin, aga eks ole mujal ka kirjutatud, et tekitavad kõiksugu tähelepanu- ja tervisehäireid. Samas hea, et niigi on, vähemalt esimestel eluaastatel oli neil puhas toit (lasteaias ka, seda peetakse seal senimaale väga oluliseks). 

Ju mul siis on aeg pöörata oma tähelepanu pigem muudele asjadele. Minu eelistatud toidud on kodus ju edaspidigi nagunii olemas ja soovi korral vabalt ka lastele kättesaadavad.

TJT

reede, 19. veebruar 2016

Alkoholist lastele

Eilses Postimehes oli palju laste ja alkoholi teemalisi kirjutisi. Merle Jääger kirjutas, kuidas tema emana neid asju on suunanud: õpetanud tütrele, et alkohol ilma söögita ja kiiresti on eriti halb ja väga purjus kaaslast ei tohi üksi kuhugi vedelema jätta ja hädasolijat tuleb vajadusel aidata oksendada.

Mina olen ka oma lastele alkoholist juba mitu aastat rääkinud. Ma kunagi võtsin arusaamise, et iseloom kujuneb pigem esimesel kolmel eluaastal ja suur osa käitumismustreid ja arusaamiste põhjasid enne Rubiconi kriisi kümnendal eluaastal. Kunagi ma arvasin, et kas pärast Rubiconi üldse ongi lastele enam mingit info edastamise võimalust ja lähtusin siis sellest, et mida varem, seda parem. Tegelikult heade suhete korral jutuajamised kümnenda eluaastaga veel ei lõpe, kuid inimene teeb pärast seda pigem ise oma otsused ja mingid mõjutamise võimalused jäävad väiksemaks. Ma tunnen, et kümneaastase inimese ellu pole mul palju enam õigust puutuda. Seepärast pidid need jutuajamised juba ära olema.


Niisiis alkoholist. Sarnaselt Mercaga ma olen pidanud vajalikuks jagada neile oma kogemusi alkoholiga. Viimased viisteist aastat pole ma peagu üldse alkoholi joonud, eks ma olnud selle epohhi alguses seitse aastat üsna pidevalt rase või imetav ema. Ja pärast olen vaadanud, et ilma on parem, mõne üksiku erandiga paar korda aastas (klaas veini toidu kõrvale). Isa annab neile üsna samasugust eeskuju. Minu suguvõsa pidulikel söökidel pakutakse toidu kõrvale alkoholi, kuid keegi ei võta kunagi nii palju, et purju jääks. Paar erandit siiski on, üks väga vaikne vanaonu muutub napsusena lihtsalt veel veidi õnnelikumaks kui ta muidu on ja see ei torka lapsele kuidagi silma. Laste isapoolse suguvõsa pidudel tavaliselt alkoholi ei pakutagi ja kõik on täitsa kained.

Päris laitmatu ses asjas mu suguvõsa siiski ei ole. Üks mu nõbu on endale alkoholiga liiga teinud. Suurel suguvõsa kokkutulekul nad olid, kaks venda. Üks heas vormis viiekümnendates mees ja tema vend, ärajoonud tervisega invaliidsuspensionär. Selle näite kasutasin ära. Rääkisin lastele vaikselt omavahel, et noorena oli see joodikvend olnud paljulubav ja andekas üliõpilane, aga alkohol tegi tema selliseks, põletas läbi tervise ja andis surmahoobi karjäärile. Kahtlemata on see lihtsustus, mõneti isegi manipulatsioon, sest maailm on alati mitmetahuline, aga põhimõtteliselt võib seda asja ka nii mõista.

Veel olen rääkinud, et jah, mina ka noorena jõin. Keskkooli ajal tundus elu mulle ikka kohutavalt mõttetu ja õudne ja mina ise selle elu jaoks täiesti liigne. Kuigi ma olen pärit korralikust perest ja koolivägivald oli kah normi piires. See kõik mu ümber tundus lihtsalt nii lootusetu ja perspektiivitu, et ma tahtsin end lihtsalt ära tappa. Mulle tundus, et selles maailmas ei ole mulle kohta. Ja kui ma end siiski ära ei tapnud, siis ma lihtsalt jõin alkoholi, peagu igal õhtul ja hiljem ka peagu igal hommikul (võtsin end koolist koduõppele, sest ma ei tahtnud seal enam käia). Selles olukorras oli alkohol hea tuimasti. Siis juhtus, et mu parim lapsepõlvesõber sai autoõnnetusel surma. Minu arusaamises oli süüdi alkohol. Selle peale läksin meditatsioonikursusele ja jätsin alkoholi täielikult maha. Selle kohta olen rääkinud, et inimesed joovad sageli selle pärast, et elada on nii talumatult valus. Aga alkohol on ainult üks võimalus. Veel saab teha sporti, aiatööd, kunsti või muusikaga tegeleda. Minu jaoks oli määrav leida oma koht maailmas. Leida üles oma inimesed ja oma teemad, mingigi vajalik olemise tunne. Eks ma seda otsin küll seniajani, aga nüüd, mil ma tunnen kümnete viisi inimesi, kes mõtlevad laias laastus samamoodi, ja liigun kohtades, kus selliseid on veel sadade kaupa, ei tunne ma end enam nii üksi ja mõttetuna, ja nad inspireerivad mind pidevalt. Vaja on leida enda koht ja kui see ei juhtu praegu, siis juhtub see hiljem. Noore täiskasvanuna pääsed vabalt ringi käima ja siis leiadki oma koha, oma inimesed, oma tee üles. Nii ma lastele räägin. Sest ma näen ka oma lastel eksistentsiaalseid probleeme. Mul ei ole kõiki rohte nende eluvalude vastu, aga kusagil maailmas on kõik olemas või on olemas võimalus neid asju teha ja kui on usk, siis olukorrad lahenevad.

Tütrele kõigest sellest infost vist juba piisabki, aga pojale olen veel lisanud, et korralikud naised ei taha endale joodikut meest. Joodikul mehel kulub hirmus palju raha alkoholi peale ja naised arvavad, et seda raha võiks kasutada hoopis enda või kodu ja laste heaks või reisimiseks või koolitusteks. Joodiku mehe tervis saab ruttu otsa ja siis peab naine teda põetama või haige mehega elama. Terve mehega on palju parem elada. Paljud naised jätavad oma joodiku mehe lihtsalt maha ja elavad kasvõi üksi. Ja mõned joodikud lähevad alkoholist kurjaks ka. Mõni saab õnnetuse tõttu noorelt surma või viib teisi hauda. Väga kole on purjuspäi kellelegi õnnetust tuua, nii ma väidan ja ise usun sellesse.

Ja muidugi ma näitan neile kõiki positiivseid võimalusi, mida ma näen, kuidas olukordi lahendada ja enda kasuks pöörata ka siis, kui esmapilgul tundub, et kõik on halvasti. Kui tundub, et kõik on halvasti, siis see on lihtsalt tunne, mis läheb mööda. Ka ilma alkoholita. Siis on jälle võimalik õnne ja rõõmu tunda. Õnn ja rõõm on ilma alkoholita kordades suurem ja sügavam.

Hiljem lisatud. Ma arvan, et inimesel on kergem oma teed leida, kui talle on öeldud, millised anded tal on. Ma arvan, et lapsele on väärtuslik kingitus, kui täiskasvanu vaatab tema sisse ja ütleb, mida imelist ja kaunist ta seal näeb. Mina olen rääkinud ka sellest, kus maailm selliseid andeid vajab, võimalikult palju erinevaid lugusid. Kriitikat saab Eestis nagunii, sellega võib vabalt koomale tõmmata ja midagi ei juhtu (ema rahulolematuse tunneb laps ka igal juhul ära, on seda siis väljendatud või mitte). Hoiame tähelepanu heal, et see saaks suureneda!

Alkoholi teemal veel siin blogis

Vaata ka isiksuse kujunemisest ja selle erinevatest etappidest Michaela Glöckleri järgi teadlikvanema lehelt:
"Identiteedi arendamiseks vajavad lapsed vanematelt emotsionaalset ja vaimset tuge", kopisin mõne lõigu.


"Järgmiseks sammuks identiteedi teel on metamälu tekkimine üheksanda eluaasta paiku. See on hetk, mil laps laps tajub, et ta mõtleb, ja ta teab, et ta seda teeb. Lapsel tekib teadvustatud ja huvi selle kohta, kes ta on ümbritsetuna oma vanematest, õpetajatest ja teistest täiskasvanutest. Tal tekib uus vaimne kogemus, mis on kombineeritud emotsionaalsega. Vaimne identiteet lõheneb. Tekib küsimus, ,,kes ma olen, kui ennast väljast poolt vaatan?“ Samuti tekib lapsel mõistmine, et ta polegi iseenesestmõistetavalt osa millestki – ta on hoopis üksi ja eraldatud.

Glöckleri andmetel võivad alkoholismi ja narkomaania juured välja ulatuda just mainitud eani, kuna antud kogemusega – selle piinarikka üksiolemisega – pole igaüks valmis toime tulema. Pärast iseenesestmõistetavat ja harjumuspärast hoitust pere poolt võib enda sõltumatuse tundmine olla hirmu tekitav ning viia kiusatuseni end millestki muust sõltuvaks muuta.
Järgnevaks verstapostiks identiteedi arengus on noorukiiga – 16. eluaasta. Glöckler tõi välja, et kui täiskasvanud arutlevad selleks, et lahendusteni jõuda, diskuteerivad murdeealised selleks, et end arutledes treenida ning oma dialektilisi võimeid arendada. 
/.../
Soov olla sõltumatu

Glöckler tõi välja, et põhjuseks suurele hulgale agressiooni ja hirmuga seotud häiretele tänapäeva ühiskonnas, on seotud identiteedi arengu haavatavusega. Kui identiteedi arengu sammud tuleb läbida väheteadlikult ja pigem emotsionaalselt, murrab see läbi inimese identiteedi ning enesejuhtimise võime selle vastu on väga nõrk.
Arst pööras tähelepanu ka väljakutsetele ja probleemidele, mis tänapäeval suurekskasvamise ja täiskasvanuks saamisega seotud. Võrreldes 20-30 aasta taguse ajaga on noored palju enam tundlikumad korruptsiooni, ebaaususe, teiste inimeste halvasti kohtlemise, loodusega hävituslikult ümberkäimise jms suhtes. ,,Tänapäeva noored tunnevad end palju enam kaasvastutavana kui aastaid tagasi,“ selgitas Glöckler. ,,Neil on hoopis teine side vaimsusega. Enamus ei küsi kindla religiooni, konfessiooni järgi, millest kinni hoida – vastupidi, nad tahavad sellest sõltumatud olla.“

,,Kogu inimkond ja mina“
Ehkki tänapäeva noortel on tohutu huvi teiste inimeste, kultuuri, nahavärvuse jms osas, ei taha nad Glöckleri sõnul olla osa mingist grupist. Noored, nähes ususõdu, tapmisi jms, kannatavad toimuva pärast üsna palju, kuna neil on raske mõista ning nad tunnevad ennast võõrana maailmas, milles nad elavad. Noored vajavad, et haridus ja eluolud võimaldaksid tervel moel erinevad identiteedisammud läbi käia. Vastasel juhul pole hingel fookust ega teki sisemist jõudu. Selle asemel tekib vajadus pideva info järele, et endale täidet leida – tekib sõltuvus. Samuti muutub keha ainsaks naudinguallikaks – toit, seks, välimus jne – et rahuldada oma tõelist vajadust olla nähtav.
Glöckleri kinnitusel on tänapäeva ühiskonnas tohutu infohulk, mida inimestele sisestatakse ning see omakorda äratab palju varem üles ka kriminaalsuse. Tegu on kasvava tendentsiga ning on raske küsimus, kuidas laps või nooruk sellega hakkama saab. Ühelt poolt võib eneseteadlikkus niimoodi tugevaks saada ning nooruk muutuda enese eest vastutavaks inimeseks, teisalt aga võib see viia tugeva sõltuvussuhte ja enesekaotamiseni."
TJT

esmaspäev, 8. veebruar 2016

Viirusetõrjest ja terveolemisest


Mõnes klassis oli eelmistel nädalatel üle poole lastest viirushaiguse tõttu kodus, õpetajad ka haiged. Meie lastel on talviste sünnipäevade tõttu alati täiendav motivatsioon terve püsida, seepärast on nad üsna vastutulelikud oma tervist hoidma ja seni on see korda läinud. Vara on veel hõisata muidugi, aga / sest järgmistel nädalatel on ka piisavalt põhjust täisjõus olla.
Haiguspuhangu alates hakkasime neile küüslauku andma. Korra või kaks päevas peenestatakse teelusikatäis küüslauku noaga ja neelatakse vee või piima või mahlaga alla. Et magu ei hakkaks kõrvetama, siis vahetult pärast sööki või söögi vahele. Joogiks pakun eelistatult (mõnikord meega magustatud) sidrunivett, sama läheb ka tütrele kooli kaasa.

Meil on talvel palju pidusid, mis käivad ikka rohke valge suhkruga tehtud kookidega. Tervislikumad maiused on ka olemas, aga datlid meie lastele üldse ei maitse ja ma pole väga pingutanud muude alteratiivide otsimisega, teiste pidudel on nagunii suhkruga koogid. Ega vist vahukoort meega vahustada saagi. Lisaks saavad nad kingiks ka šokolaaditahvleid ja kommikarpe. Kui ühiskondlikult on selline levinud naudinguettekujutus, siis tuuleveskitega pole mõtet võidelda, vaid vaatan, mida tagajärgedega teha annab. Suhkur teeb keha teadagi happeliseks, mis annab pahalastele head paljunemistingimused. Tütar on nõus siis järgmisel hommikul keha aluselise tasakaalu taastamiseks kasekäsna teed jooma. See maitseb täitsa mõnus ja teeb enesetunde heaks ka siis, kui on mõni väike viirushaiguse sümptom.

Hästi oluline on kohe, esimeste haigustunnuste ilmnemisel midagi keha heaks teha (väidetavalt kulub viirusel jõusse astumiseks kuus tundi ja selle aja jooksul on haigus kergesti võidetav). Palju sidrunivett, veel parem kasekäsna teed (seda viimast poeg ei tunnista). Vahel sobib mõni taimetee. Jalavann. Mustad sõstrad. Täielik loobumine suhkrust ja piimatoodetest. Kui tütar tahtis titaga inimesele külla minna, oli ta nõus terveks saamiseks isegi ingverit sööma, nohuga inimesed polnud külla oodatud. Sall, müts ja kindad. Kuivad jalanõud. See viimane pole muidugi nii oluline, et jalanõude märjaks minemise pärast peaks õuetegevused pooleli jätma. Tunnike märgi jalgu ainult karastab, vähemalt siis, kui pärast jalavanni teha või vähemalt sokid ära vahetada. Vahel pole üldse jalavanni soovi (hea raamat või mäng vahel aitab ja tütar teeb ka koolitöid, jalad vannis). Kõike muud karastamist ja looduses olemist nii palju, kui õnnestub. Korra nädalas saun.

Puhkus oleks ka hea, aga ma ei tea, kuidas seda nii kiirel ajal korraldada. Igal juhul püüame teha nii, et igas päevas oleks vaikset aega ja võimalikult vara voodisse (see viimane nüüd tegelikult liiga hästi ei õnnestu). Minu meelest võivad nad mõnikord ka koolist veidi puududa, aga paljude õpetajate (ja ka vanemate) arvates on see mõte täiesti lubamatu. Tubli eestlane teeb, nui neljaks, kõik nii, nagu kästi ja veel veidi paremini. Minu lapsepõlves oli mõeldamatu väsimuse pärast koju jääda. Tuli ikka minna kooli ja kui siis haigus tuli, oli kojujäämine lubatav. Mina üldiselt olin rõõmuga haige, sest seda juhtus ikka harva, et sai vaba päeva. Tavaliselt tuikusin unisena kooli ja tukkusin seal edasi. Kindlasti on oluline ka rõõm ja mingi sisemine põhjus terve olla.

Aga võib-olla oleks parem plaan teha nii, nagu vene ajal vähemalt mõnes maakoolis tehti: kui lapsi palju haigeks jäi, pandi kool nädalaks kinni ja tehti see nädal suve hakul järele? Looduses on talv puhkamise aeg.

TJT

pühapäev, 7. veebruar 2016

Laste sünnipäevad

Laste sünnipäevad on selleks korraks jälle peetud. Pojal oli ujulasünnipäev, sama valemi järgi nagu neli aastat tagasi tütrel (varasemad sünnipäevateemalised postitused on leitavad peo teemasildi alt) ja tütrel kokandussünnipäev.

Tütre 14 aasta sünnipäeva korraldamise põhiraskuseks oli leida sobivat aega. Meie tütar ja samuti tema sõbrad on väga hõivatud, nädalavahetuste kaupa on kõik päevad kinni, tööpäevad ju nagunii (seitsmenda klassi lastel on kuni 12-tunnised tööpäevad, see on meie elu normaalsus, mitte et mulle selline olukord meeldiks). Nii tuli seekord teha erand ja pidada sünnipäev ette ära, sest muidu lükkunuks see väga kaugesse tulevikku. Samal põhjusel ei saanud seda sünnipäeva varem kindlaks määrata, vaid tuli käigu pealt vaadata, kuidas erinevate seltskondade aegu klappima saada. Ma sain pakkuda tütrele kogemust, et kui vahepeal tundub, et üldse kuidagi asjad ei õnnestu, siis keskendume rahulikult ja mõtleme ja vaatame veel, ja saabki tehtud, mis vaja.
Kuna tütar soovis oma sõpradega küpsetada, siis tuli veel vaadata sobiv köök, mis õnneks oli olemas minu vanematel (meie kööki kümmet kokka toimetama ei mahu  ja kui nad seal lihtsalt rivis seisaks, poleks ka päris see). Ja õnneks olid mu vanemad ka väga vastutulelikud leppima kõigi ajavangerdustega ja ebamugavustega ning mu ema aitas omalt poolt peo õnnestumisele kaasa. Tüdrukud tegid varem kohale jõudnud seltskonnaga salateid ja hiljem otse proovist tulnud täiendatud jõududega küpsiseid. Tütar tegi kodus üksi valmis ka valge šokolaadi tordi. Süüa oli palju ja maitses. Mulle tundus, et nad nautisid seda ka, et varem jõudnutel oli mitu tundi aega koos olla ja süüa. Minu kahtlustel, et äkki osale ei meeldi köögitoimkond, et äkki see hobiliselt üliaktiivne seltskond pole ajapuudusel lihtsalt harjunud köögis toimetama, polnud alust. Osa oli täitsa vilunud kodukokad ja ülejäänud tulid sellega rõõmsalt kaasa. Mina ei pidanud muud midagi tegema, kui asju ette andma ja lõpus küsiti, et kas saaks veel midagi hakkida. Hoopis nii oli, et need tüdrukud on harjunud kogu aeg midagi tegema ja niisama jutustada oleks imelik või ebamugav. Tähelepanuväärselt suured teadmised olid neil ka tervisliku toitumise ja muudes asjades.

Traditsioonilist vanavanemate vastuvõttu me seekord ei korraldanudki. Teiste vanavanemate tervis ei lubanud osaleda ja ajapuudusel ühendasime minu vanematega kohtumise tütre sünnipäevaga: sõime minu vanemate pool minu ema koristatud kodus tema tehtud lõunat. Lapsed aitasid salati  valmistamisega. Ja pärast lõunat tulidki varsti juba tütre külalised, nii et minu ema jaoks jäi see kohtumine lühikeseks. Poeg läks isa ja oma sõbraga x-boxiga mängima, nii sai ka see olukord lahendatud, et mida teha üksildase väikevennaga, keda suured tüdrukud oma seltsi ei soovi.
Selline hundid söönud, lambad terved olukord.

Poja 10 aasta sünnipäev oli Keila ujulas. Kaks tundi vees ja tunnike söömiseks. Poisid-tüdrukud olid rahul, torud olid popid, vahepeal korraldas mees neile mänge: rõngaste järele sukeldumist ja palli loopimist (meil on selline väike pall, mis vee peal põrkab).  Tellitud mängujuhid meile ei meeldi, lapsed tahavad põhiliselt ikka vabalt olla, käsu peale saavad nad koolis juba niigi palju asju teha ja võistlemata ei möödu tänapäevalapse elus niigi päevagi. Ja neil tekkisid seal omad toimetused ka, vahepeal puhkasid lihtsalt mullivannis või lastebasseinis ja ajasid juttu. Keila ujulas on rahulik ja tore ja pigem vähe rahvast.

Poja sünnipäevadel olid minu jaoks klassikalised väljakutsed ka. Seekord algasid need sellega, et ettevalmistustes tuli jama. Poeg on vist viieaastasest peale oma sünnipäevaks mingeid ettevalmistusi aidanud teha, võileibu valmistada nt. Panin talle seegi kord materjalid ette, aga ta leidis, et tal on nii vähe ruumi ja ebamugav. Ise oma käe järgi ümber sättida ka ei tahtnud, läks hoopis tahvelarvutiga mängima. Ma muidugi avastasin selle kohe ja võtsin talt selle ära. Nii me tülli läksimegi. Õnneks polnud siis veel tulikiire, jõudsin ise hunniku võileibu teha ja isal õnnestus poeg maha rahustada. Pärast peo ajal olin hädas poiste vandumisega ja toidu pärast kähmlemisega (minu korraldatud pidudel jääb toitu üle, nii ka seekord, lihtsalt kaks poissi arvasid, et mõlemad peavad saama esimesena pasteeti võtta, mõlemal oli määrimisnuga käes ja topsi jagamisest tekkis jagelus, huumor missugune) ja tüdruku kiusamisega. Tundsin end vahepeal täitsa hüäänikarjaga koos olevat. Ja praegu jäi minu sõna peale, ma olen vist tuntud kurja emana. Vanduda ma ei luba, tüdrukule liiga teha ammugi mitte, pisemad asjad lahenesid kergemalt. Samas oli see kiusamise teema ikka emotsionaalselt päris keeruline. Küsisin tüdrukult, kas talle sobib, kui nii tehakse. Ta ütles, et on koolis sellega harjunud ja saab hakkama. Kahtlemata ongi tegemist väga tugeva isiksusega, kes saigi olukorraga hakkama, aga harjunud? Miks peab sellise asjaga nagu poiste kiusamine harjuma? Mida see tuleva naise hingega teeb, kui ta harjub maast madalast pidama mehi kellekski, kellega tuleb enda vaimsele tugevusele toetudes taluma õppida, vastu hakata, kellega peabki võitlema? See teeb hinge kalgiks ja millised on siis partnerlussuhte perspektiivid... Kordasin oma varasemast teada mantrat, et kõigil peab tore olema ja poisid leidsid omale muu tegevuse. Mina olen siiani nõutu. Tunne, et oleks tahtnud kuidagi toekamalt reageerida, aga ripakile see olukord jäi ja ma ei saa end ainult ajapuudusega vabandada. Keelamine ei lahenda ju tegelikult midagi.

See on just selline koht, kus ma tahaks, et me elaks rohkem lähestikku ja kogukondlikumalt. Ma küll olen nende aktsioonide eestvedaja poisi vanematega suhelnud, tunduvad täitsa kenad ja korralikud inimesed olevat, aga probleemi jutuks võtta ei tihka. Selleks oleme liiga eraldi. Elame selle eesti põhimõtte järgi, et naaber on kuskil olemas, aga metsasiil peab ikka vahel olema, et teise pere elu enda õuele ära ei paistaks. Me ei sekku. Ilmselt ongi tegu hoopis minu probleemiga. See poiss väljendab midagi, mis on minus olemas. Ja nagu sellel jõukatsumisel väga selgelt ilmnes, olen mina ikkagi vananev hüään, kes ühel päeval enam noore jõu vastu ei saa, juba ta kobiseb mulle midagi vastu, varem kuulas ja võttis arvesse. Otsa ikka vaatab ja kuulab, kui ma räägin, nii et mingitesse piiridesse see ikka mahub. Samas on selge, et kui ma ei taha suurt jama enda õuele, tuleb muutuda kellekski kõrgemaks, kes lahendab neid olukordi vähem vägivaldsel viisil (praegu ma lihtsalt ütlesin, et nii ei käi ja see oli minu poolt sõna jõu kasutamine jõu vastu, enda kehtestamine täiskasvanu jõu positsioonillt). Ma soovin meile kõigile sellistesse olukordadesse rahu, selgust ja kõrgemat abi. Vähemalt on praegu põhjust rõõmu ja tänutunnet tunda, et asjalood ära nägin ja läbi tunnetasin.

Kõik muidugi nii pingeline ka polnud. Ühine rongisõit ja muu liikumine sujus kenasti ja vees polnud kellegiga mingit probleemi. Rõõm oli näha vabalt hullavaid lapsi, palju lapsi tekitab minus külluse tunde. Hea meel, et kõik, kes lubasid, ka kohale jõudsid – praegusel haiguste ajal on see juba suur kingitus. Enamik lapsi olid täitsa kenad kogu aeg. Eraldi tahaks rõhutada, et meie waldorflasteaias käinud külalised on ka möllates! rahulikud, väärikad, keskmes, oskavad teistega arvestada ja nendega koos olla on puhas nauding. See võib muidugi olla tingitud ka nende ülekeskmise toredatest peredest ja millest iganes muust, aga vahe on märgatav ka aastaid pärast lasteaia lõpetamist. Meie kultuuris on tagasihoidlikkus voorus, aga ma ikka rõõmustaks hästi korraldatud sünnipäevapeo ja heade söökide üle ka, kui tohib natuke uhkustada. Ja ma olen tänulik, et mul õnnestus mõnest probleemkohast õhtul pojaga rääkida, mul oli võimalus edastada talle oma arvamus, et tüdrukutesse tuleb alati suhtuda lugupidavalt ja ta paistis olevat minuga nõus. Hea, et niigi läks.

TJT