laupäev, 4. mai 2019

Elu EKRE-ga: kollidega toimetulekust

Seniajani mulle oli tundunud, et pole nii väga oluline, mida poliitikud ette võtavad, usaldades, et asjad on enam-vähem hästi, olgu siis ühel või teisel moel. Hiljuti kuulsin aga ühest juhtumist, mis mind puudutas ja tegutsema pani.

Waldorfkooli õpilased valmistavad igal aastal ette näidendi. Sel korral tegid 11. klassi õpilased mugandatud versiooni, kus ühes episoodis kaks kaabuga tegelast, Mart ja Martin nimeks, arvasid, et naine ei sobi presidendiks (originaalis ütlevad need tegelased, et neeger ei sobi presidendiks, aga neegrit* neil polnud ju osaliseks võtta). Esietenduse päeva hommikul helistas kooli vihane lapsevanem, kes käskis selle koha etendusest ära muuta, sest poliitika ei sobi kooli, muidu ta helistab, kuhu vaja ja koolil läheb väga halvasti... Kool otsis abi õigusnõustajalt, kes arvas, et poliitika ei sobi kooli selles tähenduses, et õpetajad ega kooli kutsutud külalised ei või teha poliitpropagandat, kuid laste loodud kunstiteoses võib selline episood olla, looming on vaba ja pole piltlikult öeldes vaja ennast ise kägistama hakata.

Kui õpetaja kuulis, et ühel perel on näidendi selle kohaga probleem, siis ta uuris rahulikult sellelt õpilaselt, mis talle tegelikult muret teeb. Selle õpilase pere kuulub EKRE valijate hulka ja parteisse ka ning õpilase põhiprobleem oli see, et kaaslased ei olnud mõistnud tema vastumeelsust selle tekstiosa suhtes. (Vaatle olukorda empaatiliselt: noor on sattunud kahvlisse – ühel pool pere ja teisel pool kaaslaste väärtushinnangud, kuidas selles olukorras terviklikuna toimida?) Ilma õpetajata proove tehes oli ta oma vastumeelsust selle muudatuse suhtes kaaslastele väljendanud, kuid õpetaja kuuldes polnud seda jutuks võtnud ja õpetaja ei teadnud selle probleemi olemasolust. Nii oli õpilane kodus asjast juttu teinud ja asi ähvardas vanema sekkumise kaudu võtta halva pöörde. Vähemalt jäi selline mulje.

Õpetajale sobis, et sõnad muudetakse ka sellele õpilasele sobivaks – tegemist on ikkagi õpilaste ühise ettevõtmisega ja kooliteatri näitleja ei peaks esitama teksti, mis on talle vastuvõetamatu. Hilisemates etendustes võeti õpilase nõusolekul osa algul välja jäetud tekstist ettekandmisele tagasi. Enne etendust juhatab õpetaja saali ukse taga etenduse sisse, rääkides publikule selle lavastuse kujunemise loo ning seal ta võib kõnelda ka sellest, millised variandid antud episoodist veel kaalumisel olid. See sobis ka sellele EKRE valijate perest pärit õpilasele. Ja kui õpilane ise oli rahunenud, näinud, et tema veendumustega on arvestatud, samas ka ülejäänud osalejate soovidele liigseid piire seadmata, sai ta maha rahustada ka oma vanemad.

Ma olin sellest loost kuuldes sügavalt liigutatud. Kui palju on praeguses ajas neid, kes EKRE nime kuuldes leili lähevad, samas kui ärritumine on ebatervislik ega vii enamasti ühtegi sellisesse kohta, kuhu me päriselt ka minna tahame. Räägitakse vandenõudest nii- ja naapidi. Kas see aitab kaasa harmoonia ja terviklikkuse loomisele ühiskonnas? (Võib-olla. Oleneb, mida selle infoga peale hakatakse.) Kas viha või võitlus teeb kellegi elu paremaks? Mulle tundub, et viha ja võitlus pigem kahjustavad üksikisikut ja Eestit tervikuna, kuigi kahtlemata võib vihast ammutada jõudu enda eest seismiseks.

Meie kõigi võimuses on selliseid olukordi lahendada osalistega rääkides ja probleemide algpõhjusi otsides, püüdes mõista ja ära kuulata. Igal vihal on kusagil mingi põhjus. Meil on väga palju ärakuulamata inimesi ja ebaõnnestunud lahendusi juba niigi, ei ole vaja neid juurde teha. Samuti ei ole vaja rohkem hinnanguid.

Mitte mingil juhul ei tohi ka enda õigustest loobuda. Ma arvan, et EKRE tegevus annab meile kõigile ühise võimaluse tunda iseendas ära need kollid, mis meid tegelikult takistavad ja lasta need vabaks. EKRE tegevus annab igaühele võimaluse õppida hoidma oma piire. Väikeste asjade kaudu harjutades saame õppida tõeliselt suureks, tugevaks ja vabaks. Ja nii saagu!


Hiljem lisatud. Arutasime seda asja selle postituse esimese lugejaga ja ta arvas, et on äärmiselt ebaõiglane, et ühe inimese ähvarduse peale tehti see koht näidendis ümber (nagu on ka kohutav mõelda, et koolinäidendi peale võib kaebama minna ja et sellel võiks olla raskeid tagajärgi). Võib-olla oli osaliste hulgas veel allasurutuid, nt taimetoitlane või homoseksuaalse sättumusega inimene, kes lihtsalt peavad leppima maailmaga sellisena nagu see on, aga ähvardava vanema laps saab oma õiguse. See kindlasti ongi täiesti vale, et valitsejate lähedal olevatel isikutel on suuremad õigused ja teised lakkugu panni. Samas tundes seda õpetajat kaua, olen kümneid kordi näinud, kuidas ta inimestevahelisi probleeme ärakuulamisega lahendab. Küsimus ei ole mitte selles, mis meetodiga antud juhul asju aeti, vaid igal on õigus oma arvamust väljendada ja ära kuulatud saada. (NB! See lugu jõudis minuni muid radu, kui selle õpetaja kaudu.)

Mõtisklesime veel, kes on  need tuhanded, kes viimati oma hääle EKRE-le andsid ja leidsime, et mõned neist (keda meie ise teame), on kenad inimesed, aga viimaste kümnendite muutused on nende jaoks arusaamatud ja nad ei suuda leppida nt kooseluseaduse või avatuma suhtumisega mujalt tulnud (sealhulgas teistsuguse religioosse taustaga) inimestesse. Uueneva väärtusruumiga toimetulek käib neile üle jõu. Ja võib-olla ongi kusagil liberaalsusega liiale mindud. Ühiskond ei saa palju kiiremini areneda kui selle liikmed, muidu see lihtsalt rebeneb katki. Ja kusagil on ka otstarbekuse piirid (seda teab iga perenaine, kes on pidulikuks vastuvõtuks proovinud nelja erinevat kartulisalatit teha, et kõigil kallitel külalistel midagi head süüa oleks). EKRE valija tahab vanu aegu tagasi, igatseb väiksemat maailma ja turvalisust. Turvalisust vajame muidugi me kõik, aga igal on sellest erinev arusaam. Nagu erinevad ka arusaamad sellest, mis meile tegelikult turvalisust loob.

Ma väga soovin, et me ei jääks liiga pikalt probleemide üle mõtisklema, vaid liigume edasi tegudele, lahenemiste suunas!
Ma soovin meile kõigile meelerahu, jaksu inimene ära kuulata ja meelekindlust enda piiride eest seismisel!


Veel hiljem lisatud. Minu lapsepõlves ja noorukieas 30–40 aastat tagasi ei olnud kuigi palju turvalisi võimalusi vene võimule vastu hakata. Mida siis igaüks teha sai, oli hoida end ja oma lapsi õigel rajal. See oli omamoodi vaikne vastuhakk. Kui poiss juhtus tänavale sülitama või lapsed avalikus kohas liiga kõva häälega rääkisid, võis alati tulla mõni eestiaegne proua, ehk nooremgi ja öelda, et kes siis niimoodi teeb, ega te venelased ole. Ja tüdrukud ei tohtinud venelase moodi riides olla (püksid ja seelik või liiga palju kulda-karda või kuld- ja hõbevärvi ehted korraga... vist oli midagi ka sinise ja roosa kooskandmise kohta ja... no eks see läks laste folklooris päris keeruliseks kätte ära, aga ikkagi). Mis siis, et oleks tahtnud ka neid asju teha, ei tohtinud, sest venelane ei tahtnud siis keegi eesti lastest olla.
Praegu ka võib tekkida isu vihastada ja lärmata ja no nii mõndagi, sest kõik see on sügavalt inimlik, aga ei tohi, sest kui ise nii teed, oled nagu EKRE. Kui kõik hakkaks EKRE moodi käituma, siis olekski siin varsti EKRE riik. Seda suurem osa eestlasi ei taha. Ja siis tuleb olla ja elada teisel viisil. Püsida rahulik ja teha õigeid asju, olla õige inimene ja hoida Eesti elu õigel kursil.

Pärast seda lisatud. Siis ma suhtlesin inimesega veel ja lugesin seda artiklit EKRE valijatest (tegemist on inimestega, kes pole rahul riigi toimimisega või on muidu elu ja käimasolevate protsessidega rahulolematud) ja sain aru, et oleme suurema lahkheli valla päästnud. Inimesed jagunevad EKRE teljel meieks ja nendeks, nagu ka USA-s Trumpi pärast ja Suurbritannias Brexiti pärast. (Ja et kellele see õieti kasulik on?) Ma arvan, et igasuguse vihapidamisega me ainult kaevame kraavi nende kahe leeri vahel ja kuni see kraav veel nii väike on, et annab üle hüpata, tuleb kasutada kõiki võimalusi sildade loomiseks, alustades sellest, et hoida oma pere koos vaatenurkade erinevusest hoolimata.

* Ma loodan, et hea lugeja vabandab mu sõnakasutust. Keskealised inimesed nagu mina ei võta neegri sõna enamasti kuidagi pahatahtlikult, vaid see märgib meie jaoks lihtsalt teatud päritolu ja elulaadi. Minul on ka tõrkeid moodsa maailma reeglitega kohanemisega. 

TJT