Minu jaoks äärmiselt frustreeriv olukord. Nii hull, et ma
üle pika aja tulin siia avalikku kohta podisema, selmet omaette pabereid täis
kirjutada, nagu mul viimasel ajal tavaks on. Sest mulle hakkab tunduma, et see olukord
on laiem kui ainult meie kodus. Ja laiem ka, kui ainult lastekasvatuses. Lähtekohaks
võetaks mingi ideaal ja kui siis miskit ideaalile ei vasta, võetakse jutuks
see, mis on mitte nii hästi ja lausa valesti (kuskilt maalt on see õige,
kriitika võib olla edasiviiv jõud, aga ainult teatud piires).
Ma tean, et ma olen olnud äärmiselt pühendunud ema – siis,
kui lapsed olid väikesed ja minu arusaamise järgi seda vajasid. Nüüd ma arvan,
et meil kõigil on aeg iseseisvust õppida ja ma jätangi mõned otsad lahtiseks. Kuigi
see vahel tähendab ka hallitama läinud nõusid. On kole tõesti, aga vahel on
nii. Muudmoodi ei ole osanud. Ma tahan, et kui neil keskkooliaeg läbi, on
selge, kuidas need asjad käivad ja siis tuleb lihtsalt harjutada ja katsetada,
mis saab, kui ei tee.
Ma ei tunne, et sellisena see kriitika minu emaksolemise puuduste kallal midagi edasi viiks. Ma
tunnen, et ma üldse ei taha midagi teha, kui minu kallal vingutakse. Sama käib
muidugi meeste ja laste kohta ka: mitte keegi ei taha, et tema kallal
vingutaks. Ma püüan öelda ühe korra ja lasta sel asjal siis olla. Võib olla, et
mõni teine taktika oleks parema tulemuse toonud. Kui liiga pikalt põhjendada,
miks asjad peaks minu meelest just nii minema, tuleb väga tõenäoselt
emotsionaalne vastasseis ja üsna tõenäoselt tegemata see jääbki. Võib-olla mõnda asja nad vanematekodus selgeks ei
õpigi, alles siis, kui tõesti on olukorraga omaette jäänud. Ma igatahes püüdsin.
Kuigi see näeb vahel välja, nagu ma oleks üldse vanemlikest kohustustest
loobunud. Võibla natuke olen ka.
Tükk aega juba mõtlen, kuidas seda olukorda muuta. Kust see muster
pärit on, pole vaja kaugelt otsida. Ma olin lapsena täitsa tubli: neljad-viied,
erinevate aineolümpiaadide tulemused, keeltekoolid, trennid, igapäevased koerajalutamised
(ikka kolm korda iga päev 11-aastasest alates) ja kodu koristamised oli
elementaarsus, mille eest kiita ei saanud eriti kunagi. Tänada nüüd ammugi
mitte. Ei sallinud ma lapsena tubliolemist, nüüd veel ammugi. Tahaks lihtsalt
teha neid oma toredaid asju, puhata ja mängida. Aga mingi vastutus on
kogunenud. Kohustused. Kumminaalmaksud. Kuidas need asjad korda saavad – et hundid
söönud ja lambad terved?
Ma saan aru, et esiteks ei ole endal õige kelleltki
tublidust eeldada, kui ise tubli olla ei taha. Nii. Aga kes siis ikkagi peaks
selle köögi korda tegema?
Teiseks ma saan aru, et kui ma ise soovin olla pigem
tunnustatud kui kritiseeritud, peaksin ise rohkem tunnustama. Tunnustan siis ja püüan kõiksugu asju märgata
ja tänada, kui keegi on midagi teinud. Aga ikka on mõned asjad tegemata ka. Ja rahulolematus
suundub kuidagi minu suunas. Kas lahendus on leppimises / rahulolus olukorraga,
mis üldse ei meeldi? Rahulolus sellise endaga, kes ei ole osanud asju paremini ajada? Mingi nipp on siin ikka veel, mida ma praegu ära ei noki. See on kuidagi seotud minu emaksolemise algmustriga. Sellega, milline ema ma kunagi tahtsin olla. Kusagil tuleb midagi teiseks teha, et saaks jälle rahus ja koostöömeeles elada. Ja äkki siis püsib köök ka korras, kuidagi iseenesest?
TJT