Teisipäev, 22. jaanuar 2008

Sekskasvatusest veel

Jäin eelmise postituse kommentaari üle järele mõtlema. Et issand, mis üle-eelmise sajandi inimesed me siis oleme. Laps vaatab telekast veerandtunnikese metsloomade sugutegu ja juba ongi paanika majas, vaja kanalit vahetada.
Mäletan, kuidas mina sain esimesed sekskasvatused teiste laste käest ka umbes viie-kuueaastasena. Algul tundus uskumatu, aga siis harjusin selle mõttega. Mäletan, kuidas ema vast pool tosinat aastat hiljem pidas vajalikuks mind harida. Et sellised asjad ja nii. Kangesti krampis oli üle kogu keha, kui mõnda raamatut soovitas ja nabaalustest asjadest rääkis. Ma ütlen ka nabaalused asjad. Kasvatus ei luba otsemalt öelda. Me ei pea seda viisakaks.
Aga mida ma peaks oma tütrele rääkima. Ta ei küsi. Ma siis ei räägi ka. Ta juba teabki.
Kindel on see, et kui ma märkan temas seksuaalse tooniga mänge, siis miski sees kihvatab. Hirm? Ehmatus? Valesti elada kerge, õigesti elada raske? Kui paljud meist praegu, 21. sajandil tegelikult voodiasjus vabad on? Kui paljud meist tohivad oma seksuaalsust väljendada nii, nagu tahavad? Kui paljud seda teevad ja kuidas me sellistesse inimestesse suhtume? Milline võiks olla olukord viieteist aasta pärast ja milline viis oleks parim sellest olukorrast läbi minemiseks?
Mul on küsimusi rohkem kui vastuseid.
Tipp Ja Täpp

Hiljem lisatud: vastused nagu näha on siia kõik ilusti kirja pandud. Elu on ikka päris lihtne kohe.

Varane sekskasvatus

Tütar vaatas isaga televiisorist loomafilmi. Seal näidati, kuidas rohutirts teeb teise rohutirtsuga uusi rohutirtsusid. Siis seda, kuidas ämblik teeb teise ämblikuga uusi ämblikke. Ja siis, kuidas isahirv teeb emahirvega uusi hirvesid. Jutt ka kogu aeg sinna juurde, et kes all, kes peal ja mis häält nad teevad.
Siis sai meie issil mõõt täis ja ta vahetas kanalit. Et kas viieaastasele sobib sellist filmi näidata. Ja kas telekanal peaks lastesaate ajal sellist filmi näitama. Aga võibla see on asjaks. Et siis on pärast kõik selge, kuidas käib. Ema-isa ei pea mingit kurejuttu ajama.
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 19. jaanuar 2008

Kuidas me õue läheme

Mõnikord ei ole elu üldse roosamanna. Näiteks siis, kui on vaja kahe-eelikuga õue minna. Kui on suur õde ka, siis saab ehk lihtsalt. Ütlen, et läheme suure õega kuhugi toredasse kohta, no kasvõi õue kutsusid vaatama, ja saab ehk ka kahe-eeliku riidesse. Siis, kui suur õde on riide saanud ja õue läinud. Üldiselt on praegu suur vaev titale riideid selga saada. Varem see nii ei olnud, aga nüüd on tal lihtsalt selge, et Mina on suurem kui väiksesse kehasse ära mahub.
Vahel saab selle nipiga, et luban tal palja pepuga minna. Kui õues on plusskraadid ja mitte väga märg, siis panen talle ainult saapad jalga, kindad kätte, salli kaela, mütsi pähe ja pika paksu kampsuni selga. Siis ta jookseb seal jupi aega õnnelikult ringi ja veidi enne, kui ta hanguma hakkab, tassin vastupuikleva, sipleva ja karjuva tegelase tuppa, kus ta lubab endale soojad riided selga panna ja läheb taltsalt õue tagasi. Vihma ja lumega ja suure tuulega pole tahtnud nii teha. Neid plusskraade on praegu ju üsna vähe korraga, mis sest, et iga päev.
Aga kui suurt õde pole, on kohe jupi maad tülikam. Motivatsiooni õue minna nagu pole. Või lihtsalt on tore emaga vägikaigast vedada? Nojah, ma ise vean ka vahel oma emaga. On tõesti mingi lõbu nagu.
Niisiis tassib ta kõik valmispandud riided tuppa laiali. Ja teatab rõõmsalt, et viskas salli-mütsi sinna. Ohkan ja teatan, et lähen siis üksi õue. Mis sa lolliga ikka teed. (Ma tõesti loodan, et ta ei jää selliseks.) Panen end riide ja lähen. Paari minuti pärast on kuulda, kuidas ta välisukse kõrval karjub, et tahab ka. Aga kui tuppa lähen, hakkab jälle jamama. Lähen uuesti välja. Vähemalt on seal jahutavalt rahustav olla. Vaatan puid ja hingan sisse-välja.
Kui uuesti tuppa lähen, on ta tõenäoselt nõus laskma end riide panna. Panengi. Pärast seda, kui oleme jõudnud kokkuleppele, millise jopi ja kindad. Vahel on kergem valed (liiga soojad või külmad või puhtad või räpased) jopid enne peitu panna. Mütsi ja salliga on lihtsam, sest neid on vähem valida. Sõrmkindad paneb ta ilmtingimata ise kätte. Niivõrd-kuivõrd. Ühe saab võib-olla kätte, aga kahte õigesti pole veel kunagi saanud. Aga aidata ka ei lase. Nutab õnnetult pikali kusagil poris. Sest toas ta veel kindahuviline ei ole, soe ju. Õues tekib kindahuvi varsti. Paljaste kätega pole lihtsalt mõnus oksi ja käbisid korjata. Jääst-lumest rääkimata. Niisiis hakkab ta õues varsti kindaid tahtma ja neid endale ise kätte pusima. Ja see võtab hea jupi aega, aga lõpuks ta tuleb mu juurde ja laseb mul iga sõrme oma õigesse koju juhatada. Sellega saabki õueminemise aktsioon läbi ja algab õuesmängu või jalutamise aeg. Ta jääb siiani kärusse magama ka, lõpuks ikka. Aga soojad kindad ja unesaapad võib talle küll alles une pealt kätte-jalga panna. Sest tema on nii kõva mees, et ärkvelolekus lihtsalt ei luba.
Ma tõesti püüan käia lapsega õues iga päev. Söömise, magamaminemise ja enam-vähem kõige muuga on sarnane lugu väikeste variatsioonidega. Selle erinevusega, et süüa tuleb paratamatult mitu korda päevas. Ja õue saab minemata jätta, kui üldse ei viitsi, aga magamaminekut ei ole võimalik ära jätta.
Ausõna, alati kui võimalik, ma jätan selle õudsa tüübi (parandatud: õudsas minakriisis tüübi) tema isale, et vaadaku ise, kuidas saab. Saab küll. Ma täpselt ei tea, kuidas. Saapad käivad jalga vist auhiga. Ja mingid muud nipid.
Tipp Ja Täpp
PS Lugesin perekoolist, et paljud emad väänavad oma jonnipurika lihtsalt riidesse. Et vähemalt õpib ta piirid selgeks ja selle, et sõna peab kuulama. Raamat „Laps on külaline” paistis ka seda soovitavat. Ma ei jõudnud seda nii korralikult lugeda, aga jäi mulje, et seal idealiseeriti vaestes oludes kõigega leppima õppinud laste kasvatust. Et siis suurest peast lihtsam oma elu piirangutega leppida. No võib-olla. Teisalt olen jälle kuulnud, kuidas mõnel pool läänes kohe sugugi meie mõistes lapsi ei kasvatata. Lastakse sõgedikel kõike teha. Aga pärast on väga toredad inimesed, kui sellest välja kasvavad. Nagu Astrid Lindgren näiteks. Mina ka ei tea, kuidas on õige. Meie tütar oli ka kahe-eelikuna õudukas, ja mina ei suutnud kuidagi olla kehtestav ema ka siis. Aga see läks tal paugust üle, kui ta kaheaastaseks sai. Edaspidi on olnud empaatiline ja teistega arvestav laps. Väike saab ka varsti kaheseks – hoian pöialt.

Me oleme kassid ja koerad

Tütreke vaatas titaga eelmise aasta loomalaste kalendrit. Ja pani loomadele nimesid. Kui oli kaks loomakest, siis enda ja venna oma, kui kolm, siis oli kolmas loom emme, ja kui neli, siis oli neljas muidugi issi. Loogiline. Nii me oleme kassid ja koerad. Armsuse poolest või nii.
Kuigi meie tita tahab pigem kilpkonn olla. Kui ta tahab kalli ja sülle, siis ta tuleb (vahel lausa roomates) ja ütleb, et on kilpkonn (kõlab tema suust hästi pehmelt: njinnjonnj), ja hästi armas – see on niigi selge. Ja siis ma teen talle pai ja kalli. Õde sobib ka hästi sellesse paitegemise ametisse.
Tõele au andes võib muidugi öelda, et meis on kogu ülejäänud loomariigiga seostatavaid isikuomadusi ka. Aga ma arvan, et parem, kui ma ei kirjuta, kuidas me oleme rebased ja siilid, ämblikud, konnad ja ussid.
Tipp Ja Täpp

Reede, 18. jaanuar 2008

Lohutamisest

Mul sattus hiljuti raamatupoest mööda minnes vaba veerandtund, ja pöörasin sisse. Leidsin raamatu „Laps on külaline”. Lugesin sellest kohast, kus oli kirjas, et lapse lohutamiseks on parim teda lihtsalt lohutada. Mitte juhtida tähelepanu kõrvale nt mänguasjaga, sest see võib põhjustada asendustegevuste otsimist täiskasvanueas. Mitte pakkuda toitu, sest kui see harjumuseks saab, hakkab ta seda tegema ka täiskasvanueas. Mitte pakkuda ka lutti ega emarinda, sest siis hakkab ta õpilasena pliiatsit närima ja hiljem võibla otsib sigaretti. Lohutamiseks on kõige parem laps sülle võtta, silitada ja lohutada.
Ja teha sinna juurde kõik võimalik, et ema ise püsiks rahulik. Sest ema rahu on kindel tugi ja varjupaik, mida laps teab otsida, kui elavat eeskuju enda vastas tunneb. Ka täiskasvanuna. Emale endale on ka tema rahu kindel linn ja varjupaik. Alati.
Tipp Ja Täpp

Neljapäev, 17. jaanuar 2008

Karjuv valu

Oma eelmise kirjatüki kommentaare lugedes mõtlesin, et kirjutan veel valust. Oma valust. Vahel mu lapsed lärmavad mõne mänguasja pärast.
Väike on veel isekas eas ja suur tahab ka natuke oma mänge mängida. Kui see kisa läheb suureks, siis tunnen, kuidas minus kasvab valu - elan kaasa ühe soovile maja ehitada ja teise soovile seda lõhkuda. See on täiesti lahendamatu olukord, kui see parasjagu selline on. Ja valus. Lapsed karjuvad ja ise tahaks ka.
Vahel ma mõtlen, et lähen kempsu ja panen ukse kinni. Karjume siis kõik kolm, mina mõttes ja nemad päriselt. Aga ma püüan end ikka kokku võtta, selle valuga toime tulla ja nende juurde minna. Olla rahulikuna nende kõrval, et nad saaksid tulla minu rahusse ja leida mingi võimaluse oma mänguga edasi minna.
Üks hea nipp oma valust väga kiiresti lahti saada, on hingata see välja, paludes jumalal see endale võtta. Tuleks ainult alati meelde ja oleks kannatust nõnda keskenduda. Palju lahedam oleks lihtsalt lõuata. Hambad kokku pigistada ja viha alla suruda on ka minu jaoks palju lihtsam. Aga nende toimimisviiside tagajärjed mulle ei meeldi. Sellepärast ma palun, et jumal aitaks mul kanda minu valu, mis on suurem kui ma ise jaksan kanda.

Üldiselt ma eelistan valust, vihast ja muust emotsionaalsest ebapuhtusest siin võimalikult vähe kirjutada - et talle mitte sellisel kujul uut jõudu juurde anda. Aga vahel on võibla parem kirjutada. Ja vahel kohe tundub, et teisiti kohe üldse ei saa. Tipp Ja Täpp
Samal teemal vt ka Viha vastu ja Kivi ema pihta siitsamast blogist.

Teisipäev, 15. jaanuar 2008

Äralöömiselugu

See on üks vana lugu, aga tuleb ikka vahel mõnes ühenduses meelde. Mu tütar sai väikse kopsu ja hakkas nutma. See juhtus minu vanemate pool sünnipäevapeo ajal. Kohal olnud tädi ja onu ja onunaine ja minu ema ja isa hakkasid nagu ühest suust kooris hüüdma, et sa ei saanud ju üldse haiget ja puhume peale ja pole hullu ja see on nii väike kops ja muud seesukest, mida selle põlve inimesed ikka hüüatavad, kui kedagi nutmas näevad. Sest nende kasvatusega saadud sõnum on selline. Ära tee valust välja! Pööra pilk kõrvale ja suru maha!
Aga mu õrnuke tütar nuttis ikka ja veel kõvemini. Ma võtsin ta sülle, panin käed ta ümber ja ütlesin, et ta võib küll nutta. Mina luban. Sest minu kasvatus on selline. Ta jäi peagu kohe vait ja nuuksus veel omaette natuke. Aga rahunes silmanähtavalt.
Suured tädid ja onud seal ümber, sealhulgas vanaema ja vanaisa hakkasid siis noort rumalat ema noomima, et nii väike kops ja kõik need teised sõnad. Nojah, ega meie ju ei tea keegi, miks see laps seal niimoodi nuttis, nii väikse kopsu pärast poleks tõesti maksnud. Aga miski nutt tahtis tema seest välja tulla. Ja tuligi.
Siis ma ütlesin, et inimesel peab olema luba nutta, kasvõi ainult väiksena ja ema süles. Me oleme kõik täis suurt väljanutmata nuttu, mis mõnel läheb vahel paanikaks, vahel ärevushäireks, mõnel sapikivideks või südame rütmihäireks. Ja kui me näeme last nutmas, haarab see nutt meid nii endasse, et me läheme lihtsalt arust ära. Tegelikult me tahaks kõik nutta, kui me näeme väikest last nutmas. Sest meis endas on nii palju nutmata nuttusid sees ja lapse nutt tuletab selle meelde. Aga meie oleme õppinud mittenutma. See tuleb meil hästi välja, aga need tundmatud ärevused ja paanikad otsivad edasi lahendust ja väljapääsu. Ja leiavad väljapääsu mittenutuõpetuses. Selleks korraks.
Olgu öeldud, et päris nii keeruline jutt mulle seal ropsuga pähe ei tulnud, aga igatahes mõni tädi ja onu oli seda juttu enne kusagilt lugenud, mõtles järele ja jäi vait.
Tipp Ja Täpp

Esmaspäev, 14. jaanuar 2008

Varsti: lapse sünnipäev

Mul on kohutav mure. Lastel tulevad varsti sünnipäevad, eriti sel suuremal, kes saab kuus. Ja ta tahab ju appiappi oma sõpru külla kutsuda. Peab midagi korraldama sel puhul.

Leppisime kokku, et tuleb viis last ja ma loodan, et ilma vanemate ja õdede-vendadeta, aga iial ei või ju teada. Ma ei saa ju neid ära ajada, kui nad peaks ka tulema. Ise olen ju ka mõnel lapse sünnipäeval olnud. Häda on selles, et meil on ruumi vähe.

Et võtaks miski suure lustimaja ja peaks seal? Viie lapse ja viie õe-venna jaoks jääb tavaline lustituba suureks, siis tuleks juba rohkem rahvast kutsuda. Ja siis on kohe paugust rohkem korraldamist ka. Aga väikevennal on oma söögi- ja uneajad jms. Ja isiksus on suurem kui väiksesse kehasse ära mahub. Meie kahe-eelik on praegu hirmus iseteadlik ja väga väsitav on temaga koos asju ajada. Ta korraldab lakkamatult kõik omatahtsi ringi. Karme keelde ma lihtsalt ei poolda, need ajavad ainult jonnima, ja üldiselt läheb see aeg ju ise mööda ka. Aga kuidas ma praegu hakkama saan?

Laste sünnipäevad on palju hullemad kui jõulud. Ma tahaks, et kõigil mu külalistel oleks jube tore, aga ma kardan, et ei jaksa neid asju tekitada, mida selleks vaja. Näida on palju raskem kui olla, oo maskide kandmise raskust!

Loe lisaks sellest, kuidas meil läks: laste sünnipäevad

Tipp Ja Täpp

Laupäev, 12. jaanuar 2008

Kanapoks

Kas panna pealkirjaks varase lugemisoskuse tähtsusest või kanapoks? Teema on minu jaoks sama: varase lugemisoskusega tagab vanem oma lapse kuulumise eliitlaste hulka, ja juba varakult. Ja selle kuuluvuse tõestamise pärast ei põlata ära ka väikest, kuid kindlameelset kanapoksi. Aga minu laps luges juba kolmeaastaselt! Aga minu laps kõndis kaheaastaselt maha pika maa! Aga minu laps hakkas vara joonistama! Need vast on kõik eliitlapsed. Kõige eliidim laps on ilmselt see, kes vara lugema hakkas. Ja kõige vähem elitaarne see kehakultuurikallakuga laps. Aga võibla meil on miski kehaeliit ka kuskil, mina lihtsalt ei tea.
Märkasin oma viimase kirjatüki kommentaari kirjutades, et keskpärasus seostub minul ilmselgelt millegi negatiivsega. See oli mulle mõneti ootamatu, sest ma pole teadlikult üritanud millegiga silma paista ega kellestki parem olla, aga tuleb välja, et üritan ikka küll, kuigi tahaks väita, et sedalaadi spordikallak mul täiesti puudub. Et see häda on ainult minu enda kasvatuses ja meie ühiskonnas tervikuna tugevasti sees. Et tuleb püüda ikka ülekeskmise olla! Ja kui ei õnnestu, siis ongi pahasti. Keskpärased lapsed igatahes eliidi hulka ei kuulu. Olgu see neile karistuseks vähese püüdlikkuse või andepuuduse eest.
Mulle keskpära-sõna juba ei meeldi. Palju mõnusam oleks mõelda, et iga inimene on eriline. Ja et igas lapses on midagi. Ja tore oleks deklareerida, et need eliidi-ihalejad tekitavad minus nõutust ja kurbust. Eraldatusetunnet, nagu oleks mind vastutahtsi kuhugi aia taha jäetud. Võibla isegi teatud pahameelt, et mind pole nende hulka kutsutud.
Kuigi on päris selge, et selle pahameele najal kaugele ei purjeta. Jääbki samasse paika mossitama. Keegi peaks siin kohemaid muutuma, aga mina küll mitte. Ei-ei, ärge arvakegi mitte.
Tipp Ja Täpp

Neljapäev, 10. jaanuar 2008

Mõtlemise pelgus ja kirg

Jäin oma eelmise sissekande üle järele mõtlema. Nagu sageli varemgi. Ilmselgelt ma mõtlengi kirjutamise kaudu. Enne kirjutan, pärast mõtlen. Ja selleks, et edasi mõelda, pean vahepeal jälle kirjutama.
Paistab, et mul on laste varase intellektualiseerimise foobia. Sest tõepoolest paljud viieaastased loevad, ja osa ilmselt iga päev, ja mõned ka pakse ja keerulisi raamatuid. Kuni see on nende oma valik, ei sünni neile sellest mingit kahju. Ma loodan tõesti. Igatahes mina ju ei sunniks oma lapsi liiga vara lugema (ma ei julge väita, et ma kunagi varases teismeeas seda mingitel kaalutlustel ei tee).
Miks ma siis kardan, et mu lapsel jääb lapsepõlves midagi kogemata, kui ta enne kooli hakkab suurt juppi oma ajast veetma raamatuid lugedes? Sest lugemine seostub abstraktse mõtlemisega.
Ja miks see on hirmus? Muidu ju polekski, aga ma ilmselt ise kannatan selle all. Enda liigse mõtlemise all. Rahulikum ja parem on elada vähema mõtlemisega. Koristades lihtsalt koristada, jalutades lihtsalt jalutada. Puhtam ja terviklikum tunne. Aga miskipärast ma ei tee seda, vaid segan igale poole, kuhu saan, jupikese täiesti asjassepuutumatuid mõtteid sekka. Ei ole tore. Vähemalt senikaua, kuni ma ei tea, et keegi neid mõtteid vajaks.
Kui ma vaatan, kas sarnane elu võib ka mu tütart ohustada kunagi kauges tulevikus, siis tundub vähetõenäoline. Kergendav äratundmine. Tema on mõneti teistsugune tüüp. Ja tal on oluliselt vähem arendamiskallakuga vanemad kui minul omal ajal olid. Minu tütre ema pöörab suuremat tähelepanu keha arengule ja püüab märgata kõike head, mis lapses on, seda esile tuua ja selle arengut toetada. Ta hindab lisaks südameheadust ja -tarkust, empaatilisust, loovust, tunnetust, teotahet jms, lisaks tulemusele naudib protsessi. Minu ema hindas põhiliselt intellektuaalset laadi saavutusi. Nii et tegelikult ma ei peaks oma tütre pärast sugugi muretsema, lugegu raamatuid või olgu lugemata.
Minu mure põhjuseks on minu hirm minu liigse mõtlemise ees. Ja kirjutamisest hoidumine peaks aitama mul end tasakaalustada. Ma püüan igatahes. Mitte kirjutada, kui just väga vaja pole* Võimalikul lugejal ka kergem. Pole vaja lugeda. Saab ehk lihtsalt olla, ilma võõraste mõtete lastita.
(Kui see vaid nii lihtne olekski. Kas pean vastu või lähen vaatan, mida mu sõber mõtlusõpik selle kohta ütleb? Ja püüan järgida ka, ikka.)
Tipp Ja Täpp
PS Ma olen enda meelest tõesti tubli ema. Püüdlik ja arenemisvõimeline. Aga minu ema oli ka vähemalt püüdlik ja ikka juhtub, et mina tema kasvatustegevusega sugugi rahul pole. Nii pole sugugi teada, mida minu lapsed minu kasvatustoimingutest ja arusaamadest kunagi hiljem arvavad.

*Pole mul esimene kord sellele järeldusele tulla. Aga nii hea on ju mõelda. Mõnus!

Lugemisoskuse kontroll

Mul jäi vist süda ikka kripeldama, et laps varsti kuuene ega oska lugeda (vt selle kohta siitsamast). Korralikud lapsed ju oskavad, vähemalt targad ja tublid. Niisiis tegin proovi: kas minu tütar oskab lugeda.
Ühel kodusel hommikul võtsime ette trükitähtedega kirjutatud mõnelauselise asjaliku teksti kaelkirjakute elust ja minu rahuliku tähelepanu toel sai ta kokku loetud ka sellised sõnad nagu vajadusel ja kiiresti ja põgeneda. Luges sõnad kokku ja sai ka lause mõttest aru (loetud info oli tal veel õhtulgi meeles). Otsustasin, et sellest lugemise kontrolliks piisab täiesti. Ja olin täitsa rõõmus lausa, et ikka on küll tark ja tubli laps, saab lugemisega hakkama, kui vaja. Tunnustasin teda selle eest ja ta paistis ise ka rahul olevat. (Millega? Kas ema tunnustuse või lugemisoskusega?)
Õhtul küsisin üle, et mis sel päeval tema jaoks toredat oli. Ta luges üles pika rea asju, et kaks korda sai kelgutamas käia ja päevauni (ok, see on võibla minu rõõmustamiseks) ja head toitu ja emme ja issi lugesid juttu ja raadio õhtujuttu sai ka kuulata ja pingutas veel üht-teist, kui paistis, et ma veel midagi ootan. Aga see lugemine küll ei meenunud. Kuni mina seda meenutasin.
Ja selle üle olin mina teistmoodi õnnelik. Et kõik muud asjad on talle praegu tähtsamad kui ise lugemine. Nii, nagu see waldorfpedagoogika järgi lapse tasakaalustatud arengut silmas pidades võikski olla. Viieaastaselt on paras aeg tugevdada keha ja harjutada meeli. Kujutlusvõime areneb, kui lapsele loetakse ja tal on võimalust teiste laste seltsis vabalt mängida, kannideks asjad, mis liiga ühemõtteliselt mängu sisu ette ei kirjuta. Ja meisterdada. Vabalt ja loovalt.
Suurem intellektuaalne pingutus nagu lugemine jääb meil ootama hilisemaid aegu. Kui ta just ise seda lugemise tööd ette ei võta. Aga seni ta pole ise eriti selle peale tulnud.
Tipp Ja Täpp

Uimasuse vastu

Räägitakse, et hallid ilmad jätkuvad. Ja hall ilm hoiab inimeste meele uimase. Seepärast ma vaatan, mida budistliku meditatsiooni raamat "Mõtlus" laiskuse ja tuimuse vastu soovitab.
Esiteks muidugi vastandomadusi arendada. Vastumürgiks füüsilise laiskuse ja vaimse tuimuse vastu on mitmesugune "ülesäratamine".
Nüri, unise ja jäiga loomuga vaimse tuimuse korral püüame kõigepealt tõsta oma energia taset. Näiteks mõtiskleme kaasaelava rõõmu väärtusest. Püüame elus näha rohkem sära. Füüsilise laiskuse korral, mis väljendub energia puudumise tundes, tuleb käsile võtta tugevad abinõud. Laiskuse tõeline olemus seisneb kõrvale hoidmises tööst oma meele arendamisel. Tähtis on oma laiskust märgata, peatada ja pidevalt valvel olla, et ta tagasi ei hiiliks.
Ehk on abiks vaadata valgusallikat, nt küünalt või heledat taevast. Avada aken ja hingata sõõm värsket õhku. Või panna õhemalt riidesse (aga mõnel tekitab just jahedus soovi mittemidagi teha). Kuivõrd see raamat kirjeldab laiskust mõtlustõkkena, soovitatakse muuta kehaasend aktiivsemaks. Laiskuse korral on kehaasend lodev, ettepoole kaldu ja pea vajunud rinnale. Seega tuleb nõjatuda veidi tahapoole ja seada pea õigeks. Ehk oleks abi füüsilisest ergutusest: hõõruda liikmeid, masseerida kõrvanibusid, muuta asendit. Või teha lühike vaheaeg, jalutada ja pesta oma nägu külma veega. Aitab ka kõva häälega laulmine. Kui laiskus on tingitud väsimusest, tuleb magama minna.
Kui laiskuse ja tuimuse põhjus on liigses pinges, tuleb lõdvestuda. Sest võib juhtuda, et pingutus mõne tunde mahasurumiseks võtab kogu jõu.
Tiibeti budismi õpetajad soovitavad kujustada säravat valget valgust oma kehas ja peas ning kujutleda, kuidas see õhkub kehast väljapoole või kujustada südames valgust, mis sööstab üles pealaele ja neeldub sealt taevasse.
Kui loidus on meie sage või tavaline olukord, tuleks keha küllaldaselt treenida, hoidudes end väsitamast. Peaksime teadlikud olema ka söögi hulgast. Ideaaliks on süüa parasjagu ning vältida tuleks raskesti seeditavat, rasvast toitu. Lisaks peaksime vältima passiivset ja tuima kõnet. Võiksime rääkida energilisemalt ja lülituda üksnes elavatesse vestlustesse. Igavat ja pessimistlikku kõnet tasub vältida.
Ehk aitab uimasusest hoiduda tunnetus, et elu on kingitus ja kahju oleks seda raisata laiskusele, jättes nii kasutamata võimalused, mis peituvad tänases päevas. (Tipp Ja Täpp)

Kolmapäev, 9. jaanuar 2008

Kasvatuse mõte

Mida ma õigupoolest kasvatuse all silmas pean? Kas seda, et lapsele peetakse lakkamatult loenguid sellest, kuidas täiskasvanu meelest on õige käituda, arvata, olla? Ma arvan, et allakümneaastane, vähemalt koolieelik laps on kasvõi aju võnketasandilt nii omas ilmas, et ta päris hästi sõnade tähendusest aru ei saa, haakub pigem öeldu meeleoluga (loengust selle kohta, kuidas olla võib ta leida tunde, et temaga on midagi valesti). Ja ülekümnesed (või paremal juhul kaheteistkümnesed) teadagi enam ei kuulagi. Niisiis mitte loenguid.
Kurgi kasvatamine tähendab seda, et kurgile antakse hea pinnas, sobival hulgal niiskust, valgust ja soojust, mitte ei üritata talle loenguid pidada ega teda pikemaks venitada. Üsna sama on lapsega ka, talle antakse sobival hulgal seda, mida ta parajasti vajab. Aga laps on enam kui kurk. Tal on võime saada isiksuseks, kui tema keskkond seda toetab.
Ma pean tunnistama, et mina hakkasin tõeliselt iseendaks saama pigem täiskasvanupõlves. Mõtlemist õpetati mulle küll juba lapsena, aga oma tundeid tundma hakkasin palju hiljem. Pikka aega olid mul ees kirjeldused selle kohta, mida mingis olukorras oleks asjakohane tunda. Mulle oli tohutuks üllatuseks, kui põhikooliaegne sõbranna ütles mulle kord, et vanaemad võivad vahel ikka tõesti närvidele käia. Selline mõte oli minu kodus välistatud. Vanaemadest tuleb ju lugu pidada (tulebki). Niisiis tundsin lihtsalt sõgedat raevu, kui ei saanud, mis tahtsin, aga endast aru ei saanud sugugi. Ja suhteid ega suhtumisi see ka ei parandanud.
Nii sageli räägitakse inimestest kui rollimänguritest ja sellega kaasnevatest maskidest, mida me kogu aeg kanname. Vahel öeldakse, et inimene polevatki muud, kui need maskid. Mõni inimene võibla tõesti mitte. Aga iga inimese valik ja võimalus on olla ka armastuseolend, kel on siin ilmas oma asi ajada. Võibla sõltub see kasvatusest.
Enamik vanemaid õpetavad oma lapse tänama ja tervitama. Aga kas me õpetame oma lapsi tundma tänutunnet ja rõõmu inimesega kohtumise üle? Mulle tundub, et mina hakkasin sellest vahest aru saama sügavas täiskasvanueas. Ja sügavat tänu ja rõõmu tundma. Meie kasvatus on sageli suunatud sellele, et heast käitumisest piisab. Aga mis on viisakuse sügavam mõte, see jääb paljude jaoks tabamatuks. Paljud inimesed ei saa aru endast ega ümbritsevast. Eks ma vist praegugi otsin ennast siin taga. Ja mõnede ridade vahelt leian ka.
Mina olen tänulik, et mu lapsed on kinkinud mulle oma lapsepõlve, et ma saaksin neis kõige olulisemais asjus järeleaitamistunde saada. Ja ma püüan aidata neil saada täiskasvanuks nii, et nemad teist lapsepõlve ei vajaks.
Tipp Ja Täpp

Pühapäev, 6. jaanuar 2008

Viha vastu

Sarnane tõmbab sarnast. Rõõmus inimene otsib rõõmsate seltsi, ärritunud ja kibestunud inimene leiab vaevata omasuguseid. Kui märkad ümberringi vihaseid ärritunud inimesi, võib põhjus olla selles, et oled ise ärritunud ning sellistele sobiv kaaslane. Budistid väidavad, et ärritunud inimestele on ka valu sügavalt vastumeelne. Kindlasti ei ole viha teema ka mulle võõras.
Seepärast uurisin huviga, mida budistlikku meditatsiooni õpetav raamat „Mõtlus” (1995) pahatahtlikkuse, viha ja ärrituse vastu soovitab. Ja leidsin need väärtuslikud olevat. Eriti võib see teema olla asjakohane noorele emale, kelle võimalused end aidata on kõrvalise abi vähesusel kasinad, ja abi seda vajalikum.

Pahatahtlikkuse ja viha omapäraks on kinnijäämine viha objekti. Inimene ei taha oma viha objektist loobuda, sest vastumeelsus selle suhtes on nii suur. Esimene abi on äratundmisest ja tunnistamisest, et me soovime vihast loobuda, mitte ärrituda. Järgmiseks sobib vastandtunde arendamine: püüda leida endas armastuse ja kaastunde meeleolu. Viha lahtumise toob kehaline lõdvestus ja rahu. Seega tuleks koondada tähelepanu eriti kõhupiirkonda või kogu keha asendisse. Tavaliselt toitub viha mõtetest ja see meetod viib tähelepanu peast eemale.
Kellele sobib analüüsida olukorda, võiks mõtiskleda viha olemuse üle. Viha vastu on raske midagi ette võtta, kuid viha olemuse üle mõtisklemise kaudu saab teda läbi näha. Milline viha tunne Sulle tundub? Tõenäoselt valus ja okkaline. Mõni naudib oma vaimusilmas teiste kritiseerimist ja neile valu põhjustamist. Selline nauding tuleks endas üles otsida ja kahtluse alla seada. Ja lahti lasta. Milline on Sinu viha arvatav tagajärg? Veel enam valu ja kannatust: pahatahtlikkus halvendab valutekitavat olukorda ja suhteid. Parem mitte midagi teha, kui anduda vihale, sest andes vihale vaba voli, hakkab ta meid valitsema ja kahjustab meid ennast.
Viha eraldab teistest, vihane isik ei tõmba ligi meeldivaid inimesi. Enamik inimesi peab koosolemist ärritatud isikuga ebameeldivaks, hirmu ja valu tekitavaks. Viha ületamiseks mõtleme, kuivõrd tahaksime sellest üle saada, sest see pole meid kunagi aidanud ega meile rahuldust pakkunud. Vastupidi, toonud häbi, kahetsust ning teinud suhteid keerulisemaks. Kui mõelda viha objektiks olevale inimesele, leiame tõenäoselt, et meil on õigus, kuid nähes, et õiged ja väärad küljed on mõlemal osapoolel, saame ehk andestada või teise isiku vead unustada.
Veel on viga taga peidus himu. Oleme ilma jäetud millestki soovitust, võib-olla on see tunnustus, tähelepanu või omamissuhe. Aga kas see on himustamist väärt? Võib-olla avastame selle himu varjust ka ehtsa vajaduse, mida võiks muul viisil kergesti rahuldada. Viha põhjuseks on teadmatus, keeldumine tunnistamast asju nii, nagu need tegelikult on.
Sõltuvuslikkuse põhimõttest lähtudes paistab olukord selline: praegused tingimused sõltuvad mineviku tegudest ja praegustest tegevustest sõltuvad tuleviku kogemused. Praegune viha on sõltuvuses valusa kogemusega. Mil määral on see kogemus meie enda loodud? Kui reageerime vihaga, toidame vaid harjumust, mis tulevikus loob edasisi kannatusi. Selles mõtiskluses võib püüda näha, et ka teised pärivad oma tegudest tingitud sõltuvuslikkuse. Neil on vigu, mis meile tunduvad valutekitavad ja ärritavad, kuid tegelikult kannatavad nad ise ka selle all. Kui mõtiskleme kaastundega, mõeldes teiste sõltuvuslikkusele, viha kaob. Pealegi on rasked olukorrad sageli arenguks vajalikud, need aitavad arendada vastupidavust, tugevust ja kannatlikkust.
Kokkuvõttes on viha reaktsioon valule. Ja see reaktsioon sõltub meist. Kui anname sellele reaktsioonile vaba voli, lubades endal saada üha vihasemaks, kehastume üha uuesti selleks tundeks, suurendades valutekitavate tunnete tõenäosust. Kui me ei andu sellele, vaid lihtsalt kogeme tekkivat valu nii, nagu see on, vaibub see koos kiusatusega reageerida pahatahtlikult.
Viha on peamiselt subjektiivne, sellel on rohkem tegemist meiega kui ärritava isikuga. Viha objekti olemuse üle mõtiskledes eristame, mis tegelikult juhtus, ja oma isikliku reageeringu sellele. Võib-olla ei peitu kannatuse põhjus objektiivses olukorras, vaid meie subjektiivses reageeringus.
Arvatavasti tahame oma viha välja valada. Tahame mõelda vihatud isikust ja asjadest, mida ta meile on teinud, mis meid on kahjustanud. Kui tunnistaksime oma kiindumust vihasse ja selle kasutust, kaotaksime viha vastu huvi. Hoolimata sellest, kui sügavalt teine isik meid vihkab, ei saa tema vastumeelsus meie suhtes meid kahjustada. Meid kahjustavad meie omad reaktsioonid.
Võib-olla aitab meil teist inimest objektiivsemalt ja tasakaalustatumalt näha püüd leida temas positiivseid külgi. Viha vastu on võimalik arendada kaastunnet. Inimestes on palju potentsiaalset negatiivsust ja ka meie põhjustame teistele valu. Isegi kui ärritav isik on käitunud halvasti, võiks püüda tunda tema suhtes kaastunnet, mitte viha. Sest viha kahjustab mõlemat.
Ehk aitab vihast vabaneda see, kui lihtsalt vaatleme viha mõju. Tähtis on end mitte köita oma mõtetest, lasta mõtetel vabalt tulla ja minna, neisse kiindumata. Kui oleme kannatlikud ega reageeri viha tunnetele ja mõtetele, kaotab viha oma jõu ja lahtub.
Kui vihasse takerdumine on meile tavaline, tuleks vaadata üle oma tavalised harjumused. Tasub arendada viha ületavaid hoiakuid, andestada, arendada kannatlikkust, usku ja loovust. Eriti suurt tähelepanu tuleks pöörata oma kõnele. Rääkides kasutoovalt ja kooskõlaloovalt, väldime ärritumist. Küüniline ja toores kõne omab tugevat halba mõju. Ka harjumuspärasest nurisemisest, kaebamisest ja pahameele väljendamisest tuleks püüda vabaneda, samuti kritiseerimisest ja tagarääkimisest. Veel tuleb kasuks arendada sõprust positiivsete ja heatahtlike inimestega, aga vihane inimene meeleldi sellist seltskonda ei otsi. (Tipp Ja Täpp)
Samal teemal: Rännak

Laupäev, 5. jaanuar 2008

Ruttu targaks!

Üks ema kurtis, et tema nelja-aastasele lapsele ei õpetata lasteaias lugemist. Sest tore oleks ju, kui laps õpiks varakult lugema ja saaks kõik lasteraamatud läbi lugeda. Lugemine avardaks maailma, paneks kujutlusvõime tööle. Niisiis peab ta hoidja nüüd selle töö ette võtma. Sest selge on, et lapse võimed veaks lugemaõppimise välja küll. Ja arvutamist nad seal ka ei õpi, vähemalt mitte korralikku liitmist ja lahutamist. No kümne piires ta saab juba hakkama ka, kodus õppis. Aga ikka rohkem oleks vaja. Ja küsis, et kas meie varsti kuueseks saav laps juba loeb.
Mina vastasin, et mina pole talle veel ametlikult lugemist õpetanud. Koolini veel tubli poolteist aastat aega. Lapse kõikidele küsimustele muidugi vastan, vahel ta küsib lugemise kohta ka, et kas siin on kirjas see sõna või sõna kas algab selle tähega vms, vahel niisiis natuke ikka tegeleme. Aabitsaid on talle mitu tükki kingitud, neid oleme ka koos vaadanud. Tähed ta õppis pooleteiseselt selgeks, sest mina olin siis haige ega jaksanud lapsega tegelda, lugesin pikali ja tema siis küsis, et mis need sellised on. Aga ametliku lugemaõpetamisega ma pole veel alustanud.
Mulle tundub, et peale intellektuaalsete võimete on inimeses veel hea hulk mitmesugust potentsiaali. Ja inimeseksolemine pole selle kõige juures mitte nii vähe tähtis, et sellega täiskasvanueani oodata (mulle tundub, et vähemalt Tallinna kandis sageli mõeldakse, et kõigepealt laps lugema-kirjutama-arvutama, muu on kõrvaline ja üldiselt tahaplaanile ta jääbki). Igapäevast teadlikku iseenese tunnetust saab harjutada titaga, väiksemat mõttetegevust kolmeaastasega, selleks pole mingit kirjaoskust vaja. Ma arvan, et mõelda osati juba ammu enne kirjakunsti leiutamist, iseasi, et ega tänapäevalgi suur osa inimesi ei mõtle, vähemalt mitte omi mõtteid. Suur osa inimesi ise justkui ei tunne, mitte omi tundeid, vaid neid, mis nad vanemate kaudu või mõne kunstiteose vahendusel on õppinud. Minu meelest võiks neid asju juba väiksele lapsele õpetada. Iseenda mõtteid mõtlema ja oma tundeid tundma. Inimeseks ja iseendaks olemist.
Suurepäraste intellektuaalsete oskuste kiireks arenguks on kooli(eelne )aeg hea aeg küllalt.
Tipp Ja Täpp

Meie Bullerby

Homme saab pühadeaeg otsa. Kolmekuningapäeval viiakse kuusk välja ja uuest nädalast jätkavad kõik huvitegevused tavalisel viisil. Pühad on läbi.
Mõtlesin vahepeal, et isegi nii traditsioonilisi pühi nagu jõulud saab pidada väga erinevas stiilis. Meie Mehe sõber riputab sadu väikesi siniseid vilkureid akna taha, et kogu ümbrus saaks seda ilu imetleda. Ostu- ja kulutamisjõuludest on niigi liiga palju juttu. Siis on veel kirikuskäimisega jõulud ja verivorsti ja hapukapsa jõulud. Sugulastega kraaklemise ja tuttavate ülevaatamise jõulud. Kingihunniku jõulud ja omaette mõtisklemise jõulud. Meie pühi võiks nimetada bullerby jõuludeks. Lindgreni kirjavarast olen oma pere jõulude pidamiseks kõige rohkem inspiratsiooni saanud. Sest oma vanemate ämbritesse ma ei taha ise astuda.
Bullerbys on jõulude ajal väga tore. Tehakse suur hulk traditsioonilisi pühadetöid, need pühad lõhnavad tegemise rõõmu järele. Meie peres muidugi seda päris järele teha ei õnnestu. Sest Bullerbys on kuus kooliealist last, aga meie lapsed veel mitte, üks alles tita. Ja see kahe-eelik tahab alati kõike oma tahtmise järgi seada. Tore oleks koos kooki teha. Mina lõiguks ja kuue-eelik tütreke paneks õunatükid taigna peale ritta, see on mõnikord täitsa nii olnud, aga see tita tekitab igasugu korralagedust. Ja suurem laps läheb ka vahel tema mängudega kaasa. Nt hakkasid nad köögilaual jahu sisse näpuga jooni vedama, ja ikka tundus, et teisel on rohkem, miska tuli seda teiselt ära võtta. Lõpuks oli köök üleni jahu täis ja tita nägi välja nagu miski jahumehike. Aga kooki sai ikka ka. (Järgmise koogi ostsin poest, ei olnud seda pealehakkamist, tuleb tunnistada.)
Veel meeldib meile meisterdada. Tütreke on juba päris osav, aga eks titapoiss tahab ka siis kääre saada. Lõnga ja kingipaela oskab ta juba väga hästi lõigata. Aga paberiga on raskem, seda tuleb ikka rebida, et suure paberi tükkideks saaks, ning mõned perefotod ja pluusivarrukas läksid takkaotsa. Loomadele viime/paneme süüa ka. Nõmmel on üks loodusmaja, kus elab rotikesi ja muid. Neile viisime ka süüa. Metsa seekord ei jõudnud, ehk järgmisel aastal. Ja mõne annetuse tegin ka. Lihtsalt, jagamise rõõmust.
Jõulupuhtuse teema jätame seekord vahele. Allakaheselt pole koristamist lootagi ja allakuuene eelistab selles temaga ühte mesti kuuluda. Niisiis koristan kogu aeg, aga Lindgreni juttude tase jääb täiesti püüdmatuks (kardinaid pesta isegi ei unista). Erinevaid pühadetoite ka ei teinud. Üks hea toit ja miskit magusat on kah hea küllalt. Väike pere ei söö ka nii palju, et oleks mõtet mitut käiku teha.
Veel meeldib meile jõulukuusele laulmine. Laulame neid kõige tavalisemaid lastelaule.
Küünlaid põletame, aga see võibla ei lähe arvesse, sest küünaldega me alustame juba oktoobris, kui pimedaks läheb. Et mõnusam oleks. (Selles vanuses titaga on see küünalde põletamine ka üks trikk muidugi, meil on noor tuletõrjuja sirgumas, ja muud katsed, mis võivad kehvasti lõppeda.) Glögiga alustame novembris, kui külmaks läheb. Et soojem oleks. Kingimeisterdamisega alustan hiljemalt oktoobri lõpus, et ikka kiirustamata valmis jõuaks. Paistab, et mul läheb suur osa aastast nende pühade pidamisega. Aga vat mis asi see kaamos ja sügismasendus on, seda ära minu käest küll küsi. Ma arvan, et selleks need pühad välja mõeldud ongi, et alati oleks põhjust leida üles pidu Sinus eneses.
Nüüd, kui pühad läbi, on hea aeg hakata märkama, kuidas õues saab iga päevaga valgust rohkem. Valgust Sullegi! Tipp Ja Täpp

Aus ülestunnistus: ega ma nii väga palju nüüd ka ei korista, rohkem meelisklen, mul ju ka pühad, või kuidas? Niisiis põrand on laste mänguasju pidevalt täis. Ja jõulurahu on ka suhteline. Väike ikka patsaanitab omatahtsi, talle miski püha pole takistuseks selle juures. Suur mina ju vajab väljaelamist iga päev. Traktori jagamine jm valmistab ka raskusi, nii et ega see jõulurahu meil ka ole päris nii, nagu raamatus. Sest me ju ikka olemegi pärisinimesed, mitte kirjutatud pere. Aga ma arvan, et see on nii pisiasi, et pikemalt sellel ei peatuks.

Täiendus: laste vanaemad ja tädid vaatame ka üle, siinsamas linnas ja mõne tunniga.